|
Autor: Martin Junna Osalesin laupäeval Eesti Stsenaristide Gildi korraldatud komöödia kirjutamise töötoas. Selle juhendaja John Vorhaus on kirjutanud hulgaliselt komöödia-alaseid raamatuid, aga ka näiteks ühe osa meilgi tuntud telesarjast "Tuvikesed" ("Married... With Children"). Ehkki õpituba oli suunatud stsenaristidele, kehtivad seal käsitletud põhimõtted ka improviseerides. Sestap jagangi allpool tähtsamaid tähelepanekuid õpitust.  Martin arutlemas stsenaariumi üle. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. “Kohatu reageering”
Üks viis, kuidas situatsioon koomiliseks muuta, on reageerida kohatult. Näiteks olukorras, kus neiu vanematele uut kallimat tutvustab, reageerivad ema ja isa harilikult noormehe tuppa kutsudes, uurides talt, millega ta tegeleb jne. Seevastu sobimatud oleksid kõik ülejäänud reaktsioonid. Näiteks võivad vanemad öelda: "Sa näed täitsa kobe välja. Kindel, et just meie tütrega tahad koos olla? Naabritel on palju kenam neiuke." “Komöödia on draama + liialdus” Mis eristab komöödiat draamast on liialdus, mis muudab kõik jaburaks. Kui võtame eelmise näite, siis ega selle lausega see situatsioon lõppe. Vanemad näitavad veel naabrineiust pilte, jutustavad äpardustest, mis nende tütrel on olnud ja toovad sobivaima kandidaadi ka õhtusöögi lauda. “Publikule on see komöödia, aga karakteritele draama” Karakterid stseenis kogevad piinlikke, raskeid ja muid emotsionaalseid olukordi, mille peale meie naerame. Kui võtame tehtud näite, siis need karakterid mõtlevad seda tõsiselt. Tüdrukul on piinlik. Noormees on segaduses. Nad ei töga niisama üksteist. Nendele on see reaalsus. Publik näeb seda kui absurdset situatsiooni, mille peale naerda. “Liialda suureks või väikseks” Liialdus ei tähenda alati suuremat ja rohkemat. Näiteks, kui tahad liialdada kellegi vaesusega, siis mida vähem tal asju on, seda vaesem ta on. Näiteks: tal pole süüa, on võlgades, puuduvad sõbrad ja keegi ei armasta ka teda. “Üheksa reegel” Kümnest naljast üheksa ei tööta. Tean alternatiivset väljendit, milleks on: “Komöödias tuleb kvaliteet kvantiteedist.” Ära tunne ennast halvasti, kui nali ei tööta. Tooda nii palju, kuni üks lõpuks rahvast naerutab. “Kevini seadus” Iga kirjutaja arvab, et tema idee on parim. Näiteks, kui mõlemad kirjutavad tahvlile nime “Kevin”, siis mõlemale meeldib enda oma rohkem. Teeni tööd mitte ego. Lase lahti tundest, et sinu ideed on parimad. “Koomiline filter” Mõtle ühele omadusele, mis karakteril on. Võid mõelda enda peale. Mis on sinu üks omadus? Nüüd liialda seda. Tee sellest filter, läbi mille karakter maailma näeb ja selles tegutseb. Näiteks, kuidas ta teed ületab? Minu filtriks oleks “analüütiline” ja teed ületades mõtleksin ja arutleksin, kus oleks kõige optimaalsem seda teha. Mulle väga meeldis tema töötuba ja sain palju häid mõtteid nii komöödia kui loo struktuuri kohta. Loodan, et see blogi andis ka teile mõtteainet ja indu komöödiat teha. Naer vabastab!
0 Comments
Autor: Rauno Meronen Toimetaja: Jürmo Mehine Sattusin mõni aeg tagasi tegema stseeni. Õnneks sel korral mitte Prismas, vaid siiski Avatud Improtunnis. Mõtlesin, et alustan millegi lihtsaga. Laskusin ühele põlvele ja küsisin mehise madala häälega: “Kas sa abielluksid minuga?” Lavapartner vastas mulle vähemalt sama madala karuse häälega: “Me oleme detektiivid.”  Rauno stseeni blokkimas. Ruutu10 Eesti otisb improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. Iga improviseerija on kogenud hetke, kui stseenipartner tema idee puruks lööb. Me nimetame seda blokkimiseks. Kes meist sooviks seda uuesti kogeda? Tõstke käsi, et ma näeks. Lisaks tulge seiske Ruutu10 Improstuudio akna taha, siis ma näen isegi paremini. Näete, ma panen isegi aadressi: Kotka 26a. Kujuta ette impromaailma, kus blokkimist ei oleks. Iga pakkumist toetatakse tugevasti, kõik on selge ja lõbus. Ma jagan sinuga väikest saladust. Blokkimisest saadava halva kogemuse põhjustad sa ise.  Nii, nüüd, kui sa oled ühe oma nutitelefoni vastu seina puruks visanud, eelmist väidet veidi seedinud ning uuest seadmest selle artikli taas avanud, saame koos avastada selle idee tagamaid.
Käime koos läbi ühe näite võimalikust stseeni algusest:
Esimene repliik pani paika kaks asjaolu:
Teine repliik aga lõhkus esimese pakkumisega loodud reaalsuse, kuna selgus, et nad on tegelikult kodus. Samas saab teist repliiki vaadelda kui pakkumist, mis toetab avaideed, sest see paljastab meile uut informatsiooni, mis täpsustab stseeni reaalsust. Arvestades nüüd mõlemat repliiki, oleme saanud teada järgmise asjaolu:
Olles tähelepanelik ning vastuvõtlik uuele pakkumisele, avastame huvitava situatsiooni, mis tekitab viis küsimust. Esimene küsimus: Miks ta arvab, et kahekesti kodus olemine võrdub peol viibimisega? Tavaliselt on peol muusika, inimesed… nojah, mitte küll minu pidudel… nuuks. Võimalikud vastused:
HOIATUS! Üks võimalik vastus on ka “Ta on hull ja ei taju reaalsust”, kuid see valik on nõrk, sest selle tagarjärjel kaotab tegelane kogu vastutuse ning kõike saab põhjendada tema meditsiinilise seisundiga. Olgu, tegelikult tekkis ainult üks küsimus. Esimesed kaks repliiki kinkisid meile infot asukoha ja ühe tegelase kohta, kuigi esmapilgul blokiti esimest ideed. Kui esimene improviseerija teise pakkumist blokkimiseks loeb, tunneb ta, et tema ideed on tõrjutud. Ta võib jätta uue info arvestamata. Ta vastab näiteks:
Selle tagajärjel tekib segadus stseeni platvormi osas. Nüüd omakorda on meil uus reaalsus, kus ollaksegi peol, aga üks tegelane ei saa aru, et tegemist on peoga ning käitub, nagu ta oleks kodus. Tegelikult pole vahet kumba rada pidi minna. Oluline on mingil hetkel stseenis jõuda üksmeelele, millises reaalsuses mängitakse. Me ei taha meelega raputada lavapartnerit stseeni algul ootamatu infoga, mis esmapilgul justkui tühistab esimese pakkumise. Pigem on vaja mõista, et nii improvisatsioonis, kui ka elus laiemalt, ei tasu probleemide põhjustajaid otsida kaugemalt, kui enda seest. Olles silmitsi kaasimproviseerija tekitatud probleemiga, rakendame printsiipi: “Mida saan mina teha, et see ei tekitaks mulle raskusi?” Hüppame tagasi sellesse stseeni, kus ma abieluettepaneku tegin.
Sellest sai väga südamlik stseen kahe sõbra vahel, keda seob ühine kutseoskus. See läks nii, kuna “blokk” võeti vastu kingitusena. Loobu sinagi stressirikkast eneseblokkimisest ning mängi tõeliselt vabana. Tule hüppa läbi Ruutu10 Avatud Improtundidest või ühine improõppega ja alusta oma teed impromaastikul. Martin Junna Mul on hea meel näha, et tekib üha rohkem impromeeskondi, kes harjutavad sellist stiili, mis just neile meeldib. Seda rikkamaks ja kvaliteetsemaks eesti improskeene muutub.  Martin õpilastele juhiseid andmas. Juuli 2018. Iseseisva õppimise ohtlik külg on, et võivad kaasneda tülid grupiliikmete vahel. Kui puudub selge eristus õpetaja ja õpilase vahel, siis võidakse harjutuse läbiviijale oma isikliku improeelistuse põhjal vastu vaielda. Või on probleem selles, et kogenematu juhendaja lihtsalt ei oska kedagi solvamata tagasisidet anda. See ei aita improviseerijal osavamaks ja julgemaks saada, vaid hoopis vastupidi. Jagan teiega mõtteid, et harjutuste tagasiside ei oleks mürgine, vaid aitaks õpilastel kiiremini vajalikke oskusi omandada. Improvisatsioon on kogemuspõhine õppimine. See koosneb kahest osast: harjutuse tegemine ja analüüs. Kui üks neist puudub, siis väheneb progress. Harjutuste tegemineÕpilasi tuleb teavitada harjutuse reeglitest. Kui neid juhiseid rikutakse, siis peata sooritus ja lase uuesti proovida. Näiteks kui improviseerija ülesanne on rääkida iseendana lugu, mis temaga päriselt juhtus, aga ta teeb seda karakteris ja mõtleb lugu välja. Sellel juhul peata tegevus ja tuleta talle meelde, kuidas seda tegema pidi. Ära pahanda ega kritiseeri ülesande sooritajat. Pigem võta vastutus endale stiilis: “Ma võib-olla ei seletanud harjutust piisavalt selgelt.” Samuti tasub mõista, et mõned ülesanded ongi rasked ja neid ei sooritatagi esimese korraga edukalt. Kiida ikka tegijat ja järgmine kord tuleb tal juba paremini. Ära peata harjutust kui õpilane eksib reegli vastu, mida ette ei antud. Näiteks kui õpilane peab alustama stseeni objektitööga, aga juhendaja peatab stseeni küsimusega: “Miks sul emotsiooni ei olnud?” See tekitab õpilases segadust ja halva tunde. Enne seda ei mainitud. Kui juhendajana näed, et harjutusel võiks olla midagi juures, siis võid selle lisada stiilis: “Järgmisel ringil lisame objektitööle ka emotsioonid.” Harjutuste analüüsSee on palju raskem kui arvata võiks. Juhendajana pead küsima õigeid küsimusi, mis algataks konstruktiivse arutelu. Ära ütle õpilastele vastuseid ette. Esita avatud küsimusi, mis tagasisidestaks nende kogemust antud harjutusega. Nad peavad ise jõudma vastusteni, mis aitavad neil olla paremad improviseerijad.
Lugesin Finest City impro blogi ja seal toodi välja antud teema kohta huvitavaid mõtteid ja küsimusi, mida tagasisides küsida. Kuna mulle need väga meeldisid, siis jagan neid ka nüüd teiega:
Nende küsimuste esitamine pärast harjutust aitab õpilastel kriitiliselt peegeldada oma kogemust ja rakendada õpitut järgmises situatsioonis, mis võib isegi olla klassiruumist väljaspool. Kui pooled õpilased vaatavad, kuidas teised teevad, siis esita küsimusi ka pealtvaatajatele. Õpime ka jälgides. Püüa kasutada küsimusi, mis hõlmavad nii emotsionaalset (nt “Mida tundsid kui see juhtus?”) kui ka analüütilist (nt “Miks see juhtus?”) aju osa. Kui sa oled juhendaja, siis harjuta nende küsimuste esitamist. Õpilasena on sul võimalus kiiremini areneda, kui analüüsid oma kogemust antud harjutusega. Rauno Meronen Improteater on nii vahetu, et mõnikord, kui sünnipäeval esineme, hägustub piir esineja ja lihtsalt peokülalise rolli vahel. Hetkel mõlgub meeles lugu just ühest sellisest vahvast esinemiskogemusest.  Mari-Liisi 25. sünnipäev. Paar aastat tagasi esinesime Toivoga Mari-Liisi 25. sünnipäeval. Olime planeerinud üles astuda õues ja nautida alanud suve, kuid seal võimutseva sääskede armaada tõttu olime sunnitud elutuppa kolima. Seoses logistilise muudatusega hakkas kiire toidu, joogi jms kraami ümberpaigutamine õuest tuppa. Sünnipäevalaps jooksis hoovis ringi. Selle kõige tagajärjel lükkus etenduse algusaeg edasi. Kasutasime Toivoga seda aega targasti ning julgustasime külalisi edasi astuma, tutvustasime, mis peatselt juhtuma hakkab ja palusime neil ette kujutada, et nad on saabunud Ruutu10 teatrimajja, mis nii pooljuhuslikult tegutseb Mari-Liisi elutoas. Lõpuks, kui juubilar oli oma ringid õues ära jooksnud ja kõik vajamineva ümber paigutanud, saime etendusega pihta hakata. Loodud kontakt aitas kohalolijatel kärmelt impromeeleollu sisse elada. Umbes neljanda stseeni ajal, kui me järjekordselt publiku käest inspiratsiooni hankisime, küsis üks külaline, kas Ruutu10-t saab sünnipäevale ka esinema kutsuda. Me vastasime, et ikka saab ning lisasime, et hetkel me olemegi parasjagu sünnipäeval esinemas. Küsimusele tellimise kohta järgnes kohe teine, mis uuris meie teatri päritolu ja ajaloo kohta. Sealt edasi lendasid meie suunas kolmas ja neljas küsimus. Nõnda jätkus meie ühine aeg Ruutu10 ajalootunni ja impro tagamaade paljastamisega. Me oleksime võinud mitu tundi rääkida oma tegemistest, kuid mingil hetkel meenus meile, et etendus on täitsa pooleli jäänud. Naasesime esmase ülesande juurde ning jätkasime lugude vestmist Ruutu10 seiklustest hiljem söögilaua taga. Too kord on jäänud mulle meelde kui äärmiselt soe ja nunnu esinemine. See tunne, kui inimesed, kellele me esineme, ei saa meist küllalt, on tagasihoidlikult rõõmu tekitav. Me peame olema kõigeks valmis, sest küllakutse tuleb ootusega saada hea tuju ning mõnus emotsioon. Mis puudutab sünnipäevalapse tundeid, siis tema loaga ma jagan meie põgusat messengeri vestlust.
2016. aasta oktoobris viskas Toivo mind Endla tänava Statoili bussipeatusesse. Olime just arvutanud kokku Ruutu10 Improstuudio igakuise kahjumi. Pea oli finantsanalüüsist paks, meel kurb ja väsinud. Seisime bussipeatuses, ootasime bussi. Jutt liikus olevikust minevikku ja sealt tulevikku. Toivo vaatas järjekordset mööduvat autot ning sõnas: “Kui poole aasta jooksul valgust ei paista, siis paneme uksed kinni.” Ma nõustusin.  Ruutu10 2018/19 hooaja improviseerijad. Ruutu10 Improfestival, 02.06.2019. Meil oli vaja 2018/19 hooajal välja selgitada, kas senine panustamine improkogukonda etenduste ja kooli arendamise näol tasub end ära. See aasta oli meie jaoks “Make or break” aasta. 700 Avatud improtunni külalist, 79 moodulõppe õpilast ja 1800 külastust etendustel on hea algus. See annab usku, et oleme õigel teel. Üksi me seda aga ei jaksanud. Õnneks tuli mängu uus Ruutu10 staar Grete Kungla. Kuigi mina, Toivo ja Martin soovime üle kõige improviseerida ja lõbutseda, siis kanname ka vastutust Ruutu10 fännide, sõprade ja kaaslaste ees. Võtsime aega, et lihvida juhtimisoskusi ning mõtlesime, kuidas kaasata juhtimisse ja korraldusse huvilisi. Oleme teemadega jõudnud sinnamaani, kus Ruutu10 struktuur on aina läbipaistvam ning üheselt mõistetavam. Me ei müü veel teatrisaale täis ega esine Eesti suurimatel lavadel. Praegu ehitame improkogukonda. See on aeganõudev protsess. Me ei taha kiirustada, vaid kannatlikult ehitada vinge teater ja bränd, mis kestab ruumis ja ajas, et pakkuda võimalust kõikidele eestlastele enda väljendusvabadust nautida improvisatsioonis. Töövõidud ehk säravaimad hetked ruutu10 köögipooleltImproõpe Oleme uhked selle üle, et alustasime sügisel uue ja struktureeritud improteatri õppesüsteemiga Tallinnas ja Tartus, mis koheselt ka positiivse vastukaja sai. Kokku lõime hooaja vältel kolm moodulit, milles õpilased osaleda said: esimene moodul “Sissejuhatus improsse”, teine moodul “Improviseeri targalt” ja meilegi üllatusena läks käiku kolmas moodul “Improviseeri teadlikult”. Töötasime veebruaris ja märtsis raevukalt, et see õpilaste jaoks valmis saaks. Hooaja vältel on improõppes õppinud 79 erinevat inimest. I mooduli “Sissejuhatus improsse” on läbinud 74 inimest. Seal hulgas on mitmed õpilased ka kutsekoolidest, kellega meile meeldis väga koos töötada! II mooduli “Improviseeri targalt” on läbinud 32 inimest. III mooduli “Improviseeri teadlikult” on läbinud 12 inimest. Avalikud töötoad
Tartus taasavasime peale pikka pausi regulaarsed Avatud improtunnid. Nüüd on ka Tartu huvilistel ideaalne koht, kus kogenud juhendaja käe all improga tutvust teha. Lisaks improtundidele said tartlased oskusi treenida Toivo Värbu juhendatavas töötoas “Stseenitreening”. Tartus külastas meie töötubasid ~200 inimest. Avalikud etendused Tunneme end improviseerides aina enesekindlamalt ning rõõmustame väga improviseerijate arvu kasvu üle. Tänu suurele hulgale huvilistele püüdsime möödunud hooajal paljusid lavasid vallutada. Tallinnas tõime regulaarselt lavale viis erinevat formaati: Meistrite liiga, Komöödiasport, Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii, Deus ex Yatzy ja Kahe Vahel. Kokku improviseeris Tallinnas nendel formaatidel 20 improviseerijat. Külastajaid oli hooaja vältel Tallinna etendustel ~1100. Tartus oli regulaarseid formaate samuti kokku viis: Improkomöödia Tartus, Mis Mõttes?!, Lahinguväli, Elust enesest ja English Improv Comedy in Tartu. Tartus improviseeris koos meiega regulaarselt 9 improviseerijat. Tartu etendustel tuli hooaja vältel kokku ~780 külastust. Vaba lava
Aeg-ajalt tuldi esinemise jaoks kohale lausa Tartust! Külastajaid oli hooaja vältel ~90 inimest. Usume, et tegu on suurepärase kohaga, kus alustada improkarjääri koos kaasvõitlejatega. Pane lihtsalt grupp kokku ning tule ja esine! Muid takistusi seal ei ole! Kindlasti tahame jätkata Vaba Lava võimalust ka tulevikus. Kuidas saada Ruutu10 improviseerijaks?Meilt on küsitud “Mida ma pean tegema, et saada sinna või teha seda?” Me oleme iseendalt küsinud täpselt seda sama. Lõpuks oleme saanud selgemaks, kuidas toimub improviseerijate liikumine Ruutu10 sees. Milliseid oskuseid on vaja edasi jõudmiseks ning kust neid saab? Loodame, et selgus inspireerib uusi talente.  TänuavaldusedSel hooajal on Ruutu10 meeskond lõbutsenud, kuid ka visalt vaeva näinud. Täname meie improviseerijaid, kes möödunud hooaja vältel meie lavadel oskusi näitasid ning improtundides inimesi lõbustasid: Enel Murakas, Märt Samma, Kristjan Vatter, Liis Tammjärv, Gregori Palm, Janika Hirvelaan, Ando David Roots, Jüri Kreek, Tanel Sirp, Maarja Korstnik, Tatjana Vinogradova, Margus Toots, Valmar Kasuk, Rasmus Ristisaar, Veiko Soomets, Karolina Tiigimäe, Markus Koidu, Silver Laius, Joonas Kiisk, Liisi Raudsepp, Jürmo Mehine, Andres Kalle, Martin Junna, Toivo Värbu ja Rauno Meronen. Täname meie piletimüüjaid, kes rõõmsameelselt külastajaid tervitasid: Triinu Läst, Olivia Kellner ja Anna Maria Rebane. Täname meie heli- ja valgustehnikuid, kes muutsid meie etendused visuaalselt vägevamaks: Liis Kuusik, Jürgen Reismaa, Veiko Soomets, Ando David Roots ja Triinu Liis Kelder. Täname meie operaatoreid, kes aitasid jäädvustada hetki: Aldur Helekivi ja Margus Põldaru. Täname meie disainerit, kes meile veel ilusama näo andis: Juulia Juhkam. Täname meie muusikut, kes etendused meloodilisemaks muutis: Veeda Kala. Täname meie produtsenti, kes kardinate taga etendusi jälgis ja nendest muudkui kirjutas: Grete Kungla. Täname meie juhatuse liikmeid, kes väsimatult kogu Ruutu10-t veavad: Martin Junna, Toivo Värbu ja Rauno Meronen.
EesmärgidSeni pidid Ruutu10 juhatuse liikmed täitma kõiki positsioone alates piletimüügist, lõpetades esinemisega. Aeg on sealmaal, et võime usaldada uute tegijate artistlikke püüdlusi. Sellega vabaneb tohutul hulgal ajaressurssi, mille saame suunata Ruutu10 arendusse. Hetke suurim väljakutse seisneb improteadlike teatrikülastajate arvu kasvatamises, mille me tuleval hooajal kindlasti ette võtame.
Täname kõiki, kes meiega möödunud hooajal olid ja loodame, et kohtume taaskord sügisel! Martin Junna Aeg nostalgitseda. Vaadata tagasi juhtunule ja mõelda, mida hooajatagune Martin ei adunud, mida nüüd uuem ja targem Martin teab. See hooaeg õpetasin umbes 159 tundi, esinesin 111 tundi ja harjutasin 98 tundi. Praktikas improtasin pea iga päev ja mõnikord kaks korda päevas. Ma ei arvesta administratiivülesannetele, loetud raamatutele ega uute teooriate väljamõtlemisele ja uurimistöödele kulunud aega.  Ruutu10 Meistrite liiga, 14.10.2019 Foto: Mona Õispuu Oli palju tegemist ja asualt öeldes, kui mõni improga seotud sündmus ära jäi, siis pigem tundsin rõõmu kui kurbust. Nooremana unistasin iga päev impro harjutamisest. Mõtlesin, et siis saan kindlasti kiiresti osavaks. Reaalsuses tundsin, et ma palju ei arenenud. Kõige rohkem tundsin puudust asjatundlikust õpetajast, kes aitaks mul jõuda järgmisele tasemele. Intensiivne praktiseerimine ei asenda asjatundlikku õpetajat. Kahjuks puudub Eesti impromaastikul inimene, kes oleks seda 25 aastat iga päev teinud ja õpetaks teisi.
Kuigi meil jäädavalt ühtki improgurut Eestis ei pesitse, siis näiteks TILT (Eesti Rahvusvaheline Improfestival) tõi nii mõnegi improtarga välismaalt külla. Sellel sügisel võtsin osa igast töötoast, mida pakuti ning sain hooaja improtarkuse Texase improviseerijalt Kevin Millerilt. Ta ütles: “Avoid the pool of meh.” Iga emotsionaalne reageering on impros hea, aga tihti kipume reageerima emotsiooniga “meh”, mis tapab stseeni nagu kliimasoojenemine inimkonna. Püüan rohkem seda ideed rakendada. Tunda midagi nii partneri kui oma tegevuste ja repliikide kohta, eelkõige stseeni algul. Kui varem ehtisin stseeni algul kuuske ükskõikselt, siis nüüd teen seda nuttes Kulutasin ohtralt aega narratiivi õppimisele. Lugesin erialast kirjandust ja kirjutasin endale 33-leheküljelise kokkuvõtte kõikidest nüanssidest. Katsetasime Ruutu10 liikmetega erinevaid lähenemisi, kuidas seda impros kasutada. Kogesin, et tegemist on palju mahukama ja keerulisema teemaga, kui algul ette kujutasin. Kuigi oleme juba esimesi katsetusi teinud, siis pole lähedalgi selle lõpetamisele. Järgmine hooaeg jätkub töö ja loodan, et saame ka selle publiku ette tuua. Koostasime uue Ruutu10 õppesüsteemi, mis muutis õpetamise lihtsamaks ja õpilaste arengu kiiremaks. Kui varem enne igat töötuba võtsin 30 minutit, et seda ette valmistada, siis nüüd on see töö tehtud. Valisime efektiivseimad harjutused ning järjestasime need nii, et iga omandatav oskus toetub eelnevalt õpitule. Sellel hooajal tehtud kursustelt oleme juba veidi targemaks saanud, et lihvida ja täiendada õppesüsteemi, et see oleks järgmistele õpilastele veel ägedam. Päris palju oli tegemist korralduse, turunduse ja teiste ettevõtlusküsimustega. Mõistan üha rohkem, et üksi kõike ära ei tee. Olen tänulik inimestele, kes panustavad Ruutu10 arengusse ja muudavad selle ägedaks kohaks. Proovin järjest rohkem anda enda käest ülesandeid edasi. Paljude tegevustega saavad teised inimesed paremini hakkama kui mina. Nõnda väldin läbipõlemist ja tüdimust. Loen seda hooaega edukaks. Ise olen küll aeglaselt arenenud, aga vähemalt toimub liikumine paremuse suunas. Tunnen, kuidas massiivne töö väheneb ja järjest rohkem Ruutu10 sündmusi saavad stabiilsuse ja vinge näo. Seda kõike tänu lahedatele inimestele, kes meie pisikeses kommuunis on. Rauno Meronen Kujuta ette improstseeni, kus sõnagi lausumata, vaid mõne sekundi vältel, on selgunud tegelastevaheline suhe. Pole segadust ega möödarääkimisi. Esimene hetk kõneleb enam kui tuhat sõna. Kõik tundub justkui lavastatud. Mina kujutan seda ette iga päev… kahjuks minu ja selle unelma vahelises suhtedünaamikas on palju möödarääkimisi.  Mida ütleb Rauno kehakeel pildil? Ruutu10 Filmivõtted, 15.10.2017. Foto: Mona Õisupuu “Lähme kuulame improetendust.” Kui tihti oled kuulnud kedagi nii ütlemas? Pigem “lähme vaatama”. Ometi kõlavad laval sellised repliigid nagu “ma olen kurb”, “ma võtan noa”, “me oleme kõrbes”. Need repliigid ei kuulu kategooriasse “Näita, ära ütle!” (Show, don’t tell!). Näita kurbust ilme, keha ja hääletooniga. Kui sa võtad noa, siis lihtsalt haara see ning kasuta oma käsi ja sõrmi, et luua arusaadav illusioon. Kui sa oled kõrbes, siis kalla ämbriga liiva põrandale. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, kuid maitseb kehvemini kui Raffaello. Üks lihtne puudutus suudab defineerida karakteritevahelist suhet efektiivsemalt kui dialoog. Inimesi on õnnistatud empaatiavõimega. Nähes kedagi kogemas emotsiooni, tunneme selle ära. Seetõttu võib lihtne pilk või lõpetamata žest osutuda kõnekaks hetkeks stseenis. Sõnad jäävad alla kehakeelele. Uuringute andmetel jaguneb inimestevaheline kommunikatsioon proportsionaalselt: 70% kehakeel, 20% hääletoon ja 10% tekst. Kui jutt, hääletoon ja kehakeel ei väljenda terviklikult sama informatsiooni, siis esimesena kaotab usutavuse tekst. Improlaval tähendab see seda: vahet pole kui palju ma ütlen, et ma olen õnnelik; publik ei usu seda, kui seda ei väljenda mu keha ja hääletoon. Tonaalsus repliigis ning kohatu paus sõna ees võib anda aimu reaalsusest, mida ei suuda näha improviseerija, kelle jaoks eksisteerivad pelgalt sõnad. Kuna publik usub meie käitumist rohkem kui sõnu, siis on improviseerija jaoks äärmiselt oluline teada igal ajahetkel, kuidas ta end väljendab. Sa mängid enesekindlat ärimeest, kuid su kehakeel väljendab hirmu. Iseenesest huvitav tegelaskuju, kuid kahjuks ei võta arvesse seda reaalsuslõhet sina ega ükski su kaasimproviseerija. Publikule väidetakse midagi, mis pole tõsi. Siin on kaks stseeninäidet. Esimene näide: Mees kõnnib naisele lähedale. Peatub. Nad vaatavad teineteisele sügavalt silma. Mees asetab käe õrnalt naise põsele, kuid naine peatab mehe käe ning pöörab talle selja. Mees istub toolile, ta pilk on tuhm. Ta ohkab sügavalt. Kuidas tõlgendad seda situatsiooni? Teine näide: Mees: “Ma armastan sind.” Naine: “Mina sind mitte.” Kuidas tõlgendad seda situatsiooni ja mis nõu sa mulle annaksid? Kolmas boonusnäide: Rauno istub kontoritoolis, hoiab peast kinni ja vahib ainiti arvutiekraani. Kursor vilgub tekstidokumendil, kus peaks hakkama selle blogi järgmine lõik. Ta vangutab aeglaselt pead ning tema vasakus silmas on märgata tekkivat pisarat. Kuidas tõlgendad seda situatsiooni? Selleks, et lahendada probleemi, peame tooma au sisse stseeni alguse. Esimesed 30 sekundit on määrava tähtsusega, kuid ometi me rabistame. Me tahame jõuda hea osani, kuid me pole nõus investeerima stseeni algusesse tähelepanu ja kannatlikkust. Kiire nõuanne, kuidas kiiresti impromeistriks saada: Ära kiirusta! Ära rutta repliikidega stseeni platvormi avastamisel. Võta endale ja partnerile aega ning pane tähele, mis toimub. Vaata ning püüa tunnetada, kui intiimne on karakterite suhe. See võib olla nii hingesugulus kui ka sotsiaalselt viisakas kolleegidevaheline läbikäimine. Seejärel püüa tajuda, kui intensiivne on olukord. Kas stseen hakkab põlevas majas või seisate sööklas järjekorras? Siin pole valesid vastuseid. Ning nüüd selle asemel, et deklareerida “Hei, Margus, mu kolleeg, kellega me käisime samas ülikoolis, kas sa soovid ka seda paneeritud kala siin Tondi sööklas?”, püüa läbi saada vähemaga. See võib olla repliik, kuid see võib olla ka žest, näoilme, hingamisrütmi või kehapoosi muutus. Proovi sellist minimalistlikku improstiili ja vaata, kui kaua sa suudad seda säilitada.
Nii paljud improviseerijad soovivad, et nende etendusel oleks vähem müra (loe: dialoogi). Samal ajal on hirm, et publikul hakkab vaikuses igav ning nad lähevad ära. Kuna improvisatsioon on audiovisuaalne, siis mõtle, kuidas pakkuda ka midagi silmale. Martin Junna Läbisin enesearengu eesmärgil Balti Filmi- ja Meediakooli koolituse stsenaristika teemal. Seal anti ülesandeks kirjutada stseen. Algul tundus see lihtne. Pea iga päev improviseerin neid. Miks mitte ka üks kirja panna? Üllatuseks leidsin ennast tupikust. Ma ei teadnud, kuidas seda huvitavaks muuta. Ei osanud kuidagi alustada ega üldist struktuuri paika panna. Tekkis üldse küsimus, et kuidas ma senini ühtki adekvaatset stseeni olen esitanud. Meeleheitest tegin seda, mida üks endast lugupidav noormees teeb: läksin sõbratari kaissu kurtma.  Kui masendushetk möödas, asusin end harima. Lõin tehnika, mis aitab stseene analüüsida, improviseerida ja kirjutada. Võib-olla isegi abistab sõpradele päevasündmusi kaasahaaravamalt jutustada. Stseeni idee valisin oma elust, sest improviseerijatena ei pea me lugusid välja mõtlema, vaid oma kogemusi dramatiseerima.
Kogemuste all pean silmas sinu elus tõesti sündinud juhtumeid. Stseeni ainese valikul on parimaks variandiks lugu, mille oled ise läbi elanud. Selle kohta tead kõige rohkem detaile ja kogetud emotsioon aitab seda tõetruumalt esitada. Veidi nõrgem on lähtuda sündmustest, millest oled kuulnud inimestelt, kellega need juhtusid. Kolmanda variandina saad kasutada raamatutest, filmidest ja teatrietendustest pärinevaid hetki. Nende puhul pead arvestama, et tegu on klišeedega. Kellegi teise loomingu põhjal kirjutades/improviseerides kaotame originaalsuse. Ma ei väida, et seda ei tasuks mitte kunagi kasutada. Vahel on nad väga teretulnud ja just neid ongi vaja. Näiteks, kui saan inspiratsioonisõnaks “restoran”, siis mulle meenub, kui käisime sõbratariga BabyBack Ribs restoranis ja ettekandja oli unustanud meie tellimuse sisse anda. Ootasime seal tund aega, kuniks ta meid oma eksimusest teavitas ning siis ootasime veel 20 minutit. See stseen ei pruugi laval kuigi huvitav paista. Meil tuleb ideed ka dramatiseerida. See on see raske osa. See on põhjus, miks vaibal looteasendis pool tundi nutsin ja katkusin peast juukseid välja. Vaene tüdruksõber, on nüüd kiilam kui enne. Inspiratsioon lahendusele tuli David Mamet’ kirjalt, mille ta kirjutas seriaali “The Unit” stsenaristidele. Seal ta väidab, et draama on kangelase rännak tahtele, ületades takistused. Kombineerides seda veel teiste ideedega, mille olen igalt poolt kokku korjanud, koostasin sellise stseeni struktuuri: Tahe. Martin tahab süüa. Takistus. (Juhtub midagi, mida karakter ei oota) Ettekandja unustab tellimuse sisse anda. Mis juhtub kui ei saa tahet? (Kui selle vastuseks on “midagi ei juhtu, elu jätkub samamoodi edasi”, siis pole mõtet lugu rääkida. Peab olema tagajärg, muutus) Kõht jääb tühjaks. Probleemi kasvatamine. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest, unustab ettekandja ikka tellimust sisse anda. Ohverdus. (Peab loobuma millestki, mida ta ei oodanud ja ei taha loovutada) Kas Martin läheb tühja kõhuga filmi Avengers: Endgame vaatama või loobub kinost ja einestab teises kohas. Eks stseeni käigus tuleb struktuuri elemendid järk-järgult avastada. Aga mingi hetk peaks neil vastus selguma. Mida varem, seda parem, sest siis on lihtsam improviseerida. Arvan, et kui kirjutame stseene, siis enne, kui hakkad ühtki dialoogi rida paberile jäädvustama, mõtle see struktuur läbi. Nõnda on tunduvalt lihtsam stseeni muuta. Suhteliselt nukker on, kui oled selle valmis kirjutanud ja avastad, et sul on struktuuris viga ja nüüd peab kõik ümber tegema. 2014. aasta Barcelona improfestivalil BIG IF esitasime Andrese ja Mihkliga formaati Starve Trek. See esinemine oli erakordne sakkimiskunsti musternäidis. Mul polnud üldse lõbus, sest Andres blokkis mind. Ta defineeris mind konkreetseks tegelaseks: ema, kes on salaja ühinenud kosmosemissiooniga, et pojal silma peal hoida. Iga uus karakter, kellega ma lavale astusin, sai Andrese poolt muudetud ikka ja jälle selleks samaks emaks. Mul polnud pääsu. Minu jaoks etendus sakkis ja mulle ei meeldinud see.  Strave Trek Barcelona improfestivalil BIG IF. (2014) Etendus oli minu jaoks sama halb kui selle foto kvaliteet. Me olime kaelani kodumaises orgaanilises improsõnnikus. Tol hetkel kogesin ma seda situatsiooni järgmiselt: mina püüdsin kõigest väest meid välja kaevata sellest jamast, Andres tootis laudaväetist agaralt juurde ning Mihkel oli segaduses ja püüdis aimata, kust tuleb halb lõhn. Mulle ei tulnud mõttessegi Andrese käike toetada, sest mul oli liiga palju tegemist tema kritiseerimisega. Ma polnud rahul sellega, mida ta tegi. Kõik oli tema süü ja natukene Mihkli oma ka. Mind kummitas ebakindlus ja ma nägin oma lavapartnereid ebakompetentsete idiootidena. Üle kõige soovisin tol hetkel mängida improviseerijatega, kes teeksid improt õigesti. Järsku kõik muutus. Mul hakkas hullult lõbus. Mu loovus avanes ja korraga olid kõik Andrese ja Mihkli pakkumised lahedad ning inspireerivad. Ma leidsin aina kavalamaid lahendusi, kuidas mitte kehastada ema. Proovisin mängida külmkappi, Stalinit ja saatejuhti Nõukogude propaganda kanalil, mida näidati kosmoselaeva ekraanilt, kuid alati selgus, et tegemist on selle sama emaga. See meeldis mulle. Peale etendust saime ühe improviseerija käest kiita: “Te lollitasite ja viskasite üksteisele kaikaid kodaratesse, aga samas te toetasite üksteist. Lahe oli näha, kuidas te üksteise elu põrguks tegite. Te tõesti usaldate üksteist nii palju. Teid oli lõbus vaadata. Vinge formaat.” Mis juhtus? Mis muutus? Ma andsin alla. Ma olin kaelani mülkas, kuid otsustasin tõsta oma pea väärikalt püsti ja ütlesin endale: “Selline ongi meie tänane etendus!” Ma leppisin olukorraga. Ma avastasin piire, kui halvasti me saame mängida, samal ajal positiivseks ja toetavaks jäädes. See oli parim otsus, mida sel hetkel teha. “Kui oled kaelani pasas, ei tasu pead norgu lasta!” Täna, kui keegi alustab stseeni, ma toetan initsieerijat. Mu peas on ainult üks mõte: “Mine ja mängi.” Kui keskendume partnerile, siis me heas mõttes unustame ennast. Me ei tegele enam selliste probleemidega nagu “mul pole ideed", "ma ei saa aru, mis toimub", "mul pole täna ideid", "ma kordan ennast", "mul pole üldse ideid". (Nagu näha pole mul isegi ideid, kuidas seda ideed erinevalt väljendada).
Selle asemel, et öelda “mul polnud ideed” või “ma ei saanud aru, mis toimub”, võime öelda, ausalt: “Sinu käigu toetamine ei tulnud mulle mõttesse, sest ma olin hõivatud oma ebakindlusega.” Me oleme siin, et lõbutseda, mitte kritiseerida. Me lihtsalt mängime ja avastame koos. Improviseerime. Täpselt nii - mõnikord on meie töös vaja improviseerida (šokeeriv kas pole). Kogu see energia, mis läheb ideede hindamisele heaks ja halvaks, võiks kuluda pakkumiste toimima panekuks. Õpingute ja treeningute käigus üritame saavutada taset, kus me ei jäta kunagi ebakindluse tõttu partnerit toetuseta. Kui tuleb ootamatu, rivist välja lükkav käik, kas selle pärast tasub olla pahane? Autor: Toivo Värbu Toimetaja: Jürmo Mehine Kujutle, et sinu improtrupp esitab pikkvormi etendust (aga ära silmi sulge - mul on vaja, et sa postituse lõpuni loeksid). Seisad lava küljel ja kaks su tiimiliiget mängivad esimest stseeni. Nende kehastatavad tegelased ehitavad liivalossi. Karakterite vanus ja suhe pole selged, samuti ei tea me, miks nad rannas mängivad ja kuidas tegevusse suhtuvad. Võib-olla vahetavad nad repliike stiilis: “Meil on rohkem liiva vaja” - “Ma kohe toon.” Kaks minutit hiljem ehitis valmib ja stseen lõpeb.  Ruutu10 Hooaja Lõpu Gala (27.05.2018) Foto: Mona Õispuu Stseeni küljelt jälgiva mängijana pead etendust jätkama. Sinu ülesanne on äsja loodud karaktereid järgnevates stseenides kasutada. Kuhu sa meie liivalossi ehitajad edasi viid? Millistes uutes situatsioonides neid publikule näitad? Milline probleem nende iseloomud kõige selgemini esile toob? Kas need küsimused on retoorilised? Raske öelda, kas pole.
On keeruline jutustada lugu, mille tegelasi me ei tunne. Kui me ei tea, mis neid motiveerib ja kuidas nad toimuvasse ning teineteisesse suhtuvad, pole meil võimalik otsustada, mis nendega edasi peaks juhtuma. Kui puudub info, mida karakterid tunnevad ja arvavad, ei oska me valida olukorda, mis nende tõekspidamisi testib. Sinu hüpoteetilise improtrupi puht-teoreetilised liikmed tegid sulle paraja karuteene selle kujuteldava liivalossi stseeniga! Uurime võrdluseks stseeni, mida ühel etendusel Raunoga improviseerisin. Mina mängisin bussijuhti. Rauno kehastas vanaprouat, kes soovis oma peatuses väljuda. Stopp nupp aga ei töötanud ja nii pidi vaene naine edasi sõitma. Minu karakterit ärritas järjest enam, et ta ei saa tööpäeva lõpetada, sest reisija ei lahku. Vanamammi aga sattus meeleheitele, sest tema peatus jäi üha kaugemale. Klassikaline draamastseen. Mida nende karakteritega edasi peale hakata? Küllap suudad ette kujutada olukoŕdi, kus neid on huvitav taas kohata. Võib-olla on vanaproua toidupoes sama abitu ja jääb seetõttu sinna ööseks kinni. Äkki elab kergesti ärrituv bussijuht viha hiljem baaris sõprade peale välja. Ehk satub katkine stopp nupp raske depressiooni tõttu teraapiasse. Sellest stseenist algavat etendust oskame kergesti jätkata. Kuidas veenduda, et karakterid köidavad publikut ja inspireerivad kaasmängijaid? Muuda nad huvitavaks! Huvitavad tegelased on emotsionaalsed. Nad reageerivad toimuvale. Neil on tugevad arvamused. Nad tahavad midagi. Nad on kehakeele, hääle või kõnepruugi poolest omanäolised ja meeldejäävad. Neid mängivad Toivo ja Rauno. Selliste karakterite elu on improviseerijatel lõbus näidata ja publikul põnev vaadata. Teatrikülastajad peavad esimeses stseenis meie tegelasi tundma õppima. Meie töö on neid läbi dialoogi, emotsioonide ja käitumise tutvustada. Alles siis, kui vaatajad karakteritest hoolivad, suudavad nad ülejäänud pikkvormi süžee vastu huvi tunda. Järgmisel korral, kui rambivalgus sinu peale langeb, anna publikule põhjus oma karakterile kaasa elada. Kujuta ette, kui põnev etendus algab liivalossi stseenist, kui ehitajateks on meile tuttavad bussijuht ja vanaproua. Nüüd võid silmad sulgeda. |
kategooriad
All
Arhiiv
November 2019
|
RSS Feed