Vinge luksuskorter keldris

Autor: Rauno Meronen

Aina kiirenevas maailmas püüab suuremat efektiivsust ka improkunst. Harjutused, millega alustatakse õpinguid, heidetakse peatselt kõrvale, et tekitada ruumi uutele, mis lubavad soovitud tulemusi kiiremini ja paremini. Impro on nagu ehitis, mis vajab tugevat vundamenti. Seetõttu tuleb aeg-ajalt luksulikust katusekorterist tagasi keldrisse tulla ning parandada tugitaladele tekkinud mõrad. Sel põhjusel alustasime 2020. aasta esimest improtrenni harjutusega "Peegel".

Toivo näeb enda täpset peegeldust… Raunot. Kumbki pole rahul sellega, mida nad näevad.
Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 17.11.19. Fotograaf: Mona Õispuu​

Õpilased võtsid paaridesse ja üks jäljendas teise liikumist peegelpildis. Andsin harjutuse sooritamiseks kolm minutit.

Aja täitumisel uurisin, kuidas läks. Tahtsin, et nad jagaksid momente, kui midagi läks sassi või õnnestus. Üks õpilane tõi välja, et neil läks vahel liiga kiireks. Tõepoolest - liiga väledaid liigutusi on keeruline täpselt peegeldada. Uurisin edasi. Kaire: “Mu partner tajus, kui liigutus või asend oli mulle liiga raske.” Vastasin, et kui meie ühine eesmärk on olla peegelpildis, siis pole arukas teha nii, et partner ei saa ülesannet täita. Järgmisena rääkis Sandra, et kui ta tõstis paremat kätt, siis tema peegelpilt tõstis ka paremat kätt, kuigi harjutuse järgi pidanuks tõstma vasakut. Küsisin, kuidas olukord lahenes. Sandra vastas: “Ma kordasin tegevust, kuni ta sai aru ning vahetas kätt.”
Mina: “Niisiis sa aitasid partneril märgata tema tegevust.”
Sandra: “Jah, põhimõtteliselt küll.”

Olin analüüsiga rahul. Teiseks vooruks vahetati rollid ning andsin lisajuhiseid: “Kuna see harjutus on tegelikult ülimalt lihtne, siis paneme end proovile, kui täpsed saame olla ning kui keerulistest olukordadest välja tuleme.” Sel korral võeti rohkem riske. Kolme minuti pärast helises taimer ning saime taas avastusi jagada või, kui kasutada mu sõbra Toivo sõnavara, siis süvaanalüüsida.

Tagasisidet alustas Gunnar: “Väga äge! Väga hea!” Seda oli tore kuulda, kuid temal ja ta partneril oli üks huvitav olukord, mille soovisin luubi alla tuua: “Gunnar, ühel hetkel olid su käed taeva poole sirutatud ning pilk suunatud lakke.” 
Gunnar: “Jah! Ma teadsin sel hetkel, et Mari ei näe mind.” Pärisin, mis edasi juhtus. “Ma ootasin, kuni Mari vaataks minu poole.” Minu jaoks oli siin peidus suur õppetund, mida teatakse, kuid päriselt ei mõisteta - veendu, et sul on partneriga kontakt. Monika tõi välja, et ta kohati teadis ette partneri järgmist liigutust. Ta tõi näite: “Kaire asetas sirged kokkusurutud sõrmed huultele ning mulle tundus, et sellest võiks tulla õhusuudlus.” Kaire kommenteeris olukorda enda perspektiivist: “Mul oli korraks tahtmine järsku midagi muud teha, kuid Monika poleks arvatavasti saanud seda hästi peegelpildis kohe kaasa teha.”

Asusime harjutust tegema kolmandat korda, kuid sel korral pidid mõlemad juhtima samaaegselt. Mari küsis täpsustust: “Kas see tähendab, et juhime kordamööda?” Selgitasin, et mingil määral jah, kuid idee on saavutada olukord, kus mõlemad arvavad, et nad peegeldavad. Harjutuse ajal märkasin, et õpilaste alalõug oli pinges ning nad ei hinganud sügavalt. Nii võib juhtuda, kui pingsalt keskenduda. Juhendasin neid, et nad oleksid kontsentreeritud, kuid samas lõdvestunud, ja leiaksid ühise hingamisrütmi.

Sõna võttis Kaire: “Meil oli super koostöö. Mingi hetk ei saanud enam aru, kes juhib. Tundsin end Monikaga nii ühtselt.” Ideaalis saadab meid see kogemus impros kogu aeg, kuid esinemiselevus röövib selle taju. Monika tõi välja, et ta ei pidanud ette mõtlema. Kuigi see ongi impro taotlus, siis sellist kulgemist, kus mõistus puhkab ja mänglevalt inspireerub, kohtab harva. Järgmise sammuna istutasime saadud kogemused stseeni konteksti.

Õppetund #1: Aita partneril näha tema pakkumisi.

See on hetk, kui improviseerija ei tähelda oma pakkumist. Näiteks lavapartner ütleb sinu tegelaskujule enesele märkamatult vale nime. Rakendades saadud õppetundi, on kaval võtta aega ning suunata arusaamatusele tähelepanu ning see koos ära klaarida.

Õppetund #2: Veendu, et sul on partneriga kontakt.

Näiteks üks improviseerija loob lavale laua, kuid tema kaaslane vaatas sel hetkel mujale ja nüüd kõnnib sellest läbi. Võttes Gunnari kogemusest õppust, siis tuleb ideid serveerides veenduda, et seda märgatakse.

Õppetund #3: Pole vaja ette mõelda.

Kui stseenis tehakse pakkumine, siis mõtleme: “Mida teha? Mida see tähendab? Mida ta tahab, et ma ütleks või teeks?” jne. Jäädes vastuseid otsima, kaotame emotsionaalse kontakti partneriga. Kui stseenis esitatakse küsimus, millele ei oska kohe vastata, siis soovitan lihtsalt vaikida, seedida ja olla

Nende kolme õppetunniga möödusid proovi esimesed kakskümmend minutit. Edasi siirdusime ideid rakendama stseenidesse viisakalt vundamendi lähedalt, sest meil on plaanis ehitada keldrisse üks vinge luksuskorter.

Ehitasime Ruutu10-s süsteemse improõppe, et pakkuda võimalust omandada oskusi avalikuks esinemiseks, suhtlusoskuse arendamiseks ning loomulikult improviseerimiseks. 

Meil on algamas esimene moodul “Sissejuhatus improsse”. Tule pane end kirja!

Kui see artikkel inspireeris sind ning sa sooviksid, et ma kirjutaks meie avastusest ka järgmises harjutuses, siis võid meid toetada PayPalis. Toeks on ka sinu mõtted, mis sul tekkisid seda artiklit lugedes. Jään neid põnevusega ootama.