|
Autor: Jürmo Mehine Valmistud improstseeni esitamiseks. Eesriie avaneb, rambivalgus süttib, sa seisad laval, kuid ei tea, millist karakterit mängida. Kuidas peaksid liikuma, žestikuleerima, kõnelema? Sulle meenub mu möödunud postitustes antud nõuanne: mängida iseennast. See soovitus kahjuks ei kehti, sest ma valetasin seda kirjutades. Täna räägin, kuidas tegelikult stseeni algul kiiresti tegelane luua.  Valetab nii, et suu suitseb. Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim Esimese sammuna pead märkama iseenda kehakeelt ja näoilmet. Stseeni algushetkel pane tähele, kuidas sa seisad või istud ja mida su nägu väljendab. Kas küürutad veidi või seisad sirgelt? Kas ees on tõsine ilme või on suunurk vaevumärgatavalt ülespoole tõmbunud? Kui kiiresti või aeglaselt hingad? Mitu varvast su kummagi jala küljes on? Need ja paljud muud füüsilised detailid iseloomustavad karakterit, keda publik laval juba näeb ning keda sul kohe kehastada tuleb. Ehkki iseenda märkamine tundub lihtsa ülesandena, jääme sellega pahatihti siiski jänni ja peame sõbra appi kutsuma. Enamuse ajast käime ringi silmaklapid ees ja oleme sügavale mõtetesse eksinud. Seda nii laval kui elus. Sestap julgustan sind stseeni algul võtma hetke, et sihilikult oma kehakeelele ja näoilmele tähelepanu pöörata. Meie surelikud kered lekitavad lakkamata salajast luureinfot meie siseelu kohta, olenemata sellest, kui neutraalsed iseendile paistame. Et edukalt improviseerida, peame õppima end kõrvalt vaatama. Teise sammuna tuleb märgatut tõlgendada. Teisisõnu pead aru saama, mida su keha asend karakteri meeleseisundi ja iseloomu kohta ütleb. Kui nõjatud mugavalt vastu seina, siis võib-olla tunneb tegelane end enesekindlalt. Kui silmis on sära ja huulil naeratus, siis vahest on ta armunud. Kui lebaskled diivanil, siis ilmselgelt unustasid ära, et pead täna etendusele minema ja passid ikka veel kodus. Keha signaalile täpselt õige tähenduse leidmine võib tunduda hirmuäratav intellektuaalne väljakutse, eriti juhul, kui kehakeel pole su emakeel. Ometi käib see üsna lihtsalt, kui toetud intuitsioonile, mitte mõistusele. Tõenäoliselt välgatab sul aimdus karakteri siseelu kohta niipea, kui oma kehale tähelepanu pöörad. Oluline on sellele ideele kindlaks jääda, mitte paremat otsida. Kui sa tundud näiteks entusiastlikuna, siis eelda, et oledki. Tegelikult ei pea aga isegi leidma seda kõige õigemat tõlgendust - piisab, kui sa lihtsalt ühe valid. Kolmas samm muudab ka “vale” tähenduse korrektseks. Nimelt tuleb sul nüüd kehakeelt võimendada. Nii muutub karakteri meeleseisund publikule ja partnerile veel selgemini väliselt loetavaks. Võib-olla seisid algul avatud kehakeele, kuid neutraalse näoilmega. Nüüd, mil tead, et mängid entusiastlikku tegelast, manad näole ka ootusäreva naeratuse ja vaatad elevil pilguga partneri suunas. Teisisõnu käitud, nagu kogeksidki emotsiooni, mida eelmisel sammul otsustasid tunda. Mil määral kehakeelt võimendada, sõltub sellest, millist tüüpi improt sa harrastad. Kui taotled koomiliselt ülepaisutatud karakteri mängimist, siis võid võimendi julgelt 11 peale keerata. Elevil tegelane võib näiteks jalalt jalale hüpelda ja käsi kokku hõõruda, kuigi reaalsuses keegi nii entusiastlikult entusiasmi ei väljenda. Kui taotled pigem usutavust ja realistlikku stseenitööd, piisab sellest, kui silmad veidi enam särama löövad. Viimase sammuna jääb üle karakteri käitumist põhjendada. Enne andsid oma välisele hoiakule tähenduse emotsiooni näol. Nüüd pead tundele stseeni kontekstis põhjuse leidma. Võib-olla on tegelane entusiastlik, sest talle pakutakse võimalust pensionifond välja vahetada. Vahest on ta positiivse ellusuhtumisega tuletõrjuja, valmis põlevasse majja sööstma. Nüüd saad appi võtta dialoogi, et kontekst välja öelda. Kui lavapartner jõuab stseeni detailide paika panekul sinust ette, pole paanikaks põhjust. Näiteks võib-olla võtsid nõuks mängida politseinikku, kes kuulab üle kurjategijat, aga kaasnäitleja alustab stseeni sõnadega “Issi, ulata mulle palun maisihelbeid!” Sinu kolleeg, tõbras nagu ta on, keeras su idee tuksi ja nüüd olete hoopis pere hommikusöögilauas. See ei tähenda, et pead loodud karakteri unustama ja uue info põhjal otsast peale alustama. Mängi hoopis isa, kes suhtleb pojaga nagu ment kahtlusalusega. Võid näiteks vastata: “Enne tunnista üles, miks sa eile õhtul nii hilja koju jõudsid!” Niisiis kiire kokkuvõte neile, kes kogu artiklit läbi ei viitsi lugeda:
Niimoodi improviseerimine säästab gallonite kaupa energiat (ma ei tea, mis ühikutes tegelikult energiat mõõdetakse, sest ma pole ornitoloog), mille muidu kulutaksid karakteri füüsiliste eripärade välja mõtlemisele. Selle asemel märkad, mis juba olemas on. Sealjuures tundub karakter ühtne ja terviklik, sest tema käitumine pole suvaliselt valitud. See lähtub kesksest väitest, mille panid paika tõlgenduse sammu käigus. Varem taevani kiidetud iseenda mängimise tehnika puhul lähtud karakteri loomisel oma siseelust. Siinkirjeldatud meetodit rakendades lähtud aga oma välisest poolest. Mõlemal juhul oled karakteri baasiks sina ise. Nõnda ei erine need meetodid teinteisest sugugi nii palju, kui ma sissejuhatuses mõista andsin. Jah - ma valetasin selle kohta, et ma valetasin. Loodame, et sulle meeldib, kuidas me iga paari nädala tagant Jürmo puurist välja laseme ja talle klaviatuuri ette anname. Kui jutust oli sulle kasu, siis anneta meile siin veidi raha, et saaksime tema ahelad ära õlitada. See kriuksumine käib juba närvidele.
0 Comments
Autor: Jürmo Mehine Endalegi arusaamatutel põhjustel leidsin end ühel hetkel andmas impro töötuba noortele, kes polnud varem selle lavakunsti vormiga kokku puutunud. Kaks osalejat pidid esitama kolme repliigi pikkuse stseeni. Et katsumus võimalikult valutult kulgeks, kirjeldasin neile ka situatsiooni, mida mängida: üks tegelane müüb teisele autot. Märkasin, et müüja osatäitja niigi hirmul näoilme tõmbus veel tooni võrra kaamemaks. Järeldasin, et ta ei tea autodest kuigi palju ning kardab, et ei suuda seetõttu rolli edukalt täita. Teine variant on, et ma näen tohutult hirmuäratav välja. Ometi manas ta ette parima enesekindluse maski ning elas harjutuse üle.  Jürmo teeskleb, et kõik on kontrolli all. Ruutu10 Meistrite liiga. 14.10.2018. Foto: Mona Õispuu Näen algajate seas tihti sellist teeseldud enesekindlust. “Fake it till you make it!” nagu juhendas minu autokooli õpetaja. Vaidlen sellele levinud nõuandele vastu ja mitte sellepärast, et mulle liiklusohutus korda läheks. Vapruse simuleerimine nõuab improviseerijalt rohkem energiat, kui ülesanne väärib. Pealegi näeb publik fassaadist kergesti läbi - kinnine kehakeel, häälevärin ja muud tahtmatud maneerid reedavad mängija seesmise ebakindluse. Lahkheli võltsjulguse ja varjatud arguse vahel muudab karakteri ebausutavaks ning rikub stseeni illusiooni. Soovitan hoopis vastupidist lähenemist: anda paanikale järele, lasta sel enda üle võimust võtta, võimendada seda. Kui tunned esinedes hirmu, siis mängi karakterit, kes kardab. Ülaltoodud näites puges improviseerijale kõhedus naha vahele, sest ta pidi kehastama tegelast, kelle erialast ta midagi ei tea. Tal on kõige lihtsam võtta just asjatundmatu automüüja roll. Siis põeb tegelane koos näitlejaga sama ignorantsi tõttu. Koos on ikka toredam väriseda kui üksi. “Follow the fear!” nagu õpetas ameerika improguru Del Close. Nüüd on karakteri kehakeel ja füüsiline hoiak tema tekstiga kooskõlas. Publik näeb usutavaid emotsioone, mitte halvasti teeseldud julgust. Karakteri hirm mõjub reaalselt, sest see ongi reaalne. Tunnistanud sellist stseeni, kiidavad kriitikud ajaleheveergudel näitleja kutsemeisterlikkust taevani. Nad ei suuda ära imestada, kui veenvalt ja ilmekalt improviseerija paanikat suudab väljendada. Ta tundub nii osavalt näitlevat, sest tegelikult ta ei näitlegi. Kui päriselus sunnib hirm meid paigale tarduma ja vaikima või hoopis põgenema, siis laval pole see siiski alati ideaalne lahendus. Selle asemel soovitan karakterina valjusti välja rääkida kogu sisemonoloog, mis kohutava olukorra vältel ajus ketrab. See võimaldab põhjendada, mida tegelane stseeni kontekstis kardab. “Kui ma seda Toyotat maha ei müü, siis ülemus laseb mind lahti, aga ma tegelikult ei oska selle kohta midagi öelda! Ma ei tea isegi mitu ust tal on! Ma loodan, et sa silindrite kohta ei küsi, sest ma ei tea silindritest midagi! Oih - ma ei oleks pidanud seda välja ütlema! Nüüd sa tead, kui ebapädev ma olen! Miks ma millegagi hakkama ei saa?!” Lugu saamatust luuserist on humoorikam, kui lugu edukast professionaalist. Nii aitab see lähenemine meil minimaalse vaevaga luua koomiline karakter ja stseen naljakaks muuta. Pole tarvis kulutada untsigi energiat (ma ei tea tegelikult, mis ühikutes energiat mõõdetakse, sest ma pole antropoloog) teesklemisele ega vaimuka dialoogi välja mõtlemisele. Tuleb vaid loomulikult käituda ja emotsiooni põhjendada. See ei tähenda, et peaksime kogu oma improkarjääri jooksul vaid värisevaid haavalehekesi kehastama. Kui oled lavahirmu oma liitlaseks meelitanud, siis küllap avastad üsna pea, et sellist paanikas tegelast on lõbus mängida. Nüüd ootad juba elevusega võimalust lavale minna ja hirmu tunda. See aga tähendab, et sa enam reaalselt ei karda. Kuigi esmapilgul näib hirmu kadumine katastroofilisena, ära heida meelt! Nüüd on su väljakutse taaskasutada ja põhjendada uut positiivset emotsiooni. Hirm pole sugugi ainus emotsioon, mida korduvkasutada võid. Kui oled ekstaasis, sest said just eksami edukalt sooritatud, mängi õnnelikku karakterit. Kui vihastasid naabrimehe peale, kes jälle oma discgolfi ketta sinu aknasse heitis, siis kehasta raevunud inimest. Purskad keset stseeni naerma - siis lõkerdab sinu tegelaskuju. Kui lavapartner haiseb, siis… olgu, halb näide. Niimoodi mängides harjutame oma emotsioonide märkamist. Õpime paremini tähele panema, mida meie kehakeel ja näoilme meie parimate kavatsuste kiuste väljendavad. Näitlejatöös on see sama elutähtis oskus kui hingamine ja Kultuurkapitalilt raha kerjamine. Me räägime tihti, et impros kasutame vigu ära, et koomikat luua. Kuid selleks peame kõigepealt neid eksimusi nägema. Sama kehtib meie meeleolude puhul - et planeerimata emotsiooni karkateritöös tarvitada, peame esmalt aduma, et seda tunneme. Emotsioonide taaskasutus võimaldab meil säästlikult improviseerida. Laval toimuv tundub loogiline ja hoogne, sest mängijad ei kuluta tarbetult energiat karakterite välja mõtlemisele, dialoogi tootmisele ega teesklemisele. See jätab rohkem ruumi avastada, mängida ja lõbutseda. Planeet on selle ressursi kokkuhoiu eest tänulik. Sadu tuhandeid eestlasi piinab mure, et raha on liiga palju. Vahest oled ka sina üks hiiglasliku pangakonto all kannatajaid. Just sulle mõeldes, oleme välja töötanud innovaatilise virtuaalse rahahoidla, kus saad kõigist üleliigsetest rubladest ja frankidest lõpuks vabaneda. Meie suurim rõõm elus on vähendada sinu rahakoormat!
Autor: Jürmo Mehine Täna avame improviseerijate välimääraja leheküljelt 317 ning peatume pilguga liigil nimega “Kusti”. Kindlasti oled teda improtunnis kohanud. Ta paistab silma vajadusega stseenis võimalikult palju kildu rebida. Ta annab endast kõik, et lausuda ainult maksimaalselt vaimukaid repliike. Kusti trupi etendusel tunnistame järgnevat stseeni:  "Käsi püsti, kes arvab, et ma olen vaimukas!” Ruutu10 Komöödiasport. 20.11.2018. Foto: Mona Õispuu Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima. Kusti: Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal! Krõõt: Midagi pole teha - sissetulek on kokku kuivanud. Kusti: Su ema ütles mulle eile öösel sama. Krõõt: Sa rääkisid mu emaga oma palgast? Kusti: Sa ei saa mu palka kärpida, ma olen su ülemus. Krõõt: Ma kutsusin su oma kontorisse, et... Kusti: See on minu kontor üldse. Sul on täna esimene tööpäev, sul pole kontorit. Krõõt: Ma lootsin, et me saame sellest täiskasvanute kombel rääkida. Kusti: Sul on jälle rohud võtmata, vanaema. Krõõt: ... Kusti: Miks sa töö ajal purjus oled? Olen ülaltoodud stseeni õpilaste esituses näinud ligikaudu kaheksa miljardit korda. Ning teist sama palju ise algajana mänginud. Uurime, miks Kusti improõpetaja seda stseeni nähes oma elukutsevalikut tõsiselt kahetseb. Impros peaks iga repliik ehitama stseeni, viima seda edasi. Mängija peaks reageerima partneri käigule, täpsustama konteksti või väljendama emotsiooni. Ainult publiku rahuldamiseks heidetud naljad neid ülesandeid ei täida. Pärast vaimukust jääb süžee täpselt samasse kohta, kus ta oli varem. Kuna Kusti loobib ainult pirne, ei arene tegevustik tema teksti varal üldse edasi. Nagu Tammsaare loomingus, peab Krõõt siingi raskema töö ise ära tegema. Sellel etendusel Kustil vedas: tema esimese repliigi peale naerdi. Nüüd aga tunneb ta pinget esitada stseeni lõpuni sama naljakaid lauseid. Teda haarab paanika, kui ta taipab, et kolm minutit vaimukat materjali ei pruugi tal jätkuda. Järgmine nali ebaõnnestub ning surve kasvab. Ta pihud on higised, põlved nõrgad, käed rasked ja ta pusal on juba okseplekid - ema spagetid. Järgneva dialoogiga tuleb tal end publiku silmis lunastada. Lisaks on Kustile õpetatud, et impros tuleb komöödiat kõrgendada. Tema jaoks tähendab see, et iga uus repliik peab eelmisest veel humoorikam olema. Kahjuks kipub loovus pinge all lukku minema. Mida meeleheitlikum on vajadus midagi naljakat öelda, seda kaugemale loomingulised ideed koljust hoiavad. Alles jäävad vaid klišeed. Kusti ei pruugi taibata, et ta pole sugugi esimene improviseerija maailmas, kes stseenis “sinu ema” naljaga lagedale on tulnud. Kui ma ei eksi, kuulub see au hoopis mulle. Kui ka see nali saab leige vastuvõtu osaliseks, võtab Kusti kasutusele drastilised meetmed: ta tühistab stseeni reaalsuse. Ta teab, et selle käigu humoorikus on garanteeritud - kõik pidasid Krõõta ülemuseks, aga nüüd tuleb välja, et nad eksisid! Komöödia missugune! See tähendab muidugi, et partner kannatab seniilsuse all või on ebakaines olekus ning seda tuleb publikule kahtlemata teatada. Stseen päästetud! Improviseerijad peaksid koostööd tegema. Kusti näeb stseeni aga vastasseisuna, kus tal tuleb oma staatus maksma panna ja partner loominguliste solvangutega hävitada. Kuna publiku reaktsioon on talle tähtsam kui lavapartneri toetamine, müüb ta Krõõda odava naeru eest maha. Mitte niivõrd pahatahtlikkusest kui meeleheitest. Järgmises proovis hakkab Kusti kahtlema oma deodorandi efektiivsuses, sest trupi teised liikmed väldivad temaga koos stseenides osalemist. Meil on mõndagi õppida stseeni reaalsuse muutusest. Esiteks: Kusti vaidleb Krõõda paika pandud ülemuse-alluva suhtele vastu alles oma kolmanda repliigiga. Karakteri seisukohast oleks loogiline olnud protesteerida niipea, kui uut fakti esitletakse. Praegu aga ei käitu tegelane järjepidevalt, vaid näib algul reaalsusega nõustuvat. Teiseks omandab “sinu ema” nali hoopis ootamatu tähenduse hetkel, mil Kusti partnerit oma vanaemaks nimetab. Kusti taotlus pole stseen ebaloogiliseks muuta, ent näib, et tal on selle peale kaasasündinud anne. Kuna kogu ta tähelepanu on pingsalt suunatud naljade tootmisele, ei märka ta laval toimuvat. Seetõttu satuvad repliigid omavahel vastuollu, viies etteaste absurdini. Samuti ei jätku Kustil mõtlemise kõrvalt mentaalset ressurssi füüsilisele tegevusele ega emotsioonide mängimisele. Seetõttu ei tundu karakter usutav ega stseen visuaalselt huvitav. Kusti tõotab endale pühalikult, et edaspidi improviseerib paremini. Tema jaoks tähendab see, et ta kulutab naljade välja mõtlemisele veel rohkem energiat. Tema jõupingutused on hukule määratud. Koomikud veedavad nalju kirjutades, testides ja lihvides pikki unetuid öid. Kusti usub naiivselt, et tema suudab sama töö silmapilguga korda saata. Minul läks ainuüksi Kustile ja Krõõdale humoorikate nimede välja mõtlemisele kaks nädalat ning lõpptulemus pole ikkagi teab kui vaimukas. Kui Kusti vaene õpetaja teda manitseb vähem nalja tegema ja hoopis emotsionaalselt ausalt mängima, vastab noor improviseerija protestiga. Tema ei taha mingit igavat draamat luua, vaid ikka komöödiat! Ja komöödia, arutleb Kusti, peab sisaldama nalju. Ja kus mujal need saavad peituda, kui mitte dialoogis? Võib-olla mõtled ka sina sarnaselt. Seetõttu vaatame sama stseeni paralleeluniversumis, kus Kusti ei toetu “vaimukatele” repliikidele, vaid käitub usutavalt. Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima. Kusti (pahaselt): Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal! Krõõt: Olgu, ma ütlen sulle ausalt, kuidas asjad on - sa ei saa oma tööga hakkama. Kusti: Ma… ma… olen saamatu töötaja (puhkeb nutma). Krõõt (võtab Kustil ümbert kinni ja silitab ta pead nagu ema last lohutades): Kuss-kuss-kuss, kõik on hästi! Kusti (läbi pisarate): Ma ei saa millegagi hakkama! Krõõt: Ei, sa oled väga tubli! Kas tahad kohvipausile minna? Ma luban sul cappuccinot võtta - sulle meeldib ju cappuccino! Kusti (pühib varrukaga pisaraid ja noogutab) Krõõt: Muidugi, lähme kohvipausile! Anna kätu! (Võtab Kustil käest kinni) Kusti vastab partnerile algul sama repliigiga, mis esimeses variandis, ent seekord kaasneb emotsioon. Nüüd ei väljenda see lihtsalt improviseerija vaimukust, vaid karakteri tõsist muret. Ülejäänud dialoogis ei pillu Kusti enam seosetuid oneliner’eid, vaid jääb tegelase esialgsele vaatepunktile kindlaks. Nii aitab ta vaesel ületöötanud Krõõdal stseeni ehitada ja edasi liigutada. Krõõt ja tema ema on Kustile uudse lähenemise eest tänulikud. Uus versioon pakub midagi vaatajate silmadele, mitte ainult kõrvadele. Selleks, et lugu visuaalselt huvitav ja reaalne paistaks, peaksid tegelased füüsiliselt midagi tegema. See ei tähenda, et igas stseenis tuleb pannkoogitainast segada, pesu voltida või kätekõverdusi sooritada. Piisab, kui mängijad väljendavad emotsioone ja suhet kogu kehaga, mitte ainult suuga (see lause kõlas mu peas süütumalt). Algne variant seda ei võimaldanud, sest puudusid tunded ning segaseks jäi ka tegelaste vahekord (pean sõnastuse kallal veel vaeva nägema). Mõlemad improviseerijad mängivad seekord emotsionaalselt ausalt. Krõõt ütleb välja, mida ta Kusti tööst tegelikult arvab ning Kusti laseb pisarail voolata nagu mina Titanic’ut vaadates. Muidugi on ebatavaline, et ülemus ja alluv nii familiaarselt suhtlevad. Just selles ootamatus käitumises peitubki stseeni koomika. Esialgses versioonis kasutas Kusti rollide muutust vaid kiire viisina publikust naer välja pigistada. Uues versioonis toimub muutus orgaaniliselt ja mõjub usutavalt. Stseenis põrkavad kokku kaks maailma - kontoritöö ja lapse kasvatamine. Edasi teevad improviseerijad koostööd, et leida nende vahel paralleele. Näiteks, kui ema pakub põngerjale lohutuseks kommi, siis ärimaailmas saab maiustuse asendada kohvipausiga. On lihtsam, huvitavam ja tulemuslikum kulutada mentaalset energiat selliste näidete otsimisele, kui palehigis teravmeelsuste genereerimisele. Ühtlasi on niimoodi märksa lõbusam mängida. Kusti ei tunne enam paanikat selle üle, mis saab, kui tema järgmise repliigi peale ei naerda. Üllatusega avastab ta, et üle pika aja ta jälle naudib improviseerimist. Aeg-ajalt hüppavad nüüd vaimukused talle iseenesest pähe. Kuna tema loomingulisus on surve alt vabanenud, kõlavad need originaalsemalt ning sobivad stseeni konteksti loomulikumalt. Paradoksaalsel kombel on ta kõige naljakam siis, kui ei ürita nalja teha. Mina olen viimane inimene, kes tohiks Kustile pahaks panna soovi laval nalja heita. Ma ise teen seda kogu aeg ja mõnikord see isegi õnnestub. Mina olengi Kusti. Eesmärk pole oma loomulik huumorimeel maha salata, vaid taibata, et impros lähtub komöödia eelkõige inimlikest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Vaimukas dialoog on kõigest kirss tordil. Kui oled põhioskused - partneri jälgimise, toetamise ning tunnete väljendamise - omandanud, siis minu poolest rebi kasvõi nõrkemiseni kildu. Kui lugu sulle meeldis, anneta Jürmole siin veidi raha! Kui saame annetustest selle kuu lõpuks 70 000 eurot kokku, anname välja illustreeritud lasteraamatu Kusti ja Krõõda seiklustest. Anna oma panus laste kirjaoskuse parandamiseks!
Autor: Jürmo Mehine Eelmises blogipostituses kirjutasin muuhulgas, et lihtsaim viis impros emotsioone usutavalt väljendada, on mängida iseennast. Võib-olla arvad sa, et sinu puhul see lähenemine ei töötaks, sest päriselus sa emotsionaalne pole. Vähemalt ei kipu sa tundeid välja näitama. Võin sulle julgustuseks öelda, et sa pole üksi. Igapäevaelus ei käitu keegi meist emotsionaalselt. See ei tähenda, et sa loomu poolest tuim eestlane oleksid, vaid et elu on sind treeninud tundeid varjama.  Karolina tundetut eestlast mängimas. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim Elus aitab tunnete alla surumine meil negatiivseid tagajärgi vältida. Näiteks kujutle olukorda, kus ülemus “palub” sul reede õhtul kauem töötada. Vastad tõenäoliselt “Jah, pole probleemi”, ehkki sisimas tahaksid haarata lähima pastapliiatsi ning selle bossile kõrri torgata. Seesmiselt võid tunda end maruvihasena, sest su peoplaanid keerati tuksi. Hirm töökoha kaotuse ees hoiab sind aga emotsionaalselt ausalt reageerimast. Improlaval mõjuks selline stseen ajusid nüristavalt igavana. Mitte midagi ei juhtu, sest temperament hoitakse vaos. Emotsioone filtreeriv tegelane on eristamatu tundetust karakterist. Sestap peame stseenis muutma oma sisemaailma väliselt nähtavaks. Peame käituma ausalt ehk vastupidiselt sellele, kuidas reaalsuses toimime. Publik tahab näha, kuidas töötaja ülekohtuse palve peale enesevalitsuse kaotab ning kontoritarvetega tööandja kõrisõlme peal amatöörkirurgiat praktiseerib. Vahel varjame emotsionaalset tõde soovist hoiduda teise inimese tundeid haavamast. Kui sõber küsib, kuidas sulle tema uus soeng meeldib, vastad alati, et see näeb kena välja. Isegi juhul, kui värske Kopli mullet sinu okserefleksi peaks aktiveerima, hoiad end tagasi. Improviseerides lase see kõik välja. Taas põhjustab viisakas ja valelik käitumine igava stseeni. Emotsionaalselt aus reaktsioon aga haarab kohe publiku tähelepanu. Vast olulisim põhjus, miks emotsioone filtreerime, on hirm sattuda haavatavasse või piinlikku olukorda. Näiteks sa ei avalda sulle meeldivale inimesele esimesel võimalusel oma tundeid tema vastu. Ausalt käitudes riskiksid potentsiaalse tulevase abikaasa eemale peletamisega. Lisaks annaksid talle tohutu võimu sulle korvi anda ja haiget teha. Impros seevastu tahame end just haavamise sihtmärgiks seada. Selleks, et publik tegelaste vastu midagi tunneks, peab ta esmalt nägema, et karakterid ise on toimuvast emotsionaalselt mõjutatud. See ei saa juhtuda, kui tunded endasse jätame. Tõeliselt ausad oleme oma emotsioonidega vaid lähimate sõprade, terapeudi või iseenese seltskonnas. Improlaval peaksime samasse haavatavasse seisundisse astuma. Päriselu on nagu pokkerimäng - näeme kurja vaeva, et meie näoilme meie kaarte ei reedaks. Improlaval tahame kaardid kõigile avada, ehkki see meie karakterile pankrotiga võib lõppeda. Selles mõttes on improstseen realistlikum või vähemalt ausam kui reaalsus. Elus valetame, laval räägime tõtt. Võib-olla suhtud kogu sellesse juttu skeptiliselt ning leiad, et kui igas stseenis ohjeldamatult tunnetest räägid, muutub impro igavaks melodraamaks. Sina seevastu ihkad kogu hingest komöödiat viljeleda ning üritad laval pigem vaimukat dialoogi toota. Tea, et emotsionaalne ausus suudab edukalt publiku lõkerdama ajada. Järgmine kord etendust vaadates pane hoolikalt tähele, kui sageli itsitab publik karakteri maskeerimata emotsiooni ja kui harva improviseerija teravmeelse repliigi peale. Naer on tahtmatu reaktsioon ootamatusele ning tõde just sel põhjusel naljakas ongi - elus kohtame seda nii harva. Kui oled näinud kaubanduskeskuses mõnd last valjusti ja väljendusrikkalt jonnimas siis küllap oled ka kuulnud tema ema teda korrale kutsumas sõnadega “Ära tee stseeni!” Teisisõnu: “Varja oma tegelikke tundeid!” Publik tuleb improetendusele lootuses, et just stseene sa esitadki. Seega pead laval olema rohkem sina ise kui igapäevaelus. Ära valmista publikule pettumust, vaid käitu emotsionaalselt niisama vabalt ja ausalt kui viimati lapsepõlves, siis kui emme keeldus sulle jäätist ostmast! Pane hoolikalt tähele, sest ma ütlen seda ainult ühe korra! Kui sa tahad veel Jürmot elusalt näha ja tema blogiartikleid lugeda, siis maksa lunaraha siin! Ja ära mõtlegi politseiga ühendust võtta!
Autor: Martin Junna Improstseenid võib jagada kaheks: orgaanilised ja premissist lähtuvad. Üldjuhul inspireerib orgaanilist stseeni publiku pakutud sõna. Improviseerijad reageerivad üksteisele ning avastavad stseeni hetkest hetkesse. Sellise stiiliga tutvutakse Ruutu10 improõppe I moodulis.  Jürmo premissiga vaevlemas. Ruutu10 TILT-il. 20.09.2019. Foto: Reio Raudheiding Ruutu10 improõppe II moodulis õpitakse premissist lähtuvat improt. See tekitab õpilastes segadust, sest teema on uus ja keeruline ning vastavad oskused puuduvad. Selles postituses kirjutan premissi teooriast, et tunnis saaks keskenduda harjutamisele. Premissil põhinevas impros alustab improviseerija stseeni koomilise ideega. See tähendab, et tal on valmis mõeldud platvorm/baasreaalsus/kontekst (kes oleme, kus oleme ja mida teeme) ja idee, mis siin naljakat on. Ta esitleb oma ideed nii, et lavapartner saaks sellega kaasa tulla. Kas premiss stseenid on ikka päris impro, kui sa alustad juba olemasoleva ideega? On küll. Sa ei mõelnud ideed kodus välja. Idee tuli sul nüüd laval. Pealegi pole sul aimugi, kuidas stseen areneb ja lõpeb. Kust kohast ma koomilise idee saan? Premiss impro lahutamatuks osaks on “avamine”, mille eesmärgiks on anda improviseerijatele ideid. Kõige lihtsam “avamine” premiss stseenideks on monoloog, mida kasutame ka II moodulis. Mis on monoloog? Monoloog tähendab premissi-põhise impro kontekstis tõestisündinud lugu. Improviseerija räägib sündmusest, mis temaga juhtus. Teda inspireerib publikult saadud sõna. Näiteks kui inspiratsioonisõnaks on “kommid”, siis ära piirdu vaid arvamusega “liiga palju suhkrut on tervisele kahjulik”. Pigem jutusta lugu, millest saab koomilisi ideid. Näiteks inspiratsioonisõnast “komm” tuleb mul selline mälestus: “Mulle meenub üks Tartu proov, kui Erik oli kuskilt saanud maasikamaitselise Hubba Bubba nätsupaki. See oli suhkruvatine, aga kui seda närisin, siis muutus see nätsuks. Erik ise seda ei tahtnud ja pakkus meile. Mina mõtlesin, et viimati närisin Hubba Bubbat lapsena. Seega võtsin suure entusiasmiga pakkumise vastu. Proovi lõpuni oli kümme minutit aega ja hakkasin seda järama. Algul panin natukene suhu ja oli täitsa hea, aga siis panin veel, et maitse säiliks ja et saaks suuremat mulli puhuda. Lõpuks olin kogu paki suhu toppinud, lõualihased ära väsitanud ja ühe keskmiselt haleda mulli puhunud. Kuid siis muutus enesetunne halvaks ja näts oli väga läila maitsega. Sülitasin selle prügikasti ja loputuseks jõin terve pudeli vett ja elasin õnnelikult elu lõpuni edasi.” Lugu ei pea olema geniaalne, huvitav ega naljakas. Baaris mul äsja jutustatud looga naisi ei õnnestunud sebida, aga premissist lähtuva impro madala lati ületab see nagu Marko Aleksejev tänava äärekivi. Pea meeles, et lugu peab olema päriselt juhtunud. Kui jutustad väljamõeldud loo, siis see kipub minema liiga absurdeks ja improviseerijatel ei ole seda enam kuhugi kõrgendada. Samuti publik haistab su valet kiiremini kui Ferrari nullist sajani kiirendab ja kaotab su vastu huvi ning usalduse. Sulle meenub see lugu sellepärast, et seal juhtus midagi, mis murdis argielu rutiini. Seetõttu peidab see endas koomilist potentsiaali, mida improviseerijad saavad kasutada. Teisisõnu on tegu koomika igavikukiviga, mille pärast on peetud lugematul arvul sõdu. Samuti ei rääkinud ma lugu kommidest, vaid see meenutas mulle nätsuga seotud lugu. Kas rikkusin reegleid? Ei! Kui sul inspiratsioonisõnaga lugu ei meenu, siis võid leida seotud sõnu. Näiteks: “Kommid tuletavad mulle meelde suhkrut, mis meenutab mulle koogi tegemist, mis paneb mind mõtlema sünnipäevast, kui tegin küpsisetorti jne.” Nõnda saab publik aru, kuidas oma looni jõudsid. Ära ole monoloogiga kitsi. Minu loo saab võtta kokku kahe lausega: “Ükskord tõi Erik proovi Hubba Bubbat. Ma sõin selle kõik korraga ära ja mul hakkas paha.” Anna rohkem tagamaad ja detaile. Proovi rääkida lugu vähemalt kaks minutit, siis on improviseerijatel rohkem materjali, millest inspireeruda. Kuidas ma monoloogist koomilise idee saan? Kõigepealt ütlen, mida mitte teha. Me ei taha monoloogi taasesitada, sest publik juba teab, mis seal aset leidis. Nii et kui su idee oli mängida Martinit, kes võtab proovis nätsu, paneb terve nätsupaki suhu ja proovi lõpuks sülitab selle välja, siis pead veidi rohkem vaeva nägema. Isegi mina (Martin) sain sellega hakkama ja sa ei taha sihtida nii madalale kui mina, eksju? Samuti me ei taha monoloogist võtta ühte sõna, nt “maasikamaitseline”, ja improviseerida orgaanilist stseeni. Tahame monoloogist tuvastada huvitava või naljaka idee. Tihti on nendeks hetked, kui publik naerab või kui ise naerad. Kuigi publiku naerma ajamine pole monoloogi rääkija ülesanne, siis see enamjaolt juhtub, kuna ta räägib midagi, mis murdis argielu rutiini. Minu mõtted näitemonoloogist:
Pane tähele, et mõtted ei ole üksikud märksõnad. Need on laused, mis kirjeldavad situatsiooni. Kuidas ma monoloogi ideest vormin koomilise idee? Oledki jõudnud kõige raskema osani. Tuletan meelde, et premiss on koomiline idee, kus improviseerijal on valmis mõeldud kontekst (kes oleme, kus oleme ja mida teeme) ning mis seal naljakat on. Konteksti välja mõtlemiseks on 3 varianti:
Näiteks: Võtame idee: “Erik, kellel on kaasas laste maiused.” 1. Monoloogi kontekst: Kes: proovi tegijad (ilmselt näitlejad või improviseerijad. Ma küll seda monoloogis ei täpsustanud, aga seda võib eeldada).Kus: Tartu prooviruumis. Mida teevad: proovi. Aga ma sain aru, et me ei tohi monoloogi ümber mängida? Ei tohigi. Sa kasutad seda alguspunktina, aga mitte kogu stseenina. Stseeni sisuks saab koomilise idee kõrgendamine. Luba ma nüüd jätkan näitega. 2. Üks samm edasi: Kes: improviseerjad või siis näitlejad (sama, mis monoloogis) Kus: sünnipäevapeol (muudetud). Mida teevad: mängivad joomismängu (muudetud). 3. Analoog: Kes: jalgpallurid (muudetud). Kus: jalgpallistaadionil (muudetud). Mida teevad: trenni (muudetud). NB: Soovitan monoloogis mainitud nimed stseenis ära vahetada. Nt kui monoloogi rääkis Martin ja ta jutustas sündmusest, kuidas Erik nätsu tõi, siis stseenis ära neid nimesid kasuta. Pane neile teised nimed, nt Lasnamäe Lenni ja BMW Priit. Nõnda ei jää nalja keskpunktiks monoloogi rääkija, vaid situatsioon. Me niigi kasutame tema tõestisündinud lugu, seega pole vaja isiklikumaks minna. Kuidas sa teadsid “analoog” näites jalgpallurite idee peale tulla? Ei teadnudki. Võtsin suvaliselt teise valdkonna. Kui edasi mõtteid loobin, siis võin pakkuda veel politseinikud jaoskonnas hommikusel briifingul, tuletõrjujaid põleva maja ees tuld kustutamas, kodutud silla all hiirt küpsetamas jne. Nimekiri on lõputu. Olen valinud idee ja konteksti, nüüd mis? Nüüd tuleb need kaks asja kokku panna ja siis ongi premiss valmis. Näite ideeks võtan “Erik, kellel on kaasas lastemaiused” ja kasutan monoloogi konteksti ehk improviseerijad Tartu prooviruumis teevad proovi. Aga mis edasi? Kavatsesingi sellest kohe kirjutada. Sa ei pea kogu aeg vahele segama. Kui sul on baasreaalsus olemas, siis saame hakata ideed koomiliselt kõrgendama. Nt monoloogis oli Erikul kaasas ainult näts, aga kasvatame seda. Lisame juurde erinevaid maiustusi: pulgakommid, krõpsud, limonaad, miks mitte ka laste mänguasjad. Pane tähele, et me ei esita monoloogis jutustatut, vaid selle situatsiooni kõrgendatud versiooni. See ei tundu mulle niivõrd stseen kui lihtsalt nimekiri asjadest. Kui sa terve aeg telefonis ei oleks ja loeksid tähele… Oih, sa loedki seda telefonist. Minu paha. Selleks, et vältida stseeni nimekirjaks kujunemist, tuleb vastata küsimusele "miks", konkreetselt meie näites: "Miks Erikul nii palju maiuseid kaasas on?” Näiteks minu idee on, et “vanemad onud” kutsuvad Erikut koguaeg oma kaubikusse ja pakuvad kommi. Samuti ei tohi ära unustada emotsionaalset reageerimist. Näiteks kujutan ette, kuidas teised muretsevad Eriku pärast, aga Erik kinnitab, et “vanemad onud” ei ahista teda, vaid räägivad talle oma kaubiku sisustusest, sest keegi teine neid ei kuula. Kas ma pean kogu stseeni valmis mõtlema? Ei pea. Sinu ülesandeks on esitleda kontekst ja idee. Põhjendamine ja kõrgendamine jääb stseeni tegijate ülesandeks. Kuidas mu partner aru saab, mis ideed ma teha tahan? Üldised reeglid on need:
Kuna sinu partner kuulis ka sama monoloogi, siis ta peaks otsad kokku viima ja mõistma, mis su idee on. Nõuanded idee välja mängimiseks:
Pea meeles, et partner ei jääks stseeni lõpuni kaasreisijaks, vaid reageeriks ka emotsionaalselt ja aitaks seda edasi viia ning kõrgendada. Kuidas teised improviseerijad aru saavad, et ma soovin oma premissi alustada? Üldine kokkulepitud reegel on see: kes esimesena lavale läheb, tema ideed me kuulame ja mängime. Kas võib samal ajal nii oma kui partneri premissi ideid mängida ehk ühendada ühes stseenis mitut premissi? Ei. Impro on niigi raske ja sellega teed sa selle 100 korda raskemaks. Samuti iga premiss peaks olema piisavalt hea, et sellega teha 2-3 minutiline stseen. Kui mitu premissi kokku panna, siis põletate kõik need ideed liiga kiirelt ära ja ülejäänud 15 minutit polegi midagi teha. Mis siis saab, kui ma ei saa partneri premissist aru? Siis teete tavalist orgaanilist stseeni. Kui partnerina sa ei ole ideest pärast tema kolmandat repliiki aru saanud, siis jumala eest, ära jää passiivseks sõitjaks stseeni lõpuni. Ära proovi seda ideed kaks minutit värisedes ära arvata. Suure tõenäosusega initsieerijal ei olnud formuleeritud premissi või kui oli, siis ta lasi selle tuulde oma halva alustusega. Mis tuletab mulle meelde, et saame ideed jagada kolme kategooriasse:
Tundub nagu päris palju asju, mida silmas pidada. Ma ei usu, et ma sellega hakkama saan. Saad küll. Tuleb vaid harjutada ja enne kui arugi saad, oled premissi meister. Pealegi kõige hullem, mis sünnib, kui premissi pole, on tavaline orgaaniline improstseen. Kui lähebki valesti, siis kedagi süüdistada pole mõtet. Impros läheb nagunii rohkem valesti kui õigesti. Kasutame neid “vigu” enda kasuks ja avastame koos midagi veel ägedamat. See ongi impro eelis tavateatri ja filmi ees. Vau - jõudsidki kogu postituse läbi loetud! Muljetavaldav saavutus! Oled tubli pingutuse eest autasu ära teeninud. Premeerime sind võimalusega annetada Martinile siin veidi raha, et tal ka edaspidi jätkuks jaksu blogi kirjutada. Aga ära teistega seda linki jaga, muidu toovad kõik oma raha meile. Meil pole seda enam varsti kuhugi mahutada.
Autor: Jürmo Mehine Eelmises postituses kirjutasin, et laval mängitava karakteri muudavad huvitavaks kolm elementi:
 "Mina vä?" Ruutu10 TILT-il. 20.09.2019. Foto: Reio Raudheiding Igapäevaelus reageerid sa alati loomulike ning usutavate emotsioonidega. Näiteks iga kord, kui kohtad kummitust, näed välja nagu oleksid just kummitust kohanud. Samuti on sul välja kujunenud kindel maailmapilt. Ning kahtlemata on su elulugu kirevaid detaile tihedalt täis pikitud. Millegipärast kipume improviseerides kõik need huvitavad omadused lava taha jätma, et hambad ristis täiesti tühja koha pealt uut põnevat karakterit välja pigistada. Muutkem seda harjumust! Lihtsaim viis väljendada emotsioone usutavalt on mängida iseend. Toimida laval vastavalt sellele, kuidas sa ise antud olukorras reageeriksid. Kui ma paar aastat tagasi oma päevinäinud Renault Megane’iga lõplikult hüvasti pidin jätma, tabas mind lein, sest masin oli minu jaoks omandanud märkimisväärse sentimentaalse väärtuse (see oli ühtlasi tema ainus väärtus). Kui mu karakter stseenis auto kortsu sõidab, väljendan sama tunnet. Kui aga sinus põhjustavad liiklusõnnetused näiteks eufooriat (ja kelles ei põhjusta?), siis näita seda. Kui reaktsioon tundub sulle loomulik, tajub sama ka publik. Algajatel improviseerijatel takistab vahel usutava emotsiooni esitamist napp näitlemisoskus. Kui mängid iseennast, muutub impro selle võrra lihtsamaks, sest sa ei peagi näitlema. Pole tarvis mõistatada, mida su karakter tunneb ja kuidas seda väljendada. Piisab, kui reageerid nagu mistahes muul hetkel päriselus. Sa oled elu jooksul kogenud kurbust, viha, vastikust ja võibolla isegi rõõmu. Sa oskad iseendana kõiki emotsioone veenvalt edasi anda, sest oled seda enam kui 60 aastat (ma ei tea su täpset vanust, aga pakun välimuse järgi, Toivo) lavalt eemal harrastanud. Tee seda ka stseenis ning publik elab su tegelasele kaasa. Karakteri kõik tegevused ja repliigid peaksid lähtuma tema maailmavaatest. Ka siin avaneb suurepärane võimalus lasta oma iseloomul läbi kumada. Oletame näiteks, et sind häirib, kui sul oodata lastakse. Kui leiad end stseenist, kus teine tegelane kokku lepitud kohtumisele hilineb, siis käitu vastavalt oma loomusele. Pea partnerile loeng õigeaegse saabumise tähtsusest. Nõua, et ta raisatud aja sulle rahaliselt hüvitaks. Kuna karakteri seisukohad kuuluvad tegelikult sulle, suudad sa neid kaitsta veenvamalt, kui välja mõeldud isiku fiktiivseid arvamusi. Karakteri maailmavaate kujundamisel võid oma isikupära võimendada, mängida äärmuslikku versiooni iseendast. Kui sind vaid kergelt häirib teiste hilinemine, siis sinu karakter lausa jälestab inimesi, kes määratud aegadest kinni ei pea. Ta leiab, et neid, kes kaaslasel viis minutit oodata lasevad, on õigustatud karistada rahatrahviga. 15 minutit - vanglakaristus. Pool tundi - surmanuhtlus. 35 minutit - range kirjalik noomitus. Sinu eneseparoodiat on publikul huvitav jälgida - ehkki tegelane on ekstreemsuseni liialdatud, põhineb ta ikkagi reaalsusel, nii et vaataja saab temaga suhestuda. Huvitavat tegelast ilmestavad konkreetsed detailid. Sageli aga pöördume nende esile manamiseks valesse kohta - oma kujutlusvõime poole. Meie fantaasia kipub esinemispinge all parimal juhul nõrku üksikasju, halvimal mitte midagi tootma. Näiteks kui stseenis küsitakse kooliõpilaselt, mida ta pärast tunde kavatseb ette võtta, kuuleme harilikult kolme tüüpi vastuseid:
Selle asemel, et loota piiratud kujutlusvõimele, on kasulikum toetuda oma rikkale mälule. Sealt ammutad reaalseid, originaalseid, konkreetseid ning sulle läbi ja lõhki tuttavaid detaile. Kui minu karakterilt küsitakse, mida ta pärast tunde teeb, meenutan omaenese koolipõlve. Sageli käisin arvutiklassis, et internetist pop-laulude tekste otsida ning diskettide peal koju tassida ja hiljem pähe õppida. Kodusel raalil internetiühendus puudus - sajandi algus oli trööstitu ajajärk. See lugu tundub reaalne, sest täpselt seda ta ongi. Mistahes fakt meie elust iseloomustab tegelast ilmekamalt, kui meie fantaasia vili. Tõde, nagu täheldas Mark Twain, on väljamõeldisestki veidram. Et su karakter tunduks huvitav, pead laval olema rohkem sina ise, mitte vähem. Sul on ainulaadne maailmapilt ja elukäik ning omanäoline, kuid universaalselt mõistetav viis emotsioone väljendada. Oleks kahju, kui sa publiku sellest ilma jätad. Keegi teine sinu isikupära lavale ei saa tuua - ma tean, sest olen üritanud. See ei tähenda, et sa ei tohi enam kunagi muid karaktereid mängida. Küll aga: kui tahad veenvalt kellekski ümber kehastuda, pead esmalt suutma usutavalt mängida iseend. Oled selle rolli jaoks sündinud ning kogu elu harjutanud. Kui artikkel sulle meeldis, anneta Jürmole siin raha, et ta ei peaks enam mustal turul oma elundeid müüma. Või võta temaga eraviisiliselt ühendust, kui oled huvitatud vähekasutatud põrna soetamisest.
Autor: Martin Junna Ma olin ehk 15-aastane. Minu onu korraldas grillpeo, kuhu kogunes palju rahvast. Nende hulgas nägin endavanust tütarlast. Tema varesemustad juuksed, sale keha ja kena naeratus lummasid mind hetkega. Mul õnnestus temaga rääkida ning tundus, et ka mina pakun talle huvi. Vestlesime, naersime ja leidsime ennast rahvast eraldatuna. Tundus nagu ideaalne võimalus teda suudelda. Ma polnud seda varem algatanud ja kõiksugu ebakindlad mõtted vallutasid minu mõistuse nagu mongolid Aasia.  Ruutu10 Eesti otsib improstaari 13.10.2019. Foto: Kelli Riim “Äkki tema ei taha suudelda.” “Äkki ma ei ole piisavalt hea.” “Äkki tal on juba keegi.” Peopesi kattis higi ja süda arvas, et jookseme huntide eest. Vaatasime teineteisele silma kauem kui muidu. Õnneks meenus mulle ka üks kasulik teadmine suudlemisest. Mees läbib teekonnast 90% ja tüdruk 10%. Üllataval kombel meenus see sama lause mulle improproovis. Mitte, et me seal läga paneme, vaid see sama põhimõte kehtib ka koomilisele situatsioonile. Koomiline tegelane teeb 90% ja teine 10%. Üks viis, kuidas tekitada koomilisi situatsioone, on kohatu käitumine. Keegi teeb midagi, mida tavaelus peame ebaviisakaks või imelikuks. Kujutame ette situatsiooni: su sõbral on sünnipäev ja sa valmistasid talle koogi. Su koomiliseks ideeks on, et kook pole tavaline, vaid koosneb sitast. Niisiis oletame, et mängid karakterit, kes kingib sõbrale fekaalse maiustuse. Sõber on üllatunud ja tunneb vastikust. Kuna ta vabatahtlikult kooki suhu ei pista, hakkad seda talle kurgust alla suruma. Millegipärast pole olukord ikkagi naljakas. See on rohkem nagu teise inimese kiusamine. Probleem seisneb selles, et koomiline tegelane teeb 100% ehk rohkem kui ta peaks. Selle asemel peaksid läbima vaid 90% retkest. Ehk sa kaunistad koogi, muudad selle nii isuäratavaks kui võimalik, solvud kui sõber kingituse tagasi lükkab jne. Viimane 10% teekonnast ehk otsus, kas kooki maitsta või mitte, peab jääma sinu partneri käia. Nii tundub stseen naljakam, sest kedagi ei kiusata. Peter McGraw, kes on uurinud huumorit, esitleb teooriat “Healoomuline rikkumine” (Tedx esitlus). Ta väidab, et midagi saab olla naljakas vaid siis, kui on täidetud kolm kriteeriumit: normi rikutakse, see on heatahtlik ja need juhtuvad samal ajal. Meie näites: kui kingiksid sõbrale tavalise koogi, siis ei riku sa olukorda, vaid kõik juhtub nii nagu eeldame. Kui surud talle kakakoogi suhu, siis pole see enam healoomuline. Kui koomilises käigus valmistad teisele ebamugavust, vigastust või muud negatiivset, siis ole temaga empaatiline. Mine 90% teekonnast ja lase tal 10% vastu tulla. Martin on viimased kuus kuud elanud silla all, sest üüri jaoks raha ei jätku. Kui sulle tema blogipostitus meeldis, siis anneta talle siin raha, et ta saaks PlayStation'i osta, mida ajaviiteks silla all mängida.
Autor: Jürmo Mehine Võibolla oled mõnel etendusel näinud improviseerijat, kes paaniliselt publiku meelt lahutada üritab. Ta paneb kõik oskused mängu: räägib “koomiliselt” kõrge häälega, liigub veidra kõnnakuga, reageerib igale partneri käigule absurdselt. Teisisõnu käitub nagu mitte ükski meie planeedi elanik, ehkki tegemist pole Starve Treki etteastega. Lootus, et ebatavalised valikud rahva tähelepanu haaravad, jääb aga petlikuks. Vaatajad jälgivad tegelinskit apaatselt, näivad segaduses ja kaotavad huvi. Uurime lähemalt, miks sellised tegelased publikut ei kõneta ning kuidas tegelikult huvitavat karakterit mängida.  Need karakterid on maavälist päritolu. Vasakult: Andres Kalle, Silver Laius, Tormi Tuuling. Ebatavalised maneerid, omapärane kõnnak ega tavatu hääletoon ei muuda iseenesest ühtki karakterit huvitavaks. Samal põhjusel, miks nad ei ärata meis uudishimu ühegi reaalselt eksisteeriva isiku suhtes - nad on ainult kosmeetiline kiht inimese pinna peal. Kosmeetika aga, nagu kõik mehed teavad, on erakordselt igav. Ka ei tärka meis automaatselt huvi ühegi reaalse ega fiktiivse olendi vastu, kes kõigele ebaloogiliselt reageerib. Veiderdamine ei anna meile karakteri kohta muud infot, kui et ta käitub absurdselt. Temaga on keeruline suhestuda, mistõttu ei saa me talle kaasa elada. Sageli üritame luua kaasakiskuvat karakterit, kasutades just nimetatud pinnapealseid tunnuseid. Need kutsuvad aga publikus esile vaid pealiskaudse huvi. Sügava uudishimu äratamiseks peame näitama hoopis tegelase siseelu. Inimese muudavad huvitavaks tema iseloom, emotsioonid, arvamused, maailmavaade, põnevad detailid tema elu kohta ning tema veebibrauseri ajalugu. Sama kehtib laval mängitava tegelase puhul. Kord minu improõpingute algusaegadel mängisime Toivoga stseenis äsja lapse kaotanud vanemaid. “Vaimukas” nagu ma juba toona olin, tegin ettepaneku, et eostame kohe uue asemele. Seda situatsiooni annab kindlasti ka põnevaks episoodiks mängida (allpool sellest lähemalt), kuid mina soovisin vaid ootamatu käiguga publikule muljet avaldada ja nad naerma ajada. Kõik vaikisid ja stseen suri - mitte sellepärast, et teema on komöödia jaoks kohatu, vaid seetõttu, et mu karakter ei käitunud ei naljakalt ega huvitavalt. Lihtsalt absurdselt. Osalt oli ehk publiku vaikuse põhjuseks ka see, et lugu sündis proovis, mistõttu saalis kedagi ei viibinud. Huvitav karakter jätab eelkõige reaalse mulje. See tähendab, et peame stseenis toimuvale vastama usutavate emotsioonidega. Käituma nagu päriselus. Näiteks mängides lapse kaotanud isa, võime väljendada leina, ahastust ja sügavat rusutust. Sugukirg pole selles olukorras ehk ideaalne reaktsioon, nagu paljud meist juba omal nahal on kogenud. Inimlikult reageerides anname publikule tegelase, kellega samastuda või suhestuda. Põhjuse karakterist hoolida ja arvamus kujundada. Huvitavat karakterit iseloomustab ka selge maailmavaade, mis tema käitumist juhib. Selle saab kergesti tuletada tegelase esimesest käigust, näigu see esmapilgul kuitahes ebaloogiline. Tuleb vaid vastata küsimusele, milline veendumus teda nii tegutsema ajendas. Võibolla usub ülaltoodud näitest pärit lapse kaotanud isa, et kaotusevalu ületamiseks tuleb see võimalikult kiiresti meeleliste naudingute alla matta. Tema järgmine käik - võtta jalast püksid ja nõnda tahtmatult publik saalist peletada - ei mõju selles kontekstis enam absurdselt. Arvestades, mida me eelneva käitumise põhjal tema iseloomu kohta teame, tundub see loogiline ja ühtlasi huvitav. Ka detailid karakteri elu kohta muudavad ta huvitavaks. Tema vanus, muusikamaitse, riietumiseelistused, lemmiktoit - kõik need näitavad teda reaalsemana. Pahatihti iseloomustame tegelast vaid abstraktsel tasemel. Näiteks ütleme, et ta armastab loomi. See väide on liiga üldine, et kellegi tähelepanu köita. Kui aga näitame, et tema ühetoalises Lasnamäe korteris elab buldog, kaks lõgismadu, jaanalind, hamster ja kaasüürnik, kes käitub nagu siga, siis tärkab vaatajas huvi. Konkreetsed üksikasjad annavad publikule tõendusmaterjali, mille põhjal tegelasest arvamus kujundada. Järgmine kord kui astud lavale, oskad neid nõuandeid rakendada: reageerid usutavate emotsioonidega, omistad tegelasele tugeva maailmavaate ning vürtsitad dialoogi põnevate detailidega tema elust. Kuid kes on ikkagi pealkirjas välja kuulutatud “kõige huvitavam tegelane”, keda laval mängida saad? Jätan siinkohal jutu poolikuks ja küsimuse õhku rippuma, kuid luban, et juba järgmises postituses annan vastuse. Arvestades minu peadpööritavat kirjutamiskiirust, julgen ennustada, et teos näeb päevavalgust juba käesoleva aastakümne jooksul. Kui uudishimu kohe üldse magada ei lase ja sa järgmist postitust oodata ei malda, siis võid Jürmole siin veidi raha annetada. Ehk ta süda sulab, sest saab muust kui kartulikoortest toituda, ning ta on nõus pakitseva küsimuse vastuselt saladuskatet kergitama.
Autor: Martin Junna Pimedus mattis Tartu linna. Mõned seiklejad napsutasid Rüütli tänaval, aga teised uljaspead harjutasid elektripirnidega valgustatud ruumis improvisatsiooni. Nad tegid stseeni ja mitte tavalist, vaid naljakat. Selle sisuks oli ärikohtumine lasteaia mängutorus. Sinna pisikesse torru mahutasid ennast tegevjuht, asejuht, finantsjuht, turundusjuht ja sekretär, kes tõi aeg-ajalt kohvi. Kuid siis sisenes lasteaia kasvataja, kes ütles: “Nonii, lapsed! Võite nüüd mängimise lõpetada ja sööma tulla.” Kõik tundsid, kuidas komöödia kadus stseenist nagu korterivõtmed reede õhtul.  Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 17.11.19. Fotograaf: Mona Õispuu Uurisin, miks ta seda tegi. Miks ta defineeris ärimehed lapsukesteks? Ta vastas: “Tundsin, et oli vaja põhjendada, miks toimub ärikohtumine lasteaia mängutorus.” Tunne oli õige, aga lahendus vale. Sõbraliku ja hariva arutelu tulemusena jõudsime lahenduseni, mis põhjendab tegevuse ja säilitab komöödia. Selleks on karakterite filosoofia ehk maailmavaade. Olen kuulnud stseenides ja kindlasti ka ise kasutanud palju kasutuid põhjendusi karakteri tegevusele. Mõned sagedasemad näited:
Kui tahame hästi põhjendada, siis peame seda tegema filosoofiaga. Karakterit ei muuda unikaalseks, huvitavaks, kolmemõõtmeliseks ega naljakaks tema veider kõnnak, imelik kõnemaneer ega lapsepõlves kogetud traumad. Seda teeb selge maailmavaade, mille põhjal ta elab. Näiteks meie ärimeeste tõekspidamiseks võib olla arvamus, et kasutades tooteid, mida kasutavad ka lapsed, mõistavad nad paremini seda sihtgruppi. Nüüd saame seda liialdada kirurgilise täpsusega. Äkki ärimeestel ei ole mitte pastakad, vaid on hoopis värvipliiatsid. Äkki neil on PowerPoint esitluse asemel legost ehitatud graafikud jne. Meil pole vaja põhjendada, kuidas filosoofia tekkinud on. Arvamused tekivad mitmete tegurite mõjul: pere, sõbrad, meedia jne. Nii et ei ole usutav seda ainsa sündmusega defineerida. Stseeni teevad huvitavaks karakterid ja karaktereid vormivad unikaalseks filosoofia. Mõni ütleb selle kohta “suhe”, teine “stseeni mäng”, kolmas kutsub seda “teemaks”, neljas jällegi “dünaamikaks” ja nüüd mina nimetan seda “filosoofiaks”. Järgmine kord, kui teed stseeni, siis proovi põhjendada tegevus karakteri filosoofiaga. Näita, kuidas maailmavaade kontrollib tema tegevusi ja valikuid. Selle tulemusena on stseen lihtne, arusaadav, naljakas ja huvitav. Kui Martini nõuanded sulle meelt mööda on, siis võid oma tänulikkust väljendada väikse (või suure) annetusega siin. Siis saab Martin ka endale süüa osta ega pea kogu aeg koera kausist Pedigree Pal'i varastama.
Autor: Rauno Meronen Aina kiirenevas maailmas püüab suuremat efektiivsust ka improkunst. Harjutused, millega alustatakse õpinguid, heidetakse peatselt kõrvale, et tekitada ruumi uutele, mis lubavad soovitud tulemusi kiiremini ja paremini. Impro on nagu ehitis, mis vajab tugevat vundamenti. Seetõttu tuleb aeg-ajalt luksulikust katusekorterist tagasi keldrisse tulla ning parandada tugitaladele tekkinud mõrad. Sel põhjusel alustasime 2020. aasta esimest improtrenni harjutusega "Peegel".  Toivo näeb enda täpset peegeldust… Raunot. Kumbki pole rahul sellega, mida nad näevad. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 17.11.19. Fotograaf: Mona Õispuu Õpilased võtsid paaridesse ja üks jäljendas teise liikumist peegelpildis. Andsin harjutuse sooritamiseks kolm minutit. Aja täitumisel uurisin, kuidas läks. Tahtsin, et nad jagaksid momente, kui midagi läks sassi või õnnestus. Üks õpilane tõi välja, et neil läks vahel liiga kiireks. Tõepoolest - liiga väledaid liigutusi on keeruline täpselt peegeldada. Uurisin edasi. Kaire: “Mu partner tajus, kui liigutus või asend oli mulle liiga raske.” Vastasin, et kui meie ühine eesmärk on olla peegelpildis, siis pole arukas teha nii, et partner ei saa ülesannet täita. Järgmisena rääkis Sandra, et kui ta tõstis paremat kätt, siis tema peegelpilt tõstis ka paremat kätt, kuigi harjutuse järgi pidanuks tõstma vasakut. Küsisin, kuidas olukord lahenes. Sandra vastas: “Ma kordasin tegevust, kuni ta sai aru ning vahetas kätt.” Mina: “Niisiis sa aitasid partneril märgata tema tegevust.” Sandra: “Jah, põhimõtteliselt küll.” Olin analüüsiga rahul. Teiseks vooruks vahetati rollid ning andsin lisajuhiseid: “Kuna see harjutus on tegelikult ülimalt lihtne, siis paneme end proovile, kui täpsed saame olla ning kui keerulistest olukordadest välja tuleme.” Sel korral võeti rohkem riske. Kolme minuti pärast helises taimer ning saime taas avastusi jagada või, kui kasutada mu sõbra Toivo sõnavara, siis süvaanalüüsida. Tagasisidet alustas Gunnar: “Väga äge! Väga hea!” Seda oli tore kuulda, kuid temal ja ta partneril oli üks huvitav olukord, mille soovisin luubi alla tuua: “Gunnar, ühel hetkel olid su käed taeva poole sirutatud ning pilk suunatud lakke.” Gunnar: “Jah! Ma teadsin sel hetkel, et Mari ei näe mind.” Pärisin, mis edasi juhtus. “Ma ootasin, kuni Mari vaataks minu poole.” Minu jaoks oli siin peidus suur õppetund, mida teatakse, kuid päriselt ei mõisteta - veendu, et sul on partneriga kontakt. Monika tõi välja, et ta kohati teadis ette partneri järgmist liigutust. Ta tõi näite: “Kaire asetas sirged kokkusurutud sõrmed huultele ning mulle tundus, et sellest võiks tulla õhusuudlus.” Kaire kommenteeris olukorda enda perspektiivist: “Mul oli korraks tahtmine järsku midagi muud teha, kuid Monika poleks arvatavasti saanud seda hästi peegelpildis kohe kaasa teha.” Asusime harjutust tegema kolmandat korda, kuid sel korral pidid mõlemad juhtima samaaegselt. Mari küsis täpsustust: “Kas see tähendab, et juhime kordamööda?” Selgitasin, et mingil määral jah, kuid idee on saavutada olukord, kus mõlemad arvavad, et nad peegeldavad. Harjutuse ajal märkasin, et õpilaste alalõug oli pinges ning nad ei hinganud sügavalt. Nii võib juhtuda, kui pingsalt keskenduda. Juhendasin neid, et nad oleksid kontsentreeritud, kuid samas lõdvestunud, ja leiaksid ühise hingamisrütmi. Sõna võttis Kaire: “Meil oli super koostöö. Mingi hetk ei saanud enam aru, kes juhib. Tundsin end Monikaga nii ühtselt.” Ideaalis saadab meid see kogemus impros kogu aeg, kuid esinemiselevus röövib selle taju. Monika tõi välja, et ta ei pidanud ette mõtlema. Kuigi see ongi impro taotlus, siis sellist kulgemist, kus mõistus puhkab ja mänglevalt inspireerub, kohtab harva. Järgmise sammuna istutasime saadud kogemused stseeni konteksti. Õppetund #1: Aita partneril näha tema pakkumisi. See on hetk, kui improviseerija ei tähelda oma pakkumist. Näiteks lavapartner ütleb sinu tegelaskujule enesele märkamatult vale nime. Rakendades saadud õppetundi, on kaval võtta aega ning suunata arusaamatusele tähelepanu ning see koos ära klaarida. Õppetund #2: Veendu, et sul on partneriga kontakt. Näiteks üks improviseerija loob lavale laua, kuid tema kaaslane vaatas sel hetkel mujale ja nüüd kõnnib sellest läbi. Võttes Gunnari kogemusest õppust, siis tuleb ideid serveerides veenduda, et seda märgatakse. Õppetund #3: Pole vaja ette mõelda. Kui stseenis tehakse pakkumine, siis mõtleme: “Mida teha? Mida see tähendab? Mida ta tahab, et ma ütleks või teeks?” jne. Jäädes vastuseid otsima, kaotame emotsionaalse kontakti partneriga. Kui stseenis esitatakse küsimus, millele ei oska kohe vastata, siis soovitan lihtsalt vaikida, seedida ja olla Nende kolme õppetunniga möödusid proovi esimesed kakskümmend minutit. Edasi siirdusime ideid rakendama stseenidesse viisakalt vundamendi lähedalt, sest meil on plaanis ehitada keldrisse üks vinge luksuskorter. Ehitasime Ruutu10-s süsteemse improõppe, et pakkuda võimalust omandada oskusi avalikuks esinemiseks, suhtlusoskuse arendamiseks ning loomulikult improviseerimiseks. Kui see artikkel inspireeris sind ning sa sooviksid, et ma kirjutaks meie avastusest ka järgmises harjutuses, siis võid meid toetada PayPalis. Toeks on ka sinu mõtted, mis sul tekkisid seda artiklit lugedes. Jään neid põnevusega ootama.
|
kategooriad
All
Arhiiv
April 2021
|
RSS Feed