Lavale ideega või ilma?

Improvisatsioon on spontaanne ning kannab endas ideed, et midagi pole ette mõeldud. Siin tekib küsimus, kas on okey minna lavale juba ideega või peaks alustama täiesti nullist.

Ideega lavale minemine on täiesti tavaline. Siin peab aga arvestama, et see on vaid idee pakkumine oma partnerile. Ta võib seda tõlgendada nii nagu tahab. Kui veab, siis sinu idee on presenteeritud selgesti ja arusaadavalt. Ideega lavale mineku kasuks räägib see, et sul on vähemalt enda jaoks midagi olemas (karakter, avarepliik, maailm jne).

Lavale ideega minemise kahjuks räägib asjaolu, et ei suudeta lahti lasta. Improviseerija tunneb, et tal on vahva mõte ning püüab seda maksku mis maksab läbi suruda. See aga takistab stseeni vaba arengut ning tekitab olukorra, kus üksteist korralikult ei kuulata. Selle tagajärjel jääb palju olulist märkamata ning tekib segadus ja arusaamatus.

Lavale minemine ideeta on samut tavaline praktika. Improviseerijad alustavad üksteise jälgimisest ning küsivad endalt erinevaid küsimusi nagu “Mida me juba laval näeme?”,  “Mis idee, maailm, karakter ennast näitab selles tühjuses?” Eestis võib sellise stseenialguse kohta näidet näha Toivo ja Rauno kahemehe etenduses “T&R.”

On oht, et improviseerijad ei küsi ega vasta neile küsimustele. Siin on näide: Kaks improviseerijat astuvad lavale. Kummalgil pole ideed ega inspiratsiooni. Nad hakkavad üksteist ebamääraselt kopeerima. Umbes 2-3 minutit ei saa täpselt aru, mis toimub, siis äkki üks ütleb midagi, mis peaks kõigele andma loogilise seletuse. See tundub selline peale surutud ning järgmine hetk on kogu eelnev abstraktus unustatud ning improviseerijad seisavad või istuvad ning vestlevad mingil teemal, mis ei oma stseeni algusega mitte mingit seost. Kumbki improviseerija ei võta vastu ühtegi otsust enne kui on liiga hilja.”

Kui me räägime stseeni alustamisest ilma ideeta, siis kui paradoksaalne see ka ei tundu, siis parim valik on mitte midagi teha ja jälgida ning kuulata.  Hea näide on “R&T”. Stseeni alguseks küsitakse inspiratsiooniks tavaliselt asukoht. Sealt edasi, kui impro pihta hakkab, võib vaikus kesta veidi pikemalt, kui tavaliselt. See on see aeg, kui Rauno ja Toivo jälgivad teineteist ja ennast. Mis tunde ta minus tekitab? Kuidas ma ennast üldse tunnen? Miks mu käsi sellises asendis on? Miks meie lavaline paiknemine on selline? Need ja veel hunnik küsimuste vastuseid annavad neile informatsiooni enne kui kumbki midagi ütleb või teeb. 

Vastavalt improformaadile on eelistatud üks või teine lähenemine. Impromaailmas laiemalt ei saa öelda, et üks on parem kui teine. Improviseerijatena peame olema võimelised laskma lahti oma ideest, kuid samal ajal ka selle eest võitlema. See on peen tunnetuse küsimus, mis tuleb ainult aja ja treeninguga.

Stseeni laustamist ideega saab näha Ruutu10 etendusel Filmivõtted ja ideeta stseenialgust etendusel Kahe vahel.

Autor: Rauno Meronen