|
Autor: Jürmo Mehine Endalegi arusaamatutel põhjustel leidsin end ühel hetkel andmas impro töötuba noortele, kes polnud varem selle lavakunsti vormiga kokku puutunud. Kaks osalejat pidid esitama kolme repliigi pikkuse stseeni. Et katsumus võimalikult valutult kulgeks, kirjeldasin neile ka situatsiooni, mida mängida: üks tegelane müüb teisele autot. Märkasin, et müüja osatäitja niigi hirmul näoilme tõmbus veel tooni võrra kaamemaks. Järeldasin, et ta ei tea autodest kuigi palju ning kardab, et ei suuda seetõttu rolli edukalt täita. Teine variant on, et ma näen tohutult hirmuäratav välja. Ometi manas ta ette parima enesekindluse maski ning elas harjutuse üle.  Jürmo teeskleb, et kõik on kontrolli all. Ruutu10 Meistrite liiga. 14.10.2018. Foto: Mona Õispuu Näen algajate seas tihti sellist teeseldud enesekindlust. “Fake it till you make it!” nagu juhendas minu autokooli õpetaja. Vaidlen sellele levinud nõuandele vastu ja mitte sellepärast, et mulle liiklusohutus korda läheks. Vapruse simuleerimine nõuab improviseerijalt rohkem energiat, kui ülesanne väärib. Pealegi näeb publik fassaadist kergesti läbi - kinnine kehakeel, häälevärin ja muud tahtmatud maneerid reedavad mängija seesmise ebakindluse. Lahkheli võltsjulguse ja varjatud arguse vahel muudab karakteri ebausutavaks ning rikub stseeni illusiooni. Soovitan hoopis vastupidist lähenemist: anda paanikale järele, lasta sel enda üle võimust võtta, võimendada seda. Kui tunned esinedes hirmu, siis mängi karakterit, kes kardab. Ülaltoodud näites puges improviseerijale kõhedus naha vahele, sest ta pidi kehastama tegelast, kelle erialast ta midagi ei tea. Tal on kõige lihtsam võtta just asjatundmatu automüüja roll. Siis põeb tegelane koos näitlejaga sama ignorantsi tõttu. Koos on ikka toredam väriseda kui üksi. “Follow the fear!” nagu õpetas ameerika improguru Del Close. Nüüd on karakteri kehakeel ja füüsiline hoiak tema tekstiga kooskõlas. Publik näeb usutavaid emotsioone, mitte halvasti teeseldud julgust. Karakteri hirm mõjub reaalselt, sest see ongi reaalne. Tunnistanud sellist stseeni, kiidavad kriitikud ajaleheveergudel näitleja kutsemeisterlikkust taevani. Nad ei suuda ära imestada, kui veenvalt ja ilmekalt improviseerija paanikat suudab väljendada. Ta tundub nii osavalt näitlevat, sest tegelikult ta ei näitlegi. Kui päriselus sunnib hirm meid paigale tarduma ja vaikima või hoopis põgenema, siis laval pole see siiski alati ideaalne lahendus. Selle asemel soovitan karakterina valjusti välja rääkida kogu sisemonoloog, mis kohutava olukorra vältel ajus ketrab. See võimaldab põhjendada, mida tegelane stseeni kontekstis kardab. “Kui ma seda Toyotat maha ei müü, siis ülemus laseb mind lahti, aga ma tegelikult ei oska selle kohta midagi öelda! Ma ei tea isegi mitu ust tal on! Ma loodan, et sa silindrite kohta ei küsi, sest ma ei tea silindritest midagi! Oih - ma ei oleks pidanud seda välja ütlema! Nüüd sa tead, kui ebapädev ma olen! Miks ma millegagi hakkama ei saa?!” Lugu saamatust luuserist on humoorikam, kui lugu edukast professionaalist. Nii aitab see lähenemine meil minimaalse vaevaga luua koomiline karakter ja stseen naljakaks muuta. Pole tarvis kulutada untsigi energiat (ma ei tea tegelikult, mis ühikutes energiat mõõdetakse, sest ma pole antropoloog) teesklemisele ega vaimuka dialoogi välja mõtlemisele. Tuleb vaid loomulikult käituda ja emotsiooni põhjendada. See ei tähenda, et peaksime kogu oma improkarjääri jooksul vaid värisevaid haavalehekesi kehastama. Kui oled lavahirmu oma liitlaseks meelitanud, siis küllap avastad üsna pea, et sellist paanikas tegelast on lõbus mängida. Nüüd ootad juba elevusega võimalust lavale minna ja hirmu tunda. See aga tähendab, et sa enam reaalselt ei karda. Kuigi esmapilgul näib hirmu kadumine katastroofilisena, ära heida meelt! Nüüd on su väljakutse taaskasutada ja põhjendada uut positiivset emotsiooni. Hirm pole sugugi ainus emotsioon, mida korduvkasutada võid. Kui oled ekstaasis, sest said just eksami edukalt sooritatud, mängi õnnelikku karakterit. Kui vihastasid naabrimehe peale, kes jälle oma discgolfi ketta sinu aknasse heitis, siis kehasta raevunud inimest. Purskad keset stseeni naerma - siis lõkerdab sinu tegelaskuju. Kui lavapartner haiseb, siis… olgu, halb näide. Niimoodi mängides harjutame oma emotsioonide märkamist. Õpime paremini tähele panema, mida meie kehakeel ja näoilme meie parimate kavatsuste kiuste väljendavad. Näitlejatöös on see sama elutähtis oskus kui hingamine ja Kultuurkapitalilt raha kerjamine. Me räägime tihti, et impros kasutame vigu ära, et koomikat luua. Kuid selleks peame kõigepealt neid eksimusi nägema. Sama kehtib meie meeleolude puhul - et planeerimata emotsiooni karkateritöös tarvitada, peame esmalt aduma, et seda tunneme. Emotsioonide taaskasutus võimaldab meil säästlikult improviseerida. Laval toimuv tundub loogiline ja hoogne, sest mängijad ei kuluta tarbetult energiat karakterite välja mõtlemisele, dialoogi tootmisele ega teesklemisele. See jätab rohkem ruumi avastada, mängida ja lõbutseda. Planeet on selle ressursi kokkuhoiu eest tänulik. Sadu tuhandeid eestlasi piinab mure, et raha on liiga palju. Vahest oled ka sina üks hiiglasliku pangakonto all kannatajaid. Just sulle mõeldes, oleme välja töötanud innovaatilise virtuaalse rahahoidla, kus saad kõigist üleliigsetest rubladest ja frankidest lõpuks vabaneda. Meie suurim rõõm elus on vähendada sinu rahakoormat!
0 Comments
Autor: Jürmo Mehine Täna avame improviseerijate välimääraja leheküljelt 317 ning peatume pilguga liigil nimega “Kusti”. Kindlasti oled teda improtunnis kohanud. Ta paistab silma vajadusega stseenis võimalikult palju kildu rebida. Ta annab endast kõik, et lausuda ainult maksimaalselt vaimukaid repliike. Kusti trupi etendusel tunnistame järgnevat stseeni:  "Käsi püsti, kes arvab, et ma olen vaimukas!” Ruutu10 Komöödiasport. 20.11.2018. Foto: Mona Õispuu Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima. Kusti: Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal! Krõõt: Midagi pole teha - sissetulek on kokku kuivanud. Kusti: Su ema ütles mulle eile öösel sama. Krõõt: Sa rääkisid mu emaga oma palgast? Kusti: Sa ei saa mu palka kärpida, ma olen su ülemus. Krõõt: Ma kutsusin su oma kontorisse, et... Kusti: See on minu kontor üldse. Sul on täna esimene tööpäev, sul pole kontorit. Krõõt: Ma lootsin, et me saame sellest täiskasvanute kombel rääkida. Kusti: Sul on jälle rohud võtmata, vanaema. Krõõt: ... Kusti: Miks sa töö ajal purjus oled? Olen ülaltoodud stseeni õpilaste esituses näinud ligikaudu kaheksa miljardit korda. Ning teist sama palju ise algajana mänginud. Uurime, miks Kusti improõpetaja seda stseeni nähes oma elukutsevalikut tõsiselt kahetseb. Impros peaks iga repliik ehitama stseeni, viima seda edasi. Mängija peaks reageerima partneri käigule, täpsustama konteksti või väljendama emotsiooni. Ainult publiku rahuldamiseks heidetud naljad neid ülesandeid ei täida. Pärast vaimukust jääb süžee täpselt samasse kohta, kus ta oli varem. Kuna Kusti loobib ainult pirne, ei arene tegevustik tema teksti varal üldse edasi. Nagu Tammsaare loomingus, peab Krõõt siingi raskema töö ise ära tegema. Sellel etendusel Kustil vedas: tema esimese repliigi peale naerdi. Nüüd aga tunneb ta pinget esitada stseeni lõpuni sama naljakaid lauseid. Teda haarab paanika, kui ta taipab, et kolm minutit vaimukat materjali ei pruugi tal jätkuda. Järgmine nali ebaõnnestub ning surve kasvab. Ta pihud on higised, põlved nõrgad, käed rasked ja ta pusal on juba okseplekid - ema spagetid. Järgneva dialoogiga tuleb tal end publiku silmis lunastada. Lisaks on Kustile õpetatud, et impros tuleb komöödiat kõrgendada. Tema jaoks tähendab see, et iga uus repliik peab eelmisest veel humoorikam olema. Kahjuks kipub loovus pinge all lukku minema. Mida meeleheitlikum on vajadus midagi naljakat öelda, seda kaugemale loomingulised ideed koljust hoiavad. Alles jäävad vaid klišeed. Kusti ei pruugi taibata, et ta pole sugugi esimene improviseerija maailmas, kes stseenis “sinu ema” naljaga lagedale on tulnud. Kui ma ei eksi, kuulub see au hoopis mulle. Kui ka see nali saab leige vastuvõtu osaliseks, võtab Kusti kasutusele drastilised meetmed: ta tühistab stseeni reaalsuse. Ta teab, et selle käigu humoorikus on garanteeritud - kõik pidasid Krõõta ülemuseks, aga nüüd tuleb välja, et nad eksisid! Komöödia missugune! See tähendab muidugi, et partner kannatab seniilsuse all või on ebakaines olekus ning seda tuleb publikule kahtlemata teatada. Stseen päästetud! Improviseerijad peaksid koostööd tegema. Kusti näeb stseeni aga vastasseisuna, kus tal tuleb oma staatus maksma panna ja partner loominguliste solvangutega hävitada. Kuna publiku reaktsioon on talle tähtsam kui lavapartneri toetamine, müüb ta Krõõda odava naeru eest maha. Mitte niivõrd pahatahtlikkusest kui meeleheitest. Järgmises proovis hakkab Kusti kahtlema oma deodorandi efektiivsuses, sest trupi teised liikmed väldivad temaga koos stseenides osalemist. Meil on mõndagi õppida stseeni reaalsuse muutusest. Esiteks: Kusti vaidleb Krõõda paika pandud ülemuse-alluva suhtele vastu alles oma kolmanda repliigiga. Karakteri seisukohast oleks loogiline olnud protesteerida niipea, kui uut fakti esitletakse. Praegu aga ei käitu tegelane järjepidevalt, vaid näib algul reaalsusega nõustuvat. Teiseks omandab “sinu ema” nali hoopis ootamatu tähenduse hetkel, mil Kusti partnerit oma vanaemaks nimetab. Kusti taotlus pole stseen ebaloogiliseks muuta, ent näib, et tal on selle peale kaasasündinud anne. Kuna kogu ta tähelepanu on pingsalt suunatud naljade tootmisele, ei märka ta laval toimuvat. Seetõttu satuvad repliigid omavahel vastuollu, viies etteaste absurdini. Samuti ei jätku Kustil mõtlemise kõrvalt mentaalset ressurssi füüsilisele tegevusele ega emotsioonide mängimisele. Seetõttu ei tundu karakter usutav ega stseen visuaalselt huvitav. Kusti tõotab endale pühalikult, et edaspidi improviseerib paremini. Tema jaoks tähendab see, et ta kulutab naljade välja mõtlemisele veel rohkem energiat. Tema jõupingutused on hukule määratud. Koomikud veedavad nalju kirjutades, testides ja lihvides pikki unetuid öid. Kusti usub naiivselt, et tema suudab sama töö silmapilguga korda saata. Minul läks ainuüksi Kustile ja Krõõdale humoorikate nimede välja mõtlemisele kaks nädalat ning lõpptulemus pole ikkagi teab kui vaimukas. Kui Kusti vaene õpetaja teda manitseb vähem nalja tegema ja hoopis emotsionaalselt ausalt mängima, vastab noor improviseerija protestiga. Tema ei taha mingit igavat draamat luua, vaid ikka komöödiat! Ja komöödia, arutleb Kusti, peab sisaldama nalju. Ja kus mujal need saavad peituda, kui mitte dialoogis? Võib-olla mõtled ka sina sarnaselt. Seetõttu vaatame sama stseeni paralleeluniversumis, kus Kusti ei toetu “vaimukatele” repliikidele, vaid käitub usutavalt. Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima. Kusti (pahaselt): Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal! Krõõt: Olgu, ma ütlen sulle ausalt, kuidas asjad on - sa ei saa oma tööga hakkama. Kusti: Ma… ma… olen saamatu töötaja (puhkeb nutma). Krõõt (võtab Kustil ümbert kinni ja silitab ta pead nagu ema last lohutades): Kuss-kuss-kuss, kõik on hästi! Kusti (läbi pisarate): Ma ei saa millegagi hakkama! Krõõt: Ei, sa oled väga tubli! Kas tahad kohvipausile minna? Ma luban sul cappuccinot võtta - sulle meeldib ju cappuccino! Kusti (pühib varrukaga pisaraid ja noogutab) Krõõt: Muidugi, lähme kohvipausile! Anna kätu! (Võtab Kustil käest kinni) Kusti vastab partnerile algul sama repliigiga, mis esimeses variandis, ent seekord kaasneb emotsioon. Nüüd ei väljenda see lihtsalt improviseerija vaimukust, vaid karakteri tõsist muret. Ülejäänud dialoogis ei pillu Kusti enam seosetuid oneliner’eid, vaid jääb tegelase esialgsele vaatepunktile kindlaks. Nii aitab ta vaesel ületöötanud Krõõdal stseeni ehitada ja edasi liigutada. Krõõt ja tema ema on Kustile uudse lähenemise eest tänulikud. Uus versioon pakub midagi vaatajate silmadele, mitte ainult kõrvadele. Selleks, et lugu visuaalselt huvitav ja reaalne paistaks, peaksid tegelased füüsiliselt midagi tegema. See ei tähenda, et igas stseenis tuleb pannkoogitainast segada, pesu voltida või kätekõverdusi sooritada. Piisab, kui mängijad väljendavad emotsioone ja suhet kogu kehaga, mitte ainult suuga (see lause kõlas mu peas süütumalt). Algne variant seda ei võimaldanud, sest puudusid tunded ning segaseks jäi ka tegelaste vahekord (pean sõnastuse kallal veel vaeva nägema). Mõlemad improviseerijad mängivad seekord emotsionaalselt ausalt. Krõõt ütleb välja, mida ta Kusti tööst tegelikult arvab ning Kusti laseb pisarail voolata nagu mina Titanic’ut vaadates. Muidugi on ebatavaline, et ülemus ja alluv nii familiaarselt suhtlevad. Just selles ootamatus käitumises peitubki stseeni koomika. Esialgses versioonis kasutas Kusti rollide muutust vaid kiire viisina publikust naer välja pigistada. Uues versioonis toimub muutus orgaaniliselt ja mõjub usutavalt. Stseenis põrkavad kokku kaks maailma - kontoritöö ja lapse kasvatamine. Edasi teevad improviseerijad koostööd, et leida nende vahel paralleele. Näiteks, kui ema pakub põngerjale lohutuseks kommi, siis ärimaailmas saab maiustuse asendada kohvipausiga. On lihtsam, huvitavam ja tulemuslikum kulutada mentaalset energiat selliste näidete otsimisele, kui palehigis teravmeelsuste genereerimisele. Ühtlasi on niimoodi märksa lõbusam mängida. Kusti ei tunne enam paanikat selle üle, mis saab, kui tema järgmise repliigi peale ei naerda. Üllatusega avastab ta, et üle pika aja ta jälle naudib improviseerimist. Aeg-ajalt hüppavad nüüd vaimukused talle iseenesest pähe. Kuna tema loomingulisus on surve alt vabanenud, kõlavad need originaalsemalt ning sobivad stseeni konteksti loomulikumalt. Paradoksaalsel kombel on ta kõige naljakam siis, kui ei ürita nalja teha. Mina olen viimane inimene, kes tohiks Kustile pahaks panna soovi laval nalja heita. Ma ise teen seda kogu aeg ja mõnikord see isegi õnnestub. Mina olengi Kusti. Eesmärk pole oma loomulik huumorimeel maha salata, vaid taibata, et impros lähtub komöödia eelkõige inimlikest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Vaimukas dialoog on kõigest kirss tordil. Kui oled põhioskused - partneri jälgimise, toetamise ning tunnete väljendamise - omandanud, siis minu poolest rebi kasvõi nõrkemiseni kildu. Kui lugu sulle meeldis, anneta Jürmole siin veidi raha! Kui saame annetustest selle kuu lõpuks 70 000 eurot kokku, anname välja illustreeritud lasteraamatu Kusti ja Krõõda seiklustest. Anna oma panus laste kirjaoskuse parandamiseks!
Autor: Kadri Kalle - “Mis sul viga on?” = “Millest sa aru ei saa?” Tegemist ei ole meenutusega minu viimasest eraelulisest sõnavahetusest, vaid ühe improharjutusega. Kummalgi improviseerijal on üks neist lausetest ja stseen tuleb teha ainult neid kasutades. Harjutuse mõte on leida erinevaid viise, kuidas, muutes sõnade rõhuasetust, hääletooni või kasutades muid viise, saab lause tähendust muuta ja isegi lugu arendada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.  Ruutu10 Improfestival 2020 13.04.2020. Foto: Grete Kungla Tahtsin rääkida hoopis sellest, et mingil hetkel avastasin, kui paljude inimeste konfliktide tuum töö- ja eraelus ongi need kaks vastanduvat lauset. Mõnikord kasutatakse küll rohkem sõnu ja peenemaid väljendusviise, kuid sisu jääb ikkagi samaks. Miks sa niimoodi käitud? Kuidas sa mind ei mõista? Kui natuke järgi mõtled, leiad kindlasti mõne näite sellisest vestlusest ka oma elust. Võibolla oled isegi kasutanud täpselt samu lauseid. Kui palju me ketrame probleeme sellistes mustrites, mõistmata, miks me teineteisest aru ei saa? Hea meelega ütleksin nüüd, et tule improsse ja kõik need probleemid lahenevad. Et õpid lennult teisi mõistma ja kristallselgelt väljenduma. Aga ei, nii lihtne see pole. Impro ei anna meile imevõimeid ega lahenda inimpsühholoogia sügavamaid saladusi. Nüüd, kui olen need algul ülesköetud ootused purustanud, võiksin kogu jutu sinnapaika jätta. Aga tegelikult oli mu lool ju iva ka. Impro ei lahenda küll meie eest üldinimlikke suhtlusprobleeme, kuid õpetab nendega paremini toime tulema ja üksteist lihtsamini märkama. See aitab avastada oskusi, mis meil tegelikult juba olemas on, aga mida me ei kasuta. Näide: ühes proovis oli meil ülesandeks kahekesi laval teineteist lihtsalt vaadata. Ühel meist pidi peas olema väga konkreetne olukord (kes me teineteisele oleme, mis sündmused meie ümber on toimunud) ja üks konkreetne lause, mida sellises olukorras teisele öelda. Teine pidi pärast lühikest jõllitusaega situatsiooni ära arvama. Tegime katsetust. Kujutasin ette, et olen plaaninud abikaasaga puhkusereisile minna, kuid just avastanud, et mees on jätnud auto ülevaatusele viimata ja paistab, et me ei saagi puhkusele sõita. Olen asjad juba pakkinud ja täielikus frustratsioonis. “Kuidas sa võisid auto ülevaatuse tegemata jätta?” oli lause minu peas. Kui lavapartnerilt veidi aja pärast küsiti, milline oli meievaheline olukord, pakkus ta, et me oleme lähedased inimesed, võimalik, et lähisuhtes ja ta on jätnud midagi olulist tegemata, mille pärast ma pahane olen. Teine katse. Seekord pidin mina ära arvama, milles asi. Väga veider oli oletada spetsiifilist olukorda vaid kellegi vaikiva näo põhjal. Natukese aja pärast siiski tundus, et suudan näoilmest midagi välja lugeda. Pakkusin, et mu lavapartner kavandab röövi ja püüab veenda mind kaasa tulema. Tema mõttes mõlkuski kullarööv kaevanduses ja ta tahtis jätta muljet, et see on täiega hea plaan. Mind üllatas selle harjutuse juures, kuivõrd vähese info põhjal oli meil tegelikult võimalik umbkaudu ära arvata, mida me mõtlesime ja mis tundeid näitlesime. Arvestades sealjuures, et me pole üksteisele lähedased inimesed, vaid kord nädalas kohtuvad improentusiastid. Oskus üksteise nägudest ja kehahoiakust infot välja lugeda on seega tegelikult samuti üldinimlik, kuid verbaalse info müras heidame selle tihti kõrvale. Kui paljud arvavad, et improteatri tegemine on pidevalt tabavate ja humoorikate repliikide kohapeal välja mõtlemine ja et just see teeb selle esinemisvormi keeruliseks, siis mina leian, et keerukus peitub hoopis vaikuses ja pausides. Need hetked, kui me ei püüa naljakad olla ja laseme olukorral enda ja lavapartneri(te) vahel areneda ja kulgeda. Ja võtame aega, et nö lugeda oma partnerit, näha tema emotsiooni ja lasta tal reageerida. Nagu ühes töötoas öeldi: meie parim inspiratsioon laval on meie partner. Tihti ei anna me ka inimestele päriselus piisavalt vaikust ja pausi, et neid päriselt kuulata ja oodata, ilma et ise kohe mingi teravameelsusega vastaksime. Et neid päriselt vaadata, ilma et keskenduksime oma peas järgmise vaimukuse väljamõtlemisele. Impro annab meile võimaluse kõike seda harjutada ja õppida neid elemente oma käitumisse sisse kodeerima. Aga miks siis pole impronäitlejad ikkagi mõtete lugejad ja aeg-ajalt ka oma lähedastega tülitsevad? Sest impro ei tühista meie inimlikkust ega psühholoogilisi kiikse. Sest mõnikord me tõlgendame partnerite sõnatuid märke ja pilke ka totaalselt valesti. Selle vastu aitab järjepidevalt harjutada kaaslase jälgimist - nii elus kui improlaval. Nii et teinekord, kui keegi sulle käratab: “Mis sul viga on?” võid vastata: “Ma pole veel piisavalt improt teinud.” Ja kutsu ta endaga Avatud Improtundi. Lisaks Ruutu10 ridades improviseerimisele, töötab Kadri vabakutselise maailmaparandajana. Rohkem infot tema kohta leiad siit.
Autor: Jürmo Mehine Eelmises blogipostituses kirjutasin muuhulgas, et lihtsaim viis impros emotsioone usutavalt väljendada, on mängida iseennast. Võib-olla arvad sa, et sinu puhul see lähenemine ei töötaks, sest päriselus sa emotsionaalne pole. Vähemalt ei kipu sa tundeid välja näitama. Võin sulle julgustuseks öelda, et sa pole üksi. Igapäevaelus ei käitu keegi meist emotsionaalselt. See ei tähenda, et sa loomu poolest tuim eestlane oleksid, vaid et elu on sind treeninud tundeid varjama.  Karolina tundetut eestlast mängimas. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim Elus aitab tunnete alla surumine meil negatiivseid tagajärgi vältida. Näiteks kujutle olukorda, kus ülemus “palub” sul reede õhtul kauem töötada. Vastad tõenäoliselt “Jah, pole probleemi”, ehkki sisimas tahaksid haarata lähima pastapliiatsi ning selle bossile kõrri torgata. Seesmiselt võid tunda end maruvihasena, sest su peoplaanid keerati tuksi. Hirm töökoha kaotuse ees hoiab sind aga emotsionaalselt ausalt reageerimast. Improlaval mõjuks selline stseen ajusid nüristavalt igavana. Mitte midagi ei juhtu, sest temperament hoitakse vaos. Emotsioone filtreeriv tegelane on eristamatu tundetust karakterist. Sestap peame stseenis muutma oma sisemaailma väliselt nähtavaks. Peame käituma ausalt ehk vastupidiselt sellele, kuidas reaalsuses toimime. Publik tahab näha, kuidas töötaja ülekohtuse palve peale enesevalitsuse kaotab ning kontoritarvetega tööandja kõrisõlme peal amatöörkirurgiat praktiseerib. Vahel varjame emotsionaalset tõde soovist hoiduda teise inimese tundeid haavamast. Kui sõber küsib, kuidas sulle tema uus soeng meeldib, vastad alati, et see näeb kena välja. Isegi juhul, kui värske Kopli mullet sinu okserefleksi peaks aktiveerima, hoiad end tagasi. Improviseerides lase see kõik välja. Taas põhjustab viisakas ja valelik käitumine igava stseeni. Emotsionaalselt aus reaktsioon aga haarab kohe publiku tähelepanu. Vast olulisim põhjus, miks emotsioone filtreerime, on hirm sattuda haavatavasse või piinlikku olukorda. Näiteks sa ei avalda sulle meeldivale inimesele esimesel võimalusel oma tundeid tema vastu. Ausalt käitudes riskiksid potentsiaalse tulevase abikaasa eemale peletamisega. Lisaks annaksid talle tohutu võimu sulle korvi anda ja haiget teha. Impros seevastu tahame end just haavamise sihtmärgiks seada. Selleks, et publik tegelaste vastu midagi tunneks, peab ta esmalt nägema, et karakterid ise on toimuvast emotsionaalselt mõjutatud. See ei saa juhtuda, kui tunded endasse jätame. Tõeliselt ausad oleme oma emotsioonidega vaid lähimate sõprade, terapeudi või iseenese seltskonnas. Improlaval peaksime samasse haavatavasse seisundisse astuma. Päriselu on nagu pokkerimäng - näeme kurja vaeva, et meie näoilme meie kaarte ei reedaks. Improlaval tahame kaardid kõigile avada, ehkki see meie karakterile pankrotiga võib lõppeda. Selles mõttes on improstseen realistlikum või vähemalt ausam kui reaalsus. Elus valetame, laval räägime tõtt. Võib-olla suhtud kogu sellesse juttu skeptiliselt ning leiad, et kui igas stseenis ohjeldamatult tunnetest räägid, muutub impro igavaks melodraamaks. Sina seevastu ihkad kogu hingest komöödiat viljeleda ning üritad laval pigem vaimukat dialoogi toota. Tea, et emotsionaalne ausus suudab edukalt publiku lõkerdama ajada. Järgmine kord etendust vaadates pane hoolikalt tähele, kui sageli itsitab publik karakteri maskeerimata emotsiooni ja kui harva improviseerija teravmeelse repliigi peale. Naer on tahtmatu reaktsioon ootamatusele ning tõde just sel põhjusel naljakas ongi - elus kohtame seda nii harva. Kui oled näinud kaubanduskeskuses mõnd last valjusti ja väljendusrikkalt jonnimas siis küllap oled ka kuulnud tema ema teda korrale kutsumas sõnadega “Ära tee stseeni!” Teisisõnu: “Varja oma tegelikke tundeid!” Publik tuleb improetendusele lootuses, et just stseene sa esitadki. Seega pead laval olema rohkem sina ise kui igapäevaelus. Ära valmista publikule pettumust, vaid käitu emotsionaalselt niisama vabalt ja ausalt kui viimati lapsepõlves, siis kui emme keeldus sulle jäätist ostmast! Pane hoolikalt tähele, sest ma ütlen seda ainult ühe korra! Kui sa tahad veel Jürmot elusalt näha ja tema blogiartikleid lugeda, siis maksa lunaraha siin! Ja ära mõtlegi politseiga ühendust võtta!
Valmistusin algavaks Ruutu10 improõppe näidistunniks, kuniks saabus esimene osaleja. Aega veel oli, seega otsustasin temaga vestelda ja uurida, miks teda impro huvitab. Tuli välja, et ta ei tea sellest midagi. Tuttav soovitas ja siin ta nüüd istub. Ta päris mult vastu, et mis sorti inimesed seda teevad? Vastasin, et ilmselt kodanikud, kes huvituvad enesearengust. See pole ainult teatri või komöödia fännidele, sest kasud rakenduvad ka igapäevastesse olukordadesse. “Mis kasud?” küsis ta, pea viltu. Avasin tahvelarvutist Ruutu10 blogi artiklid ja andsin talle lugeda seda sama, sellel ajahetkel mitte eksisteerivat postitust.  Improõpilased improtunnist kasu saamas. Ruutu10 Avatud Improtund. 10.09.2018. Foto: Mona Õispuu Jagan õppe järgmistesse kategooriatesse: impro, koostöö, stseenid, komöödia ja esinemine. Iga valdkonnas tuleb õpilastel omandada teatud oskused ja Ruutu10-s on kindlad harjutused, mis nendele keskenduvad. IMPROSeda oskust demonstreerivad ka osavalt freestyle räpparid ja muusikud, kes improviseerivad. Ei ole vaja ilmtingimata tulla Ruutu10-sse õppima, äkki kõnetab räpp sind rohkem kui teatriline improvisatsioon. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
KOOSTÖÖKujuta ette, et teed improt, aga mitte enam üksi, vaid koos teistega. Nagu muusik, kes seekord musitseerib bändis ja peab arvestama ka, mida teised instrumentalistid mängivad. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
STSEENIDNüüd oleme juba konkreetsemalt jõudnud Ruutu10 stiili juurde, kus teeme teatrilist improvisatsiooni. Tänu sellele on õpilasel võimalus omandada veel teisi kasulikke oskuseid. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
KOMÖÖDIAMul oli huvitav situatsioon. Tüdruksõber pöördus minu poole murega: “Martin, mida naljakat ma talle vastu kirjutan?” See pani mind mõtlema. Tahame isegi tühisele messengeri kirjale naljakalt vastata. Komöödia ümbritseb meid ja soov oma lähedasi naerma panna on meil kõigil. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
ESINEMINETeeme kunsti, mida on ka meeldiv vaadata. Seega miks mitte seda teistele ka esitada. Esinemine tekitab ärevust. Nii koolis kui tööl oleme teinud ettekandeid. Võib-olla on sul vaja lausa suurele grupile mõnest teemast rääkida. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
Neid kõiki oskuseid on õpilasel võimalus omandada Ruutu10 improõppes. Võib-olla ühinesid õppega, et esinemisnärvi alandada ja esmapilgul ei ole soov stseene teha. Mõtle hoopis kasudele, mis sellega kaasnevad. Õpime improt turvalises keskkonnas, kus julgustame inimesi katsetama. Elame neile kaasa ka siis, kui valesti läheb. Muretseme vähem tulemuse pärast ja naudime rohkem protsessi. Kuna impro toimub hetkes, siis oma valikute muutmiseks aega tagasi kerida ei saa. Hästi improviseerimiseks tuleb sul omandada need oskused instinktiivsel tasemel. Martinil sai seda postitust kirjutades tintenpen tühjaks. Kui tahad, et ta ka edaspidi blogida saaks, siis anneta talle siin raha uue sulepea soetamiseks.
Autor: Rauno Meronen Meil oli vaja 2018/19 hooajal välja selgitada, kas senine panustamine improkogukonda etenduste ja kooli arendamise näol tasub end ära.  Pildil meie arusaamatus, kas hooaeg on juba läbi või mitte. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 17.11.19. Fotograaf: Mona Õispuu Saime vastuse, et emotsionaalselt tasub igati ära. Inimesed, nende toetus, läbisaamine ja suhtumine on lihtsalt imetlusväärsed. Me ei oska paremat seltskonda Ruutu10 juurde soovidagi. Ruutu10-st on saanud tõmbekeskus kõigile, kes soovivad teha improkomöödiat, naerda ja areneda näitleja, koomiku ja inimesena. Meie kogukonna tugevust ja ühtsust näitab meie värskeim laienemine: prooviruum. Võtsime finantsriski ning rentisime juurde ühe ruumi, kus oleks mõnus proove teha. Ruumi väljaehitusel aitasid jõu ja nõuga Ruutu10 sõbrad. Me värvisime ja sisustasime Ruutu10 prooviruumi. Laienduse rahastamiseks korraldasime tuluõhtu ÖöFUNdraiser. Kogusime lugematul hulgal häid emotsioone, naeru ja 747 eurot. Tänu sellele kasvas Ruutu10 keskuse võimekus: improstuudios on vinge lavavalgustus, prooviruum on õdus ja mugav. Improõpe Uued õpilased toovad värskust ja entusiasmi. Teist hooaega järjest saime pakkuda süsteemset Improõpet ning meid rõõmustab positiivne tagasiside õpilastelt. Hooaja vältel on Improõppes õppinud 55 erinevat inimest. Avalikud töötoad Tartu on Avatud Improtunni osaliste arvu ja huviga Tallinnale järele jõudnud ning vahel mõtleme, et äkki kord nädalas jääb väheks. COVID-19 laialdane populaarsus haigestumisel viskas lauale idee virtuaalsetest improtundidest. Zoom-zoom lendas mesimoom ning oligi Ruutu10 saavutanud rahvusvahelise leviku: üks Londonis elav eestlane osales regulaarselt improtunnis. Lisaks Avatud Improtundidele leidsid aset Stseenitreening, Avatud Improproov, Improõppe näidistunnid ning kahe välisõppejõu - Trent Pancy ja Itamar Karbiani - treeningud. Töötubadele lisaks tärkas uus nähtus: grupitreeningud. Seltskond sarnaste huvidega improviseerijaid leppisid kokku aja ja koha, et harjutada ning mõnel juhul ka esineda Ruutu10 Vaba Laval. Töötubades osalejaid kokku - 560. Töötubasid kokku - 76. Avalikud etendused 2019/20 hooaeg alustas mõningate muudatustega. Eelmise hooaja lühiformaadi pealavast “Meistrite liiga” sai “Eesti otsib improstaari” ning kõrvallavast “Komöödiasport” sai “Vastasseis”. Improkomöödia Pühapäeval vahetasime Kompanii ja Täismaja etteasted Kahe Vahel duo ja improgrupp Meelise vastu. Lisaks ilmselt üks põnevamaid väljakutseid oli Eesti Impro10 projekt, mis ühendas kõik neli Eestis tegutsevat improteatrit (Ruutu10, Improteater IMPEERIUM, Jaa Improteater ning Eesti Improteater), et tuua välja kolmel korral etenduse “IMPROGEDDON ehk ilus päev, et surra”. Lavale astus iga improteatri kõige kõrgema lennuga improviseerijad ning haarav sisu täitis saali rekordarv külastajatega. Peale seda projekti võib kindlalt öelda, et improteatrid Eestis ei ole omavahel konkurendid, vaid sõbrad. Me ei saa üle ega ümber COVID-19 mõjudest Ruutu10 etendustegevusele. Märtsi, aprilli ja mai etendused jäid ära või toimusid otseülekandena. Improetenduse pakkumine virtuaalsel sillal pakkus tõsist väljakutset, õnnestumisi ning õppetunde. Me ei plaani loobuda meelelahutuse pakkumisest ülekande vahendusel. Etendustel külastajaid kokku - 1666. Etendusi kokku - 44.
Tänuavaldused Suur-suur tänu teile VII hooaja lahedaks tegemise eest! Improviseerijad: Jürmo Mehine, Andres Kalle, Enel Murakas, Märt Samma, Krtistjan Vatter, Karolina Tiigimäe, Tanel Sirp, Maarja Korstnik, Veiko Soomets, Janika Hirvelaan, Valmar Kasuk, Gregori Palm, Margus Toots, Ando David Roots, Markus Koidu, Erik Mänd, Liisi Raudsepp, Mirja Meriste, Kaupo Vaher, Krister H. Sepp, Anna-Maria Rebane, Anna Peterson, Liis Kuusik, Rita Lipijäinen, Jevgeni Varzinov, Kadri Kalle, Rauno Meronen, Toivo Värbu, Martin Junna, Henri Järvik, Jaanika-Jane Tõnurist, Joonas Kriisk, Kevin Piperal, William Vaask. Piletimüüjad: Ilona Põld, Krister H. Sepp, Veiko Soomets, Rita Lipijäinen, Liis Kuusik. Operaatorid: Aldur Helekivi, Janika Hirvelaan, Eerik Vija, Ailar Uffert. Heli- ja valgustehnikud: Ando Roots, Jürgen Reismaa. Disainer: Juulia Juhkam. Muusik: Veeda Kala. Produtsent: Grete Kungla. Juhatuse liikmed: Rauno Meronen, Martin Junna, Toivo Värbu. Koostööpartnerid: PixTech Productions, Von Krahli teater, Von Glehni teater, Triinude Toiduministeerium, Kelmi elutuba, Vilde ja Vine, Tiigi Seltsimaja, Teoteater, Karlova teater, Ticketer. Ilusat suve ning kohtumiseni Ruutu10 VIII hooajal! Kui sulle meeldib meie blogi lugeda, siis näita seda väikese annetusega siin. Sa ju ei taha, et Rauno endale päris töö leiaks?
Autor: Martin Junna Improstseenid võib jagada kaheks: orgaanilised ja premissist lähtuvad. Üldjuhul inspireerib orgaanilist stseeni publiku pakutud sõna. Improviseerijad reageerivad üksteisele ning avastavad stseeni hetkest hetkesse. Sellise stiiliga tutvutakse Ruutu10 improõppe I moodulis.  Jürmo premissiga vaevlemas. Ruutu10 TILT-il. 20.09.2019. Foto: Reio Raudheiding Ruutu10 improõppe II moodulis õpitakse premissist lähtuvat improt. See tekitab õpilastes segadust, sest teema on uus ja keeruline ning vastavad oskused puuduvad. Selles postituses kirjutan premissi teooriast, et tunnis saaks keskenduda harjutamisele. Premissil põhinevas impros alustab improviseerija stseeni koomilise ideega. See tähendab, et tal on valmis mõeldud platvorm/baasreaalsus/kontekst (kes oleme, kus oleme ja mida teeme) ja idee, mis siin naljakat on. Ta esitleb oma ideed nii, et lavapartner saaks sellega kaasa tulla. Kas premiss stseenid on ikka päris impro, kui sa alustad juba olemasoleva ideega? On küll. Sa ei mõelnud ideed kodus välja. Idee tuli sul nüüd laval. Pealegi pole sul aimugi, kuidas stseen areneb ja lõpeb. Kust kohast ma koomilise idee saan? Premiss impro lahutamatuks osaks on “avamine”, mille eesmärgiks on anda improviseerijatele ideid. Kõige lihtsam “avamine” premiss stseenideks on monoloog, mida kasutame ka II moodulis. Mis on monoloog? Monoloog tähendab premissi-põhise impro kontekstis tõestisündinud lugu. Improviseerija räägib sündmusest, mis temaga juhtus. Teda inspireerib publikult saadud sõna. Näiteks kui inspiratsioonisõnaks on “kommid”, siis ära piirdu vaid arvamusega “liiga palju suhkrut on tervisele kahjulik”. Pigem jutusta lugu, millest saab koomilisi ideid. Näiteks inspiratsioonisõnast “komm” tuleb mul selline mälestus: “Mulle meenub üks Tartu proov, kui Erik oli kuskilt saanud maasikamaitselise Hubba Bubba nätsupaki. See oli suhkruvatine, aga kui seda närisin, siis muutus see nätsuks. Erik ise seda ei tahtnud ja pakkus meile. Mina mõtlesin, et viimati närisin Hubba Bubbat lapsena. Seega võtsin suure entusiasmiga pakkumise vastu. Proovi lõpuni oli kümme minutit aega ja hakkasin seda järama. Algul panin natukene suhu ja oli täitsa hea, aga siis panin veel, et maitse säiliks ja et saaks suuremat mulli puhuda. Lõpuks olin kogu paki suhu toppinud, lõualihased ära väsitanud ja ühe keskmiselt haleda mulli puhunud. Kuid siis muutus enesetunne halvaks ja näts oli väga läila maitsega. Sülitasin selle prügikasti ja loputuseks jõin terve pudeli vett ja elasin õnnelikult elu lõpuni edasi.” Lugu ei pea olema geniaalne, huvitav ega naljakas. Baaris mul äsja jutustatud looga naisi ei õnnestunud sebida, aga premissist lähtuva impro madala lati ületab see nagu Marko Aleksejev tänava äärekivi. Pea meeles, et lugu peab olema päriselt juhtunud. Kui jutustad väljamõeldud loo, siis see kipub minema liiga absurdeks ja improviseerijatel ei ole seda enam kuhugi kõrgendada. Samuti publik haistab su valet kiiremini kui Ferrari nullist sajani kiirendab ja kaotab su vastu huvi ning usalduse. Sulle meenub see lugu sellepärast, et seal juhtus midagi, mis murdis argielu rutiini. Seetõttu peidab see endas koomilist potentsiaali, mida improviseerijad saavad kasutada. Teisisõnu on tegu koomika igavikukiviga, mille pärast on peetud lugematul arvul sõdu. Samuti ei rääkinud ma lugu kommidest, vaid see meenutas mulle nätsuga seotud lugu. Kas rikkusin reegleid? Ei! Kui sul inspiratsioonisõnaga lugu ei meenu, siis võid leida seotud sõnu. Näiteks: “Kommid tuletavad mulle meelde suhkrut, mis meenutab mulle koogi tegemist, mis paneb mind mõtlema sünnipäevast, kui tegin küpsisetorti jne.” Nõnda saab publik aru, kuidas oma looni jõudsid. Ära ole monoloogiga kitsi. Minu loo saab võtta kokku kahe lausega: “Ükskord tõi Erik proovi Hubba Bubbat. Ma sõin selle kõik korraga ära ja mul hakkas paha.” Anna rohkem tagamaad ja detaile. Proovi rääkida lugu vähemalt kaks minutit, siis on improviseerijatel rohkem materjali, millest inspireeruda. Kuidas ma monoloogist koomilise idee saan? Kõigepealt ütlen, mida mitte teha. Me ei taha monoloogi taasesitada, sest publik juba teab, mis seal aset leidis. Nii et kui su idee oli mängida Martinit, kes võtab proovis nätsu, paneb terve nätsupaki suhu ja proovi lõpuks sülitab selle välja, siis pead veidi rohkem vaeva nägema. Isegi mina (Martin) sain sellega hakkama ja sa ei taha sihtida nii madalale kui mina, eksju? Samuti me ei taha monoloogist võtta ühte sõna, nt “maasikamaitseline”, ja improviseerida orgaanilist stseeni. Tahame monoloogist tuvastada huvitava või naljaka idee. Tihti on nendeks hetked, kui publik naerab või kui ise naerad. Kuigi publiku naerma ajamine pole monoloogi rääkija ülesanne, siis see enamjaolt juhtub, kuna ta räägib midagi, mis murdis argielu rutiini. Minu mõtted näitemonoloogist:
Pane tähele, et mõtted ei ole üksikud märksõnad. Need on laused, mis kirjeldavad situatsiooni. Kuidas ma monoloogi ideest vormin koomilise idee? Oledki jõudnud kõige raskema osani. Tuletan meelde, et premiss on koomiline idee, kus improviseerijal on valmis mõeldud kontekst (kes oleme, kus oleme ja mida teeme) ning mis seal naljakat on. Konteksti välja mõtlemiseks on 3 varianti:
Näiteks: Võtame idee: “Erik, kellel on kaasas laste maiused.” 1. Monoloogi kontekst: Kes: proovi tegijad (ilmselt näitlejad või improviseerijad. Ma küll seda monoloogis ei täpsustanud, aga seda võib eeldada).Kus: Tartu prooviruumis. Mida teevad: proovi. Aga ma sain aru, et me ei tohi monoloogi ümber mängida? Ei tohigi. Sa kasutad seda alguspunktina, aga mitte kogu stseenina. Stseeni sisuks saab koomilise idee kõrgendamine. Luba ma nüüd jätkan näitega. 2. Üks samm edasi: Kes: improviseerjad või siis näitlejad (sama, mis monoloogis) Kus: sünnipäevapeol (muudetud). Mida teevad: mängivad joomismängu (muudetud). 3. Analoog: Kes: jalgpallurid (muudetud). Kus: jalgpallistaadionil (muudetud). Mida teevad: trenni (muudetud). NB: Soovitan monoloogis mainitud nimed stseenis ära vahetada. Nt kui monoloogi rääkis Martin ja ta jutustas sündmusest, kuidas Erik nätsu tõi, siis stseenis ära neid nimesid kasuta. Pane neile teised nimed, nt Lasnamäe Lenni ja BMW Priit. Nõnda ei jää nalja keskpunktiks monoloogi rääkija, vaid situatsioon. Me niigi kasutame tema tõestisündinud lugu, seega pole vaja isiklikumaks minna. Kuidas sa teadsid “analoog” näites jalgpallurite idee peale tulla? Ei teadnudki. Võtsin suvaliselt teise valdkonna. Kui edasi mõtteid loobin, siis võin pakkuda veel politseinikud jaoskonnas hommikusel briifingul, tuletõrjujaid põleva maja ees tuld kustutamas, kodutud silla all hiirt küpsetamas jne. Nimekiri on lõputu. Olen valinud idee ja konteksti, nüüd mis? Nüüd tuleb need kaks asja kokku panna ja siis ongi premiss valmis. Näite ideeks võtan “Erik, kellel on kaasas lastemaiused” ja kasutan monoloogi konteksti ehk improviseerijad Tartu prooviruumis teevad proovi. Aga mis edasi? Kavatsesingi sellest kohe kirjutada. Sa ei pea kogu aeg vahele segama. Kui sul on baasreaalsus olemas, siis saame hakata ideed koomiliselt kõrgendama. Nt monoloogis oli Erikul kaasas ainult näts, aga kasvatame seda. Lisame juurde erinevaid maiustusi: pulgakommid, krõpsud, limonaad, miks mitte ka laste mänguasjad. Pane tähele, et me ei esita monoloogis jutustatut, vaid selle situatsiooni kõrgendatud versiooni. See ei tundu mulle niivõrd stseen kui lihtsalt nimekiri asjadest. Kui sa terve aeg telefonis ei oleks ja loeksid tähele… Oih, sa loedki seda telefonist. Minu paha. Selleks, et vältida stseeni nimekirjaks kujunemist, tuleb vastata küsimusele "miks", konkreetselt meie näites: "Miks Erikul nii palju maiuseid kaasas on?” Näiteks minu idee on, et “vanemad onud” kutsuvad Erikut koguaeg oma kaubikusse ja pakuvad kommi. Samuti ei tohi ära unustada emotsionaalset reageerimist. Näiteks kujutan ette, kuidas teised muretsevad Eriku pärast, aga Erik kinnitab, et “vanemad onud” ei ahista teda, vaid räägivad talle oma kaubiku sisustusest, sest keegi teine neid ei kuula. Kas ma pean kogu stseeni valmis mõtlema? Ei pea. Sinu ülesandeks on esitleda kontekst ja idee. Põhjendamine ja kõrgendamine jääb stseeni tegijate ülesandeks. Kuidas mu partner aru saab, mis ideed ma teha tahan? Üldised reeglid on need:
Kuna sinu partner kuulis ka sama monoloogi, siis ta peaks otsad kokku viima ja mõistma, mis su idee on. Nõuanded idee välja mängimiseks:
Pea meeles, et partner ei jääks stseeni lõpuni kaasreisijaks, vaid reageeriks ka emotsionaalselt ja aitaks seda edasi viia ning kõrgendada. Kuidas teised improviseerijad aru saavad, et ma soovin oma premissi alustada? Üldine kokkulepitud reegel on see: kes esimesena lavale läheb, tema ideed me kuulame ja mängime. Kas võib samal ajal nii oma kui partneri premissi ideid mängida ehk ühendada ühes stseenis mitut premissi? Ei. Impro on niigi raske ja sellega teed sa selle 100 korda raskemaks. Samuti iga premiss peaks olema piisavalt hea, et sellega teha 2-3 minutiline stseen. Kui mitu premissi kokku panna, siis põletate kõik need ideed liiga kiirelt ära ja ülejäänud 15 minutit polegi midagi teha. Mis siis saab, kui ma ei saa partneri premissist aru? Siis teete tavalist orgaanilist stseeni. Kui partnerina sa ei ole ideest pärast tema kolmandat repliiki aru saanud, siis jumala eest, ära jää passiivseks sõitjaks stseeni lõpuni. Ära proovi seda ideed kaks minutit värisedes ära arvata. Suure tõenäosusega initsieerijal ei olnud formuleeritud premissi või kui oli, siis ta lasi selle tuulde oma halva alustusega. Mis tuletab mulle meelde, et saame ideed jagada kolme kategooriasse:
Tundub nagu päris palju asju, mida silmas pidada. Ma ei usu, et ma sellega hakkama saan. Saad küll. Tuleb vaid harjutada ja enne kui arugi saad, oled premissi meister. Pealegi kõige hullem, mis sünnib, kui premissi pole, on tavaline orgaaniline improstseen. Kui lähebki valesti, siis kedagi süüdistada pole mõtet. Impros läheb nagunii rohkem valesti kui õigesti. Kasutame neid “vigu” enda kasuks ja avastame koos midagi veel ägedamat. See ongi impro eelis tavateatri ja filmi ees. Vau - jõudsidki kogu postituse läbi loetud! Muljetavaldav saavutus! Oled tubli pingutuse eest autasu ära teeninud. Premeerime sind võimalusega annetada Martinile siin veidi raha, et tal ka edaspidi jätkuks jaksu blogi kirjutada. Aga ära teistega seda linki jaga, muidu toovad kõik oma raha meile. Meil pole seda enam varsti kuhugi mahutada.
Autor: Jürmo Mehine Eelmises postituses kirjutasin, et laval mängitava karakteri muudavad huvitavaks kolm elementi:
 "Mina vä?" Ruutu10 TILT-il. 20.09.2019. Foto: Reio Raudheiding Igapäevaelus reageerid sa alati loomulike ning usutavate emotsioonidega. Näiteks iga kord, kui kohtad kummitust, näed välja nagu oleksid just kummitust kohanud. Samuti on sul välja kujunenud kindel maailmapilt. Ning kahtlemata on su elulugu kirevaid detaile tihedalt täis pikitud. Millegipärast kipume improviseerides kõik need huvitavad omadused lava taha jätma, et hambad ristis täiesti tühja koha pealt uut põnevat karakterit välja pigistada. Muutkem seda harjumust! Lihtsaim viis väljendada emotsioone usutavalt on mängida iseend. Toimida laval vastavalt sellele, kuidas sa ise antud olukorras reageeriksid. Kui ma paar aastat tagasi oma päevinäinud Renault Megane’iga lõplikult hüvasti pidin jätma, tabas mind lein, sest masin oli minu jaoks omandanud märkimisväärse sentimentaalse väärtuse (see oli ühtlasi tema ainus väärtus). Kui mu karakter stseenis auto kortsu sõidab, väljendan sama tunnet. Kui aga sinus põhjustavad liiklusõnnetused näiteks eufooriat (ja kelles ei põhjusta?), siis näita seda. Kui reaktsioon tundub sulle loomulik, tajub sama ka publik. Algajatel improviseerijatel takistab vahel usutava emotsiooni esitamist napp näitlemisoskus. Kui mängid iseennast, muutub impro selle võrra lihtsamaks, sest sa ei peagi näitlema. Pole tarvis mõistatada, mida su karakter tunneb ja kuidas seda väljendada. Piisab, kui reageerid nagu mistahes muul hetkel päriselus. Sa oled elu jooksul kogenud kurbust, viha, vastikust ja võibolla isegi rõõmu. Sa oskad iseendana kõiki emotsioone veenvalt edasi anda, sest oled seda enam kui 60 aastat (ma ei tea su täpset vanust, aga pakun välimuse järgi, Toivo) lavalt eemal harrastanud. Tee seda ka stseenis ning publik elab su tegelasele kaasa. Karakteri kõik tegevused ja repliigid peaksid lähtuma tema maailmavaatest. Ka siin avaneb suurepärane võimalus lasta oma iseloomul läbi kumada. Oletame näiteks, et sind häirib, kui sul oodata lastakse. Kui leiad end stseenist, kus teine tegelane kokku lepitud kohtumisele hilineb, siis käitu vastavalt oma loomusele. Pea partnerile loeng õigeaegse saabumise tähtsusest. Nõua, et ta raisatud aja sulle rahaliselt hüvitaks. Kuna karakteri seisukohad kuuluvad tegelikult sulle, suudad sa neid kaitsta veenvamalt, kui välja mõeldud isiku fiktiivseid arvamusi. Karakteri maailmavaate kujundamisel võid oma isikupära võimendada, mängida äärmuslikku versiooni iseendast. Kui sind vaid kergelt häirib teiste hilinemine, siis sinu karakter lausa jälestab inimesi, kes määratud aegadest kinni ei pea. Ta leiab, et neid, kes kaaslasel viis minutit oodata lasevad, on õigustatud karistada rahatrahviga. 15 minutit - vanglakaristus. Pool tundi - surmanuhtlus. 35 minutit - range kirjalik noomitus. Sinu eneseparoodiat on publikul huvitav jälgida - ehkki tegelane on ekstreemsuseni liialdatud, põhineb ta ikkagi reaalsusel, nii et vaataja saab temaga suhestuda. Huvitavat tegelast ilmestavad konkreetsed detailid. Sageli aga pöördume nende esile manamiseks valesse kohta - oma kujutlusvõime poole. Meie fantaasia kipub esinemispinge all parimal juhul nõrku üksikasju, halvimal mitte midagi tootma. Näiteks kui stseenis küsitakse kooliõpilaselt, mida ta pärast tunde kavatseb ette võtta, kuuleme harilikult kolme tüüpi vastuseid:
Selle asemel, et loota piiratud kujutlusvõimele, on kasulikum toetuda oma rikkale mälule. Sealt ammutad reaalseid, originaalseid, konkreetseid ning sulle läbi ja lõhki tuttavaid detaile. Kui minu karakterilt küsitakse, mida ta pärast tunde teeb, meenutan omaenese koolipõlve. Sageli käisin arvutiklassis, et internetist pop-laulude tekste otsida ning diskettide peal koju tassida ja hiljem pähe õppida. Kodusel raalil internetiühendus puudus - sajandi algus oli trööstitu ajajärk. See lugu tundub reaalne, sest täpselt seda ta ongi. Mistahes fakt meie elust iseloomustab tegelast ilmekamalt, kui meie fantaasia vili. Tõde, nagu täheldas Mark Twain, on väljamõeldisestki veidram. Et su karakter tunduks huvitav, pead laval olema rohkem sina ise, mitte vähem. Sul on ainulaadne maailmapilt ja elukäik ning omanäoline, kuid universaalselt mõistetav viis emotsioone väljendada. Oleks kahju, kui sa publiku sellest ilma jätad. Keegi teine sinu isikupära lavale ei saa tuua - ma tean, sest olen üritanud. See ei tähenda, et sa ei tohi enam kunagi muid karaktereid mängida. Küll aga: kui tahad veenvalt kellekski ümber kehastuda, pead esmalt suutma usutavalt mängida iseend. Oled selle rolli jaoks sündinud ning kogu elu harjutanud. Kui artikkel sulle meeldis, anneta Jürmole siin raha, et ta ei peaks enam mustal turul oma elundeid müüma. Või võta temaga eraviisiliselt ühendust, kui oled huvitatud vähekasutatud põrna soetamisest.
Autor: Rauno Meronen 12. märtsil 2020 kuulutati Eesti Vabariigis välja eriolukord seoses COVID-19 pandeemiaga maailmas. See raputas tõsiselt meie jalgealust, sest keelati meie tegevuse põhieeldus: kogunemine kitsasse ruumi. Ära jäid etendused, töötoad ning eratellimused. Kogu plaan lendas aknast välja ning uksest astus sisse teadmatus. Ilmselgeks sai asjaolu, et peame olukorraga kohanema. Meie silme ees oli kaks tulevikuperspektiivi:
 Ruutu10 kriisikoosolek. Ruutu10 Meistrite liiga. 19.05.2019. Plaanida on tore, kuid me peame suutma kavatsustest lahti lasta ja kohanema olukorraga, millega seisame silmitsi. Selle õppetunni sain tõdemusest, et improstseenis läheb lugu oma rada, sest lavapartneri valikuid ei saa kontrollida. Mäletan stseeni, kus alustasin repliigiga: “Kas sa tuleksid mulle naiseks?” Minu idee hävines, kui teine improviseerija vastas: “Me oleme detektiivid mõrvapaigas.” Tekkis soov väänata olukorda nii, et minu idee jääks kehtima. Kui improstseenis veel saan seda teha (ei soovita küll), siis päris elus antud lahendus ei toimiks. Eluline olukord: meil oli nägemus, milline võiks Ruutu10 VII hooaeg välja näha ning planeerisime vastavalt. Me ei osanud arvestada faktiga, et 12. märtsil sunnib COVID-19 meid tegevuskavaga hüvasti jätma. Kas kujutate ette, et me ei aktsepteeri pandeemiat, sest see ei sobi meile? Improstseenis, sattunud silmitsi ootamatusega, säilitasin rahu. Pingestumise asemel lõdvestusin, võtsin endale hetke kohaneda ning aktsepteerisin olukorda nii nagu see on: ma olen mõrvauurija, kes teeb oma kolleegile mõrva sündmuspaigal abieluettepaneku. Sellises situatsioonis olen ma praegu ning jutul lõpp. Reaalses maailmas: me juhime improteatrit ajal, kui ei tohi etendusi korraldada. Suutlikkus reaalsusega tõtt vaadata ning leppida paratamatusega vabastab tohutus koguses energiat. Vabaks jäänud jõu saame suunata tähelepanelikkusesse, et märgata tekkinud võimalusi. Kuigi romantiline lugu abieluettepanekust lendas prügikasti, on meil mõrvauurija, kes teeb kolleegile mõrva sündmuspaigal abieluettepaneku. Minu peas ülimalt koomiline idee. Nii palju võimalusi, mida mängida. Kui palju mu tegelane on selleks hetkeks valmistunud? Kas kohe tuleb nurga tagant preester, kes abielutseremoonia läbi viib? Äkki tulevad juba külalised, sealhulgas ka taktitundetu onu Priit? Ja loomulikult leiab kõik see aset keset mõrva sündmuspaika, kus kriminalistid asitõendeid koguvad. 13. märtsil reklaamiti Kanal2 saates “Õhtu” meie 15. märtsil toimuma pidanud etendust. Jee! Kuna rahvakogunemised olid keelatud, siis me ei saanud publikule esineda. Buu! Samas avanes võimalus teha etendusest otseülekanne. Jee! Tavaolukorras poleks see ettevõtmine päevavalgust näinud, sest me ei uskunud, et sellega hakkama saaks. Me teostasime idee kahe ja poole päevaga (rohkem aega lihtsalt polnud - tähtajad on tüütud, aga võrratud). Saime väärtuslikud õppetunnid ja enesekindluse. Jee! Neid otseülekandeid tuleb veel, sajab alla, tuleb veel, lausa miljoneid, kui tsiteerida William Shakespeare’i või oli see keegi teine? Ma ka kõiki neid jalgpallureid ei tea. Kuigi see kõlab minu peas imelikult, siis me jaatasime tekkinud olukorda nagu me jaatame kaasimproviseerija pakkumist. Me võtsime aja maha, et administratiivtööga järele jõuda. Iganädalaselt hakkasid toimuma virtuaalsed Avatud Improtunnid. Improtunnis põhjendame olukorra jaatamist partneri toetamisena, kuid elus pole paratamatust nagunii võimalik eitada. Õppetund improst eraellu: jaata tekkinud olukordi. Õppetund päris maailmast improlavale: ära hinda partneri pakkumist, vaid võta seda kui paratamatust. Harilikult kirjutame siia mingi nalja, et teilt annetust nuiata, aga praegu on tõsi taga - seoses eriolukorraga puudub Raunol sissetulek. Kui sinul on elukutsevalikuga rohkem vedanud ja sa tunned, et Rauno jutust sulle kasu oli, siis võid talle siin veidi pappi köhida. Aga köhi varrukasse, siis on papp kohe varrukast võtta.
Autor: Martin Junna Ma olin ehk 15-aastane. Minu onu korraldas grillpeo, kuhu kogunes palju rahvast. Nende hulgas nägin endavanust tütarlast. Tema varesemustad juuksed, sale keha ja kena naeratus lummasid mind hetkega. Mul õnnestus temaga rääkida ning tundus, et ka mina pakun talle huvi. Vestlesime, naersime ja leidsime ennast rahvast eraldatuna. Tundus nagu ideaalne võimalus teda suudelda. Ma polnud seda varem algatanud ja kõiksugu ebakindlad mõtted vallutasid minu mõistuse nagu mongolid Aasia.  Ruutu10 Eesti otsib improstaari 13.10.2019. Foto: Kelli Riim “Äkki tema ei taha suudelda.” “Äkki ma ei ole piisavalt hea.” “Äkki tal on juba keegi.” Peopesi kattis higi ja süda arvas, et jookseme huntide eest. Vaatasime teineteisele silma kauem kui muidu. Õnneks meenus mulle ka üks kasulik teadmine suudlemisest. Mees läbib teekonnast 90% ja tüdruk 10%. Üllataval kombel meenus see sama lause mulle improproovis. Mitte, et me seal läga paneme, vaid see sama põhimõte kehtib ka koomilisele situatsioonile. Koomiline tegelane teeb 90% ja teine 10%. Üks viis, kuidas tekitada koomilisi situatsioone, on kohatu käitumine. Keegi teeb midagi, mida tavaelus peame ebaviisakaks või imelikuks. Kujutame ette situatsiooni: su sõbral on sünnipäev ja sa valmistasid talle koogi. Su koomiliseks ideeks on, et kook pole tavaline, vaid koosneb sitast. Niisiis oletame, et mängid karakterit, kes kingib sõbrale fekaalse maiustuse. Sõber on üllatunud ja tunneb vastikust. Kuna ta vabatahtlikult kooki suhu ei pista, hakkad seda talle kurgust alla suruma. Millegipärast pole olukord ikkagi naljakas. See on rohkem nagu teise inimese kiusamine. Probleem seisneb selles, et koomiline tegelane teeb 100% ehk rohkem kui ta peaks. Selle asemel peaksid läbima vaid 90% retkest. Ehk sa kaunistad koogi, muudad selle nii isuäratavaks kui võimalik, solvud kui sõber kingituse tagasi lükkab jne. Viimane 10% teekonnast ehk otsus, kas kooki maitsta või mitte, peab jääma sinu partneri käia. Nii tundub stseen naljakam, sest kedagi ei kiusata. Peter McGraw, kes on uurinud huumorit, esitleb teooriat “Healoomuline rikkumine” (Tedx esitlus). Ta väidab, et midagi saab olla naljakas vaid siis, kui on täidetud kolm kriteeriumit: normi rikutakse, see on heatahtlik ja need juhtuvad samal ajal. Meie näites: kui kingiksid sõbrale tavalise koogi, siis ei riku sa olukorda, vaid kõik juhtub nii nagu eeldame. Kui surud talle kakakoogi suhu, siis pole see enam healoomuline. Kui koomilises käigus valmistad teisele ebamugavust, vigastust või muud negatiivset, siis ole temaga empaatiline. Mine 90% teekonnast ja lase tal 10% vastu tulla. Martin on viimased kuus kuud elanud silla all, sest üüri jaoks raha ei jätku. Kui sulle tema blogipostitus meeldis, siis anneta talle siin raha, et ta saaks PlayStation'i osta, mida ajaviiteks silla all mängida.
|
kategooriad
All
Arhiiv
October 2020
|
RSS Feed