|
Autor: Martin Junna Eelmises postituses kirjutasin, kuidas improviseerida head stseeni. Selleks oli vaja:
 Ruutu10 Eesti otsib improstaari 16.11.2019. Foto: Mona Õispuu Kui sa jälgid seda, siis saad hea stseeni. Kui aga soovid stseeni lõpetada kiitusega, pead olema nagu kummipael. Näiteks: Improviseerija A alustab stseeni mängides mudelautodega ja olles rõõmus. Siseneb Improviseerija B, kes ütleb: “Poeg, lõpeta mängimine. Peame rääkima sinu tulevikust.” Improviseerija A jaoks on kummipael seotud kahe olukorra — mudelautodega mängimise ja isaga tulevikust rääkimise — vahel. Kui eelmist õpetust järgid, siis tead, et sa ei tohi mudelautodega mängimist lõpetada. See on tegevus, mida algul tegid, nii et tee seda veel. Selleks, et olla aga kummipael, et tohi sa ka isa täielikult ignoreerida. Pead venima kord ühes suunas, siis jälle teises, aga kordagi katkemata. Kui oled nagu kummipael, siis näeb meie stseen välja selline: Improviseerija A alustab stseeni, mängides mudelautodega ja on rõõmus. Siseneb Improviseerija B. B: Poeg, lõpeta mängimine. Peame rääkima sinu tulevikust. A: (jätkab mudelautodega mängimist ja teeb sõidu hääli) Mhm, millest soovid rääkida? B: See on oluline, tule istu laua taha ja arutame seda. A: (tõuseb püsti võtab mudelauto kaasa ja istub laua taha) Lase tulla? B: Me pole välja näidanud, aga oleme väga pettunud sinu vennas, kes on valinud muusiku karjääri. Ootame sinult mõistlikumat valikut. Poeg mängib laua taga autoga ja teeb heliefekte. B: Kas kuulsid, mida just ütlesin? A: Mida? B: Me ootame sinult mõistlikku karjääri… Poeg teeb veel valjemalt autohelisid, sest on mängus jõudnud plahvatuste ja kokkupõrgeteni. B: Tead, lõpeta mängimine! (Võtab pojalt mudelauto ära enda laua poolele) Mida varasemalt valiku teed, seda kergem tulevikus on. A: Ma ei ole mõelnud sellele varem. B: Siis mõtle nüüd. Isa tõuseb laua tagant püsti, vaatab aknast välja ja räägib monoloogi, kui pettunud ta tema vennas on. Samal ajal poeg võtab tagasi mudelauto ja salaja mängib sellega isa selja taga. Kui isa ümber pöörab, leiab ta poja taas autoga mängimast. Suurest vihast korjab ta kõik poja mudelautod kokku. B: Kui ma tagasi tulen, siis olgu sul vastus, mis mulle meeldib. Isa lahkub mudelautodega ruumist. Poiss jääb üksi tuppa, laskub põlvili põrandale. Vaatab, kas isa on näha, võtab taskust sinna varem peidetud mudelauto ning hakkab sellega mängima. Selles näites ka improviseerija B on nagu kummipael. Ta annab A-le võimalust mängida mudelautodega. Ta ei korja neid kohe kokku ega hävita. Ta isegi pöörab partnerile selja, et too saaks autoga mängida. Stseenides anna järgi oma partneri soovidele, aga hoides samas kinni oma tegevusest. Ole nagu kummipael, mida venitatakse kahe tegevuse vahel ja mis kunagi ei katke. Mõtete sõnastamine tekstina kulutab energiat ning kuigi me keelame Martinit, siis ta ikka topib näppe elektripistikusse. Kui sa soovid, et Martin saaks oma jõu sarnaselt teistele imetajatele, toidu näol, siis võid kaaluda annetamist Ruutu10 blogikirjutajate fondi. Oleme sulle igavesti tänulikud!
0 Comments
Autor: Rauno Meronen Aastal 2018 istusin teisel pool lauda ühe Tallinna kooli huvijuhist. Läbirääkimisel oli esinemine keelenädala raames korraldataval “comedy night” sündmusel. “Olete te üldse naljakad? Me ei taha mingeid labasusi. Millist komöödiat te üldse teete?” uuris ülekuulaja. Andsin vastused ning mainisin improkomöödiat, mille peale huvijuht alustas: “Aastaid tagasi käisid meil ühed poisid ka improkomöödiat tegemas. Päris naljakas etteaste oli, aga nad läksid Ameerikasse.” Ma küsisin: “Kas nad olid Improkraatiast?” “Jah, kas sa tead neid?” päris huvijuht.  Eratellimus. 25.08.2018. 2014. aasta suveni tegutses Ruutu10 Improkraatia nime all ning eelmainitud koolis esinesime “Poisid Chicagosse” kampaania raames. Ainuke info huvijuhil meie kohta oli, et me oleme Improkraatiaga teel Ameerikasse. Tal polnud aimugi, et me tulime tagasi ja tegutseme Ruutu10 nime all. Ruutu10 rebrandingU meistriklass ehk kuidas kaotada kõik oma fännid nagu Houdini Me lahkusime eestlaste teadvusest Improkraatiana ning tulime tagasi tundmatu Ruutu10-na. See kõlab nagu lugu Edmond Dantèsist, kes rebiti lähedaste seast ning naases krahv Monte Cristona. Kogu kättemaksu ja reetmise osa siiski meid ei puuduta. Nüüd kui järele mõelda, siis see lugu ei sobigi nii hästi. See on pigem nagu Odüsseia… ei, unustage see lõik, nagu meie unustasime mainida, et me nime muudame. Et teavitada kõiki muudatustest, astusime järgmised sammud: 1. Alustuseks lõime uue Facebooki konto.  2. Me vahetasime ära Improkraatia lehe bänneri ja profiilipildi. Need suunasid inimesi uuele lehele. Hooaja esimene päev algas teadaandega, et me vahetasime nime ning jagame informatsiooni uue konto alt.  3. Teine postitus, mis kajastas nimevahetust, tuli umbes neli kuud hiljem ning see jäi ka viimaseks. Improkraatia konto alt jagasime veel Ruutu10 sündmuseid, kuid erilist teavituskampaaniat me ei teinud.  ÕppetunnidMeie loogika oli, et mida kiiremini nimevahetus toimub, seda vähem segadust tekib. Reaalsus oli vastupidine. Hea näite, kuidas asjad käivad, toob Elioni muutumine Teliaks või Statoili Circle K-ks. Nimevahetusele eelnes pikk teavitustöö. Kui on plaanis muuta oma nime, siis ärge varjake seda. Teavitage, tehke postitusi, pilte, videosid, kirjutage, miks te nime vahetate, mida see endaga kaasa toob, mis väärtuseid te esindama hakkate. Kuna meil puudus igasugune arusaam turundusest, siis meil puudusid kanalid, millega hoida kontakti inimestega, kes meie vastu huvi tundsid. Improkraatia ajal loodud suhted klientidega lõppesid teenuse pakkumisega. Me ei töötanud selle nimel, et luua jätkuvat suhet. Meie Facebooki konto oli passiivne. Et seda vältida, ehitage üles kanal, kus te saate fännidega kontakti hoida. Valikuid on palju (Instagram, Facebook, Twitter, e-mail jne). Leia enda jaoks parim. Inimesed ei suuda nii palju informatsiooni vastu võtta, kui seda pakutakse. Me pole enam nii naiivsed, et püüda kõiki kõnetada. Seetõttu soovime luua kvaliteetset suhet nendega, kellele suudame kasu tuua. Sellele huvijuhile artikli algusest mainisin, et me olemegi endine Improkraatia. Jää sulas ning esinemine sai kinnitatud. Ruutu10 brändiga alustasime uuesti nullist ning tänaseks päevaks oleme kunagisest Improkraatiast fännilehe jälgijate arvuga mööda läinud. Siiski tänaseni kohtame inimesi, kes kiidavad Improkraatiat ja küsivad, miks me lõpetasime. Meie vastame, et ei lõpetanud, vaid jätkasime salaja. Mõtete sõnastamine tekstina kulutab energiat ning kuigi me keelame Raunot, siis ta ikka topib näppe elektripistikusse. Kui sa soovid, et Rauno saaks oma jõu sarnaselt teistele imetajatele, toidu näol, siis võid kaaluda annetamist Ruutu10 blogikirjutajate fondi. Oleme sulle igavesti tänulikud!
Autor: Martin Junna Aastate jooksul on mul olnud palju teooriaid, kuidas teha head improstseeni. Kohtasin ka palju reegleid, mis peaksid aitama seda saavutada. Nendega kaasnes väide “erandeid ikka leidub”. Mis siis, kui tegu ei ole eranditega, vaid äkki väära teooriaga? Võrreldes teiste kunstivormidega, on impro üsna uus ja alles leiab õigeid lähenemisi. Printsiibid, mida 20 aastat tagasi järgiti, on jäänud aja hammasrataste vahele.  Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 16.11.2019. Foto: Mona Õispuu. Mõni nädal tagasi tundsin, et leidsin teooria, kuidas teha häid improstseene. See teooria tekkis, vaadates verivärskeid improõpilasi, kel esinevad kõik vead, mida seostame halbade stseenidega:
Lühidalt - nad rikuvad improreegleid, mida oleme aastatega õppinud järgima ja ülistama. Neid reegleid on raske järgida ja nad ajavad meid segadusse. Meie sisemine kriitik ei luba ideid teha, sest ta teab, et need ei tee stseeni paremaks. Näiteks stseenis ei ole platvorm paigas. Küsime endalt “kes me oleme?” :
Tajume, et ükski variantidest ei sobi. Tegelik probleem ei peitugi vastuses, vaid hoopis küsimuses. Põhjus, miks me ei suuda stseeni päästvat vastust mõelda, on sellepärast, et küsime valet küsimust. Minu esimene ahhaa-moment tekkiski, kui vaatasin järgmist õpilaste stseeni: A: Korista tuba ära. B: Ei, see on sinu tuba. A: Aga ma maksan sulle. B: Sa maksad liiga vähe. Vanasti oleksin seda juhendanud nii: “Ärme vaidle, nõustume. Raske oli kaasa elada, sest me ei teadnud, kes te olete ja kus te olete.” Kuid siis mõtisklesin endamisi: ma suudan defineerida, kes nad on ja kus nad on, aga stseen sellest paremaks ei lähe. Samuti suudan põhjendada, miks peaks toa ära koristama, aga seegi seda ei paranda. Õnneks on hea stseeni tegemine palju lihtsam. Selleks, et teha erakordset improstseeni, pead:
Kui järgid seda, siis tuleb vapustav stseen, hoolimata, mis ”improreeglit” rikud. Võid küsida küsimusi, võid rääkida ebamääraselt, sa ei pea midagi põhjendama ega defineerima, aga stseen on publikule ja improviseerijatele haarav ja meelelahutuslik. Nii lihtne see ongi. Ei usu? Jagan teiega näiteid, mis proovides juhtus, ja selgitan, kuidas neid tööle panna. Näide 1 A: Korista tuba ära. B: Ei, see on sinu tuba. A: Aga ma maksan sulle. B: Sa maksad liiga vähe. Olen näinud seda stseeni sadu kordi. See ei ole halb sellepärast, et nad vaidlevad või sellepärast, et me ei tea platvormi ega sellepärast, et nad ei nõustu. See stseen ei tööta, sest neil puudub emotsioon. Ütleme, et mõlemad on vihased. Iga kord, kui nad oma seisukohta kaitsevad, siis lähevad nad järjest emotsionaalsemaks. Nad leiavad uusi põhjusi, argumente, tegevusi, et veenda stseenipartnerit. Näide 2 A ja B söövad jäätist. A pillab jäätise maha ja hakkab nutma, siis ta võtab B jäätise ära, B on pahane. B: Miks sa endale uut ei osta? A: Ema ei andnud raha. B: Tead, ta tegelikult pole sinu ema. Selles stseenis on küll emotsioon, aga vahetatakse korduvalt teemat. Algul sööme jäätist, siis pillame maha, siis varastame teiselt jäätise, siis saame teada, et ema polegi tegelikult õige ema. Peame jääma ühe teema juurde ja kõrgendame seda. Näiteks keskendume detailile, kus pillatakse jäätis maha ja ollakse kurb. Oleme veel kurvemad. Tunneme jäätise kaotust. Proovime seda veel lakkuda, vähemalt osa, mis ei ole mustaks saanud. Ütleme jäätisele viimaseid sõnu, meenutame meeldivaid aegu ja korraldame Väikesele Tomile matused. Näide 4 A: Lähme maale. B: Davai. Istuvad autosse. A: Mina juhin. Kihutame. Sõitsime vastu puud. Auto läks põlema. B: Näe, seal põleb ka lammas. Selles näites on probleemiks see, et ei jääda esimese idee juurde ega reageerita emotsionaalselt. Jääb mulje nagu oleks stseeni sisu asendatud sündmuste loeteluga. Pigem võiks see stseen välja näha nõnda: A: Lähme maale B: (reageerib entusiastlikult) Issand jumal. JAAAH! Mul on nii kopp ees linna haisust, sellest stressist. A: (võtab ka entusiastliku emotsiooni) Täpselt, maal on mõnsa. Looduse värske lõhn, vaikus ja linnulaul... Nad lisavad detaile, kui mõnus maal on ja lähevad järjest entusiastlikumaks. Saame liikuda stseenis ka tegevuse juurde: nad pakivad asju, mida maale võtavad ja jätavad maha esemeid, mis meenutavad neile linna või tööd. See on improstseeni süda, A ja O, yin ja yang. Kui see pole täidetud, siis head stseeni ei tule. Põhimõtteliselt väidan, et iga improreegel, mida kuulnud oled:
Kõige ägedam on see, et iga stseeni saab hästi mängida olenemata sellest, kuidas see algab. Nüüd saad harjutada ja treenida õigeid “lihased”, mitte suunata energiat ebaolulistele improreeglitele. Autor: Jürmo Mehine See võib sind šokeerida, aga leidub inimesi, kes veel improga ei tegele. Kui ma neilt pärin “Miks sa Ruutu10 improtunnis ei käi?” vaatavad nad mind enamasti imestunud pilguga ja teatavad, et nad pole varem nii veidrat pick up line’i kuulnud. Paljud aga toovad põhjuseks lavahirmu. Nad kardavad, et ütlevad midagi valesti ja teevad kaasõpilaste ja juhendaja nähes end lolliks. Kui ka sind viib mõte avalikust esinemisest paanikasse, siis loe edasi. Uurime lähemalt, kust see pelgus pärineb ning kuidas seda ületada.  Jürmo lavahirmuga võitlemas. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. On loomulik, et tunned end ebakindlalt proovides midagi uut. Eriti kui pead seda tegema teiste ees laval ning õpetaja kriitilise pilgu all. Sa tajud, et kogu publik on kohal vaid selleks, et iga su liigutuse üle kohut mõista. Sulle jääb mulje, et vähimgi viga toob kaasa pealtvaatajate kustumatu hukkamõistu ja pahameele. Kui eksid, ütlevad su pere ja sõbrad sust lahti ning su koer keeldub sinuga rääkimast. Kõlab absurdselt, kui niimoodi sõnastada. Ometi istub sinu peas üks hääl, mis tõsimeeli sellist teksti sulle kõrva karjub. Saa tuttavaks oma sisemise kriitikuga. Tema lemmikajaviide on genereerida musti stsenaariume selle kohta, mis juhtuda võib, kui sa veidigi mugavustsoonist välja piilud. Aimata, et ta su ajusoppide vahel pesitseb ja vandenõuteooriaid punub, on esimene samm tema võimu vähendamise ees. Teine samm on anda talle nimi. Näiteks Miki. Kuidas Miki su pähe elama pääses? Võibolla mäletad muretut aega lapsepõlvest enne, kui ta sinuga kokku kolis. Mängisid hoolimata reeglitest ega sellest, kas tegid “õige” käigu. Kuid siis kasvasid suuremaks ja sult hakati enam nõudma. Vanemad pahandasid, kui sa niisama lollitasid. Koolis pandi halb hinne, kui kodutöö kehvasti oli tehtud. Jalgpalli mängides sõimasid tiimikaaslased su näo täis iga kord, kui palli oma väravasse lõid. Või juhtus see ainult minuga? Selleks, et väliste kriitikute pahameelt ennetada, lõidki kaitsemehhanismina sisemise kriitiku. Tema ülesandeks sai kaitsta sind teiste hukkamõistu eest - kui sa ennast karistad ja sedasi “valet” käiku väldid, ei saa nemad sind nahutada. Kuna Miki võimendas kõiki sinu pihta suunatud negatiivseid kommentaare, siis võibolla muutusid kriitika suhtes ülitundlikuks. Seetõttu väldidki nüüd olukordi, mis sind arvustamise sihtmärgiks seavad - eelkõige avalikku esinemist ja alasti päevitamist. Miki peale ei tarvitse liigselt pahandada - ta tahab sulle ainult parimat. Elus kaitseb ta sind paljude negatiivsete kogemuste eest. Kui sa näiteks auto roolis enesekriitikat ei rakenda, võivad järgneda traagilised tagajärjed. Kui teenid leiba kirurgina, võib keegi su eksimuse tõttu surra. Kui lapse kasvatamisel palju vigu teed, siis võib su järeltulijast täiskasvanuna improviseerija saada. Kainestavad näited, kas pole? Impros, seevastu, ei pea tagajärgede pärast muretsema. Tõenäoliselt on see kõige vastutusvaesem tegevus sinu elus. Mis on halvim, mis saab juhtuda, kui laval vea teed? Võib-olla sa kardad midagi valesti öelda, sest siis tunned piinlikkust ja su üle naerdakse. Siinkohal on paslik meenutada, et me viljeleme komöödiat, mistap pole publiku naer teps mitte traagilisim saatus, mis meile osaks saada võib. Stseeni koomika peitubki tihtipeale näitleja vigades. Näiteks kord kui inglise keeles proovi tegime, puhkes stseenis tulekahju. Tahtsin öelda, et haaran tulekustuti - inglise keeles fire extinguisher - kogemata aga lipsas välja hoopis sõnapaar “fire distinguisher”, mida annab ehk kõige täpsemini tõlkida kui “tule-eristajat”. Sellest keelevääratusest võttis lugu huvitava suuna, kus minu karakter pidas põlengu likvideerimisest olulisemaks tuvastada, mis tüüpi leegiga on tegemist. Improviseerijatena oleme õppinud eksitustest rõõmu tundma ja neid ära kasutama. Vead on väärtuslikud mitte ainult stseeni sisu loomiseks, vaid ka improoskuste arendamiseks. Eksimine on õppeprotsessi lahutamatu osa. Oleks absurdne eeldada, et õpilasena iga harjutuse esimese korraga ideaalselt sooritad. Kui see sul õnnestub, siis ilmselgelt pole sul vaja üldse tunde võtta. Selleks, et mõista, kuidas midagi õigesti teha, pead esmalt seda valesti tegema - seda mantrat kordan ma endale iga kord jalgpalli valesse väravasse lüües. Eksimust saab juhendaja korrigeerida ning sa õpid sellest midagi uut. Vead on ka kingitus sinu kaasõpilastele - nemadki saavad nendest õppida. Juhendaja antud tagasiside kulub kõigile tunnis osalejatele ära. Hetkel, kui õpetaja sinu tehtud käiku korrigeerib, võid tunda reha peale astumisega kaasnevat valu otsa ees. Kuid teisalt paljastasid sa kogu klassile reha asukoha nii et nad teavad seda nüüd vältida. Kõik on sulle su vapruse eest tänulikud. Nad tulevad ja suruvad pärast tundi su kätt. President annab eneseohverduse eest teenetemärgi. Veel sajandeid hiljem lauldakse laulupeol sellest, kuidas su kangelaslik möödapanek ühes improtunnis hariduse kvaliteeti kasvatas. Ma ei garanteeri, et pärast selle blogipostituse läbilugemist sind lavahirm enam eales ei tülita. Järgmine kord aga, kui seisab ees avalik esinemine ja tunned, kuidas paanika võimust võtab, mõtle sellele:
Kui neid mõtteteri aeg-ajalt meelde tuletad, siis küllap varsti koged, kuidas Miki hääl vaiksemaks jääb. Kui esinemiskartus järgi annab, siis ühine meie improtunniga! Tule kindla kavatsusega üks mehine prohmakas korda saata, sellest rõõmu tunda ja õppida! Kas teadsid, et Jürmo on alati unistanud leiva peale või määrimisest? Tema praegused majanduslikud tingimused talle sellist delikatessi kahjuks ei võimalda, kuid ehk saad sina aidata. Kui tunned, et sulle tuli äsjaloetud tekst kasuks, siis saad Jürmol kirjutamisele kulunud aastatepikkuse vaeva tasuda pisikese annetusega siin. Oleme sulle igavesti tänulikud!
Autor: Rauno Meronen Sel hooajal tähistame me 10 aastat improteatrit Eestis. Seetõttu räägin ühe loo, millest me pole ammu kõnelnud. Ma räägin teile loo Improkraatiast. Olete kuulnud? Ei? Ruutu10 kõlab tuttavamalt? See on lugu Ruutu10 väga varajasest ajast. Ajast, kui Ruutu10-t veel polnud.  Aeg, kui Ruutu10 oli veel Improkraatia. 30.04.2014. Foto: Joel Kivi Me rändame ajas tagasi 2013. aasta jaanuarisse Tartu linna Raatuse tänava avatud köögiga korterisse - Andres Kalle (tervitused sulle…) koju.. Üheksa noort ja hakkajat teatrientusiasti on kogunenud, kuna napilt kuu aega varem otsustati koos improgrupp luua. Kuna plaanisime sõita Chicagosse õppima, siis selle jaoks vajasime raha. Raha tahtsime saada improetendustega.. Et me saaksime esinemiste eest arveid esitada, oli vaja luua juriidiline keha: mittetulundusühing siis meie puhul. Sellele oli vaja aga nime ning Huumoripreestrid ja Janune Madrats ei kõlanud piisavalt professionaalselt (see pole nali, me kaalusime neid nimesid päriselt). Nimekonkursi võitis ajutiselt Improkraatia. See oli aeg, kui kõigele, mis oli vähegi improga seotud, tuli panna nimi, mis kuidagi sisaldaks sõnaosa „impro“. See oli selline kirjutamata reegel. Nõnda esinesime selle ajutise nime all 2013. aasta kevadel ligi 70 korda, lõime Facebooki konto ja kodulehe. Me jätkasime tegevust Improkraatia nime all ka peale Chicagos käimist, sest polnud aega nime peale mõelda. Tuntuse kasvatamiseks käisime rääkimas imagoloogiga ning seejärel valmisid meie visiitkaardid, plakatid ja t-särgid uue logoga (tume kaabuga mees kõnnib linna poole) ning loosungiks sai „Üheskoos tundmatusse“ . Kogu selle arengu juures hakkasime aga aduma, et ajutine lahendus on aina visam jääma. Siiski oli meil nimega tõsine probleem. Nimelt eratellimustel kutsuti tihtipeale ka hoopis mingeid teisi improgruppe lavale: Impokratid, Impotaadid, Improkratid, Improkatid. Me olime alati hämmingus, aga samas põnevil ja ootasime huviga, et teada saada, kes on see uus grupp, kelle nimi meie omale sarnaneb. Osutus, et silmas peeti meid, Improkraatiat. Sõbrad ja tuttavad kurtsid, et nimi jääb raskesti meelde. Meie seepeale hakkasime kõigile oma nime õpetama ning sündis Improkraatia firmamärgina publikusoojendusmäng. Me jagasime publiku pooleks. Üks pool pidi hüüdma sõna “impro” ja teine “kraatia”. Teine probleem oli meie slogan “Üheskoos tundmatusse”. Nimelt avastasime, et see võib ekslikult kõlada: üheskoos tundma tusse. See võib sobida küll meelelahutusasutusele, kuid mitte sellisele, mis tegeleb teatriga. Ehk siis meie imago hakkas veidi muret tekitama. 2014. aasta aprillis algas “rebranding”. Istusime kogu kambaga koosolekutel, kirjutasime ja arutasime ning jõudsime olemuseni, mida kogete meiega täna. “Me oleme võimelised kõigeks, kui suudame lahti murda häbi ja hirmu ahelatest.” Viimaks pidime otsustama, kas võtta uus nimi või jätkata ikkagi Improkraatiana. Me loopisime nimesid. Mõtlesime, et see peaks olema "midagi 10", näiteks "IK 10" või midagi taolist. Pärast pikka arutlust olime juba leppinud, et ilmselt sel päeval jääb nimi valimata. Muutsime vestluse teemat ja mingil põhjusel rääkisime oma esinemisriietusest. Jutuks tuli, et esialgse univormi osaks olid ruudulised särgid. Seepeale Mihkel küsiski: "Aga miks mitte Ruutu10?" Andrese avatud köögiga elutuba jäi vaikseks. Inimesed vaatasid üksteist, et näha, mida keegi mõtleb. Igaüks kordas endamisi seda pakkumist. Iga korraga aina entusiastlikumalt, saades ka teistelt innustust. Ruutu kümme... meie uus nimi on ruutu kümme. Kas Improteater Ruutu10? Kas improgrupp Ruutu10? Ei... lihtsalt Ruutu10. Meil oli usku, visiooni ja ambitsiooni. Plaan oli luua olukord, kus Ruutu10, impro ja naer on sünonüümid. Kui keegi ütleb impro, siis ta mõtleb Ruutu10 ja vastupidi. Mingit täiendit vaja polnud, sest see sisaldab kõike... kunagi… ühel kaunil päikselisel päeval tulevikus.
Kuigi Ruutu10 on meeldjäävam nimi, siis ka sellel esinevad probleemid (kuigi me ei kutsunud neid probleeme esinema). Me peame peaaegu alati mainima, et “10” kirjutatakse numbritega ja tühikuta. Kuna meil on ka Improstuudio Tallinnas, siis vahel arvatakse, et esinema tuleb Ruutu10 Improstuudio. Peamised probleemid ongi meie määratlusega: oleme me improring, improstuudio, improteater, improgrupp, improtrupp? Oleme jõudnud järeldusele, et parim nimi oleks selline, mille puhul oleks võimatu valesti kirjutada. Autor: Martin Junna Osalesin laupäeval Eesti Stsenaristide Gildi korraldatud komöödia kirjutamise töötoas. Selle juhendaja John Vorhaus on kirjutanud hulgaliselt komöödia-alaseid raamatuid, aga ka näiteks ühe osa meilgi tuntud telesarjast "Tuvikesed" ("Married... With Children"). Ehkki õpituba oli suunatud stsenaristidele, kehtivad seal käsitletud põhimõtted ka improviseerides. Sestap jagangi allpool tähtsamaid tähelepanekuid õpitust.  Martin arutlemas stsenaariumi üle. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. “Kohatu reageering”
Üks viis, kuidas situatsioon koomiliseks muuta, on reageerida kohatult. Näiteks olukorras, kus neiu vanematele uut kallimat tutvustab, reageerivad ema ja isa harilikult noormehe tuppa kutsudes, uurides talt, millega ta tegeleb jne. Seevastu sobimatud oleksid kõik ülejäänud reaktsioonid. Näiteks võivad vanemad öelda: "Sa näed täitsa kobe välja. Kindel, et just meie tütrega tahad koos olla? Naabritel on palju kenam neiuke." “Komöödia on draama + liialdus” Mis eristab komöödiat draamast on liialdus, mis muudab kõik jaburaks. Kui võtame eelmise näite, siis ega selle lausega see situatsioon lõppe. Vanemad näitavad veel naabrineiust pilte, jutustavad äpardustest, mis nende tütrel on olnud ja toovad sobivaima kandidaadi ka õhtusöögi lauda. “Publikule on see komöödia, aga karakteritele draama” Karakterid stseenis kogevad piinlikke, raskeid ja muid emotsionaalseid olukordi, mille peale meie naerame. Kui võtame tehtud näite, siis need karakterid mõtlevad seda tõsiselt. Tüdrukul on piinlik. Noormees on segaduses. Nad ei töga niisama üksteist. Nendele on see reaalsus. Publik näeb seda kui absurdset situatsiooni, mille peale naerda. “Liialda suureks või väikseks” Liialdus ei tähenda alati suuremat ja rohkemat. Näiteks, kui tahad liialdada kellegi vaesusega, siis mida vähem tal asju on, seda vaesem ta on. Näiteks: tal pole süüa, on võlgades, puuduvad sõbrad ja keegi ei armasta ka teda. “Üheksa reegel” Kümnest naljast üheksa ei tööta. Tean alternatiivset väljendit, milleks on: “Komöödias tuleb kvaliteet kvantiteedist.” Ära tunne ennast halvasti, kui nali ei toimi. Tooda nii palju, kuni üks lõpuks rahvast naerutab. “Kevini seadus” Iga kirjutaja arvab, et tema idee on parim. Näiteks, kui mõlemad kirjutavad tahvlile nime “Kevin”, siis mõlemale meeldib enda oma rohkem. Teeni tööd mitte ego. Lase lahti tundest, et sinu ideed on parimad. “Koomiline filter” Mõtle ühele omadusele, mis karakteril on. Võid mõelda enda peale. Mis on sinu üks omadus? Nüüd liialda seda. Tee sellest filter, läbi mille karakter maailma näeb ja selles tegutseb. Näiteks, kuidas ta teed ületab? Minu filtriks oleks “analüütiline” ja teed ületades mõtleksin ja arutleksin, kus oleks kõige optimaalsem seda teha. Mulle väga meeldis tema töötuba ja sain palju häid mõtteid nii komöödia kui loo struktuuri kohta. Loodan, et see blogi andis ka teile mõtteainet ja indu komöödiat teha. Naer vabastab! Autor: Rauno Meronen Toimetaja: Jürmo Mehine Sattusin mõni aeg tagasi tegema stseeni. Õnneks sel korral mitte Prismas, vaid siiski Avatud Improtunnis. Mõtlesin, et alustan millegi lihtsaga. Laskusin ühele põlvele ja küsisin mehise madala häälega: “Kas sa abielluksid minuga?” Lavapartner vastas mulle vähemalt sama madala karuse häälega: “Me oleme detektiivid.”  Rauno stseeni blokkimas. Ruutu10 Eesti otisb improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. Iga improviseerija on kogenud hetke, kui stseenipartner tema idee puruks lööb. Me nimetame seda blokkimiseks. Kes meist sooviks seda uuesti kogeda? Tõstke käsi, et ma näeks. Lisaks tulge seiske Ruutu10 Improstuudio akna taha, siis ma näen isegi paremini. Näete, ma panen isegi aadressi: Kotka 26a. Kujuta ette impromaailma, kus blokkimist ei oleks. Iga pakkumist toetatakse tugevasti, kõik on selge ja lõbus. Ma jagan sinuga väikest saladust. Blokkimisest saadava halva kogemuse põhjustad sa ise.  Nii, nüüd, kui sa oled ühe oma nutitelefoni vastu seina puruks visanud, eelmist väidet veidi seedinud ning uuest seadmest selle artikli taas avanud, saame koos avastada selle idee tagamaid.
Käime koos läbi ühe näite võimalikust stseeni algusest:
Esimene repliik pani paika kaks asjaolu:
Teine repliik aga lõhkus esimese pakkumisega loodud reaalsuse, kuna selgus, et nad on tegelikult kodus. Samas saab teist repliiki vaadelda kui pakkumist, mis toetab avaideed, sest see paljastab meile uut informatsiooni, mis täpsustab stseeni reaalsust. Arvestades nüüd mõlemat repliiki, oleme saanud teada järgmise asjaolu:
Olles tähelepanelik ning vastuvõtlik uuele pakkumisele, avastame huvitava situatsiooni, mis tekitab viis küsimust. Esimene küsimus: Miks ta arvab, et kahekesti kodus olemine võrdub peol viibimisega? Tavaliselt on peol muusika, inimesed… nojah, mitte küll minu pidudel… nuuks. Võimalikud vastused:
HOIATUS! Üks võimalik vastus on ka “Ta on hull ja ei taju reaalsust”, kuid see valik on nõrk, sest selle tagarjärjel kaotab tegelane kogu vastutuse ning kõike saab põhjendada tema meditsiinilise seisundiga. Olgu, tegelikult tekkis ainult üks küsimus. Esimesed kaks repliiki kinkisid meile infot asukoha ja ühe tegelase kohta, kuigi esmapilgul blokiti esimest ideed. Kui esimene improviseerija teise pakkumist blokkimiseks loeb, tunneb ta, et tema ideed on tõrjutud. Ta võib jätta uue info arvestamata. Ta vastab näiteks:
Selle tagajärjel tekib segadus stseeni platvormi osas. Nüüd omakorda on meil uus reaalsus, kus ollaksegi peol, aga üks tegelane ei saa aru, et tegemist on peoga ning käitub, nagu ta oleks kodus. Tegelikult pole vahet kumba rada pidi minna. Oluline on mingil hetkel stseenis jõuda üksmeelele, millises reaalsuses mängitakse. Me ei taha meelega raputada lavapartnerit stseeni algul ootamatu infoga, mis esmapilgul justkui tühistab esimese pakkumise. Pigem on vaja mõista, et nii improvisatsioonis, kui ka elus laiemalt, ei tasu probleemide põhjustajaid otsida kaugemalt, kui enda seest. Olles silmitsi kaasimproviseerija tekitatud probleemiga, rakendame printsiipi: “Mida saan mina teha, et see ei tekitaks mulle raskusi?” Hüppame tagasi sellesse stseeni, kus ma abieluettepaneku tegin.
Sellest sai väga südamlik stseen kahe sõbra vahel, keda seob ühine kutseoskus. See läks nii, kuna “blokk” võeti vastu kingitusena. Loobu sinagi stressirikkast eneseblokkimisest ning mängi tõeliselt vabana. Tule hüppa läbi Ruutu10 Avatud Improtundidest või ühine improõppega ja alusta oma teed impromaastikul. Martin Junna Mul on hea meel näha, et tekib üha rohkem impromeeskondi, kes harjutavad sellist stiili, mis just neile meeldib. Seda rikkamaks ja kvaliteetsemaks eesti improskeene muutub.  Martin õpilastele juhiseid andmas. Juuli 2018. Iseseisva õppimise ohtlik külg on, et võivad kaasneda tülid grupiliikmete vahel. Kui puudub selge eristus õpetaja ja õpilase vahel, siis võidakse harjutuse läbiviijale oma isikliku improeelistuse põhjal vastu vaielda. Või on probleem selles, et kogenematu juhendaja lihtsalt ei oska kedagi solvamata tagasisidet anda. See ei aita improviseerijal osavamaks ja julgemaks saada, vaid hoopis vastupidi. Jagan teiega mõtteid, et harjutuste tagasiside ei oleks mürgine, vaid aitaks õpilastel kiiremini vajalikke oskusi omandada. Improvisatsioon on kogemuspõhine õppimine. See koosneb kahest osast: harjutuse tegemine ja analüüs. Kui üks neist puudub, siis väheneb progress. Harjutuste tegemineÕpilasi tuleb teavitada harjutuse reeglitest. Kui neid juhiseid rikutakse, siis peata sooritus ja lase uuesti proovida. Näiteks kui improviseerija ülesanne on rääkida iseendana lugu, mis temaga päriselt juhtus, aga ta teeb seda karakteris ja mõtleb lugu välja. Sellel juhul peata tegevus ja tuleta talle meelde, kuidas seda tegema pidi. Ära pahanda ega kritiseeri ülesande sooritajat. Pigem võta vastutus endale stiilis: “Ma võib-olla ei seletanud harjutust piisavalt selgelt.” Samuti tasub mõista, et mõned ülesanded ongi rasked ja neid ei sooritatagi esimese korraga edukalt. Kiida ikka tegijat ja järgmine kord tuleb tal juba paremini. Ära peata harjutust kui õpilane eksib reegli vastu, mida ette ei antud. Näiteks kui õpilane peab alustama stseeni objektitööga, aga juhendaja peatab stseeni küsimusega: “Miks sul emotsiooni ei olnud?” See tekitab õpilases segadust ja halva tunde. Enne seda ei mainitud. Kui juhendajana näed, et harjutusel võiks olla midagi juures, siis võid selle lisada stiilis: “Järgmisel ringil lisame objektitööle ka emotsioonid.” Harjutuste analüüsSee on palju raskem kui arvata võiks. Juhendajana pead küsima õigeid küsimusi, mis algataks konstruktiivse arutelu. Ära ütle õpilastele vastuseid ette. Esita avatud küsimusi, mis tagasisidestaks nende kogemust antud harjutusega. Nad peavad ise jõudma vastusteni, mis aitavad neil olla paremad improviseerijad.
Lugesin Finest City impro blogi ja seal toodi välja antud teema kohta huvitavaid mõtteid ja küsimusi, mida tagasisides küsida. Kuna mulle need väga meeldisid, siis jagan neid ka nüüd teiega:
Nende küsimuste esitamine pärast harjutust aitab õpilastel kriitiliselt peegeldada oma kogemust ja rakendada õpitut järgmises situatsioonis, mis võib isegi olla klassiruumist väljaspool. Kui pooled õpilased vaatavad, kuidas teised teevad, siis esita küsimusi ka pealtvaatajatele. Õpime ka jälgides. Püüa kasutada küsimusi, mis hõlmavad nii emotsionaalset (nt “Mida tundsid kui see juhtus?”) kui ka analüütilist (nt “Miks see juhtus?”) aju osa. Kui sa oled juhendaja, siis harjuta nende küsimuste esitamist. Õpilasena on sul võimalus kiiremini areneda, kui analüüsid oma kogemust antud harjutusega. Rauno Meronen Improteater on nii vahetu, et mõnikord, kui sünnipäeval esineme, hägustub piir esineja ja lihtsalt peokülalise rolli vahel. Hetkel mõlgub meeles lugu just ühest sellisest vahvast esinemiskogemusest.  Mari-Liisi 25. sünnipäev. Paar aastat tagasi esinesime Toivoga Mari-Liisi 25. sünnipäeval. Olime planeerinud üles astuda õues ja nautida alanud suve, kuid seal võimutseva sääskede armaada tõttu olime sunnitud elutuppa kolima. Seoses logistilise muudatusega hakkas kiire toidu, joogi jms kraami ümberpaigutamine õuest tuppa. Sünnipäevalaps jooksis hoovis ringi. Selle kõige tagajärjel lükkus etenduse algusaeg edasi. Kasutasime Toivoga seda aega targasti ning julgustasime külalisi edasi astuma, tutvustasime, mis peatselt juhtuma hakkab ja palusime neil ette kujutada, et nad on saabunud Ruutu10 teatrimajja, mis nii pooljuhuslikult tegutseb Mari-Liisi elutoas. Lõpuks, kui juubilar oli oma ringid õues ära jooksnud ja kõik vajamineva ümber paigutanud, saime etendusega pihta hakata. Loodud kontakt aitas kohalolijatel kärmelt impromeeleollu sisse elada. Umbes neljanda stseeni ajal, kui me järjekordselt publiku käest inspiratsiooni hankisime, küsis üks külaline, kas Ruutu10-t saab sünnipäevale ka esinema kutsuda. Me vastasime, et ikka saab ning lisasime, et hetkel me olemegi parasjagu sünnipäeval esinemas. Küsimusele tellimise kohta järgnes kohe teine, mis uuris meie teatri päritolu ja ajaloo kohta. Sealt edasi lendasid meie suunas kolmas ja neljas küsimus. Nõnda jätkus meie ühine aeg Ruutu10 ajalootunni ja impro tagamaade paljastamisega. Me oleksime võinud mitu tundi rääkida oma tegemistest, kuid mingil hetkel meenus meile, et etendus on täitsa pooleli jäänud. Naasesime esmase ülesande juurde ning jätkasime lugude vestmist Ruutu10 seiklustest hiljem söögilaua taga. Too kord on jäänud mulle meelde kui äärmiselt soe ja nunnu esinemine. See tunne, kui inimesed, kellele me esineme, ei saa meist küllalt, on tagasihoidlikult rõõmu tekitav. Me peame olema kõigeks valmis, sest küllakutse tuleb ootusega saada hea tuju ning mõnus emotsioon. Mis puudutab sünnipäevalapse tundeid, siis tema loaga ma jagan meie põgusat messengeri vestlust.
2016. aasta oktoobris viskas Toivo mind Endla tänava Statoili bussipeatusesse. Olime just arvutanud kokku Ruutu10 Improstuudio igakuise kahjumi. Pea oli finantsanalüüsist paks, meel kurb ja väsinud. Seisime bussipeatuses, ootasime bussi. Jutt liikus olevikust minevikku ja sealt tulevikku. Toivo vaatas järjekordset mööduvat autot ning sõnas: “Kui poole aasta jooksul valgust ei paista, siis paneme uksed kinni.” Ma nõustusin.  Ruutu10 2018/19 hooaja improviseerijad. Ruutu10 Improfestival, 02.06.2019. Meil oli vaja 2018/19 hooajal välja selgitada, kas senine panustamine improkogukonda etenduste ja kooli arendamise näol tasub end ära. See aasta oli meie jaoks “Make or break” aasta. 700 Avatud improtunni külalist, 79 moodulõppe õpilast ja 1800 külastust etendustel on hea algus. See annab usku, et oleme õigel teel. Üksi me seda aga ei jaksanud. Õnneks tuli mängu uus Ruutu10 staar Grete Kungla. Kuigi mina, Toivo ja Martin soovime üle kõige improviseerida ja lõbutseda, siis kanname ka vastutust Ruutu10 fännide, sõprade ja kaaslaste ees. Võtsime aega, et lihvida juhtimisoskusi ning mõtlesime, kuidas kaasata juhtimisse ja korraldusse huvilisi. Oleme teemadega jõudnud sinnamaani, kus Ruutu10 struktuur on aina läbipaistvam ning üheselt mõistetavam. Me ei müü veel teatrisaale täis ega esine Eesti suurimatel lavadel. Praegu ehitame improkogukonda. See on aeganõudev protsess. Me ei taha kiirustada, vaid kannatlikult ehitada vinge teater ja bränd, mis kestab ruumis ja ajas, et pakkuda võimalust kõikidele eestlastele enda väljendusvabadust nautida improvisatsioonis. Töövõidud ehk säravaimad hetked ruutu10 köögipooleltImproõpe Oleme uhked selle üle, et alustasime sügisel uue ja struktureeritud improteatri õppesüsteemiga Tallinnas ja Tartus, mis koheselt ka positiivse vastukaja sai. Kokku lõime hooaja vältel kolm moodulit, milles õpilased osaleda said: esimene moodul “Sissejuhatus improsse”, teine moodul “Improviseeri targalt” ja meilegi üllatusena läks käiku kolmas moodul “Improviseeri teadlikult”. Töötasime veebruaris ja märtsis raevukalt, et see õpilaste jaoks valmis saaks. Hooaja vältel on improõppes õppinud 79 erinevat inimest. I mooduli “Sissejuhatus improsse” on läbinud 74 inimest. Seal hulgas on mitmed õpilased ka kutsekoolidest, kellega meile meeldis väga koos töötada! II mooduli “Improviseeri targalt” on läbinud 32 inimest. III mooduli “Improviseeri teadlikult” on läbinud 12 inimest. Avalikud töötoad
Tartus taasavasime peale pikka pausi regulaarsed Avatud improtunnid. Nüüd on ka Tartu huvilistel ideaalne koht, kus kogenud juhendaja käe all improga tutvust teha. Lisaks improtundidele said tartlased oskusi treenida Toivo Värbu juhendatavas töötoas “Stseenitreening”. Tartus külastas meie töötubasid ~200 inimest. Avalikud etendused Tunneme end improviseerides aina enesekindlamalt ning rõõmustame väga improviseerijate arvu kasvu üle. Tänu suurele hulgale huvilistele püüdsime möödunud hooajal paljusid lavasid vallutada. Tallinnas tõime regulaarselt lavale viis erinevat formaati: Meistrite liiga, Komöödiasport, Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii, Deus ex Yatzy ja Kahe Vahel. Kokku improviseeris Tallinnas nendel formaatidel 20 improviseerijat. Külastajaid oli hooaja vältel Tallinna etendustel ~1100. Tartus oli regulaarseid formaate samuti kokku viis: Improkomöödia Tartus, Mis Mõttes?!, Lahinguväli, Elust enesest ja English Improv Comedy in Tartu. Tartus improviseeris koos meiega regulaarselt 9 improviseerijat. Tartu etendustel tuli hooaja vältel kokku ~780 külastust. Vaba lava
Aeg-ajalt tuldi esinemise jaoks kohale lausa Tartust! Külastajaid oli hooaja vältel ~90 inimest. Usume, et tegu on suurepärase kohaga, kus alustada improkarjääri koos kaasvõitlejatega. Pane lihtsalt grupp kokku ning tule ja esine! Muid takistusi seal ei ole! Kindlasti tahame jätkata Vaba Lava võimalust ka tulevikus. Kuidas saada Ruutu10 improviseerijaks?Meilt on küsitud “Mida ma pean tegema, et saada sinna või teha seda?” Me oleme iseendalt küsinud täpselt seda sama. Lõpuks oleme saanud selgemaks, kuidas toimub improviseerijate liikumine Ruutu10 sees. Milliseid oskuseid on vaja edasi jõudmiseks ning kust neid saab? Loodame, et selgus inspireerib uusi talente.  TänuavaldusedSel hooajal on Ruutu10 meeskond lõbutsenud, kuid ka visalt vaeva näinud. Täname meie improviseerijaid, kes möödunud hooaja vältel meie lavadel oskusi näitasid ning improtundides inimesi lõbustasid: Enel Murakas, Märt Samma, Kristjan Vatter, Liis Tammjärv, Gregori Palm, Janika Hirvelaan, Ando David Roots, Jüri Kreek, Tanel Sirp, Maarja Korstnik, Tatjana Vinogradova, Margus Toots, Valmar Kasuk, Rasmus Ristisaar, Veiko Soomets, Karolina Tiigimäe, Markus Koidu, Silver Laius, Joonas Kiisk, Liisi Raudsepp, Jürmo Mehine, Andres Kalle, Martin Junna, Toivo Värbu ja Rauno Meronen. Täname meie piletimüüjaid, kes rõõmsameelselt külastajaid tervitasid: Triinu Läst, Olivia Kellner ja Anna Maria Rebane. Täname meie heli- ja valgustehnikuid, kes muutsid meie etendused visuaalselt vägevamaks: Liis Kuusik, Jürgen Reismaa, Veiko Soomets, Ando David Roots ja Triinu Liis Kelder. Täname meie operaatoreid, kes aitasid jäädvustada hetki: Aldur Helekivi ja Margus Põldaru. Täname meie disainerit, kes meile veel ilusama näo andis: Juulia Juhkam. Täname meie muusikut, kes etendused meloodilisemaks muutis: Veeda Kala. Täname meie produtsenti, kes kardinate taga etendusi jälgis ja nendest muudkui kirjutas: Grete Kungla. Täname meie juhatuse liikmeid, kes väsimatult kogu Ruutu10-t veavad: Martin Junna, Toivo Värbu ja Rauno Meronen.
EesmärgidSeni pidid Ruutu10 juhatuse liikmed täitma kõiki positsioone alates piletimüügist, lõpetades esinemisega. Aeg on sealmaal, et võime usaldada uute tegijate artistlikke püüdlusi. Sellega vabaneb tohutul hulgal ajaressurssi, mille saame suunata Ruutu10 arendusse. Hetke suurim väljakutse seisneb improteadlike teatrikülastajate arvu kasvatamises, mille me tuleval hooajal kindlasti ette võtame.
Täname kõiki, kes meiega möödunud hooajal olid ja loodame, et kohtume taaskord sügisel! |
kategooriad
All
Arhiiv
January 2020
|
RSS Feed