|
Autor: Martin Junna Aastate jooksul on mul olnud palju teooriaid, kuidas teha head improstseeni. Kohtasin ka palju reegleid, mis peaksid aitama seda saavutada. Nendega kaasnes väide “erandeid ikka leidub”. Mis siis, kui tegu ei ole eranditega, vaid äkki väära teooriaga? Võrreldes teiste kunstivormidega, on impro üsna uus ja alles leiab õigeid lähenemisi. Printsiibid, mida 20 aastat tagasi järgiti, on jäänud aja hammasrataste vahele.  Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 16.11.2019. Foto: Mona Õispuu. Mõni nädal tagasi tundsin, et leidsin teooria, kuidas teha häid improstseene. See teooria tekkis, vaadates verivärskeid improõpilasi, kel esinevad kõik vead, mida seostame halbade stseenidega:
Lühidalt - nad rikuvad improreegleid, mida oleme aastatega õppinud järgima ja ülistama. Neid reegleid on raske järgida ja nad ajavad meid segadusse. Meie sisemine kriitik ei luba ideid teha, sest ta teab, et need ei tee stseeni paremaks. Näiteks stseenis ei ole platvorm paigas. Küsime endalt “kes me oleme?” :
Tajume, et ükski variantidest ei sobi. Tegelik probleem ei peitugi vastuses, vaid hoopis küsimuses. Põhjus, miks me ei suuda stseeni päästvat vastust mõelda, on sellepärast, et küsime valet küsimust. Minu esimene ahhaa-moment tekkiski, kui vaatasin järgmist õpilaste stseeni: A: Korista tuba ära. B: Ei, see on sinu tuba. A: Aga ma maksan sulle. B: Sa maksad liiga vähe. Vanasti oleksin seda juhendanud nii: “Ärme vaidle, nõustume. Raske oli kaasa elada, sest me ei teadnud, kes te olete ja kus te olete.” Kuid siis mõtisklesin endamisi: ma suudan defineerida, kes nad on ja kus nad on, aga stseen sellest paremaks ei lähe. Samuti suudan põhjendada, miks peaks toa ära koristama, aga seegi seda ei paranda. Õnneks on hea stseeni tegemine palju lihtsam. Selleks, et teha erakordset improstseeni, pead:
Kui järgid seda, siis tuleb vapustav stseen, hoolimata, mis ”improreeglit” rikud. Võid küsida küsimusi, võid rääkida ebamääraselt, sa ei pea midagi põhjendama ega defineerima, aga stseen on publikule ja improviseerijatele haarav ja meelelahutuslik. Nii lihtne see ongi. Ei usu? Jagan teiega näiteid, mis proovides juhtus, ja selgitan, kuidas neid tööle panna. Näide 1 A: Korista tuba ära. B: Ei, see on sinu tuba. A: Aga ma maksan sulle. B: Sa maksad liiga vähe. Olen näinud seda stseeni sadu kordi. See ei ole halb sellepärast, et nad vaidlevad või sellepärast, et me ei tea platvormi ega sellepärast, et nad ei nõustu. See stseen ei tööta, sest neil puudub emotsioon. Ütleme, et mõlemad on vihased. Iga kord, kui nad oma seisukohta kaitsevad, siis lähevad nad järjest emotsionaalsemaks. Nad leiavad uusi põhjusi, argumente, tegevusi, et veenda stseenipartnerit. Näide 2 A ja B söövad jäätist. A pillab jäätise maha ja hakkab nutma, siis ta võtab B jäätise ära, B on pahane. B: Miks sa endale uut ei osta? A: Ema ei andnud raha. B: Tead, ta tegelikult pole sinu ema. Selles stseenis on küll emotsioon, aga vahetatakse korduvalt teemat. Algul sööme jäätist, siis pillame maha, siis varastame teiselt jäätise, siis saame teada, et ema polegi tegelikult õige ema. Peame jääma ühe teema juurde ja kõrgendame seda. Näiteks keskendume detailile, kus pillatakse jäätis maha ja ollakse kurb. Oleme veel kurvemad. Tunneme jäätise kaotust. Proovime seda veel lakkuda, vähemalt osa, mis ei ole mustaks saanud. Ütleme jäätisele viimaseid sõnu, meenutame meeldivaid aegu ja korraldame Väikesele Tomile matused. Näide 4 A: Lähme maale. B: Davai. Istuvad autosse. A: Mina juhin. Kihutame. Sõitsime vastu puud. Auto läks põlema. B: Näe, seal põleb ka lammas. Selles näites on probleemiks see, et ei jääda esimese idee juurde ega reageerita emotsionaalselt. Jääb mulje nagu oleks stseeni sisu asendatud sündmuste loeteluga. Pigem võiks see stseen välja näha nõnda: A: Lähme maale B: (reageerib entusiastlikult) Issand jumal. JAAAH! Mul on nii kopp ees linna haisust, sellest stressist. A: (võtab ka entusiastliku emotsiooni) Täpselt, maal on mõnsa. Looduse värske lõhn, vaikus ja linnulaul... Nad lisavad detaile, kui mõnus maal on ja lähevad järjest entusiastlikumaks. Saame liikuda stseenis ka tegevuse juurde: nad pakivad asju, mida maale võtavad ja jätavad maha esemeid, mis meenutavad neile linna või tööd. See on improstseeni süda, A ja O, yin ja yang. Kui see pole täidetud, siis head stseeni ei tule. Põhimõtteliselt väidan, et iga improreegel, mida kuulnud oled:
Kõige ägedam on see, et iga stseeni saab hästi mängida olenemata sellest, kuidas see algab. Nüüd saad harjutada ja treenida õigeid “lihased”, mitte suunata energiat ebaolulistele improreeglitele.
0 Comments
Autor: Martin Junna Osalesin laupäeval Eesti Stsenaristide Gildi korraldatud komöödia kirjutamise töötoas. Selle juhendaja John Vorhaus on kirjutanud hulgaliselt komöödia-alaseid raamatuid, aga ka näiteks ühe osa meilgi tuntud telesarjast "Tuvikesed" ("Married... With Children"). Ehkki õpituba oli suunatud stsenaristidele, kehtivad seal käsitletud põhimõtted ka improviseerides. Sestap jagangi allpool tähtsamaid tähelepanekuid õpitust.  Martin arutlemas stsenaariumi üle. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. “Kohatu reageering”
Üks viis, kuidas situatsioon koomiliseks muuta, on reageerida kohatult. Näiteks olukorras, kus neiu vanematele uut kallimat tutvustab, reageerivad ema ja isa harilikult noormehe tuppa kutsudes, uurides talt, millega ta tegeleb jne. Seevastu sobimatud oleksid kõik ülejäänud reaktsioonid. Näiteks võivad vanemad öelda: "Sa näed täitsa kobe välja. Kindel, et just meie tütrega tahad koos olla? Naabritel on palju kenam neiuke." “Komöödia on draama + liialdus” Mis eristab komöödiat draamast on liialdus, mis muudab kõik jaburaks. Kui võtame eelmise näite, siis ega selle lausega see situatsioon lõppe. Vanemad näitavad veel naabrineiust pilte, jutustavad äpardustest, mis nende tütrel on olnud ja toovad sobivaima kandidaadi ka õhtusöögi lauda. “Publikule on see komöödia, aga karakteritele draama” Karakterid stseenis kogevad piinlikke, raskeid ja muid emotsionaalseid olukordi, mille peale meie naerame. Kui võtame tehtud näite, siis need karakterid mõtlevad seda tõsiselt. Tüdrukul on piinlik. Noormees on segaduses. Nad ei töga niisama üksteist. Nendele on see reaalsus. Publik näeb seda kui absurdset situatsiooni, mille peale naerda. “Liialda suureks või väikseks” Liialdus ei tähenda alati suuremat ja rohkemat. Näiteks, kui tahad liialdada kellegi vaesusega, siis mida vähem tal asju on, seda vaesem ta on. Näiteks: tal pole süüa, on võlgades, puuduvad sõbrad ja keegi ei armasta ka teda. “Üheksa reegel” Kümnest naljast üheksa ei tööta. Tean alternatiivset väljendit, milleks on: “Komöödias tuleb kvaliteet kvantiteedist.” Ära tunne ennast halvasti, kui nali ei toimi. Tooda nii palju, kuni üks lõpuks rahvast naerutab. “Kevini seadus” Iga kirjutaja arvab, et tema idee on parim. Näiteks, kui mõlemad kirjutavad tahvlile nime “Kevin”, siis mõlemale meeldib enda oma rohkem. Teeni tööd mitte ego. Lase lahti tundest, et sinu ideed on parimad. “Koomiline filter” Mõtle ühele omadusele, mis karakteril on. Võid mõelda enda peale. Mis on sinu üks omadus? Nüüd liialda seda. Tee sellest filter, läbi mille karakter maailma näeb ja selles tegutseb. Näiteks, kuidas ta teed ületab? Minu filtriks oleks “analüütiline” ja teed ületades mõtleksin ja arutleksin, kus oleks kõige optimaalsem seda teha. Mulle väga meeldis tema töötuba ja sain palju häid mõtteid nii komöödia kui loo struktuuri kohta. Loodan, et see blogi andis ka teile mõtteainet ja indu komöödiat teha. Naer vabastab! Autor: Rauno Meronen Toimetaja: Jürmo Mehine Sattusin mõni aeg tagasi tegema stseeni. Õnneks sel korral mitte Prismas, vaid siiski Avatud Improtunnis. Mõtlesin, et alustan millegi lihtsaga. Laskusin ühele põlvele ja küsisin mehise madala häälega: “Kas sa abielluksid minuga?” Lavapartner vastas mulle vähemalt sama madala karuse häälega: “Me oleme detektiivid.”  Rauno stseeni blokkimas. Ruutu10 Eesti otisb improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. Iga improviseerija on kogenud hetke, kui stseenipartner tema idee puruks lööb. Me nimetame seda blokkimiseks. Kes meist sooviks seda uuesti kogeda? Tõstke käsi, et ma näeks. Lisaks tulge seiske Ruutu10 Improstuudio akna taha, siis ma näen isegi paremini. Näete, ma panen isegi aadressi: Kotka 26a. Kujuta ette impromaailma, kus blokkimist ei oleks. Iga pakkumist toetatakse tugevasti, kõik on selge ja lõbus. Ma jagan sinuga väikest saladust. Blokkimisest saadava halva kogemuse põhjustad sa ise.  Nii, nüüd, kui sa oled ühe oma nutitelefoni vastu seina puruks visanud, eelmist väidet veidi seedinud ning uuest seadmest selle artikli taas avanud, saame koos avastada selle idee tagamaid.
Käime koos läbi ühe näite võimalikust stseeni algusest:
Esimene repliik pani paika kaks asjaolu:
Teine repliik aga lõhkus esimese pakkumisega loodud reaalsuse, kuna selgus, et nad on tegelikult kodus. Samas saab teist repliiki vaadelda kui pakkumist, mis toetab avaideed, sest see paljastab meile uut informatsiooni, mis täpsustab stseeni reaalsust. Arvestades nüüd mõlemat repliiki, oleme saanud teada järgmise asjaolu:
Olles tähelepanelik ning vastuvõtlik uuele pakkumisele, avastame huvitava situatsiooni, mis tekitab viis küsimust. Esimene küsimus: Miks ta arvab, et kahekesti kodus olemine võrdub peol viibimisega? Tavaliselt on peol muusika, inimesed… nojah, mitte küll minu pidudel… nuuks. Võimalikud vastused:
HOIATUS! Üks võimalik vastus on ka “Ta on hull ja ei taju reaalsust”, kuid see valik on nõrk, sest selle tagarjärjel kaotab tegelane kogu vastutuse ning kõike saab põhjendada tema meditsiinilise seisundiga. Olgu, tegelikult tekkis ainult üks küsimus. Esimesed kaks repliiki kinkisid meile infot asukoha ja ühe tegelase kohta, kuigi esmapilgul blokiti esimest ideed. Kui esimene improviseerija teise pakkumist blokkimiseks loeb, tunneb ta, et tema ideed on tõrjutud. Ta võib jätta uue info arvestamata. Ta vastab näiteks:
Selle tagajärjel tekib segadus stseeni platvormi osas. Nüüd omakorda on meil uus reaalsus, kus ollaksegi peol, aga üks tegelane ei saa aru, et tegemist on peoga ning käitub, nagu ta oleks kodus. Tegelikult pole vahet kumba rada pidi minna. Oluline on mingil hetkel stseenis jõuda üksmeelele, millises reaalsuses mängitakse. Me ei taha meelega raputada lavapartnerit stseeni algul ootamatu infoga, mis esmapilgul justkui tühistab esimese pakkumise. Pigem on vaja mõista, et nii improvisatsioonis, kui ka elus laiemalt, ei tasu probleemide põhjustajaid otsida kaugemalt, kui enda seest. Olles silmitsi kaasimproviseerija tekitatud probleemiga, rakendame printsiipi: “Mida saan mina teha, et see ei tekitaks mulle raskusi?” Hüppame tagasi sellesse stseeni, kus ma abieluettepaneku tegin.
Sellest sai väga südamlik stseen kahe sõbra vahel, keda seob ühine kutseoskus. See läks nii, kuna “blokk” võeti vastu kingitusena. Loobu sinagi stressirikkast eneseblokkimisest ning mängi tõeliselt vabana. Tule hüppa läbi Ruutu10 Avatud Improtundidest või ühine improõppega ja alusta oma teed impromaastikul. Rauno Meronen Kujuta ette improstseeni, kus sõnagi lausumata, vaid mõne sekundi vältel, on selgunud tegelastevaheline suhe. Pole segadust ega möödarääkimisi. Esimene hetk kõneleb enam kui tuhat sõna. Kõik tundub justkui lavastatud. Mina kujutan seda ette iga päev… kahjuks minu ja selle unelma vahelises suhtedünaamikas on palju möödarääkimisi.  Mida ütleb Rauno kehakeel pildil? Ruutu10 Filmivõtted, 15.10.2017. Foto: Mona Õisupuu “Lähme kuulame improetendust.” Kui tihti oled kuulnud kedagi nii ütlemas? Pigem “lähme vaatama”. Ometi kõlavad laval sellised repliigid nagu “ma olen kurb”, “ma võtan noa”, “me oleme kõrbes”. Need repliigid ei kuulu kategooriasse “Näita, ära ütle!” (Show, don’t tell!). Näita kurbust ilme, keha ja hääletooniga. Kui sa võtad noa, siis lihtsalt haara see ning kasuta oma käsi ja sõrmi, et luua arusaadav illusioon. Kui sa oled kõrbes, siis kalla ämbriga liiva põrandale. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, kuid maitseb kehvemini kui Raffaello. Üks lihtne puudutus suudab defineerida karakteritevahelist suhet efektiivsemalt kui dialoog. Inimesi on õnnistatud empaatiavõimega. Nähes kedagi kogemas emotsiooni, tunneme selle ära. Seetõttu võib lihtne pilk või lõpetamata žest osutuda kõnekaks hetkeks stseenis. Sõnad jäävad alla kehakeelele. Uuringute andmetel jaguneb inimestevaheline kommunikatsioon proportsionaalselt: 70% kehakeel, 20% hääletoon ja 10% tekst. Kui jutt, hääletoon ja kehakeel ei väljenda terviklikult sama informatsiooni, siis esimesena kaotab usutavuse tekst. Improlaval tähendab see seda: vahet pole kui palju ma ütlen, et ma olen õnnelik; publik ei usu seda, kui seda ei väljenda mu keha ja hääletoon. Tonaalsus repliigis ning kohatu paus sõna ees võib anda aimu reaalsusest, mida ei suuda näha improviseerija, kelle jaoks eksisteerivad pelgalt sõnad. Kuna publik usub meie käitumist rohkem kui sõnu, siis on improviseerija jaoks äärmiselt oluline teada igal ajahetkel, kuidas ta end väljendab. Sa mängid enesekindlat ärimeest, kuid su kehakeel väljendab hirmu. Iseenesest huvitav tegelaskuju, kuid kahjuks ei võta arvesse seda reaalsuslõhet sina ega ükski su kaasimproviseerija. Publikule väidetakse midagi, mis pole tõsi. Siin on kaks stseeninäidet. Esimene näide: Mees kõnnib naisele lähedale. Peatub. Nad vaatavad teineteisele sügavalt silma. Mees asetab käe õrnalt naise põsele, kuid naine peatab mehe käe ning pöörab talle selja. Mees istub toolile, ta pilk on tuhm. Ta ohkab sügavalt. Kuidas tõlgendad seda situatsiooni? Teine näide: Mees: “Ma armastan sind.” Naine: “Mina sind mitte.” Kuidas tõlgendad seda situatsiooni ja mis nõu sa mulle annaksid? Kolmas boonusnäide: Rauno istub kontoritoolis, hoiab peast kinni ja vahib ainiti arvutiekraani. Kursor vilgub tekstidokumendil, kus peaks hakkama selle blogi järgmine lõik. Ta vangutab aeglaselt pead ning tema vasakus silmas on märgata tekkivat pisarat. Kuidas tõlgendad seda situatsiooni? Selleks, et lahendada probleemi, peame tooma au sisse stseeni alguse. Esimesed 30 sekundit on määrava tähtsusega, kuid ometi me rabistame. Me tahame jõuda hea osani, kuid me pole nõus investeerima stseeni algusesse tähelepanu ja kannatlikkust. Kiire nõuanne, kuidas kiiresti impromeistriks saada: Ära kiirusta! Ära rutta repliikidega stseeni platvormi avastamisel. Võta endale ja partnerile aega ning pane tähele, mis toimub. Vaata ning püüa tunnetada, kui intiimne on karakterite suhe. See võib olla nii hingesugulus kui ka sotsiaalselt viisakas kolleegidevaheline läbikäimine. Seejärel püüa tajuda, kui intensiivne on olukord. Kas stseen hakkab põlevas majas või seisate sööklas järjekorras? Siin pole valesid vastuseid. Ning nüüd selle asemel, et deklareerida “Hei, Margus, mu kolleeg, kellega me käisime samas ülikoolis, kas sa soovid ka seda paneeritud kala siin Tondi sööklas?”, püüa läbi saada vähemaga. See võib olla repliik, kuid see võib olla ka žest, näoilme, hingamisrütmi või kehapoosi muutus. Proovi sellist minimalistlikku improstiili ja vaata, kui kaua sa suudad seda säilitada.
Nii paljud improviseerijad soovivad, et nende etendusel oleks vähem müra (loe: dialoogi). Samal ajal on hirm, et publikul hakkab vaikuses igav ning nad lähevad ära. Kuna improvisatsioon on audiovisuaalne, siis mõtle, kuidas pakkuda ka midagi silmale. Martin Junna Läbisin enesearengu eesmärgil Balti Filmi- ja Meediakooli koolituse stsenaristika teemal. Seal anti ülesandeks kirjutada stseen. Algul tundus see lihtne. Pea iga päev improviseerin neid. Miks mitte ka üks kirja panna? Üllatuseks leidsin ennast tupikust. Ma ei teadnud, kuidas seda huvitavaks muuta. Ei osanud kuidagi alustada ega üldist struktuuri paika panna. Tekkis üldse küsimus, et kuidas ma senini ühtki adekvaatset stseeni olen esitanud. Meeleheitest tegin seda, mida üks endast lugupidav noormees teeb: läksin sõbratari kaissu kurtma.  Kui masendushetk möödas, asusin end harima. Lõin tehnika, mis aitab stseene analüüsida, improviseerida ja kirjutada. Võib-olla isegi abistab sõpradele päevasündmusi kaasahaaravamalt jutustada. Stseeni idee valisin oma elust, sest improviseerijatena ei pea me lugusid välja mõtlema, vaid oma kogemusi dramatiseerima.
Kogemuste all pean silmas sinu elus tõesti sündinud juhtumeid. Stseeni ainese valikul on parimaks variandiks lugu, mille oled ise läbi elanud. Selle kohta tead kõige rohkem detaile ja kogetud emotsioon aitab seda tõetruumalt esitada. Veidi nõrgem on lähtuda sündmustest, millest oled kuulnud inimestelt, kellega need juhtusid. Kolmanda variandina saad kasutada raamatutest, filmidest ja teatrietendustest pärinevaid hetki. Nende puhul pead arvestama, et tegu on klišeedega. Kellegi teise loomingu põhjal kirjutades/improviseerides kaotame originaalsuse. Ma ei väida, et seda ei tasuks mitte kunagi kasutada. Vahel on nad väga teretulnud ja just neid ongi vaja. Näiteks, kui saan inspiratsioonisõnaks “restoran”, siis mulle meenub, kui käisime sõbratariga BabyBack Ribs restoranis ja ettekandja oli unustanud meie tellimuse sisse anda. Ootasime seal tund aega, kuniks ta meid oma eksimusest teavitas ning siis ootasime veel 20 minutit. See stseen ei pruugi laval kuigi huvitav paista. Meil tuleb ideed ka dramatiseerida. See on see raske osa. See on põhjus, miks vaibal looteasendis pool tundi nutsin ja katkusin peast juukseid välja. Vaene tüdruksõber, on nüüd kiilam kui enne. Inspiratsioon lahendusele tuli David Mamet’ kirjalt, mille ta kirjutas seriaali “The Unit” stsenaristidele. Seal ta väidab, et draama on kangelase rännak tahtele, ületades takistused. Kombineerides seda veel teiste ideedega, mille olen igalt poolt kokku korjanud, koostasin sellise stseeni struktuuri: Tahe. Martin tahab süüa. Takistus. (Juhtub midagi, mida karakter ei oota) Ettekandja unustab tellimuse sisse anda. Mis juhtub kui ei saa tahet? (Kui selle vastuseks on “midagi ei juhtu, elu jätkub samamoodi edasi”, siis pole mõtet lugu rääkida. Peab olema tagajärg, muutus) Kõht jääb tühjaks. Probleemi kasvatamine. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest, unustab ettekandja ikka tellimust sisse anda. Ohverdus. (Peab loobuma millestki, mida ta ei oodanud ja ei taha loovutada) Kas Martin läheb tühja kõhuga filmi Avengers: Endgame vaatama või loobub kinost ja einestab teises kohas. Eks stseeni käigus tuleb struktuuri elemendid järk-järgult avastada. Aga mingi hetk peaks neil vastus selguma. Mida varem, seda parem, sest siis on lihtsam improviseerida. Arvan, et kui kirjutame stseene, siis enne, kui hakkad ühtki dialoogi rida paberile jäädvustama, mõtle see struktuur läbi. Nõnda on tunduvalt lihtsam stseeni muuta. Suhteliselt nukker on, kui oled selle valmis kirjutanud ja avastad, et sul on struktuuris viga ja nüüd peab kõik ümber tegema. 2014. aasta Barcelona improfestivalil BIG IF esitasime Andrese ja Mihkliga formaati Starve Trek. See esinemine oli erakordne sakkimiskunsti musternäidis. Mul polnud üldse lõbus, sest Andres blokkis mind. Ta defineeris mind konkreetseks tegelaseks: ema, kes on salaja ühinenud kosmosemissiooniga, et pojal silma peal hoida. Iga uus karakter, kellega ma lavale astusin, sai Andrese poolt muudetud ikka ja jälle selleks samaks emaks. Mul polnud pääsu. Minu jaoks etendus sakkis ja mulle ei meeldinud see.  Strave Trek Barcelona improfestivalil BIG IF. (2014) Etendus oli minu jaoks sama halb kui selle foto kvaliteet. Me olime kaelani kodumaises orgaanilises improsõnnikus. Tol hetkel kogesin ma seda situatsiooni järgmiselt: mina püüdsin kõigest väest meid välja kaevata sellest jamast, Andres tootis laudaväetist agaralt juurde ning Mihkel oli segaduses ja püüdis aimata, kust tuleb halb lõhn. Mulle ei tulnud mõttessegi Andrese käike toetada, sest mul oli liiga palju tegemist tema kritiseerimisega. Ma polnud rahul sellega, mida ta tegi. Kõik oli tema süü ja natukene Mihkli oma ka. Mind kummitas ebakindlus ja ma nägin oma lavapartnereid ebakompetentsete idiootidena. Üle kõige soovisin tol hetkel mängida improviseerijatega, kes teeksid improt õigesti. Järsku kõik muutus. Mul hakkas hullult lõbus. Mu loovus avanes ja korraga olid kõik Andrese ja Mihkli pakkumised lahedad ning inspireerivad. Ma leidsin aina kavalamaid lahendusi, kuidas mitte kehastada ema. Proovisin mängida külmkappi, Stalinit ja saatejuhti Nõukogude propaganda kanalil, mida näidati kosmoselaeva ekraanilt, kuid alati selgus, et tegemist on selle sama emaga. See meeldis mulle. Peale etendust saime ühe improviseerija käest kiita: “Te lollitasite ja viskasite üksteisele kaikaid kodaratesse, aga samas te toetasite üksteist. Lahe oli näha, kuidas te üksteise elu põrguks tegite. Te tõesti usaldate üksteist nii palju. Teid oli lõbus vaadata. Vinge formaat.” Mis juhtus? Mis muutus? Ma andsin alla. Ma olin kaelani mülkas, kuid otsustasin tõsta oma pea väärikalt püsti ja ütlesin endale: “Selline ongi meie tänane etendus!” Ma leppisin olukorraga. Ma avastasin piire, kui halvasti me saame mängida, samal ajal positiivseks ja toetavaks jäädes. See oli parim otsus, mida sel hetkel teha. “Kui oled kaelani pasas, ei tasu pead norgu lasta!” Täna, kui keegi alustab stseeni, ma toetan initsieerijat. Mu peas on ainult üks mõte: “Mine ja mängi.” Kui keskendume partnerile, siis me heas mõttes unustame ennast. Me ei tegele enam selliste probleemidega nagu “mul pole ideed", "ma ei saa aru, mis toimub", "mul pole täna ideid", "ma kordan ennast", "mul pole üldse ideid". (Nagu näha pole mul isegi ideid, kuidas seda ideed erinevalt väljendada).
Selle asemel, et öelda “mul polnud ideed” või “ma ei saanud aru, mis toimub”, võime öelda, ausalt: “Sinu käigu toetamine ei tulnud mulle mõttesse, sest ma olin hõivatud oma ebakindlusega.” Me oleme siin, et lõbutseda, mitte kritiseerida. Me lihtsalt mängime ja avastame koos. Improviseerime. Täpselt nii - mõnikord on meie töös vaja improviseerida (šokeeriv kas pole). Kogu see energia, mis läheb ideede hindamisele heaks ja halvaks, võiks kuluda pakkumiste toimima panekuks. Õpingute ja treeningute käigus üritame saavutada taset, kus me ei jäta kunagi ebakindluse tõttu partnerit toetuseta. Kui tuleb ootamatu, rivist välja lükkav käik, kas selle pärast tasub olla pahane? Autor: Toivo Värbu Toimetaja: Jürmo Mehine Kujutle, et sinu improtrupp esitab pikkvormi etendust (aga ära silmi sulge - mul on vaja, et sa postituse lõpuni loeksid). Seisad lava küljel ja kaks su tiimiliiget mängivad esimest stseeni. Nende kehastatavad tegelased ehitavad liivalossi. Karakterite vanus ja suhe pole selged, samuti ei tea me, miks nad rannas mängivad ja kuidas tegevusse suhtuvad. Võib-olla vahetavad nad repliike stiilis: “Meil on rohkem liiva vaja” - “Ma kohe toon.” Kaks minutit hiljem ehitis valmib ja stseen lõpeb.  Ruutu10 Hooaja Lõpu Gala (27.05.2018) Foto: Mona Õispuu Stseeni küljelt jälgiva mängijana pead etendust jätkama. Sinu ülesanne on äsja loodud karaktereid järgnevates stseenides kasutada. Kuhu sa meie liivalossi ehitajad edasi viid? Millistes uutes situatsioonides neid publikule näitad? Milline probleem nende iseloomud kõige selgemini esile toob? Kas need küsimused on retoorilised? Raske öelda, kas pole.
On keeruline jutustada lugu, mille tegelasi me ei tunne. Kui me ei tea, mis neid motiveerib ja kuidas nad toimuvasse ning teineteisesse suhtuvad, pole meil võimalik otsustada, mis nendega edasi peaks juhtuma. Kui puudub info, mida karakterid tunnevad ja arvavad, ei oska me valida olukorda, mis nende tõekspidamisi testib. Sinu hüpoteetilise improtrupi puht-teoreetilised liikmed tegid sulle paraja karuteene selle kujuteldava liivalossi stseeniga! Uurime võrdluseks stseeni, mida ühel etendusel Raunoga improviseerisin. Mina mängisin bussijuhti. Rauno kehastas vanaprouat, kes soovis oma peatuses väljuda. Stopp nupp aga ei töötanud ja nii pidi vaene naine edasi sõitma. Minu karakterit ärritas järjest enam, et ta ei saa tööpäeva lõpetada, sest reisija ei lahku. Vanamammi aga sattus meeleheitele, sest tema peatus jäi üha kaugemale. Klassikaline draamastseen. Mida nende karakteritega edasi peale hakata? Küllap suudad ette kujutada olukoŕdi, kus neid on huvitav taas kohata. Võib-olla on vanaproua toidupoes sama abitu ja jääb seetõttu sinna ööseks kinni. Äkki elab kergesti ärrituv bussijuht viha hiljem baaris sõprade peale välja. Ehk satub katkine stopp nupp raske depressiooni tõttu teraapiasse. Sellest stseenist algavat etendust oskame kergesti jätkata. Kuidas veenduda, et karakterid köidavad publikut ja inspireerivad kaasmängijaid? Muuda nad huvitavaks! Huvitavad tegelased on emotsionaalsed. Nad reageerivad toimuvale. Neil on tugevad arvamused. Nad tahavad midagi. Nad on kehakeele, hääle või kõnepruugi poolest omanäolised ja meeldejäävad. Neid mängivad Toivo ja Rauno. Selliste karakterite elu on improviseerijatel lõbus näidata ja publikul põnev vaadata. Teatrikülastajad peavad esimeses stseenis meie tegelasi tundma õppima. Meie töö on neid läbi dialoogi, emotsioonide ja käitumise tutvustada. Alles siis, kui vaatajad karakteritest hoolivad, suudavad nad ülejäänud pikkvormi süžee vastu huvi tunda. Järgmisel korral, kui rambivalgus sinu peale langeb, anna publikule põhjus oma karakterile kaasa elada. Kujuta ette, kui põnev etendus algab liivalossi stseenist, kui ehitajateks on meile tuttavad bussijuht ja vanaproua. Nüüd võid silmad sulgeda. Martin Junna Kujuta ette, et alustad improetendusega ja küsid inspiratsioonisõna. Publik vastab: “Seen.” Endamisi mõtled: “Seen! Ma olen sellest juba mustmiljon stseeni teinud. Ei teagi, mida nüüd uuesti teha. Kas alustan jälle metsas seene korjamisega?”  Ruutu10 Meistrite liiga publikuliikmed, 14.10.2018 Foto: Mona Õispuu Võib-olla lõpeb arutelu lausega: “See ei ole hea sõna. Paluks midagi muud.” Seepeale mõtleb publiku liige: “Mis mu sõnal viga on? Mind inspireerib see väga ja tahan sellest stseeni näha!” Ta nõjatub toolis tahapoole, ristab käed rinnale ja ootab, millal see nõme etendus lõpeb. Võib-olla lased hoopis meelega esimese sõna kõrvust mööda ja ootad järgmisi pakkumisi. Tihti kaasneb sellega sõnadelaviin, millest on raske aru saada. Isegi, kui oled valiku teinud, siis karjuvad nad ikka sõnu edasi. Kummalgi juhul ei saavuta me soovitud tulemust. Ainult võõrdume publikust. Seda tahame iga hinna eest vältida, sest nemad on tulnud meid vaatama ja meie oleme seal, et pakkuda neile meelelahutust. Kui Chicagos iO teatris improt õppisime, küsis meie juhendaja Rance Rizzutto: „Kas te olete selgeltnägijad?“ „Ei,“ vastasime meie „Siis miks te valite inspiratsioonisõna? Võtke esimene, mis tuleb. Keegi ei tea, mis juhtuma hakkab.“ See on hea printsiip, mida järgida. Küll aga säilib probleem. Kui olen juba sellest sõnast 98 stseeni teinud, siis on raske sealt midagi värsket välja imeda. Inspiratsioonivaesusest tuleb nõrk stseen, mis kulmineerub publiku pettumusega. Ma ei tea miks, aga inimesed ei ole eriti loomingulised. Võib-olla sellepärast, et originaalsus nõuab suuremat pingutust. Kui palume inspiratsioonisõna, siis vastuseks on midagi… tavalist. Midagi, mida kõik ütlevad.
Tean, et kui küsin publikust asukohta, siis “naljakas” inimene ütleb “bordell”. Kui teen etendust vanusele 12-16, siis saan vastuseks “su ema”. Kas peamegi selle kurva saatusega leppima? Ei pea, sest tegu pole depressiivse blogiga. Siin anname häid nõuandeid ja aitame teid osavamaks saada! Lahenduseks on: KÜSIME INSPIRATSIOONISÕNU PUBLIKU MÄLESTUSTEST, MITTE KUJUTLUSVÕIMEST. Ära küsi lihtsalt ametit. Küsi, millega pealtvaataja hetkel elatist teenib või mida ta enne praegust ametit tegi. Ära küsi lihtsalt asukohta. Küsi, kus ta viimaste päevade jooksul käinud on. Ära küsi lihtsalt eset. Küsi, mida talle viimati kingiti. Soovitan neid küsimusi mitte kogu publiku käest küsida, vaid pigem valida väiksem sektsioon või küsidagi ühelt inimeselt. Nõnda kindlustad, et vastatakse ausalt. See meetod suurendab tõenäosust saada uusi sõnu inspiratsiooniks. Muidugi võib esineda pakkumisi, mida oled juba miljon korda kasutanud. Kui publikuliige on ennast avanud ja ausalt vastanud, siis sadagu meile kaela sada aastat rahet, kui me seda vastu ei võta või kui teda kuidagi naeruvääristame. Toeta teda ja ära lükka seda tagasi, sest tagajärjed on monumentaalsed. Vahel esineb olukordi, kus ei öelda ausalt. Tahetakse naljakas olla. Üldiselt on see kehakeelest ja vastuse absurdsusest selgesti äratuntav. Kui see juhtub, siis käitume nagu ta ei valetaks. Me ei hakka temaga mölisema, vaid küsime täpsustusi. Näiteks küsime noormehelt: “Mida teile viimati kingiti?” Ta vastab: “Dildo!” Jätkame küsimustega nagu “kes kinkis?”, “miks nüüd” jne. Kui ta valetas, siis ta tõenäoliselt podiseb nüüd: “Aa.. ei… ma… tegelikult…” Ta viipab käega ja annab märku, et me küsiksime kelleltki teiselt, kes annaks ausa vastuse. Kui ta aga ei valeta, siis on tal mahlakas lugu, millest saab esmaklassilise stseeni inspiratsiooni. Kui inspiratsioonisõna on käes, siis tuleb seda ka kasutada. Boonusena jagan meetodit, kuidas seda teha, et stseen algaks originaalselt, usutavalt ja tugevalt. Selleks on: KASUTA MÄLESTUST, MITTE KUJUTLUSVÕIMET. Improviseerijate kujutlusvõime on sama ettearvatav kui publikul. Kui inspiratsiooniks on “labidas”, siis 99% stseenidest algavad kaevamisega. Kuid kasutades seda revolutsioonilist meetodit, tõestad, et Martin ei ole selgeltnägija, ja leiad ennast stseenis, mida keegi pole varem näinud.
Kui saad inspiratsiooniks “ehitaja”, kas hakkad haamriga naela seina taguma? Mitte enam. Võta sekund, et mõelda, mis sinu elus on juhtunud seoses ehitusega. Näiteks mul tuleb meelde, kui paigaldasin teleka kohale riiulit. Puurisin kinnituseks kaks paari auke. Need said aga vale kaugusega. Mul oli valida, kas panna kruvi ainult läbi ühe augu või teha järgmine paar auke õige vahemaaga. Kui teengi uued augud, siis kes garanteerib, et need nüüd õigesti välja tulevad? Sellest mälestusest alustangi stseeni. Järgmine kord kui publikult inspiratsiooni võtad, siis küsi nende mälestusi. Kohtle publikut alati väärikalt. Kui stseeni alustad, siis kasuta oma mälestust. Seda teemat puudutame ka Ruutu10 improõppe II moodulis, kus saab seda harjutada juhendaja käe all. Näeme seal! Alates aastast 2017 olen Tabasalu noortekeskuses viinud läbi improtunde vanusegrupile 8-12. Esialgu tundus see lihtne - õpetasin impromänge ja lapsed tundsid uue tegevuse vastu huvi. Ühel hetkel aga said ideed otsa. Ma ei leidnud motivatsiooni tundi ette valmistada (mõtlesin, et improviseerin - see oli viga) ja õpilased tahtsid tihti pigem lollitada kui harjutada. Mul puudus nägemus, kuidas ja kuhu edasi areneda.  Tabasalu Avatud improtund 2018. Vaadake vaid neid verejanulisi kõrilõikajaid! Appi tõttas Keith Johnstone. Mitte küll sõna otseses mõttes. Vaatamata kuulujuttudele ei ole me Keithiga bestikad. Õigupoolest me pole kordagi kohtunud. Küll aga olen lugenud tema teatrisporti puudutavat bestsellerit Impro for Storytellers ("Impro jutuvestjatele"). Leidsin sealt inspiratsiooni lisada õppesse võistlusmoment. Kui improviseerijatel on lootus võita ja oht kaotada, pingutavad nad tulemuse nimel enam ning ka pealtvaataja naudib nähtut rohkem. Kirjeldan näidetena kaht mängu, kus uus lähenemine kaasa aitas. Võib-olla teate impromängu "Sõnahaaval lugu". See on mäng, kus improviseerijad peavad sõnahaaval lugu rääkima (kes oleks osanud seda aimata?). Lasen lastel seda võistkondadena mängida minutipikkuse ajapiiranguga. Võidab tiim, kes suudab selle perioodi jooksul rohkem sõnu öelda. Lisaks võin jutu enneaegselt katkestada, kui see ebaloogiliseks muutub. Teine mäng kannab nime "Stseeniturniir". Lapsed improviseerivad minuti pikkuse stseeni. Nad alustavad kümne punktiga ja üritavad seda summat säilitada või suurendada. Iga eksimus aga vähendab skoori ühe võrra. Karistatavate tegevuste hulka kuuluvad: publiku poole seljaga seismine, itsitamine, baasreaalsuse lõhkumine ning negatiivne suhtumine. Üleastumiste nimekirja võin vastavalt õpilaste vajadustele ja oma kapriisidele muuta. Positiivseid ja leidlikke käike premeerin boonuspunktidega. Kui varem eitasid lapsed stseenipartneri pakkumisi või viisid tegevust negatiivses suunas, siis nüüd nad mängivad püüdlikumalt, positiivsemalt ja huvitavamalt. Varem esines ka probleem, et õpilased ei pööranud publikuna tähelepanu laval toimuvale. Nüüd jälgivad nad kullipilguga etteastet, et veenduda, et ükski miinuspunkt kohtunikul märkamata ei jääks. Teatavasti ei motiveeri miski lapsi rohkem, kui võimalus teistele nende vigu nina alla hõõruda. Ääremärkusena mainin, et etendustel tasub mängudest võistlusmoment eemaldada. Lapsed ja nende vanemad kipuvad skoori liiga tõsiselt võtma. Jageleda nendega selle üle, kellele kui palju punkte anda, ei ole pingutust väärt. Täiskasvanuid õpetades seletan teooriat ja tagasisidestan sooritust pärast stseeni lõppu. Laste puhul selline lähenemine ei aita ning appi tuleb võtta võistlusmoment. See köidab nende tähelepanu ning motiveerib arenema. Ka pealtvaatajatena jälgivad nad võistlust aktiivsemalt kui niisama etteastet. Tänu sellele nipile on Tabasalu noored muutunud osavamateks improviseerijateks ja mina targemaks ning nägusamaks õpetajaks. Autor: Rauno Meronen
Toimetaja: Jürmo Mehine Üks põhjus, miks stseen võib nõrk või igav olla, on sellepärast, et karakter ei võta vastutust. See esineb tegevuse põhjenduses. Ta kas on ise selle põhjustanud või lükkab vastutuse kellelegi teisele. Üks neist teeb stseeni huvitavaks, teine laseb auru välja.  Ruutu10 Improkomöödia pühapäev: Täismaja, 27.01.2019 Foto: Fred-Erik Kerner
Esmapilgul tunduvad versioonid sarnased, kuid lähemalt süvenedes näeme tähtsat erinevust. Esimesel näitel on stseenist vaip alt tõmmatud, teisel mitte. Miks? Sest teisel juhul võtab tüdruk vastutuse mitte minna, esimesel aga annab ta selle isale. Esimesel juhul loovutab ta kogu stseeni jõu isale. Seda vaadates sooviksin pigem näha stseeni poisi ja isa vahel, sest seal on kogu energia. Teises variandis võtab tüdruk vastutuse enda peale. Tema otsustab mitte minna ja saame näha miks. Siin pole kolmandat isikut mängus. See on nende kahe vahel ja seda on huvitav vaadata.
Jällegi, esimesel juhul antakse löögi vastutus ära. Juhtunu põhjustas haigus. See pole tema kontrolli all. Jällegi on stseen jõu kaotanud. Soovitan võtta vastutust ka õnnetuste või probleemide eest. Näiteks:
Impros on meie ülesandeks mõista partneri emotsiooni ja aidata tal seda kasvatada, nö visata puid tulle. Kui inimene nutab, siis me ei lähe teda lohutama. Meie olime need, kes ta nutma ajasid, seega ajame ta veel rohkem nutma. Stseeni ei teeni see, kui oleme kenad ja head. Me tahame olla ebaviisakad. Komöödias tahame värvida olukorrad mustaks või valgeks. Me kas kaotame või võidame. Kuldset keskteed ei ole. Tahame probleeme kasvatada, mitte lahendada. Probleem võib kasvada ka siis, kui proovime seda lahendada. Näiteks: Tüdruk nutab. Poiss: (hoolivalt) „Mis juhtus?“ Tüdruk: „Kuidas sa ei tea?“ (hakkab veel rohkem nutma) Kui vastutame stseenis oma tegude eest ega vii seda kolmandatele inimestele, siis on publiku pilk laval, mitte käekellal. „Mis kaitseb meid elus, muudab meid laval igavaks.“ - Sanford Meisner Sageli elus proovime end kaitsta sellega, et ei võta vastutust. Mina ei ole selles süüdi. See juhtus tema pärast. Tema ütles, et nii tuleb teha. Ma ei saa sinna tulla, kuna mul pole aega.
Laval tahame olla süüdi ja võtta täielik vastutus. Ainult siis kontrollime stseeni. Sama kehtib ka elus. Kui võtan vastutuse toimuva eest, siis kontrollin seda tulemust. Kehvas improetenduses osaledes, võib tekkida kiusatus süüdistada publikut: "nad ei pööranud mulle tähelepanu" või "nad andsid halbu inspiratsioonisõnu". Selline mõtteviis on mürgine ja ei aita sind. Võta vastutus ja muuda ennast nõnda, et neid probleeme ei esineks. Me ei saa teisi muuta. Saame muuta vaid iseennast. Naer vabastab! Martin |
kategooriad
All
Arhiiv
December 2019
|
RSS Feed