|
Sõitsin sõbraga improetendust vaatama Nõmmele Von Glehni teatrisse. Bussis number 33 istudes avaldasin oma plaani, et peale etendust lähen koju järgmiseks päevaks valmistuma. Kaaslane muheles omaette ning vastas: ”Jajah, Rauno… usu mind: kohe, kui keegi midagi välja pakub, sa lähed sellega kaasa. Sa alati teed seda!” Ma lubasin endale ja talle, et nii see ei ole ning jään endale kindlaks.  Ruutu10 Komöödiasport, 20.11.2018 Foto: Mona Õispuu Peale improgrupi Neljapäevane Annus etteastet, tulid minu juurde kaks improviseerijat, kes pakkusid välja, et võiks minna tunnikeseks Kalamaja kabareeteatrisse Heldeke karaokeõhtule. Minu suust kõlas resoluutne “Ei!”, mis ettepaneku tegijaid üllatas, sest tavaliselt lähen lihtsasti kaasa. Esimese reaktsioonina pidasid nad seda naljaks. Järgnes uus kutse, mis sai vastuseks külma ja kalgi “Ei!”. Kui aus olla, siis tahtsin sel hetkel juba kaasa minna, kuid mul oli vaja midagi olulist tõestada. Kutsujatele jäi mulje, et ma olen tropp ning mina tundsin end halvasti sellise käitumise pärast.
Ma analüüsisin olukorda ning jõudsin paarile järeldusele:
Eitavat vastust ei tasu alati isiklikult võtta. Põhjuseid, miks keegi mingi pakkumise tagasi lükkab, võib olla palju. “Ma ei kommunikeerinud oma probleemi” See on situatsiooni võtmekoht. Kui oleksin rahulikult tutvustanud oma dilemmat, siis oleks selline sotsiaalselt ebapädev käitumine ära jäänud. Kommunikatsioon on inimsuhete alus. Kui see ei toimi, siis ei tasu head koostööd loota. Et jagada oma ideid ja tundeid, on vaja eneseanalüüsi oskust. Alles seejärel saame õppida selget eneseväljendust. Improtreening kasvatab oskust mõista ennast, teisi ja situatsiooni laiemalt ning julgustab end kehtestama. Parima treeningu selleks annab Ruutu10 poolt meie improõpe. Improõppe teise mooduli üks õpiväljund on oskus mängida erinevate maailmavaadetega karaktereid. Selleks puhuks on koostatud järgmised harjutused: Grupimonoloog 5-8 inimest küsivad inspiratsioonisõna. Keegi hakkab rääkima lugu, mis on temaga päriselt juhtunud. Teised vahetavad eesolija välja ja improviseerivad lugu edasi, imiteerides esimese kõneleja maneere. Me treenime, kuidas näha, kogeda ja väljendada ennast kellegi teisena. See laiendab meie maailmapilti ja suurendab empaatiat. Järgmine kord, kui seisame vastamisi opositsiooniga, siis oskame võtta hetke, et analüüsida ja mõista oma suhtluspartnerit. Sama maailmavaate stseenid 2-4 inimest saavad inspiratsioonisõna ning üks inimestest annab teistele teada, mis emotsiooni ta mingi asja vastu tunneb (nt vihkan tipptunde). Siis ta räägib loo, miks ta tipptunde vihkab. Teised nõustuvad sellega ja räägivad oma loo, miks nad tipptunde vihkavad ja saavad lisada detaile eelmise kõneleja jutule. Me treenime oskust suhestuda vestlusparteniga. Sünergia ei pea olema pelgalt juhus. Teadliku käitumisega suudame vestlusesse lisada väärtust. Mentaliteet, mis teeb meid edukaks improharjutustes, toob suhtlusesse enesekindlust ning sünergiat. Vabasta end naeruga! Rauno
0 Comments
Ma seisin ärritunult Prisma lihatoodete riiulivahes, Rakvere 400-grammine hakklihakarp käes. Ma ei mõistnud sõbratari ettepanekut võtta õhtusöögiks kartulit ja heeringat. Mu peas oli kõik juba valmis: hakkliha, makaronid, juust ning magushapu kaste. Mina olin vihane, kallim segaduses.  Maarja seletamas Andole, et ta on taimetoitlane. (Kompanii, "Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii" 25.11.2018) Tema oli pakkunud idee, millest olin päev otsa rääkinud, aga kui ma hakkliha järele haarasin, oli õhtusöögiplaan kivisse raiutud. Ma ei tahtnud, osanud ega suutnud tema ettepanekuga kaasa minna ning käitusin nagu idioot. Tülitsesime ning konflikt oli eskaleerumas, kuid siis nägin ma end kõrvalt. Ma sain aru, kui mõttetu vaidlus meil käimas oli ja et tema tahab ainult head. Otsustasin proovida midagi täiesti innovaatilist. Võib öelda isegi erakordset. Ma otsustasin oma ideest lahti lasta. Aga ei suutnud. Hakkliha oli ikka mul käes ning alternatiivne õhtusöök tundus vastuvõetamatu. Aeglaselt asetasin hakkliha tagasi riiulile ning tajusin aina kasvavat vabanemist. Ärritus vähenes, silmapiirile kerkisid uued võimalused. Ma tahtsin tõepoolest kartulit ja heeringat õhtuks süüa. Ma olin seda terve päeva tahtnud. Ma olin sellest väljavalitule rääkinud. Kõik hakkas selginema. Kogu konflikt minus kadus, kui ma olin hakkliha pakendist füüsiliselt lahti lasknud. Õhtul nautisin ma maitsvaid kartuleid, heeringat, sibulat, hapukoort ja keedumune tüdruksõbra toredas seltskonnas ning arutasime, mis seal Prismas juhtus. See on esimene hetk, mida ma mäletan, kui ma suutsin oma käitumist teadvustada ning analüüsida. Varasemad tülid lõppesid meie mõlema mossitamisega. Ma rakendasin sel päeval esimest korda teadlikult impros õpitud mõtet “Oma ideest lahti laskmine”. Ma pidin füüsiliselt hakkliha riiulile asetama, et minna edasi teise ettepanekuga. “Tänu improtreeningule suutsin väljuda suhtekonfliktist." Impros õpime lihtsaid harjutusi, mistõttu ei jää palju ruumi tõlgendamiseks, kas sooritus oli edukas. Järgmiseks peame õpitu rakendama oma elus.  Margus osaleb liiga aktiivselt Gregori ja Ando äraleppimisel. (Kompanii, "Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii" 25.11.2018) Improviseerijana pean võtma arvesse partneri pakkumisi ning oma nägemust selle järele kohandama. Selle treenimiseks sobib esimese improõppe mooduli “Sissejuhatus improsse” esimese tunni harjutus “Sõnahaaval lugu.”
Et seda ülesannet edukalt sooritada, peame kuulama, mis suunas meie partner lugu viib ning sellest lähtuvalt tegema oma pakkumise. Meil võib olla täiuslik idee, kuid kuna saame öelda vaid ühe sõna, siis õpime kontrollimis- ja dikteerimisvajadusest loobuma, püsima hetkes ning tõeliselt kuulama. Tihtipeale inimestel puudub oskus märgata oma mõttemustreid. Me hoiame kümne küünega kinni peas kujundatud lähituleviku visioonist, ise seda teadvustamata. Suutmatus ideest lahti lasta tekitab:
Ma ei peagi siin silmas, et ei tohi oma ideid kaitsta. Pakun välja lihtsalt, et vahel tasub astuda samm tagasi ning analüüsida võimalusi neutraalselt positsioonilt. Kogemus Prismas õpetas mind tundma tänulikkust, et ma olen treeninud märkama oma käitumismustreid. Ma saan valida, kuidas tunnen ja käitun. Mil iganes märkan end ärritatuna, kurva või rõõmsana, siis küsin: “Mida need emotsioonid minus äratasid?” Nõnda endasse süüvides ja improoskusi rakendades leian võimalusi, kuidas valida kogemusi, mis mu elu lõbusamaks ning seikluslikumaks muudavad. Vabasta end naeruga! Rauno Haara tugevam kontroll oma elu üle ja õpi märkama oma käitumismustreid!
Ma mäletan, kui olin esimese aasta üliõpilane loengus “Füüsika alused”. Ma ise hindasin oma füüsika oskusi keskpäraseks. Gümnaasiumis olid mul enamus hinded neljad, mida maitsestasid mõned viied ja kolmed. Aga selles konkreetses loengus oli mu mõistus kadunud nagu raha pärast pidu.  Martin ülikooli lõpetamisel, 2014. Mul oli raske õppejõuga sammu pidada. Õppejõud seletas ja kritseldas tahvlile tähti, mida ma polnud varem näinud. Teisendas valemeid ja enne kui ma midagi aru sain, olime tuletanud kiiruse valemist pannkoogi retsepti.
Ja kõige haigem on see, et kui õppejõud andis võimaluse küsimusi küsida, siis ma ei teinud seda. Keegi ei teinud seda. Auditooriumis oli 120 üliõpilast ja mitte keegi ei küsinud täpsustust. Pärast loengut sain veel suurema üllatuse osaliseks. Kui uurisin teistelt õpilastelt, kas nad said midagi aru, siis sain KÕIGILT sama vastuse: “Ei!” Peaaegu mitte keegi ei saanud loengust aru ja mitte keegi meist ei küsinud õppejõult täpsustust. Aga see pole lihtsalt küsimine. See on nagu õppejõule relva andmine ja enda rinna paljaks tegemine. Ja kui asjad lähevad halvasti, siis näeb kogu auditoorium, kuidas sa veritsed. Ma mõistan, miks keegi midagi ei küsinud, aga mind häiris see, et nüüd pidin selle endale kodus selgeks tegema. Ma just veetsin 1,5 tundi loengus, kus ma oleks võinud sellest aru saada ja nüüd pean kulutama veel paar tundi oma vabast ajast. Kas vaatan läpakast seriaali? Ei! Kas lähen sõpradega välja? Ei! Kas õpin seda sama asja, mis tunnis juba õppisin? Jah! Vahet pole, millal ma selle endale selgeks teen, kas järgmine päev või päev enne eksamit. Igal juhul kulub selleks aega, mille ma oleks saanud panna mujale. Õnneks aastaga suutsin seda olukorda muuta. Ma ei pidanud tunni teemat järgi õppima ning eksamiteks valmistumine võttis vähem aega. Sain rohkem vaba aega ja ei pidanud õhtul väljaminekust loobuma sellepärast, et õpin eksamiks. Kuidas ma seda tegin? Ilmselt juba aimate ka, aga ma hakkasin tunnis õppejõult küsimusi küsima. Sellega kaasnes midagi, mida ma algul ei oodanud.
Tõsi on see, et seda esimest sammu on raske teha. Veidi nagu liiga raske. Ma võin öelda, et lihtsalt ära mõtle ja küsi, aga see võib tunduda nagu suur kuristik, millest üle hüppamine lõpeb kindla surmaga. Kuidas mul ja paljudel teistel õnnestus see kuristik väiksemaks teha? Me käisime improvisatsiooni töötubades. Kõlab veidi hipilikult, aga nii see on. Kui sa oled keskkonnas, mis innustab esinemist ja oma hirmude ületamist, siis see kandub üle ka sinu teistesse tegevustusse. Peagi sa märkad, et inimeste ees rääkimine ei tõmba kurku kuivaks ja ei pane käsi värisema. Kui sul peaks olema selle vastu huvi ja tahaksid proovida ühte impro töötuba, siis meil toimub TASUTA näidistund improõppe esimesele moodulile “Sissejuhatus improsse”. Näidistundi saad registreerida selle lehe lõpus. Ületage hirmud! Martin Eelmisel aastal, kui Ruutu10 kuulutas välja katsed leidmaks inimesi Tudengitiimi, tundsin kohe, et
see võib olla midagi minu jaoks. Olin pikalt mõelnud, kas hakata võtma improt tõsisemalt või jääda lihtsalt jämmijaks. Jõudes järeldusele, et mul pole midagi kaotada, vaid pigem võita, seadsingi sammud katsetele. Pärast katseid tuli ootusärevus, sest ikkagi tahtsin oma elu improga siduda ning tiimi sissesaamine oleks hullult äge. Kui tuli kõne, et olen saanud rohelise tule, olin nii õnnelik ja helistasin kohe emale. Esimesse proovi minnes oli tunne, et olen saanud oma kätte mingi eksklusiivse klubi liikmeskaardi, mida naljalt enam tagasi ei anna. Kuigi Tudengitiimis oli inimesi, keda juba teadsin, oli seal ka inimesi, kes olid minu jaoks võõrad. Kõik need erinevad isiksused pidid ühise rühmana leidma sünergia ning viisi kooskõlaliseks kokkumänguks. Huvitaval kombel leidsime meie selle üles juba oma esimeseks showks novembris, kus tundsin esmakordselt, et olen leidnud selle, mida olen otsinud. Iganädalastes proovides toimus tõsine töö, igal proov andis uusi teadmisi, uusi meetodeid ja mõtteid, mida kasutada oma improstseenides. Töötasime selle nimel, et olla publiku jaoks ausad ning lõime omavahelisi suhteid, mis on vajalikud loomaks laval stseene, kus on see maagia, mis meid kõiki impro juures võlub: olla hetkest lummatud, olla oma olemusest teadlik ning oma karakterites kindel. Arendasime oma loovust ning muutusime iga korraga aina julgemaks. Boonusena improoskustele, õppisin Tudengitiimis olles palju muid eluks vajalikke oskusi, suurt rõhku panime meeskonnatööle, et olla üks hästi õlitatud masin, mis töötab laitmatult. Õppisime üksteisega arvestama ning olema tähelepanelikud üksteise suhtes. Tähtsal kohal oli usaldus ja toetus - sa tead, et su meeskond on olemas ning samuti toetad ise oma meeskonda. Igal indiviidil on kindlustunne grupi suhtes ja nii on grupil kindlus indiviidi suhtes. Poeetilises võtmes oleme me nagu musketärid, kes järgivad deviisi: “Üks kõigi ja kõik ühe eest!” Jään alati väärtustama seda peatükki oma elus ning olen selle najal valmis end registreerima järgmisele improlennule pagasiga, mis on pilgeni täis Tudengitiimis omandatud teadmisi ning oskusi. (Enel Murakas, Ruutu10 Tallinna Majatiimi liige) |
kategooriad
All
Arhiiv
January 2020
|
RSS Feed