|
Autor: Kadri Kalle - “Mis sul viga on?” = “Millest sa aru ei saa?” Tegemist ei ole meenutusega minu viimasest eraelulisest sõnavahetusest, vaid ühe improharjutusega. Kummalgi improviseerijal on üks neist lausetest ja stseen tuleb teha ainult neid kasutades. Harjutuse mõte on leida erinevaid viise, kuidas, muutes sõnade rõhuasetust, hääletooni või kasutades muid viise, saab lause tähendust muuta ja isegi lugu arendada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.  Ruutu10 Improfestival 2020 13.04.2020. Foto: Grete Kungla Tahtsin rääkida hoopis sellest, et mingil hetkel avastasin, kui paljude inimeste konfliktide tuum töö- ja eraelus ongi need kaks vastanduvat lauset. Mõnikord kasutatakse küll rohkem sõnu ja peenemaid väljendusviise, kuid sisu jääb ikkagi samaks. Miks sa niimoodi käitud? Kuidas sa mind ei mõista? Kui natuke järgi mõtled, leiad kindlasti mõne näite sellisest vestlusest ka oma elust. Võibolla oled isegi kasutanud täpselt samu lauseid. Kui palju me ketrame probleeme sellistes mustrites, mõistmata, miks me teineteisest aru ei saa? Hea meelega ütleksin nüüd, et tule improsse ja kõik need probleemid lahenevad. Et õpid lennult teisi mõistma ja kristallselgelt väljenduma. Aga ei, nii lihtne see pole. Impro ei anna meile imevõimeid ega lahenda inimpsühholoogia sügavamaid saladusi. Nüüd, kui olen need algul ülesköetud ootused purustanud, võiksin kogu jutu sinnapaika jätta. Aga tegelikult oli mu lool ju iva ka. Impro ei lahenda küll meie eest üldinimlikke suhtlusprobleeme, kuid õpetab nendega paremini toime tulema ja üksteist lihtsamini märkama. See aitab avastada oskusi, mis meil tegelikult juba olemas on, aga mida me ei kasuta. Näide: ühes proovis oli meil ülesandeks kahekesi laval teineteist lihtsalt vaadata. Ühel meist pidi peas olema väga konkreetne olukord (kes me teineteisele oleme, mis sündmused meie ümber on toimunud) ja üks konkreetne lause, mida sellises olukorras teisele öelda. Teine pidi pärast lühikest jõllitusaega situatsiooni ära arvama. Tegime katsetust. Kujutasin ette, et olen plaaninud abikaasaga puhkusereisile minna, kuid just avastanud, et mees on jätnud auto ülevaatusele viimata ja paistab, et me ei saagi puhkusele sõita. Olen asjad juba pakkinud ja täielikus frustratsioonis. “Kuidas sa võisid auto ülevaatuse tegemata jätta?” oli lause minu peas. Kui lavapartnerilt veidi aja pärast küsiti, milline oli meievaheline olukord, pakkus ta, et me oleme lähedased inimesed, võimalik, et lähisuhtes ja ta on jätnud midagi olulist tegemata, mille pärast ma pahane olen. Teine katse. Seekord pidin mina ära arvama, milles asi. Väga veider oli oletada spetsiifilist olukorda vaid kellegi vaikiva näo põhjal. Natukese aja pärast siiski tundus, et suudan näoilmest midagi välja lugeda. Pakkusin, et mu lavapartner kavandab röövi ja püüab veenda mind kaasa tulema. Tema mõttes mõlkuski kullarööv kaevanduses ja ta tahtis jätta muljet, et see on täiega hea plaan. Mind üllatas selle harjutuse juures, kuivõrd vähese info põhjal oli meil tegelikult võimalik umbkaudu ära arvata, mida me mõtlesime ja mis tundeid näitlesime. Arvestades sealjuures, et me pole üksteisele lähedased inimesed, vaid kord nädalas kohtuvad improentusiastid. Oskus üksteise nägudest ja kehahoiakust infot välja lugeda on seega tegelikult samuti üldinimlik, kuid verbaalse info müras heidame selle tihti kõrvale. Kui paljud arvavad, et improteatri tegemine on pidevalt tabavate ja humoorikate repliikide kohapeal välja mõtlemine ja et just see teeb selle esinemisvormi keeruliseks, siis mina leian, et keerukus peitub hoopis vaikuses ja pausides. Need hetked, kui me ei püüa naljakad olla ja laseme olukorral enda ja lavapartneri(te) vahel areneda ja kulgeda. Ja võtame aega, et nö lugeda oma partnerit, näha tema emotsiooni ja lasta tal reageerida. Nagu ühes töötoas öeldi: meie parim inspiratsioon laval on meie partner. Tihti ei anna me ka inimestele päriselus piisavalt vaikust ja pausi, et neid päriselt kuulata ja oodata, ilma et ise kohe mingi teravameelsusega vastaksime. Et neid päriselt vaadata, ilma et keskenduksime oma peas järgmise vaimukuse väljamõtlemisele. Impro annab meile võimaluse kõike seda harjutada ja õppida neid elemente oma käitumisse sisse kodeerima. Aga miks siis pole impronäitlejad ikkagi mõtete lugejad ja aeg-ajalt ka oma lähedastega tülitsevad? Sest impro ei tühista meie inimlikkust ega psühholoogilisi kiikse. Sest mõnikord me tõlgendame partnerite sõnatuid märke ja pilke ka totaalselt valesti. Selle vastu aitab järjepidevalt harjutada kaaslase jälgimist - nii elus kui improlaval. Nii et teinekord, kui keegi sulle käratab: “Mis sul viga on?” võid vastata: “Ma pole veel piisavalt improt teinud.” Ja kutsu ta endaga Avatud Improtundi. Lisaks Ruutu10 ridades improviseerimisele, töötab Kadri vabakutselise maailmaparandajana. Rohkem infot tema kohta leiad siit.
0 Comments
Valmistusin algavaks Ruutu10 improõppe näidistunniks, kuniks saabus esimene osaleja. Aega veel oli, seega otsustasin temaga vestelda ja uurida, miks teda impro huvitab. Tuli välja, et ta ei tea sellest midagi. Tuttav soovitas ja siin ta nüüd istub. Ta päris mult vastu, et mis sorti inimesed seda teevad? Vastasin, et ilmselt kodanikud, kes huvituvad enesearengust. See pole ainult teatri või komöödia fännidele, sest kasud rakenduvad ka igapäevastesse olukordadesse. “Mis kasud?” küsis ta, pea viltu. Avasin tahvelarvutist Ruutu10 blogi artiklid ja andsin talle lugeda seda sama, sellel ajahetkel mitte eksisteerivat postitust.  Improõpilased improtunnist kasu saamas. Ruutu10 Avatud Improtund. 10.09.2018. Foto: Mona Õispuu Jagan õppe järgmistesse kategooriatesse: impro, koostöö, stseenid, komöödia ja esinemine. Iga valdkonnas tuleb õpilastel omandada teatud oskused ja Ruutu10-s on kindlad harjutused, mis nendele keskenduvad. IMPROSeda oskust demonstreerivad ka osavalt freestyle räpparid ja muusikud, kes improviseerivad. Ei ole vaja ilmtingimata tulla Ruutu10-sse õppima, äkki kõnetab räpp sind rohkem kui teatriline improvisatsioon. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
KOOSTÖÖKujuta ette, et teed improt, aga mitte enam üksi, vaid koos teistega. Nagu muusik, kes seekord musitseerib bändis ja peab arvestama ka, mida teised instrumentalistid mängivad. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
STSEENIDNüüd oleme juba konkreetsemalt jõudnud Ruutu10 stiili juurde, kus teeme teatrilist improvisatsiooni. Tänu sellele on õpilasel võimalus omandada veel teisi kasulikke oskuseid. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
KOMÖÖDIAMul oli huvitav situatsioon. Tüdruksõber pöördus minu poole murega: “Martin, mida naljakat ma talle vastu kirjutan?” See pani mind mõtlema. Tahame isegi tühisele messengeri kirjale naljakalt vastata. Komöödia ümbritseb meid ja soov oma lähedasi naerma panna on meil kõigil. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
ESINEMINETeeme kunsti, mida on ka meeldiv vaadata. Seega miks mitte seda teistele ka esitada. Esinemine tekitab ärevust. Nii koolis kui tööl oleme teinud ettekandeid. Võib-olla on sul vaja lausa suurele grupile mõnest teemast rääkida. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
Neid kõiki oskuseid on õpilasel võimalus omandada Ruutu10 improõppes. Võib-olla ühinesid õppega, et esinemisnärvi alandada ja esmapilgul ei ole soov stseene teha. Mõtle hoopis kasudele, mis sellega kaasnevad. Õpime improt turvalises keskkonnas, kus julgustame inimesi katsetama. Elame neile kaasa ka siis, kui valesti läheb. Muretseme vähem tulemuse pärast ja naudime rohkem protsessi. Kuna impro toimub hetkes, siis oma valikute muutmiseks aega tagasi kerida ei saa. Hästi improviseerimiseks tuleb sul omandada need oskused instinktiivsel tasemel. Martinil sai seda postitust kirjutades tintenpen tühjaks. Kui tahad, et ta ka edaspidi blogida saaks, siis anneta talle siin raha uue sulepea soetamiseks.
Autor: Kadri Kalle Hoiatus: selles loos esitatakse ühest vanusegrupist üldistatud stereotüüp. Oli oktoober, mõned nädalad peale minu 35. sünnipäeva ja umbes aasta peale mu kõige esimest improtundi. Teisipäeva õhtu. Seisin suures valgustatud ruumis endast oluliselt nooremate inimeste ees ja püüdsin improviseerida midagi naljakat. Tundsin end üleüldiselt tobedalt ja mind valdas hirm midagi valesti teha ning kriitika osaliseks langeda. Minu stseen kujunes kiireks kaootiliseks vadistamiseks ning lavapartner jäi mulle arusaamatu näoga otsa vaatama. Järgnes aus tagasiside (loe: kriitika) minu vaatajaskonnalt. „Konstruktiivne kriitika on kasulik - kuidas ma muidu õpin,“ ütles mu analüütiline ajupool. „Ma olen alles alustanud, teised ongi kogenumad.“  Kadri Ruutu10 Avatud Improtundi juhendamas. 20.02.2020. Foto: Martin Junna „Miks ma üldse sellesse improtruppi tulin ja ennast nende noorte ees lollakana pean tundma,“ küsis aju emotsionaalne pool vastu.
30. eluaastad on mõnus aeg elus. Üldjuhul on inimene leidnud töövaldkonna, milles end mugavalt tunneb, tal on välja kujunenud kindlad sõbrad ja arvamused, teatud enesekindlus, ehk isegi tähtis positsioon. Lõpuks ometi hakkavad ununema ajad, kui tal polnud halli aimugi, mida ta teeb, kui ta kartis midagi valesti teha ja teiste hinnangut. Miks peaks end nimelt sellisesse olukorda tagasi viima? Teisalt nõutakse 30. aastates inimeselt senisest rohkem - tööl ja kodus kasvab vastutus, kohustused ning stress. On aeg käituda asjaliku ja täiskasvanuna. Tõenäoliselt on tekkinud selge rutiin ja harjumused ning elu kulgeb ühtlases rütmis. Meelelahutuseks kipub olema mõni õhtune film ning pole lihtne leida tegevusi, mis tõeliselt vaimustaks. See on koht, kuhu impro võib üllatavalt hästi sobida. Hakkasin improga tegelema, sest see tundus huvitav viis arendada oma sotsiaalseid oskusi. Teiste kuulamist, hetkes olemist, spontaansust. Nägin, et see võib mulle tööelus kasuks tulla. Nii kummaline kui see ka poleks, läks mul veidi aega, et avastada see, mis paljusid algselt impro juurde meelitab - mängulust. Kohusetundliku täiskasvanu elus ei koge me tihti loovat lapselikku mängu. Impro annab just selle võimaluse. Avastada veidraid tegelasi, põnevaid olukordi ja metsikuid loopöördeid, seda ise kõike laval koos luues. Nii nagu paljugi muud, oleme meelelahutust ja komöödiat peamiselt harjunud tarbima. Seda aga ise teha on oluliselt lõbusam. Oma tõsiseltvõetavuse juures unustame vahel, et ka täiskasvanuna vajame tegelikult mängimist. Lisaüllatus: impro kaudu saab välja mängida igapäevaeluga seotud pinged ja stressi ja nii neist vabaneda. Minu teine avastus - mõnele tõenäoliselt sama ilmne kui esimene - oli harjumine kriitikaga. Ei, see ei tähenda, et me improtunnis pidevalt üksteise sooritusi materdame kuni paks nahk peale kasvab. Tegelikult on see võrreldes paljude tööolukordadega oluliselt leebem ja üksteise toetamine on üks impro põhireeglitest. Pigem on tegu meie oma sisemise kriitikuga sõbraks saamisega. Üllatusena mõjus see mulle seetõttu, et suure osa oma tööelust olen tegelenud sellega, kuidas pehmelt ja konstruktiivselt tagasisidet anda ja vastu võtta. Alles impros on see minu jaoks päriselt negatiivsusest vabaks muutunud. Võibolla sellepärast, et impro ON mäng ja seal tehtud käigud ei mõjuta minu edasist karjääri ega kellegi arvamust minust kui inimesest lavalt eemal. Huvitavalt aga on see rahulik suhtumine kriitikasse ise minuga lavalt pärisellu kaasa tulnud. Võibolla sellepärast, et iganädalastes proovides käib tagasiside pidevalt käsikäes naeru ja lõbutsemisega, on muutunud minu üldine emotsionaalne reaktsioon kriitikale. Kerime sellest oktoobriõhtust edasi neli kuud. Taas teisipäev, seesama valgustatud ruum, need samad noored (OK, tegelikult on nad vaid mõned aastad minust nooremad). Mul on jätkuvalt palju kasvuruumi ja mu proovikaaslased on tihti minust oluliselt osavamad improviseerijad. Aga ma tunnen rõõmu laval olekust, nendest mängudest, sellest teadmatusest, kuhu stseenid meid viivad ja milliseid karaktereid sealt leiame. Hiljem oma stseenitöö analüüsimine on normaalne osa õhtust. Ajus ei domineeri enam veider hirm ja haavumine. Pigem tunnen põnevust, loon seoseid juba tekkinud improviseerimiskogemusega ja ootan järgmiseid kordi, et paremini proovida. Minu iganädalane meelelahutus tuleb peaasjalikult just neist teisipäevadest. Seal jääb päriselu hetkeks kõrvale ja asun hoopis matkama kilomeetrite pikkustes hiigelmajades, esindan piimahapendajate liitu või rahustan maniküüriklienti, kes on liigselt oma sõrmeküüntesse kiindunud. Aasta alguses jäi mulle silma lause: „Ole piisavalt julge, et olla halb milleski uues.“ Julgustan kõiki tõsiseltvõetavaid täiskasvanuid tulema ja olema halb impros. See on tegelikult täitsa tore tunne. Sõitsin sõbraga improetendust vaatama Nõmmele Von Glehni teatrisse. Bussis number 33 istudes avaldasin oma plaani, et peale etendust lähen koju järgmiseks päevaks valmistuma. Kaaslane muheles omaette ning vastas: ”Jajah, Rauno… usu mind: kohe, kui keegi midagi välja pakub, sa lähed sellega kaasa. Sa alati teed seda!” Ma lubasin endale ja talle, et nii see ei ole ning jään endale kindlaks.  Ruutu10 Komöödiasport, 20.11.2018 Foto: Mona Õispuu Peale improgrupi Neljapäevane Annus etteastet, tulid minu juurde kaks improviseerijat, kes pakkusid välja, et võiks minna tunnikeseks Kalamaja kabareeteatrisse Heldeke karaokeõhtule. Minu suust kõlas resoluutne “Ei!”, mis ettepaneku tegijaid üllatas, sest tavaliselt lähen lihtsasti kaasa. Esimese reaktsioonina pidasid nad seda naljaks. Järgnes uus kutse, mis sai vastuseks külma ja kalgi “Ei!”. Kui aus olla, siis tahtsin sel hetkel juba kaasa minna, kuid mul oli vaja midagi olulist tõestada. Kutsujatele jäi mulje, et ma olen tropp ning mina tundsin end halvasti sellise käitumise pärast.
Ma analüüsisin olukorda ning jõudsin paarile järeldusele:
Eitavat vastust ei tasu alati isiklikult võtta. Põhjuseid, miks keegi mingi pakkumise tagasi lükkab, võib olla palju. “Ma ei kommunikeerinud oma probleemi” See on situatsiooni võtmekoht. Kui oleksin rahulikult tutvustanud oma dilemmat, siis oleks selline sotsiaalselt ebapädev käitumine ära jäänud. Kommunikatsioon on inimsuhete alus. Kui see ei toimi, siis ei tasu head koostööd loota. Et jagada oma ideid ja tundeid, on vaja eneseanalüüsi oskust. Alles seejärel saame õppida selget eneseväljendust. Improtreening kasvatab oskust mõista ennast, teisi ja situatsiooni laiemalt ning julgustab end kehtestama. Parima treeningu selleks annab Ruutu10 poolt meie improõpe. Improõppe teise mooduli üks õpiväljund on oskus mängida erinevate maailmavaadetega karaktereid. Selleks puhuks on koostatud järgmised harjutused: Grupimonoloog 5-8 inimest küsivad inspiratsioonisõna. Keegi hakkab rääkima lugu, mis on temaga päriselt juhtunud. Teised vahetavad eesolija välja ja improviseerivad lugu edasi, imiteerides esimese kõneleja maneere. Me treenime, kuidas näha, kogeda ja väljendada ennast kellegi teisena. See laiendab meie maailmapilti ja suurendab empaatiat. Järgmine kord, kui seisame vastamisi opositsiooniga, siis oskame võtta hetke, et analüüsida ja mõista oma suhtluspartnerit. Sama maailmavaate stseenid 2-4 inimest saavad inspiratsioonisõna ning üks inimestest annab teistele teada, mis emotsiooni ta mingi asja vastu tunneb (nt vihkan tipptunde). Siis ta räägib loo, miks ta tipptunde vihkab. Teised nõustuvad sellega ja räägivad oma loo, miks nad tipptunde vihkavad ja saavad lisada detaile eelmise kõneleja jutule. Me treenime oskust suhestuda vestlusparteniga. Sünergia ei pea olema pelgalt juhus. Teadliku käitumisega suudame vestlusesse lisada väärtust. Mentaliteet, mis teeb meid edukaks improharjutustes, toob suhtlusesse enesekindlust ning sünergiat. Vabasta end naeruga! Rauno Ma seisin ärritunult Prisma lihatoodete riiulivahes, Rakvere 400-grammine hakklihakarp käes. Ma ei mõistnud sõbratari ettepanekut võtta õhtusöögiks kartulit ja heeringat. Mu peas oli kõik juba valmis: hakkliha, makaronid, juust ning magushapu kaste. Mina olin vihane, kallim segaduses.  Maarja seletamas Andole, et ta on taimetoitlane. (Kompanii, "Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii" 25.11.2018) Tema oli pakkunud idee, millest olin päev otsa rääkinud, aga kui ma hakkliha järele haarasin, oli õhtusöögiplaan kivisse raiutud. Ma ei tahtnud, osanud ega suutnud tema ettepanekuga kaasa minna ning käitusin nagu idioot. Tülitsesime ning konflikt oli eskaleerumas, kuid siis nägin ma end kõrvalt. Ma sain aru, kui mõttetu vaidlus meil käimas oli ja et tema tahab ainult head. Otsustasin proovida midagi täiesti innovaatilist. Võib öelda isegi erakordset. Ma otsustasin oma ideest lahti lasta. Aga ei suutnud. Hakkliha oli ikka mul käes ning alternatiivne õhtusöök tundus vastuvõetamatu. Aeglaselt asetasin hakkliha tagasi riiulile ning tajusin aina kasvavat vabanemist. Ärritus vähenes, silmapiirile kerkisid uued võimalused. Ma tahtsin tõepoolest kartulit ja heeringat õhtuks süüa. Ma olin seda terve päeva tahtnud. Ma olin sellest väljavalitule rääkinud. Kõik hakkas selginema. Kogu konflikt minus kadus, kui ma olin hakkliha pakendist füüsiliselt lahti lasknud. Õhtul nautisin ma maitsvaid kartuleid, heeringat, sibulat, hapukoort ja keedumune tüdruksõbra toredas seltskonnas ning arutasime, mis seal Prismas juhtus. See on esimene hetk, mida ma mäletan, kui ma suutsin oma käitumist teadvustada ning analüüsida. Varasemad tülid lõppesid meie mõlema mossitamisega. Ma rakendasin sel päeval esimest korda teadlikult impros õpitud mõtet “Oma ideest lahti laskmine”. Ma pidin füüsiliselt hakkliha riiulile asetama, et minna edasi teise ettepanekuga. “Tänu improtreeningule suutsin väljuda suhtekonfliktist." Impros õpime lihtsaid harjutusi, mistõttu ei jää palju ruumi tõlgendamiseks, kas sooritus oli edukas. Järgmiseks peame õpitu rakendama oma elus.  Margus osaleb liiga aktiivselt Gregori ja Ando äraleppimisel. (Kompanii, "Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii" 25.11.2018) Improviseerijana pean võtma arvesse partneri pakkumisi ning oma nägemust selle järele kohandama. Selle treenimiseks sobib esimese improõppe mooduli “Sissejuhatus improsse” esimese tunni harjutus “Sõnahaaval lugu.”
Et seda ülesannet edukalt sooritada, peame kuulama, mis suunas meie partner lugu viib ning sellest lähtuvalt tegema oma pakkumise. Meil võib olla täiuslik idee, kuid kuna saame öelda vaid ühe sõna, siis õpime kontrollimis- ja dikteerimisvajadusest loobuma, püsima hetkes ning tõeliselt kuulama. Tihtipeale inimestel puudub oskus märgata oma mõttemustreid. Me hoiame kümne küünega kinni peas kujundatud lähituleviku visioonist, ise seda teadvustamata. Suutmatus ideest lahti lasta tekitab:
Ma ei peagi siin silmas, et ei tohi oma ideid kaitsta. Pakun välja lihtsalt, et vahel tasub astuda samm tagasi ning analüüsida võimalusi neutraalselt positsioonilt. Kogemus Prismas õpetas mind tundma tänulikkust, et ma olen treeninud märkama oma käitumismustreid. Ma saan valida, kuidas tunnen ja käitun. Mil iganes märkan end ärritatuna, kurva või rõõmsana, siis küsin: “Mida need emotsioonid minus äratasid?” Nõnda endasse süüvides ja improoskusi rakendades leian võimalusi, kuidas valida kogemusi, mis mu elu lõbusamaks ning seikluslikumaks muudavad. Vabasta end naeruga! Rauno Haara tugevam kontroll oma elu üle ja õpi märkama oma käitumismustreid!
Ma mäletan, kui olin esimese aasta üliõpilane loengus “Füüsika alused”. Ma ise hindasin oma füüsika oskusi keskpäraseks. Gümnaasiumis olid mul enamus hinded neljad, mida maitsestasid mõned viied ja kolmed. Aga selles konkreetses loengus oli mu mõistus kadunud nagu raha pärast pidu.  Martin ülikooli lõpetamisel, 2014. Mul oli raske õppejõuga sammu pidada. Õppejõud seletas ja kritseldas tahvlile tähti, mida ma polnud varem näinud. Teisendas valemeid ja enne kui ma midagi aru sain, olime tuletanud kiiruse valemist pannkoogi retsepti.
Ja kõige haigem on see, et kui õppejõud andis võimaluse küsimusi küsida, siis ma ei teinud seda. Keegi ei teinud seda. Auditooriumis oli 120 üliõpilast ja mitte keegi ei küsinud täpsustust. Pärast loengut sain veel suurema üllatuse osaliseks. Kui uurisin teistelt õpilastelt, kas nad said midagi aru, siis sain KÕIGILT sama vastuse: “Ei!” Peaaegu mitte keegi ei saanud loengust aru ja mitte keegi meist ei küsinud õppejõult täpsustust. Aga see pole lihtsalt küsimine. See on nagu õppejõule relva andmine ja enda rinna paljaks tegemine. Ja kui asjad lähevad halvasti, siis näeb kogu auditoorium, kuidas sa veritsed. Ma mõistan, miks keegi midagi ei küsinud, aga mind häiris see, et nüüd pidin selle endale kodus selgeks tegema. Ma just veetsin 1,5 tundi loengus, kus ma oleks võinud sellest aru saada ja nüüd pean kulutama veel paar tundi oma vabast ajast. Kas vaatan läpakast seriaali? Ei! Kas lähen sõpradega välja? Ei! Kas õpin seda sama asja, mis tunnis juba õppisin? Jah! Vahet pole, millal ma selle endale selgeks teen, kas järgmine päev või päev enne eksamit. Igal juhul kulub selleks aega, mille ma oleks saanud panna mujale. Õnneks aastaga suutsin seda olukorda muuta. Ma ei pidanud tunni teemat järgi õppima ning eksamiteks valmistumine võttis vähem aega. Sain rohkem vaba aega ja ei pidanud õhtul väljaminekust loobuma sellepärast, et õpin eksamiks. Kuidas ma seda tegin? Ilmselt juba aimate ka, aga ma hakkasin tunnis õppejõult küsimusi küsima. Sellega kaasnes midagi, mida ma algul ei oodanud.
Tõsi on see, et seda esimest sammu on raske teha. Veidi nagu liiga raske. Ma võin öelda, et lihtsalt ära mõtle ja küsi, aga see võib tunduda nagu suur kuristik, millest üle hüppamine lõpeb kindla surmaga. Kuidas mul ja paljudel teistel õnnestus see kuristik väiksemaks teha? Me käisime improvisatsiooni töötubades. Kõlab veidi hipilikult, aga nii see on. Kui sa oled keskkonnas, mis innustab esinemist ja oma hirmude ületamist, siis see kandub üle ka sinu teistesse tegevustusse. Peagi sa märkad, et inimeste ees rääkimine ei tõmba kurku kuivaks ja ei pane käsi värisema. Kui sul peaks olema selle vastu huvi ja tahaksid proovida ühte impro töötuba, siis meil toimub TASUTA näidistund improõppe esimesele moodulile “Sissejuhatus improsse”. Näidistundi saad registreerida selle lehe lõpus. Ületage hirmud! Martin Eelmisel aastal, kui Ruutu10 kuulutas välja katsed leidmaks inimesi Tudengitiimi, tundsin kohe, et
see võib olla midagi minu jaoks. Olin pikalt mõelnud, kas hakata võtma improt tõsisemalt või jääda lihtsalt jämmijaks. Jõudes järeldusele, et mul pole midagi kaotada, vaid pigem võita, seadsingi sammud katsetele. Pärast katseid tuli ootusärevus, sest ikkagi tahtsin oma elu improga siduda ning tiimi sissesaamine oleks hullult äge. Kui tuli kõne, et olen saanud rohelise tule, olin nii õnnelik ja helistasin kohe emale. Esimesse proovi minnes oli tunne, et olen saanud oma kätte mingi eksklusiivse klubi liikmeskaardi, mida naljalt enam tagasi ei anna. Kuigi Tudengitiimis oli inimesi, keda juba teadsin, oli seal ka inimesi, kes olid minu jaoks võõrad. Kõik need erinevad isiksused pidid ühise rühmana leidma sünergia ning viisi kooskõlaliseks kokkumänguks. Huvitaval kombel leidsime meie selle üles juba oma esimeseks showks novembris, kus tundsin esmakordselt, et olen leidnud selle, mida olen otsinud. Iganädalastes proovides toimus tõsine töö, igal proov andis uusi teadmisi, uusi meetodeid ja mõtteid, mida kasutada oma improstseenides. Töötasime selle nimel, et olla publiku jaoks ausad ning lõime omavahelisi suhteid, mis on vajalikud loomaks laval stseene, kus on see maagia, mis meid kõiki impro juures võlub: olla hetkest lummatud, olla oma olemusest teadlik ning oma karakterites kindel. Arendasime oma loovust ning muutusime iga korraga aina julgemaks. Boonusena improoskustele, õppisin Tudengitiimis olles palju muid eluks vajalikke oskusi, suurt rõhku panime meeskonnatööle, et olla üks hästi õlitatud masin, mis töötab laitmatult. Õppisime üksteisega arvestama ning olema tähelepanelikud üksteise suhtes. Tähtsal kohal oli usaldus ja toetus - sa tead, et su meeskond on olemas ning samuti toetad ise oma meeskonda. Igal indiviidil on kindlustunne grupi suhtes ja nii on grupil kindlus indiviidi suhtes. Poeetilises võtmes oleme me nagu musketärid, kes järgivad deviisi: “Üks kõigi ja kõik ühe eest!” Jään alati väärtustama seda peatükki oma elus ning olen selle najal valmis end registreerima järgmisele improlennule pagasiga, mis on pilgeni täis Tudengitiimis omandatud teadmisi ning oskusi. (Enel Murakas, Ruutu10 Tallinna Majatiimi liige) |
kategooriad
All
Arhiiv
December 2020
|
RSS Feed