Heast etendusest pelgalt ei piisa

Laskesuustajatel hooaja lõpetamine Tallinna Teletornis
Foto: Ardo Säks

Laskesuustajatel toimus Tallinna Teletornis hooaja lõpetamine ning mind ja Toivot oli kutsutud sinna rahvast naerutama. Alustasime oma improsoojendusega ning tegime seda avalikult fuajees. Räppisime ning mängisime lühikese stseeni riimides. Me suhtlesime mööduvate inimestega ning kutsusime neid oma etendust vaatama.

Õhtu oli juba mõnusalt käima läinud: jutusumin, naerupahvakud ja taustamuusika. Õhtujuht juhatas meid kenasti sisse, kuid siiski mõnes nurgas kulges vestlus sama hoogsalt edasi. 

Kaks nähtust eratellimustel, millega peame kindlasti arvestama:

• Kõik inimesed ei anna sulle kohe tähelepanu.
• Esireas on keegi, kes tundub sulle üliskeptiline ja kuri, sest sa “segasid” teda.

Kunagi see häiris meid ning lõi rivist välja, kuni õppisime selle lihtsa tõe: 

“Meie siseneme nende ruumi. See, mida pakume peab olema kümme kui mitte sada korda parem, kui see, mille katkestame. Me peamegi end tõestama, võitma publiku usalduse.”

​Teletorni retsorani ruumi detailplaneering on pigem keeruline. Ebastandardne esinemisruum nõuab esinejatelt ka teistsugust lähenemist. Et haarata kogu publikut, siis Toivo suhtles ühe saali poolega ning mina teisega. Me isegi liikusime laudade vahel ringi, et haarata ka nende tähelepanu, kes veel rääkisid.

Esimesed 5-10 minutit olime võitlemas veel kerge taustamüraga, kuid iga hetke ja naerupahvakuga võitsime juurde fookust ja usaldust. Peale teist stseeni silmasin esireas istuvat meest. Tema skeptilisus oli kadunud. Ta naeris ja vaatas lauakaaslasi, et kas nad ka nägid, mis laval juhtus. Me olime jõudnud heasse kohta: 

• 100% publikust kuulas meid põnevusega,
• stseenidele inspiratsiooni küsimine oli meeleolukas dialoog esinejate ja publiku vahel,
• kogu atmosfäär oli mänguline ja lõbus. 

​Sellises vaimus jätkus kogu meie etteaste. Mängisime oma intelligentsuse tipus ja lõime  stseene laskesuusatamise maailma. “Pealelaskmine,” “hea kobar keskel” ja muud sellised erialased väljendid said meie show jooksul uued tähendused. Kogu õhtu oli vahetu ja personaalne.

​Meie show sai tugeva aplausi. “Super töö, poisid,” ütles üks härra, kui ta mu kätt surus ja õlale patsutas. Nägin, et teenindaval personalil oli juba Ruutu10 veebileht lahti. Neil oli nii palju küsimus, et oleksime võinud veel tund aega Ruutu10-st rääkida. Ülejärgmisel päeval leidsime postkastist kaks esinemiskutset.

​Selline võit sai teoks tänu kogemusele ja tugevale tööle.

Siin on mõned konkreetsed tegevused, mida tegime, et saada üle tekkinud takistustest:

• Enne lavale minekut suhtlesime inimestega.
• Kui nägime inimest, kes tundus negatiivselt meelestatud (rõhutan sõna “tundus”), siis ignoreerisime seda tunnet.
• Kogu publiku haaramiseks paiknesime laval teistmoodi ja liikusime laudade vahel.
• Mängisime teemadega, mis olid publiku jaoks olulised.

​Lõpetuseks võib öelda, et Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon kutsus meid oma sündmusele, et me naerutaks inimesi ning teeks komöödiat neid puudutavatel teemadel. Eratellimus pole koht, kuhu tuldi meid vaatama, vaid see on koht, kuhu meie läheme, et teenida neid inimesi suurepärase meelelahutusega. Meie impro võib olla erakordne, kuid kui me ei loo seda esimest kontakti, siis ei pruugi me oma ülesannet edukalt täita.

​Suured tänud:

• Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon
• Peo külalised
• Õhtujuht Kristjan Gold
• Tallinna Teletorni restoran ja meeskond
• Korraldaja Greete Kempel ja A-tiim

Korraldad sündumust ja otsid meelelahutajat?

Võta ühendust!

Autor: Rauno Meronen