|
Autor: Martin Junna Ma olin ehk 15-aastane. Minu onu korraldas grillpeo, kuhu kogunes palju rahvast. Nende hulgas nägin endavanust tütarlast. Tema varesemustad juuksed, sale keha ja kena naeratus lummasid mind hetkega. Mul õnnestus temaga rääkida ning tundus, et ka mina pakun talle huvi. Vestlesime, naersime ja leidsime ennast rahvast eraldatuna. Tundus nagu ideaalne võimalus teda suudelda. Ma polnud seda varem algatanud ja kõiksugu ebakindlad mõtted vallutasid minu mõistuse nagu mongolid Aasia.  Ruutu10 Eesti otsib improstaari 13.10.2019. Foto: Kelli Riim “Äkki tema ei taha suudelda.” “Äkki ma ei ole piisavalt hea.” “Äkki tal on juba keegi.” Peopesi kattis higi ja süda arvas, et jookseme huntide eest. Vaatasime teineteisele silma kauem kui muidu. Õnneks meenus mulle ka üks kasulik teadmine suudlemisest. Mees läbib teekonnast 90% ja tüdruk 10%. Üllataval kombel meenus see sama lause mulle improproovis. Mitte, et me seal läga paneme, vaid see sama põhimõte kehtib ka koomilisele situatsioonile. Koomiline tegelane teeb 90% ja teine 10%. Üks viis, kuidas tekitada koomilisi situatsioone, on kohatu käitumine. Keegi teeb midagi, mida tavaelus peame ebaviisakaks või imelikuks. Kujutame ette situatsiooni: su sõbral on sünnipäev ja sa valmistasid talle koogi. Su koomiliseks ideeks on, et kook pole tavaline, vaid koosneb sitast. Niisiis oletame, et mängid karakterit, kes kingib sõbrale fekaalse maiustuse. Sõber on üllatunud ja tunneb vastikust. Kuna ta vabatahtlikult kooki suhu ei pista, hakkad seda talle kurgust alla suruma. Millegipärast pole olukord ikkagi naljakas. See on rohkem nagu teise inimese kiusamine. Probleem seisneb selles, et koomiline tegelane teeb 100% ehk rohkem kui ta peaks. Selle asemel peaksid läbima vaid 90% retkest. Ehk sa kaunistad koogi, muudad selle nii isuäratavaks kui võimalik, solvud kui sõber kingituse tagasi lükkab jne. Viimane 10% teekonnast ehk otsus, kas kooki maitsta või mitte, peab jääma sinu partneri käia. Nii tundub stseen naljakam, sest kedagi ei kiusata. Peter McGraw, kes on uurinud huumorit, esitleb teooriat “Healoomuline rikkumine” (Tedx esitlus). Ta väidab, et midagi saab olla naljakas vaid siis, kui on täidetud kolm kriteeriumit: normi rikutakse, see on heatahtlik ja need juhtuvad samal ajal. Meie näites: kui kingiksid sõbrale tavalise koogi, siis ei riku sa olukorda, vaid kõik juhtub nii nagu eeldame. Kui surud talle kakakoogi suhu, siis pole see enam healoomuline. Kui koomilises käigus valmistad teisele ebamugavust, vigastust või muud negatiivset, siis ole temaga empaatiline. Mine 90% teekonnast ja lase tal 10% vastu tulla. Martin on viimased kuus kuud elanud silla all, sest üüri jaoks raha ei jätku. Kui sulle tema blogipostitus meeldis, siis anneta talle siin raha, et ta saaks PlayStation'i osta, mida ajaviiteks silla all mängida.
3 Comments
Autor: Jürmo Mehine Võibolla oled mõnel etendusel näinud improviseerijat, kes paaniliselt publiku meelt lahutada üritab. Ta paneb kõik oskused mängu: räägib “koomiliselt” kõrge häälega, liigub veidra kõnnakuga, reageerib igale partneri käigule absurdselt. Teisisõnu käitub nagu mitte ükski meie planeedi elanik, ehkki tegemist pole Starve Treki etteastega. Lootus, et ebatavalised valikud rahva tähelepanu haaravad, jääb aga petlikuks. Vaatajad jälgivad tegelinskit apaatselt, näivad segaduses ja kaotavad huvi. Uurime lähemalt, miks sellised tegelased publikut ei kõneta ning kuidas tegelikult huvitavat karakterit mängida.  Need karakterid on maavälist päritolu. Vasakult: Andres Kalle, Silver Laius, Tormi Tuuling. Ebatavalised maneerid, omapärane kõnnak ega tavatu hääletoon ei muuda iseenesest ühtki karakterit huvitavaks. Samal põhjusel, miks nad ei ärata meis uudishimu ühegi reaalselt eksisteeriva isiku suhtes - nad on ainult kosmeetiline kiht inimese pinna peal. Kosmeetika aga, nagu kõik mehed teavad, on erakordselt igav. Ka ei tärka meis automaatselt huvi ühegi reaalse ega fiktiivse olendi vastu, kes kõigele ebaloogiliselt reageerib. Veiderdamine ei anna meile karakteri kohta muud infot, kui et ta käitub absurdselt. Temaga on keeruline suhestuda, mistõttu ei saa me talle kaasa elada. Sageli üritame luua kaasakiskuvat karakterit, kasutades just nimetatud pinnapealseid tunnuseid. Need kutsuvad aga publikus esile vaid pealiskaudse huvi. Sügava uudishimu äratamiseks peame näitama hoopis tegelase siseelu. Inimese muudavad huvitavaks tema iseloom, emotsioonid, arvamused, maailmavaade, põnevad detailid tema elu kohta ning tema veebibrauseri ajalugu. Sama kehtib laval mängitava tegelase puhul. Kord minu improõpingute algusaegadel mängisime Toivoga stseenis äsja lapse kaotanud vanemaid. “Vaimukas” nagu ma juba toona olin, tegin ettepaneku, et eostame kohe uue asemele. Seda situatsiooni annab kindlasti ka põnevaks episoodiks mängida (allpool sellest lähemalt), kuid mina soovisin vaid ootamatu käiguga publikule muljet avaldada ja nad naerma ajada. Kõik vaikisid ja stseen suri - mitte sellepärast, et teema on komöödia jaoks kohatu, vaid seetõttu, et mu karakter ei käitunud ei naljakalt ega huvitavalt. Lihtsalt absurdselt. Osalt oli ehk publiku vaikuse põhjuseks ka see, et lugu sündis proovis, mistõttu saalis kedagi ei viibinud. Huvitav karakter jätab eelkõige reaalse mulje. See tähendab, et peame stseenis toimuvale vastama usutavate emotsioonidega. Käituma nagu päriselus. Näiteks mängides lapse kaotanud isa, võime väljendada leina, ahastust ja sügavat rusutust. Sugukirg pole selles olukorras ehk ideaalne reaktsioon, nagu paljud meist juba omal nahal on kogenud. Inimlikult reageerides anname publikule tegelase, kellega samastuda või suhestuda. Põhjuse karakterist hoolida ja arvamus kujundada. Huvitavat karakterit iseloomustab ka selge maailmavaade, mis tema käitumist juhib. Selle saab kergesti tuletada tegelase esimesest käigust, näigu see esmapilgul kuitahes ebaloogiline. Tuleb vaid vastata küsimusele, milline veendumus teda nii tegutsema ajendas. Võibolla usub ülaltoodud näitest pärit lapse kaotanud isa, et kaotusevalu ületamiseks tuleb see võimalikult kiiresti meeleliste naudingute alla matta. Tema järgmine käik - võtta jalast püksid ja nõnda tahtmatult publik saalist peletada - ei mõju selles kontekstis enam absurdselt. Arvestades, mida me eelneva käitumise põhjal tema iseloomu kohta teame, tundub see loogiline ja ühtlasi huvitav. Ka detailid karakteri elu kohta muudavad ta huvitavaks. Tema vanus, muusikamaitse, riietumiseelistused, lemmiktoit - kõik need näitavad teda reaalsemana. Pahatihti iseloomustame tegelast vaid abstraktsel tasemel. Näiteks ütleme, et ta armastab loomi. See väide on liiga üldine, et kellegi tähelepanu köita. Kui aga näitame, et tema ühetoalises Lasnamäe korteris elab buldog, kaks lõgismadu, jaanalind, hamster ja kaasüürnik, kes käitub nagu siga, siis tärkab vaatajas huvi. Konkreetsed üksikasjad annavad publikule tõendusmaterjali, mille põhjal tegelasest arvamus kujundada. Järgmine kord kui astud lavale, oskad neid nõuandeid rakendada: reageerid usutavate emotsioonidega, omistad tegelasele tugeva maailmavaate ning vürtsitad dialoogi põnevate detailidega tema elust. Kuid kes on ikkagi pealkirjas välja kuulutatud “kõige huvitavam tegelane”, keda laval mängida saad? Jätan siinkohal jutu poolikuks ja küsimuse õhku rippuma, kuid luban, et juba järgmises postituses annan vastuse. Arvestades minu peadpööritavat kirjutamiskiirust, julgen ennustada, et teos näeb päevavalgust juba käesoleva aastakümne jooksul. Kui uudishimu kohe üldse magada ei lase ja sa järgmist postitust oodata ei malda, siis võid Jürmole siin veidi raha annetada. Ehk ta süda sulab, sest saab muust kui kartulikoortest toituda, ning ta on nõus pakitseva küsimuse vastuselt saladuskatet kergitama.
Autor: Martin Junna Pimedus mattis Tartu linna. Mõned seiklejad napsutasid Rüütli tänaval, aga teised uljaspead harjutasid elektripirnidega valgustatud ruumis improvisatsiooni. Nad tegid stseeni ja mitte tavalist, vaid naljakat. Selle sisuks oli ärikohtumine lasteaia mängutorus. Sinna pisikesse torru mahutasid ennast tegevjuht, asejuht, finantsjuht, turundusjuht ja sekretär, kes tõi aeg-ajalt kohvi. Kuid siis sisenes lasteaia kasvataja, kes ütles: “Nonii, lapsed! Võite nüüd mängimise lõpetada ja sööma tulla.” Kõik tundsid, kuidas komöödia kadus stseenist nagu korterivõtmed reede õhtul.  Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 17.11.19. Fotograaf: Mona Õispuu Uurisin, miks ta seda tegi. Miks ta defineeris ärimehed lapsukesteks? Ta vastas: “Tundsin, et oli vaja põhjendada, miks toimub ärikohtumine lasteaia mängutorus.” Tunne oli õige, aga lahendus vale. Sõbraliku ja hariva arutelu tulemusena jõudsime lahenduseni, mis põhjendab tegevuse ja säilitab komöödia. Selleks on karakterite filosoofia ehk maailmavaade. Olen kuulnud stseenides ja kindlasti ka ise kasutanud palju kasutuid põhjendusi karakteri tegevusele. Mõned sagedasemad näited:
Kui tahame hästi põhjendada, siis peame seda tegema filosoofiaga. Karakterit ei muuda unikaalseks, huvitavaks, kolmemõõtmeliseks ega naljakaks tema veider kõnnak, imelik kõnemaneer ega lapsepõlves kogetud traumad. Seda teeb selge maailmavaade, mille põhjal ta elab. Näiteks meie ärimeeste tõekspidamiseks võib olla arvamus, et kasutades tooteid, mida kasutavad ka lapsed, mõistavad nad paremini seda sihtgruppi. Nüüd saame seda liialdada kirurgilise täpsusega. Äkki ärimeestel ei ole mitte pastakad, vaid on hoopis värvipliiatsid. Äkki neil on PowerPoint esitluse asemel legost ehitatud graafikud jne. Meil pole vaja põhjendada, kuidas filosoofia tekkinud on. Arvamused tekivad mitmete tegurite mõjul: pere, sõbrad, meedia jne. Nii et ei ole usutav seda ainsa sündmusega defineerida. Stseeni teevad huvitavaks karakterid ja karaktereid vormivad unikaalseks filosoofia. Mõni ütleb selle kohta “suhe”, teine “stseeni mäng”, kolmas kutsub seda “teemaks”, neljas jällegi “dünaamikaks” ja nüüd mina nimetan seda “filosoofiaks”. Järgmine kord, kui teed stseeni, siis proovi põhjendada tegevus karakteri filosoofiaga. Näita, kuidas maailmavaade kontrollib tema tegevusi ja valikuid. Selle tulemusena on stseen lihtne, arusaadav, naljakas ja huvitav. Kui Martini nõuanded sulle meelt mööda on, siis võid oma tänulikkust väljendada väikse (või suure) annetusega siin. Siis saab Martin ka endale süüa osta ega pea kogu aeg koera kausist Pedigree Pal'i varastama.
Autor: Rauno Meronen Aina kiirenevas maailmas püüab suuremat efektiivsust ka improkunst. Harjutused, millega alustatakse õpinguid, heidetakse peatselt kõrvale, et tekitada ruumi uutele, mis lubavad soovitud tulemusi kiiremini ja paremini. Impro on nagu ehitis, mis vajab tugevat vundamenti. Seetõttu tuleb aeg-ajalt luksulikust katusekorterist tagasi keldrisse tulla ning parandada tugitaladele tekkinud mõrad. Sel põhjusel alustasime 2020. aasta esimest improtrenni harjutusega "Peegel".  Toivo näeb enda täpset peegeldust… Raunot. Kumbki pole rahul sellega, mida nad näevad. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 17.11.19. Fotograaf: Mona Õispuu Õpilased võtsid paaridesse ja üks jäljendas teise liikumist peegelpildis. Andsin harjutuse sooritamiseks kolm minutit. Aja täitumisel uurisin, kuidas läks. Tahtsin, et nad jagaksid momente, kui midagi läks sassi või õnnestus. Üks õpilane tõi välja, et neil läks vahel liiga kiireks. Tõepoolest - liiga väledaid liigutusi on keeruline täpselt peegeldada. Uurisin edasi. Kaire: “Mu partner tajus, kui liigutus või asend oli mulle liiga raske.” Vastasin, et kui meie ühine eesmärk on olla peegelpildis, siis pole arukas teha nii, et partner ei saa ülesannet täita. Järgmisena rääkis Sandra, et kui ta tõstis paremat kätt, siis tema peegelpilt tõstis ka paremat kätt, kuigi harjutuse järgi pidanuks tõstma vasakut. Küsisin, kuidas olukord lahenes. Sandra vastas: “Ma kordasin tegevust, kuni ta sai aru ning vahetas kätt.” Mina: “Niisiis sa aitasid partneril märgata tema tegevust.” Sandra: “Jah, põhimõtteliselt küll.” Olin analüüsiga rahul. Teiseks vooruks vahetati rollid ning andsin lisajuhiseid: “Kuna see harjutus on tegelikult ülimalt lihtne, siis paneme end proovile, kui täpsed saame olla ning kui keerulistest olukordadest välja tuleme.” Sel korral võeti rohkem riske. Kolme minuti pärast helises taimer ning saime taas avastusi jagada või, kui kasutada mu sõbra Toivo sõnavara, siis süvaanalüüsida. Tagasisidet alustas Gunnar: “Väga äge! Väga hea!” Seda oli tore kuulda, kuid temal ja ta partneril oli üks huvitav olukord, mille soovisin luubi alla tuua: “Gunnar, ühel hetkel olid su käed taeva poole sirutatud ning pilk suunatud lakke.” Gunnar: “Jah! Ma teadsin sel hetkel, et Mari ei näe mind.” Pärisin, mis edasi juhtus. “Ma ootasin, kuni Mari vaataks minu poole.” Minu jaoks oli siin peidus suur õppetund, mida teatakse, kuid päriselt ei mõisteta - veendu, et sul on partneriga kontakt. Monika tõi välja, et ta kohati teadis ette partneri järgmist liigutust. Ta tõi näite: “Kaire asetas sirged kokkusurutud sõrmed huultele ning mulle tundus, et sellest võiks tulla õhusuudlus.” Kaire kommenteeris olukorda enda perspektiivist: “Mul oli korraks tahtmine järsku midagi muud teha, kuid Monika poleks arvatavasti saanud seda hästi peegelpildis kohe kaasa teha.” Asusime harjutust tegema kolmandat korda, kuid sel korral pidid mõlemad juhtima samaaegselt. Mari küsis täpsustust: “Kas see tähendab, et juhime kordamööda?” Selgitasin, et mingil määral jah, kuid idee on saavutada olukord, kus mõlemad arvavad, et nad peegeldavad. Harjutuse ajal märkasin, et õpilaste alalõug oli pinges ning nad ei hinganud sügavalt. Nii võib juhtuda, kui pingsalt keskenduda. Juhendasin neid, et nad oleksid kontsentreeritud, kuid samas lõdvestunud, ja leiaksid ühise hingamisrütmi. Sõna võttis Kaire: “Meil oli super koostöö. Mingi hetk ei saanud enam aru, kes juhib. Tundsin end Monikaga nii ühtselt.” Ideaalis saadab meid see kogemus impros kogu aeg, kuid esinemiselevus röövib selle taju. Monika tõi välja, et ta ei pidanud ette mõtlema. Kuigi see ongi impro taotlus, siis sellist kulgemist, kus mõistus puhkab ja mänglevalt inspireerub, kohtab harva. Järgmise sammuna istutasime saadud kogemused stseeni konteksti. Õppetund #1: Aita partneril näha tema pakkumisi. See on hetk, kui improviseerija ei tähelda oma pakkumist. Näiteks lavapartner ütleb sinu tegelaskujule enesele märkamatult vale nime. Rakendades saadud õppetundi, on kaval võtta aega ning suunata arusaamatusele tähelepanu ning see koos ära klaarida. Õppetund #2: Veendu, et sul on partneriga kontakt. Näiteks üks improviseerija loob lavale laua, kuid tema kaaslane vaatas sel hetkel mujale ja nüüd kõnnib sellest läbi. Võttes Gunnari kogemusest õppust, siis tuleb ideid serveerides veenduda, et seda märgatakse. Õppetund #3: Pole vaja ette mõelda. Kui stseenis tehakse pakkumine, siis mõtleme: “Mida teha? Mida see tähendab? Mida ta tahab, et ma ütleks või teeks?” jne. Jäädes vastuseid otsima, kaotame emotsionaalse kontakti partneriga. Kui stseenis esitatakse küsimus, millele ei oska kohe vastata, siis soovitan lihtsalt vaikida, seedida ja olla Nende kolme õppetunniga möödusid proovi esimesed kakskümmend minutit. Edasi siirdusime ideid rakendama stseenidesse viisakalt vundamendi lähedalt, sest meil on plaanis ehitada keldrisse üks vinge luksuskorter. Ehitasime Ruutu10-s süsteemse improõppe, et pakkuda võimalust omandada oskusi avalikuks esinemiseks, suhtlusoskuse arendamiseks ning loomulikult improviseerimiseks. Kui see artikkel inspireeris sind ning sa sooviksid, et ma kirjutaks meie avastusest ka järgmises harjutuses, siis võid meid toetada PayPalis. Toeks on ka sinu mõtted, mis sul tekkisid seda artiklit lugedes. Jään neid põnevusega ootama.
Autor: Martin Junna Eelmises postituses kirjutasin, kuidas improviseerida head stseeni. Selleks oli vaja:
 Ruutu10 Eesti otsib improstaari 16.11.2019. Foto: Mona Õispuu Kui sa jälgid seda, siis saad hea stseeni. Kui aga soovid stseeni lõpetada kiitusega, pead olema nagu kummipael. Näiteks: Improviseerija A alustab stseeni mängides mudelautodega ja olles rõõmus. Siseneb Improviseerija B, kes ütleb: “Poeg, lõpeta mängimine. Peame rääkima sinu tulevikust.” Improviseerija A jaoks on kummipael seotud kahe olukorra — mudelautodega mängimise ja isaga tulevikust rääkimise — vahel. Kui eelmist õpetust järgid, siis tead, et sa ei tohi mudelautodega mängimist lõpetada. See on tegevus, mida algul tegid, nii et tee seda veel. Selleks, et olla aga kummipael, et tohi sa ka isa täielikult ignoreerida. Pead venima kord ühes suunas, siis jälle teises, aga kordagi katkemata. Kui oled nagu kummipael, siis näeb meie stseen välja selline: Improviseerija A alustab stseeni, mängides mudelautodega ja on rõõmus. Siseneb Improviseerija B. B: Poeg, lõpeta mängimine. Peame rääkima sinu tulevikust. A: (jätkab mudelautodega mängimist ja teeb sõidu hääli) Mhm, millest soovid rääkida? B: See on oluline, tule istu laua taha ja arutame seda. A: (tõuseb püsti võtab mudelauto kaasa ja istub laua taha) Lase tulla? B: Me pole välja näidanud, aga oleme väga pettunud sinu vennas, kes on valinud muusiku karjääri. Ootame sinult mõistlikumat valikut. Poeg mängib laua taga autoga ja teeb heliefekte. B: Kas kuulsid, mida just ütlesin? A: Mida? B: Me ootame sinult mõistlikku karjääri… Poeg teeb veel valjemalt autohelisid, sest on mängus jõudnud plahvatuste ja kokkupõrgeteni. B: Tead, lõpeta mängimine! (Võtab pojalt mudelauto ära enda laua poolele) Mida varasemalt valiku teed, seda kergem tulevikus on. A: Ma ei ole mõelnud sellele varem. B: Siis mõtle nüüd. Isa tõuseb laua tagant püsti, vaatab aknast välja ja räägib monoloogi, kui pettunud ta tema vennas on. Samal ajal poeg võtab tagasi mudelauto ja salaja mängib sellega isa selja taga. Kui isa ümber pöörab, leiab ta poja taas autoga mängimast. Suurest vihast korjab ta kõik poja mudelautod kokku. B: Kui ma tagasi tulen, siis olgu sul vastus, mis mulle meeldib. Isa lahkub mudelautodega ruumist. Poiss jääb üksi tuppa, laskub põlvili põrandale. Vaatab, kas isa on näha, võtab taskust sinna varem peidetud mudelauto ning hakkab sellega mängima. Selles näites ka improviseerija B on nagu kummipael. Ta annab A-le võimalust mängida mudelautodega. Ta ei korja neid kohe kokku ega hävita. Ta isegi pöörab partnerile selja, et too saaks autoga mängida. Stseenides anna järgi oma partneri soovidele, aga hoides samas kinni oma tegevusest. Ole nagu kummipael, mida venitatakse kahe tegevuse vahel ja mis kunagi ei katke. Mõtete sõnastamine tekstina kulutab energiat ning kuigi me keelame Martinit, siis ta ikka topib näppe elektripistikusse. Kui sa soovid, et Martin saaks oma jõu sarnaselt teistele imetajatele, toidu näol, siis võid kaaluda annetamist Ruutu10 blogikirjutajate fondi. Oleme sulle igavesti tänulikud!
Autor: Martin Junna Aastate jooksul on mul olnud palju teooriaid, kuidas teha head improstseeni. Kohtasin ka palju reegleid, mis peaksid aitama seda saavutada. Nendega kaasnes väide “erandeid ikka leidub”. Mis siis, kui tegu ei ole eranditega, vaid äkki väära teooriaga? Võrreldes teiste kunstivormidega, on impro üsna uus ja alles leiab õigeid lähenemisi. Printsiibid, mida 20 aastat tagasi järgiti, on jäänud aja hammasrataste vahele.  Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 16.11.2019. Foto: Mona Õispuu. Mõni nädal tagasi tundsin, et leidsin teooria, kuidas teha häid improstseene. See teooria tekkis, vaadates verivärskeid improõpilasi, kel esinevad kõik vead, mida seostame halbade stseenidega:
Lühidalt - nad rikuvad improreegleid, mida oleme aastatega õppinud järgima ja ülistama. Neid reegleid on raske järgida ja nad ajavad meid segadusse. Meie sisemine kriitik ei luba ideid teha, sest ta teab, et need ei tee stseeni paremaks. Näiteks stseenis ei ole platvorm paigas. Küsime endalt “kes me oleme?” :
Tajume, et ükski variantidest ei sobi. Tegelik probleem ei peitugi vastuses, vaid hoopis küsimuses. Põhjus, miks me ei suuda stseeni päästvat vastust mõelda, on sellepärast, et küsime valet küsimust. Minu esimene ahhaa-moment tekkiski, kui vaatasin järgmist õpilaste stseeni: A: Korista tuba ära. B: Ei, see on sinu tuba. A: Aga ma maksan sulle. B: Sa maksad liiga vähe. Vanasti oleksin seda juhendanud nii: “Ärme vaidle, nõustume. Raske oli kaasa elada, sest me ei teadnud, kes te olete ja kus te olete.” Kuid siis mõtisklesin endamisi: ma suudan defineerida, kes nad on ja kus nad on, aga stseen sellest paremaks ei lähe. Samuti suudan põhjendada, miks peaks toa ära koristama, aga seegi seda ei paranda. Õnneks on hea stseeni tegemine palju lihtsam. Selleks, et teha erakordset improstseeni, pead:
Kui järgid seda, siis tuleb vapustav stseen, hoolimata, mis ”improreeglit” rikud. Võid küsida küsimusi, võid rääkida ebamääraselt, sa ei pea midagi põhjendama ega defineerima, aga stseen on publikule ja improviseerijatele haarav ja meelelahutuslik. Nii lihtne see ongi. Ei usu? Jagan teiega näiteid, mis proovides juhtus, ja selgitan, kuidas neid tööle panna. Näide 1 A: Korista tuba ära. B: Ei, see on sinu tuba. A: Aga ma maksan sulle. B: Sa maksad liiga vähe. Olen näinud seda stseeni sadu kordi. See ei ole halb sellepärast, et nad vaidlevad või sellepärast, et me ei tea platvormi ega sellepärast, et nad ei nõustu. See stseen ei tööta, sest neil puudub emotsioon. Ütleme, et mõlemad on vihased. Iga kord, kui nad oma seisukohta kaitsevad, siis lähevad nad järjest emotsionaalsemaks. Nad leiavad uusi põhjusi, argumente, tegevusi, et veenda stseenipartnerit. Näide 2 A ja B söövad jäätist. A pillab jäätise maha ja hakkab nutma, siis ta võtab B jäätise ära, B on pahane. B: Miks sa endale uut ei osta? A: Ema ei andnud raha. B: Tead, ta tegelikult pole sinu ema. Selles stseenis on küll emotsioon, aga vahetatakse korduvalt teemat. Algul sööme jäätist, siis pillame maha, siis varastame teiselt jäätise, siis saame teada, et ema polegi tegelikult õige ema. Peame jääma ühe teema juurde ja kõrgendame seda. Näiteks keskendume detailile, kus pillatakse jäätis maha ja ollakse kurb. Oleme veel kurvemad. Tunneme jäätise kaotust. Proovime seda veel lakkuda, vähemalt osa, mis ei ole mustaks saanud. Ütleme jäätisele viimaseid sõnu, meenutame meeldivaid aegu ja korraldame Väikesele Tomile matused. Näide 4 A: Lähme maale. B: Davai. Istuvad autosse. A: Mina juhin. Kihutame. Sõitsime vastu puud. Auto läks põlema. B: Näe, seal põleb ka lammas. Selles näites on probleemiks see, et ei jääda esimese idee juurde ega reageerita emotsionaalselt. Jääb mulje nagu oleks stseeni sisu asendatud sündmuste loeteluga. Pigem võiks see stseen välja näha nõnda: A: Lähme maale B: (reageerib entusiastlikult) Issand jumal. JAAAH! Mul on nii kopp ees linna haisust, sellest stressist. A: (võtab ka entusiastliku emotsiooni) Täpselt, maal on mõnsa. Looduse värske lõhn, vaikus ja linnulaul... Nad lisavad detaile, kui mõnus maal on ja lähevad järjest entusiastlikumaks. Saame liikuda stseenis ka tegevuse juurde: nad pakivad asju, mida maale võtavad ja jätavad maha esemeid, mis meenutavad neile linna või tööd. See on improstseeni süda, A ja O, yin ja yang. Kui see pole täidetud, siis head stseeni ei tule. Põhimõtteliselt väidan, et iga improreegel, mida kuulnud oled:
Kõige ägedam on see, et iga stseeni saab hästi mängida olenemata sellest, kuidas see algab. Nüüd saad harjutada ja treenida õigeid “lihased”, mitte suunata energiat ebaolulistele improreeglitele. Autor: Martin Junna Osalesin laupäeval Eesti Stsenaristide Gildi korraldatud komöödia kirjutamise töötoas. Selle juhendaja John Vorhaus on kirjutanud hulgaliselt komöödia-alaseid raamatuid, aga ka näiteks ühe osa meilgi tuntud telesarjast "Tuvikesed" ("Married... With Children"). Ehkki õpituba oli suunatud stsenaristidele, kehtivad seal käsitletud põhimõtted ka improviseerides. Sestap jagangi allpool tähtsamaid tähelepanekuid õpitust.  Martin arutlemas stsenaariumi üle. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. “Kohatu reageering”
Üks viis, kuidas situatsioon koomiliseks muuta, on reageerida kohatult. Näiteks olukorras, kus neiu vanematele uut kallimat tutvustab, reageerivad ema ja isa harilikult noormehe tuppa kutsudes, uurides talt, millega ta tegeleb jne. Seevastu sobimatud oleksid kõik ülejäänud reaktsioonid. Näiteks võivad vanemad öelda: "Sa näed täitsa kobe välja. Kindel, et just meie tütrega tahad koos olla? Naabritel on palju kenam neiuke." “Komöödia on draama + liialdus” Mis eristab komöödiat draamast on liialdus, mis muudab kõik jaburaks. Kui võtame eelmise näite, siis ega selle lausega see situatsioon lõppe. Vanemad näitavad veel naabrineiust pilte, jutustavad äpardustest, mis nende tütrel on olnud ja toovad sobivaima kandidaadi ka õhtusöögi lauda. “Publikule on see komöödia, aga karakteritele draama” Karakterid stseenis kogevad piinlikke, raskeid ja muid emotsionaalseid olukordi, mille peale meie naerame. Kui võtame tehtud näite, siis need karakterid mõtlevad seda tõsiselt. Tüdrukul on piinlik. Noormees on segaduses. Nad ei töga niisama üksteist. Nendele on see reaalsus. Publik näeb seda kui absurdset situatsiooni, mille peale naerda. “Liialda suureks või väikseks” Liialdus ei tähenda alati suuremat ja rohkemat. Näiteks, kui tahad liialdada kellegi vaesusega, siis mida vähem tal asju on, seda vaesem ta on. Näiteks: tal pole süüa, on võlgades, puuduvad sõbrad ja keegi ei armasta ka teda. “Üheksa reegel” Kümnest naljast üheksa ei tööta. Tean alternatiivset väljendit, milleks on: “Komöödias tuleb kvaliteet kvantiteedist.” Ära tunne ennast halvasti, kui nali ei toimi. Tooda nii palju, kuni üks lõpuks rahvast naerutab. “Kevini seadus” Iga kirjutaja arvab, et tema idee on parim. Näiteks, kui mõlemad kirjutavad tahvlile nime “Kevin”, siis mõlemale meeldib enda oma rohkem. Teeni tööd mitte ego. Lase lahti tundest, et sinu ideed on parimad. “Koomiline filter” Mõtle ühele omadusele, mis karakteril on. Võid mõelda enda peale. Mis on sinu üks omadus? Nüüd liialda seda. Tee sellest filter, läbi mille karakter maailma näeb ja selles tegutseb. Näiteks, kuidas ta teed ületab? Minu filtriks oleks “analüütiline” ja teed ületades mõtleksin ja arutleksin, kus oleks kõige optimaalsem seda teha. Mulle väga meeldis tema töötuba ja sain palju häid mõtteid nii komöödia kui loo struktuuri kohta. Loodan, et see blogi andis ka teile mõtteainet ja indu komöödiat teha. Naer vabastab! Autor: Rauno Meronen Toimetaja: Jürmo Mehine Sattusin mõni aeg tagasi tegema stseeni. Õnneks sel korral mitte Prismas, vaid siiski Avatud Improtunnis. Mõtlesin, et alustan millegi lihtsaga. Laskusin ühele põlvele ja küsisin mehise madala häälega: “Kas sa abielluksid minuga?” Lavapartner vastas mulle vähemalt sama madala karuse häälega: “Me oleme detektiivid.”  Rauno stseeni blokkimas. Ruutu10 Eesti otisb improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. Iga improviseerija on kogenud hetke, kui stseenipartner tema idee puruks lööb. Me nimetame seda blokkimiseks. Kes meist sooviks seda uuesti kogeda? Tõstke käsi, et ma näeks. Lisaks tulge seiske Ruutu10 Improstuudio akna taha, siis ma näen isegi paremini. Näete, ma panen isegi aadressi: Kotka 26a. Kujuta ette impromaailma, kus blokkimist ei oleks. Iga pakkumist toetatakse tugevasti, kõik on selge ja lõbus. Ma jagan sinuga väikest saladust. Blokkimisest saadava halva kogemuse põhjustad sa ise.  Nii, nüüd, kui sa oled ühe oma nutitelefoni vastu seina puruks visanud, eelmist väidet veidi seedinud ning uuest seadmest selle artikli taas avanud, saame koos avastada selle idee tagamaid.
Käime koos läbi ühe näite võimalikust stseeni algusest:
Esimene repliik pani paika kaks asjaolu:
Teine repliik aga lõhkus esimese pakkumisega loodud reaalsuse, kuna selgus, et nad on tegelikult kodus. Samas saab teist repliiki vaadelda kui pakkumist, mis toetab avaideed, sest see paljastab meile uut informatsiooni, mis täpsustab stseeni reaalsust. Arvestades nüüd mõlemat repliiki, oleme saanud teada järgmise asjaolu:
Olles tähelepanelik ning vastuvõtlik uuele pakkumisele, avastame huvitava situatsiooni, mis tekitab viis küsimust. Esimene küsimus: Miks ta arvab, et kahekesti kodus olemine võrdub peol viibimisega? Tavaliselt on peol muusika, inimesed… nojah, mitte küll minu pidudel… nuuks. Võimalikud vastused:
HOIATUS! Üks võimalik vastus on ka “Ta on hull ja ei taju reaalsust”, kuid see valik on nõrk, sest selle tagarjärjel kaotab tegelane kogu vastutuse ning kõike saab põhjendada tema meditsiinilise seisundiga. Olgu, tegelikult tekkis ainult üks küsimus. Esimesed kaks repliiki kinkisid meile infot asukoha ja ühe tegelase kohta, kuigi esmapilgul blokiti esimest ideed. Kui esimene improviseerija teise pakkumist blokkimiseks loeb, tunneb ta, et tema ideed on tõrjutud. Ta võib jätta uue info arvestamata. Ta vastab näiteks:
Selle tagajärjel tekib segadus stseeni platvormi osas. Nüüd omakorda on meil uus reaalsus, kus ollaksegi peol, aga üks tegelane ei saa aru, et tegemist on peoga ning käitub, nagu ta oleks kodus. Tegelikult pole vahet kumba rada pidi minna. Oluline on mingil hetkel stseenis jõuda üksmeelele, millises reaalsuses mängitakse. Me ei taha meelega raputada lavapartnerit stseeni algul ootamatu infoga, mis esmapilgul justkui tühistab esimese pakkumise. Pigem on vaja mõista, et nii improvisatsioonis, kui ka elus laiemalt, ei tasu probleemide põhjustajaid otsida kaugemalt, kui enda seest. Olles silmitsi kaasimproviseerija tekitatud probleemiga, rakendame printsiipi: “Mida saan mina teha, et see ei tekitaks mulle raskusi?” Hüppame tagasi sellesse stseeni, kus ma abieluettepaneku tegin.
Sellest sai väga südamlik stseen kahe sõbra vahel, keda seob ühine kutseoskus. See läks nii, kuna “blokk” võeti vastu kingitusena. Loobu sinagi stressirikkast eneseblokkimisest ning mängi tõeliselt vabana. Tule hüppa läbi Ruutu10 Avatud Improtundidest või ühine improõppega ja alusta oma teed impromaastikul. Rauno Meronen Kujuta ette improstseeni, kus sõnagi lausumata, vaid mõne sekundi vältel, on selgunud tegelastevaheline suhe. Pole segadust ega möödarääkimisi. Esimene hetk kõneleb enam kui tuhat sõna. Kõik tundub justkui lavastatud. Mina kujutan seda ette iga päev… kahjuks minu ja selle unelma vahelises suhtedünaamikas on palju möödarääkimisi.  Mida ütleb Rauno kehakeel pildil? Ruutu10 Filmivõtted, 15.10.2017. Foto: Mona Õisupuu “Lähme kuulame improetendust.” Kui tihti oled kuulnud kedagi nii ütlemas? Pigem “lähme vaatama”. Ometi kõlavad laval sellised repliigid nagu “ma olen kurb”, “ma võtan noa”, “me oleme kõrbes”. Need repliigid ei kuulu kategooriasse “Näita, ära ütle!” (Show, don’t tell!). Näita kurbust ilme, keha ja hääletooniga. Kui sa võtad noa, siis lihtsalt haara see ning kasuta oma käsi ja sõrmi, et luua arusaadav illusioon. Kui sa oled kõrbes, siis kalla ämbriga liiva põrandale. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, kuid maitseb kehvemini kui Raffaello. Üks lihtne puudutus suudab defineerida karakteritevahelist suhet efektiivsemalt kui dialoog. Inimesi on õnnistatud empaatiavõimega. Nähes kedagi kogemas emotsiooni, tunneme selle ära. Seetõttu võib lihtne pilk või lõpetamata žest osutuda kõnekaks hetkeks stseenis. Sõnad jäävad alla kehakeelele. Uuringute andmetel jaguneb inimestevaheline kommunikatsioon proportsionaalselt: 70% kehakeel, 20% hääletoon ja 10% tekst. Kui jutt, hääletoon ja kehakeel ei väljenda terviklikult sama informatsiooni, siis esimesena kaotab usutavuse tekst. Improlaval tähendab see seda: vahet pole kui palju ma ütlen, et ma olen õnnelik; publik ei usu seda, kui seda ei väljenda mu keha ja hääletoon. Tonaalsus repliigis ning kohatu paus sõna ees võib anda aimu reaalsusest, mida ei suuda näha improviseerija, kelle jaoks eksisteerivad pelgalt sõnad. Kuna publik usub meie käitumist rohkem kui sõnu, siis on improviseerija jaoks äärmiselt oluline teada igal ajahetkel, kuidas ta end väljendab. Sa mängid enesekindlat ärimeest, kuid su kehakeel väljendab hirmu. Iseenesest huvitav tegelaskuju, kuid kahjuks ei võta arvesse seda reaalsuslõhet sina ega ükski su kaasimproviseerija. Publikule väidetakse midagi, mis pole tõsi. Siin on kaks stseeninäidet. Esimene näide: Mees kõnnib naisele lähedale. Peatub. Nad vaatavad teineteisele sügavalt silma. Mees asetab käe õrnalt naise põsele, kuid naine peatab mehe käe ning pöörab talle selja. Mees istub toolile, ta pilk on tuhm. Ta ohkab sügavalt. Kuidas tõlgendad seda situatsiooni? Teine näide: Mees: “Ma armastan sind.” Naine: “Mina sind mitte.” Kuidas tõlgendad seda situatsiooni ja mis nõu sa mulle annaksid? Kolmas boonusnäide: Rauno istub kontoritoolis, hoiab peast kinni ja vahib ainiti arvutiekraani. Kursor vilgub tekstidokumendil, kus peaks hakkama selle blogi järgmine lõik. Ta vangutab aeglaselt pead ning tema vasakus silmas on märgata tekkivat pisarat. Kuidas tõlgendad seda situatsiooni? Selleks, et lahendada probleemi, peame tooma au sisse stseeni alguse. Esimesed 30 sekundit on määrava tähtsusega, kuid ometi me rabistame. Me tahame jõuda hea osani, kuid me pole nõus investeerima stseeni algusesse tähelepanu ja kannatlikkust. Kiire nõuanne, kuidas kiiresti impromeistriks saada: Ära kiirusta! Ära rutta repliikidega stseeni platvormi avastamisel. Võta endale ja partnerile aega ning pane tähele, mis toimub. Vaata ning püüa tunnetada, kui intiimne on karakterite suhe. See võib olla nii hingesugulus kui ka sotsiaalselt viisakas kolleegidevaheline läbikäimine. Seejärel püüa tajuda, kui intensiivne on olukord. Kas stseen hakkab põlevas majas või seisate sööklas järjekorras? Siin pole valesid vastuseid. Ning nüüd selle asemel, et deklareerida “Hei, Margus, mu kolleeg, kellega me käisime samas ülikoolis, kas sa soovid ka seda paneeritud kala siin Tondi sööklas?”, püüa läbi saada vähemaga. See võib olla repliik, kuid see võib olla ka žest, näoilme, hingamisrütmi või kehapoosi muutus. Proovi sellist minimalistlikku improstiili ja vaata, kui kaua sa suudad seda säilitada.
Nii paljud improviseerijad soovivad, et nende etendusel oleks vähem müra (loe: dialoogi). Samal ajal on hirm, et publikul hakkab vaikuses igav ning nad lähevad ära. Kuna improvisatsioon on audiovisuaalne, siis mõtle, kuidas pakkuda ka midagi silmale. Martin Junna Läbisin enesearengu eesmärgil Balti Filmi- ja Meediakooli koolituse stsenaristika teemal. Seal anti ülesandeks kirjutada stseen. Algul tundus see lihtne. Pea iga päev improviseerin neid. Miks mitte ka üks kirja panna? Üllatuseks leidsin ennast tupikust. Ma ei teadnud, kuidas seda huvitavaks muuta. Ei osanud kuidagi alustada ega üldist struktuuri paika panna. Tekkis üldse küsimus, et kuidas ma senini ühtki adekvaatset stseeni olen esitanud. Meeleheitest tegin seda, mida üks endast lugupidav noormees teeb: läksin sõbratari kaissu kurtma.  Kui masendushetk möödas, asusin end harima. Lõin tehnika, mis aitab stseene analüüsida, improviseerida ja kirjutada. Võib-olla isegi abistab sõpradele päevasündmusi kaasahaaravamalt jutustada. Stseeni idee valisin oma elust, sest improviseerijatena ei pea me lugusid välja mõtlema, vaid oma kogemusi dramatiseerima.
Kogemuste all pean silmas sinu elus tõesti sündinud juhtumeid. Stseeni ainese valikul on parimaks variandiks lugu, mille oled ise läbi elanud. Selle kohta tead kõige rohkem detaile ja kogetud emotsioon aitab seda tõetruumalt esitada. Veidi nõrgem on lähtuda sündmustest, millest oled kuulnud inimestelt, kellega need juhtusid. Kolmanda variandina saad kasutada raamatutest, filmidest ja teatrietendustest pärinevaid hetki. Nende puhul pead arvestama, et tegu on klišeedega. Kellegi teise loomingu põhjal kirjutades/improviseerides kaotame originaalsuse. Ma ei väida, et seda ei tasuks mitte kunagi kasutada. Vahel on nad väga teretulnud ja just neid ongi vaja. Näiteks, kui saan inspiratsioonisõnaks “restoran”, siis mulle meenub, kui käisime sõbratariga BabyBack Ribs restoranis ja ettekandja oli unustanud meie tellimuse sisse anda. Ootasime seal tund aega, kuniks ta meid oma eksimusest teavitas ning siis ootasime veel 20 minutit. See stseen ei pruugi laval kuigi huvitav paista. Meil tuleb ideed ka dramatiseerida. See on see raske osa. See on põhjus, miks vaibal looteasendis pool tundi nutsin ja katkusin peast juukseid välja. Vaene tüdruksõber, on nüüd kiilam kui enne. Inspiratsioon lahendusele tuli David Mamet’ kirjalt, mille ta kirjutas seriaali “The Unit” stsenaristidele. Seal ta väidab, et draama on kangelase rännak tahtele, ületades takistused. Kombineerides seda veel teiste ideedega, mille olen igalt poolt kokku korjanud, koostasin sellise stseeni struktuuri: Tahe. Martin tahab süüa. Takistus. (Juhtub midagi, mida karakter ei oota) Ettekandja unustab tellimuse sisse anda. Mis juhtub kui ei saa tahet? (Kui selle vastuseks on “midagi ei juhtu, elu jätkub samamoodi edasi”, siis pole mõtet lugu rääkida. Peab olema tagajärg, muutus) Kõht jääb tühjaks. Probleemi kasvatamine. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest, unustab ettekandja ikka tellimust sisse anda. Ohverdus. (Peab loobuma millestki, mida ta ei oodanud ja ei taha loovutada) Kas Martin läheb tühja kõhuga filmi Avengers: Endgame vaatama või loobub kinost ja einestab teises kohas. Eks stseeni käigus tuleb struktuuri elemendid järk-järgult avastada. Aga mingi hetk peaks neil vastus selguma. Mida varem, seda parem, sest siis on lihtsam improviseerida. Arvan, et kui kirjutame stseene, siis enne, kui hakkad ühtki dialoogi rida paberile jäädvustama, mõtle see struktuur läbi. Nõnda on tunduvalt lihtsam stseeni muuta. Suhteliselt nukker on, kui oled selle valmis kirjutanud ja avastad, et sul on struktuuris viga ja nüüd peab kõik ümber tegema. |
kategooriad
All
Arhiiv
March 2020
|
RSS Feed