|
Autor: Jürmo Mehine Täna hädaldab Jürmo inspiratsioonist, selle küsimisest ja kõigest, mis teda nimetatud nähtuste juures pöördesse ajab. Teemat on varem puudutanud ka Martin. Tema mõtteid saad lugeda siit ja siit.  Tanel ei jätka etendust enne, kui keegi üles tunnistab, mis inspiratsioonisõna on. Eesti otsib improstaari. 17.11.2019. Foto: Mona Õispuu Paar sõna sõnavarast Kujutle: sinu eluagne unistus juhtida lühivormi improetendust sai viimaks teoks. Palju õnne! Sa sead end valmis: pidukleit selga ja lips ette või siis pintsak selga ja meik näkku. Õhtu kava ette valmistatud, väike närv sees, astud siiski vapralt rambivalgusse. Juhatad sisse esimese mängu ja seejärel see juhtubki. Sa küsid stseeni alustamiseks publiku sisendit. Sa tood kuuldavale saatusliku lause: “Palun andke meile inspiratsioonisõna!” Ole nii kena ja aseta end hetkeks publikuliikme hirmkallitesse seemisnahast kingadesse. Jah - sa oled improt varem näinud ning tead, kuidas pealtvaataja käituma peab. Küsitakse sõna ja sa kisendad juba enne küsimuse lõppu: “Sinu ema!” Väga tubli - täpselt nii nagu Martin õpetas. Aga palun unusta siiski see kogemus ja kujutle, et oled improetendusel elus esimest korda. Veel enam - sa ei tea sellest meelelahutusvormist midagi. Su tüütu sõber lihtsalt vedas sind kohale. Ja nüüd, see pidukleidis ja kikilipsuga õhtujuht pöördub otse sinu poole sõnadega: “Palun andke meile inspiratsioonisõna!” Kuidas reageerid? Mina näiteks satuksin paanikasse ja tunneksin piinlikkust. Ma ei ole improga varem kokku puutunud - keegi pole mulle kunagi seda müstilist inspiratsioonisõna avaldanud. Mis see küll olla võiks? Abrakadabra? Simsalapim? Expecto Patronum? Minu niinimetatud sõber, kes mind etendusele kaasa tiris, keeras mulle ikka korralikult käru - ta ei suvatsenud mulle isegi parooli öelda! Misasi see inspiratsioonisõna veel on? Jutu iva on selles, et me kipume publikult eeldama impro kohta samu eelteadmisi, mille me ise oleme omandanud. See eeldus ei pea sageli paika. Termin “inspiratsioonisõna” kuulub meie oskussõnavarasse. Väldi seda. Publik ei pruugi mõista, millest sa räägid. Olen kuulnud ka õhtujuhti küsivat “improsõna”. Kui sa seda teed, ei saa ka näitlejad laval aru, millest jutt käib. Sõnastus loeb Loomulikult pole see kõik, mis mulle ülaltoodud näite puhul pinda käib. Mind häirib ka, et inspiratsioonisõna palutakse “anda”. Kujuta ette, et õhtujuht küsib: “Andke meile inspiratsiooniks mõni ese.” Taaskord taipad sa improeksperdina juba varakult, et selle peale tuleb karjuda “dildo”, aga oma esimest improetendust külastav inimene ei tea. Tema hakkab oma käekotist vibraatorit välja kohmitsema, et seda siis õhtujuhile ulatada. Ese paluti ju anda, mitte nimetada. See võib tunduda pedantse tähenärimisena, aga mida sa minult ootad? Ma olengi pedantne tähenärija. Tõestisündinud lugu: ühel Pööningu baaris toimunud etendusel küsiti inspiratsiooniks raamatut ja publikust lendas lavale “Tõe ja õiguse” esimene köide. Kui sa tahad, et publik midagi ütleks, siis palugi tal ütelda, mitte anda. Toon veel ühe näite sellest, kuidas õhtujuht ei pööra sõnastusele piisavalt tähelepanu. Ta küsib stseenis osalejatele inspiratsiooniks karaktereid ja suhet sõnadega: “Kes need kaks on?” Taas mõtleb segadusse aetud vaataja: “Mis mõttes? Nad on ju näitlejad? Miks ta seda küsib? Kas ta ei tea, kes täna improviseerima tulid? Kas talle anti mingid suvalised parmud näitlejateks ja nüüd ta üritab nende identiteete tuvastada?” Ei maksa eeldada, et publik saab aru, et sa ei pea silmas näitlejaid, vaid karaktereid, keda nad kohe kehastama asuvad. Seetõttu kuluta kaks lisasekundit, et selgelt ja üheseltmõistetavalt väljenduda: “Need kaks improviseerijat mängivad järgnevas stseenis tegelasi, kellel on omavahel suhe. Millise suhtega võiks tegu olla?” Kristalse selguse huvides võid ka mõne näite tuua: “Näiteks: ema ja tütar või juuksur ja klient.” Seotud ja sidumata Illustreerimaks veel üht surmapattu, mida olen publikuga suhtlemise juures tunnistanud, vaadelgem mängu “Reisile sinuga”. Mitte seda, mida Maire Aunaste kunagi juhtis, vaid impromängu, mis üpris sarnaselt töötab. Kolmele mängijale küsitakse ebatavalised karakterid ja kiiksud, mille neljas peab ära arvama. Näiteks: “Nimetage üks ajalooline isik. Ja mis võiks olla tema suurim soov?” Loomulikult tahame, et karakteri omadus oleks midagi ootamatut, mis pole temaga ilmselgelt seotud. Kui tegelaseks on näiteks Shrek, siis me ei oota, et publik ütleks tema eripäraks rohelise nahavärvi - see on niigi teada. Selleks, et ilmseid variante vältida, küsime: “Öelge midagi, mis selle karakteriga absoluutselt ei seostu.” Esmapilgul võib see mõistliku strateegiana tunduda. Kuid teostagem kiire eksperiment. Ole hea ja järgneva 15 sekundi jooksul palun ära mõtle musta kassi peale. Valmis? Läks! Aeg käib ja sina, mida iganes sa ka ei teeks, ära jumala pärast mõtle mitte ühegi musta kassi peale. Ära mõtle selle peale, kuidas ta on must, ega selle peale, et ta on kiisu. Ja aeg sai täis! Nii - mille peale sa mõtlesid? Musta kassi? Mis mõttes?! Ma ju spetsiaalselt ütlesin sulle, et ära mõtle musta kassi peale! See oli ainus, mille peale sa mõelda EI tohtinud! Sul oli ÜKS ülesanne! Sama põhimõte kehtib, kui küsida Shreki karakterile tunnust, mis Shrekiga üldse ei seostu. Inimene suudab mõelda ainult Shreki peale, sest just sinna me ta mõtted just juhtisime. Me küsime nii, sest ka meil on raske vältida mustale kassile mõtlemist. Me teame küsitava omaduse kohta vaid seda, mida me ei taha. Kuna vaimuvaesel õhtujuhil puudub täpne idee, mida ta tahab, sokutab ta raske loomingulise ülesande märkamatult vaese publiku kraesse. Peaksime hoopis küsima lähtudes sellest, millega omadus ON seotud. Näiteks kui karakter on ammusurnud ajalooline isik, küsi talle mõni tänapäevane probleem, millega ta omal elu ajal ei saanud kuidagi kokku puutuda. Kui karakter on lastekirjanduse tegelane, küsi talle mure, mis sagedamini täiskasvanute teostes kohtab. Lihtne, onju? Ei ole lihtne - täiega keeruline on! Keegi ei suuda ju käigu pealt nii kiiresti sobilikku küsimust välja mõelda. Sellepärast tulebki inspiratsiooniküsimused enne etendust ette valmistada ja koos mängudega kavasse kirja panna. See ei ole koht, kus improviseerida. Skandaalne ettepanek Senine jutt kõlas radikaalselt, kuid nüüd pakun välja midagi niivõrd ketserlikku, et mind ähvardab ametlik väljaheitmine eesti improkogukonnast ning sellega kaasnev traditsiooniline tuleriidal põletamine. Nimelt: ära üldse küsigi inspiratsioonisõna! Hea improviseerija ei vaja stseeni alustamiseks publiku sisendit. Ta võib lähtuda keha asendist, emotsioonist, lavapartneri pilgust vms. Me tülitame vaatajaid küsimusega muuhulgas selleks, et tõestada, et stseeni sisu mõeldakse tõepoolest koha peal välja ega ole eelnevalt kokku lepitud. Minu kogemus näitab, et improskeptikuid see ümber ei veena. Seega milleks üldse vaeva näha? Selle asemel võid sa õhtujuhina inspiratsiooni ise eelnevalt valmis mõelda. Ära lihtsalt seda näitlejatele enne stseeni algust avalikusta. Sul on pikalt aega mõelda välja kõige originaalsemad stseeni-ideed, hullumeelsemad karakterid ja ebatavalisemad asukohad. Võin saladuskatte all mainida, et olen seda isegi teinud. Mitte keegi ei tulnud pärast etendust raha tagasi nõudma (tegemist oli tasuta etteastega). Loomulikult võid sa mõnes mängus endiselt publiku panust kasutada. Paljud tulevad improetendusele lootuses, et nad saavad inspiratsiooniküsimuse peale midagi vaimukat öelda. Me ei taha neile pettumust valmistada. Kuid kõik nii ei mõtle. Nii mõnelgi on raske tööpäev seljataga. Nad on pileti eest maksnud. Nad ei peaks meelelahutuse eest enam lisatööd tegema. Miks me neid oma kroonilise inspiratsioonivaegusega kiusame? Miks me ootame vaatajatelt rohkem loomingulisust kui iseendilt? Meie peaksime ju elukutselised meelelahutajad olema! Me tahame, et kõik end meie etendusel mugavalt tunneksid. Sealhulgas ka need, kes meid esimest korda külastavad. Seega suhtugem neisse austusega. Räägime inimeste keeles, selgelt ja üheseltmõistetavalt. Valime hoolikalt sõnu. Ärme kuritarvita inimeste aega ega tülita neid asjata. Jürmo palub, et sa aitaksid tal hasartmänguvõlgasid katta. Seda saad teha väikse annetusega siin. Jürmo ja tema põlveluud tänavad sind.
0 Comments
Autor: Rauno Meronen Haara klaas brändit, süüta hiiglaslik sigar, istu prõksuva kamina ette ning kujutle, et sa oled suure aktsiaseltsi omanik ja on aeg saada ettevõtte juhtkonnalt kvartaliaruanne. Säilita see kujutluspilt ning loe Ruutu10 sügise (septembri, oktoobri, novembri) tegemiste ja tulemuste kohta. Kuigi sa pole Ruutu10 omanik juriidilises mõttes, siis emotsionaalselt oled meisse investeerinud ning me soovime sind tublisti teenida.  Martin ja Rauno mängivad hooaja planeerimiskoosolekul läbi koroonaaegseid stsenaariume. Eesti otsib improstaari. 17.11.2019. Foto: Mona Õispuu Rauno sisemonoloog ning tsenseerimata tundeavaldus: “Juba kuuendat sügist järjest olen saanud näha, kuidas Ruutu10 hooaega alustab. Olen seni tõdenud, et iga aasta oleme suuremad, paremad, lahedamad, tublimad. Kuigi maailmas on välja kuulutatud pandeemia, siis mulle tundus see hooaja algus veelgi võimsam kui eelmine. Kõige suurem plahvatus toimus improformaatide ja improviseerijate arvus. Nii palju erinevaid maitseid, mida kõike siiski seob Ruutu10 stiil, on turule tulnud. Seda on põnev jälgida.” Avalikud etendusedImprokomöödia Kolmapäev ja Neljapäev ning Avatud Lava läksid sügisel kenasti käima. Lavale on tulnud varasemast rohkem erinevaid stiile. Suure sammu astusime ka kohapealses korralduses. Kui kunagi täitis Rauno etendusel nii piletimüüja, õhtujuhi kui improviseerija kohuseid, siis tänaseks on olukord kõvasti parem. Meie tehniline võimekus on tänu Ando D. Rootsile tõusnud. Suudame pakkuda ka valguslahendusi ning isegi suitsumasin on olemas. Endiselt saab etendusi järele vaadata tänu Aldurile, kes käib kõiki meie etendusi filmimas ning kasvatab nii Ruutu10 arhiivi. Õhtujuhid Veiko, Märt ja Jaanika-Jane on olnud ülesannete kõrgusel. Oleme taas ellu kutsunud improbaari (midagi sarnast oli esimest korda meil Tartu Komöödiaklubis), mida peavad Rauno ja Kristjan ning tundub, et vastuvõtt sellele uuendusele on olnud soe. Eesti otsib Improstaari Korraldasime sel hooajal esmakordselt Ruutu10 pealava mitte igakuiselt, vaid tegime kolm etendust järjest. Koostöös Pixtech Productions'iga on valmimas kolmest etendusest “best of” montaaž. Ise loeme selle sündmuse õnnestunuks. Tartus tegime ainult kaks etendust: Mis Mõttes?! ja I mooduli õpilaste lõpuetendus. Õppetund on see, et Tartu improviseerijad võiksid saada vähemalt kord kuus esineda, sest muidu jääb lihtsalt väheks. Etendustel külastajaid kokku sügishooajal - 305. Etendusi kokku - 13. ImproõpePeaaegu läks käima verivärske IV moodul “Narratiivne impro”. Selle mooduli valmimine on suurim uuendus improõppes. Sel sügisel alustas nii Tallinnas kui ka Tartus esimest moodulit “Sissejuhatus improsse” 25 uut õpilast. Lisaks avasime uued grupid uuendatud teisest ja kolmandast moodulist “Premissi impro” ja “Orgaaniline impro”. Grupitreeningud ja drop-in tunnidKooli poolel tutvustasime uusi nähtusi nagu grupitreening ja drop-in tund. Grupitreeningud lõime selleks, et õpilased saaks lisaks imprõppele konkreetseid oskusi eraldi treenida. Tegu on regulaarsete tundidega, kus üks grupp õpib ja harjutab juhendaja käe all kas kindlat formaati, stiili, oskust vmt. Õnneks nägime, et huvi sellise asja vastu oli olemas ja enamus sügisel välja pakutud grupitreeninguid läks ka tööle. Lükkasime käima lausa viis erinevat grupitreeningut. Drop-in tunnid nii suure hooga käima ei läinud - see toimus ainult ühel korral. Nagu “kuku sisse” nimigi ütleb, on nende näol tegemist ühekordsete tundidega, kus juhendaja annab edasi oma teadmisi konkreetse formaadi, stiili, oskuse või muu kohta. Kui Tartus oli puudus pigem õpilastest, siis Tallinnas tekkis puudus juhendajate huvist seda läbi viia. Et seda suunda elavdada, korraldasime Martini juhtimisel koolituse Ruutu10 juhendajatele. Nad õppisid, kuidas tundi üles ehitada, õppe sisu korrastada ja edasi anda. Väike spoiler - võimalik, et uuel aastal tuleb üks pikk drop-in tundide päev. Avatud ImprotunnidAvatud Improtunnid kolisid sügiseks tagasi tuppa ning läksid suure hooga käima. Tallinnas olid Avatud Improtunnid kohati nii populaarsed, et meil oli varujuhendaja tunnis, et vajadusel tundi Prooviruumis paralleelselt läbi viia. Ühel korral pidi seda ka tegema. Avatud Improtundides on sügishooaja jooksul osalenud 347 inimest. Ruutu10 eratellimusedSee lõik jääb lühikeseks. 90% eratellimustest jäid ära. Need üksikud, mis toimusid, läksid suurepäraselt. TänusõnadKui sa seda artiklit loed, oled arvatavasti Ruutu10 tegevustele nii lähedal, et sa võid seda tänuavaldust isiklikult võtta. Kiputakse arvama, et abi ja tugi on see, kui tehakse midagi suurt. Meie jaoks on olulised igapäevased väikesed heateod nagu etenduse jaoks ruumi valmis sättimine või hiljem koristamine, improsündmustel kaasa löömine vaataja, esineja, õpilase, õpetajana ja Ruutu10 sotsiaalmeedia kanalites aktiivselt osalemine. Need hetked näitavad, et Ruutu10 pole üksi.. Me täname teid kõige selle eest. Ruutu10 ei oleks selline nagu ta on, kui poleks teie panust, ükskõik kui suurt või väikest. Nagu improst oleme õppinud, siis isegi mitte tegemine on pakkumine ja osalus. Ehk siis kõik need, kes ei osale Ruutu10 tegevuses ühelgi moel - täname teid, et jätate ruumi meile improga tegelemiseks. Hetke keeruline olukord kultuuri- ja meelelahutusmaastikul on näidanud meile, kui toredad inimesed Ruutu10 juures on. Me täname teid, et olete meiega. Annate meile jõudu. Kui tahad emotsionaalset investeeringut rahalisega täiendada, siis saad seda teha siin. Vastutasuks lubame sulle sooja tunnet kõhus, sest oled midagi head teinud. Aga vaata, et heategevuse kõrvalt ikka brändi ja sigarite peale raha jätkuks!
Autor: Jürmo Mehine Valmistud improstseeni esitamiseks. Eesriie avaneb, rambivalgus süttib, sa seisad laval, kuid ei tea, millist karakterit mängida. Kuidas peaksid liikuma, žestikuleerima, kõnelema? Sulle meenub mu möödunud postitustes antud nõuanne: mängida iseennast. See soovitus kahjuks ei kehti, sest ma valetasin seda kirjutades. Täna räägin, kuidas tegelikult stseeni algul kiiresti tegelane luua.  Valetab nii, et suu suitseb. Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim Esimese sammuna pead märkama iseenda kehakeelt ja näoilmet. Stseeni algushetkel pane tähele, kuidas sa seisad või istud ja mida su nägu väljendab. Kas küürutad veidi või seisad sirgelt? Kas ees on tõsine ilme või on suunurk vaevumärgatavalt ülespoole tõmbunud? Kui kiiresti või aeglaselt hingad? Mitu varvast su kummagi jala küljes on? Need ja paljud muud füüsilised detailid iseloomustavad karakterit, keda publik laval juba näeb ning keda sul kohe kehastada tuleb. Ehkki iseenda märkamine tundub lihtsa ülesandena, jääme sellega pahatihti siiski jänni ja peame sõbra appi kutsuma. Enamuse ajast käime ringi silmaklapid ees ja oleme sügavale mõtetesse eksinud. Seda nii laval kui elus. Sestap julgustan sind stseeni algul võtma hetke, et sihilikult oma kehakeelele ja näoilmele tähelepanu pöörata. Meie surelikud kered lekitavad lakkamata salajast luureinfot meie siseelu kohta, olenemata sellest, kui neutraalsed iseendile paistame. Et edukalt improviseerida, peame õppima end kõrvalt vaatama. Teise sammuna tuleb märgatut tõlgendada. Teisisõnu pead aru saama, mida su keha asend karakteri meeleseisundi ja iseloomu kohta ütleb. Kui nõjatud mugavalt vastu seina, siis võib-olla tunneb tegelane end enesekindlalt. Kui silmis on sära ja huulil naeratus, siis vahest on ta armunud. Kui lebaskled diivanil, siis ilmselgelt unustasid ära, et pead täna etendusele minema ja passid ikka veel kodus. Keha signaalile täpselt õige tähenduse leidmine võib tunduda hirmuäratav intellektuaalne väljakutse, eriti juhul, kui kehakeel pole su emakeel. Ometi käib see üsna lihtsalt, kui toetud intuitsioonile, mitte mõistusele. Tõenäoliselt välgatab sul aimdus karakteri siseelu kohta niipea, kui oma kehale tähelepanu pöörad. Oluline on sellele ideele kindlaks jääda, mitte paremat otsida. Kui sa tundud näiteks entusiastlikuna, siis eelda, et oledki. Tegelikult ei pea aga isegi leidma seda kõige õigemat tõlgendust - piisab, kui sa lihtsalt ühe valid. Kolmas samm muudab ka “vale” tähenduse korrektseks. Nimelt tuleb sul nüüd kehakeelt võimendada. Nii muutub karakteri meeleseisund publikule ja partnerile veel selgemini väliselt loetavaks. Võib-olla seisid algul avatud kehakeele, kuid neutraalse näoilmega. Nüüd, mil tead, et mängid entusiastlikku tegelast, manad näole ka ootusäreva naeratuse ja vaatad elevil pilguga partneri suunas. Teisisõnu käitud, nagu kogeksidki emotsiooni, mida eelmisel sammul otsustasid tunda. Mil määral kehakeelt võimendada, sõltub sellest, millist tüüpi improt sa harrastad. Kui taotled koomiliselt ülepaisutatud karakteri mängimist, siis võid võimendi julgelt 11 peale keerata. Elevil tegelane võib näiteks jalalt jalale hüpelda ja käsi kokku hõõruda, kuigi reaalsuses keegi nii entusiastlikult entusiasmi ei väljenda. Kui taotled pigem usutavust ja realistlikku stseenitööd, piisab sellest, kui silmad veidi enam särama löövad. Viimase sammuna jääb üle karakteri käitumist põhjendada. Enne andsid oma välisele hoiakule tähenduse emotsiooni näol. Nüüd pead tundele stseeni kontekstis põhjuse leidma. Võib-olla on tegelane entusiastlik, sest talle pakutakse võimalust pensionifond välja vahetada. Vahest on ta positiivse ellusuhtumisega tuletõrjuja, valmis põlevasse majja sööstma. Nüüd saad appi võtta dialoogi, et kontekst välja öelda. Kui lavapartner jõuab stseeni detailide paika panekul sinust ette, pole paanikaks põhjust. Näiteks võib-olla võtsid nõuks mängida politseinikku, kes kuulab üle kurjategijat, aga kaasnäitleja alustab stseeni sõnadega “Issi, ulata mulle palun maisihelbeid!” Sinu kolleeg, tõbras nagu ta on, keeras su idee tuksi ja nüüd olete hoopis pere hommikusöögilauas. See ei tähenda, et pead loodud karakteri unustama ja uue info põhjal otsast peale alustama. Mängi hoopis isa, kes suhtleb pojaga nagu ment kahtlusalusega. Võid näiteks vastata: “Enne tunnista üles, miks sa eile õhtul nii hilja koju jõudsid!” Niisiis kiire kokkuvõte neile, kes kogu artiklit läbi ei viitsi lugeda:
Niimoodi improviseerimine säästab gallonite kaupa energiat (ma ei tea, mis ühikutes tegelikult energiat mõõdetakse, sest ma pole ornitoloog), mille muidu kulutaksid karakteri füüsiliste eripärade välja mõtlemisele. Selle asemel märkad, mis juba olemas on. Sealjuures tundub karakter ühtne ja terviklik, sest tema käitumine pole suvaliselt valitud. See lähtub kesksest väitest, mille panid paika tõlgenduse sammu käigus. Varem taevani kiidetud iseenda mängimise tehnika puhul lähtud karakteri loomisel oma siseelust. Siinkirjeldatud meetodit rakendades lähtud aga oma välisest poolest. Mõlemal juhul oled karakteri baasiks sina ise. Nõnda ei erine need meetodid teinteisest sugugi nii palju, kui ma sissejuhatuses mõista andsin. Jah - ma valetasin selle kohta, et ma valetasin. Loodame, et sulle meeldib, kuidas me iga paari nädala tagant Jürmo puurist välja laseme ja talle klaviatuuri ette anname. Kui jutust oli sulle kasu, siis anneta meile siin veidi raha, et saaksime tema ahelad ära õlitada. See kriuksumine käib juba närvidele.
Autor: Jürmo Mehine Endalegi arusaamatutel põhjustel leidsin end ühel hetkel andmas impro töötuba noortele, kes polnud varem selle lavakunsti vormiga kokku puutunud. Kaks osalejat pidid esitama kolme repliigi pikkuse stseeni. Et katsumus võimalikult valutult kulgeks, kirjeldasin neile ka situatsiooni, mida mängida: üks tegelane müüb teisele autot. Märkasin, et müüja osatäitja niigi hirmul näoilme tõmbus veel tooni võrra kaamemaks. Järeldasin, et ta ei tea autodest kuigi palju ning kardab, et ei suuda seetõttu rolli edukalt täita. Teine variant on, et ma näen tohutult hirmuäratav välja. Ometi manas ta ette parima enesekindluse maski ning elas harjutuse üle.  Jürmo teeskleb, et kõik on kontrolli all. Ruutu10 Meistrite liiga. 14.10.2018. Foto: Mona Õispuu Näen algajate seas tihti sellist teeseldud enesekindlust. “Fake it till you make it!” nagu juhendas minu autokooli õpetaja. Vaidlen sellele levinud nõuandele vastu ja mitte sellepärast, et mulle liiklusohutus korda läheks. Vapruse simuleerimine nõuab improviseerijalt rohkem energiat, kui ülesanne väärib. Pealegi näeb publik fassaadist kergesti läbi - kinnine kehakeel, häälevärin ja muud tahtmatud maneerid reedavad mängija seesmise ebakindluse. Lahkheli võltsjulguse ja varjatud arguse vahel muudab karakteri ebausutavaks ning rikub stseeni illusiooni. Soovitan hoopis vastupidist lähenemist: anda paanikale järele, lasta sel enda üle võimust võtta, võimendada seda. Kui tunned esinedes hirmu, siis mängi karakterit, kes kardab. Ülaltoodud näites puges improviseerijale kõhedus naha vahele, sest ta pidi kehastama tegelast, kelle erialast ta midagi ei tea. Tal on kõige lihtsam võtta just asjatundmatu automüüja roll. Siis põeb tegelane koos näitlejaga sama ignorantsi tõttu. Koos on ikka toredam väriseda kui üksi. “Follow the fear!” nagu õpetas ameerika improguru Del Close. Nüüd on karakteri kehakeel ja füüsiline hoiak tema tekstiga kooskõlas. Publik näeb usutavaid emotsioone, mitte halvasti teeseldud julgust. Karakteri hirm mõjub reaalselt, sest see ongi reaalne. Tunnistanud sellist stseeni, kiidavad kriitikud ajaleheveergudel näitleja kutsemeisterlikkust taevani. Nad ei suuda ära imestada, kui veenvalt ja ilmekalt improviseerija paanikat suudab väljendada. Ta tundub nii osavalt näitlevat, sest tegelikult ta ei näitlegi. Kui päriselus sunnib hirm meid paigale tarduma ja vaikima või hoopis põgenema, siis laval pole see siiski alati ideaalne lahendus. Selle asemel soovitan karakterina valjusti välja rääkida kogu sisemonoloog, mis kohutava olukorra vältel ajus ketrab. See võimaldab põhjendada, mida tegelane stseeni kontekstis kardab. “Kui ma seda Toyotat maha ei müü, siis ülemus laseb mind lahti, aga ma tegelikult ei oska selle kohta midagi öelda! Ma ei tea isegi mitu ust tal on! Ma loodan, et sa silindrite kohta ei küsi, sest ma ei tea silindritest midagi! Oih - ma ei oleks pidanud seda välja ütlema! Nüüd sa tead, kui ebapädev ma olen! Miks ma millegagi hakkama ei saa?!” Lugu saamatust luuserist on humoorikam, kui lugu edukast professionaalist. Nii aitab see lähenemine meil minimaalse vaevaga luua koomiline karakter ja stseen naljakaks muuta. Pole tarvis kulutada untsigi energiat (ma ei tea tegelikult, mis ühikutes energiat mõõdetakse, sest ma pole antropoloog) teesklemisele ega vaimuka dialoogi välja mõtlemisele. Tuleb vaid loomulikult käituda ja emotsiooni põhjendada. See ei tähenda, et peaksime kogu oma improkarjääri jooksul vaid värisevaid haavalehekesi kehastama. Kui oled lavahirmu oma liitlaseks meelitanud, siis küllap avastad üsna pea, et sellist paanikas tegelast on lõbus mängida. Nüüd ootad juba elevusega võimalust lavale minna ja hirmu tunda. See aga tähendab, et sa enam reaalselt ei karda. Kuigi esmapilgul näib hirmu kadumine katastroofilisena, ära heida meelt! Nüüd on su väljakutse taaskasutada ja põhjendada uut positiivset emotsiooni. Hirm pole sugugi ainus emotsioon, mida korduvkasutada võid. Kui oled ekstaasis, sest said just eksami edukalt sooritatud, mängi õnnelikku karakterit. Kui vihastasid naabrimehe peale, kes jälle oma discgolfi ketta sinu aknasse heitis, siis kehasta raevunud inimest. Purskad keset stseeni naerma - siis lõkerdab sinu tegelaskuju. Kui lavapartner haiseb, siis… olgu, halb näide. Niimoodi mängides harjutame oma emotsioonide märkamist. Õpime paremini tähele panema, mida meie kehakeel ja näoilme meie parimate kavatsuste kiuste väljendavad. Näitlejatöös on see sama elutähtis oskus kui hingamine ja Kultuurkapitalilt raha kerjamine. Me räägime tihti, et impros kasutame vigu ära, et koomikat luua. Kuid selleks peame kõigepealt neid eksimusi nägema. Sama kehtib meie meeleolude puhul - et planeerimata emotsiooni karkateritöös tarvitada, peame esmalt aduma, et seda tunneme. Emotsioonide taaskasutus võimaldab meil säästlikult improviseerida. Laval toimuv tundub loogiline ja hoogne, sest mängijad ei kuluta tarbetult energiat karakterite välja mõtlemisele, dialoogi tootmisele ega teesklemisele. See jätab rohkem ruumi avastada, mängida ja lõbutseda. Planeet on selle ressursi kokkuhoiu eest tänulik. Sadu tuhandeid eestlasi piinab mure, et raha on liiga palju. Vahest oled ka sina üks hiiglasliku pangakonto all kannatajaid. Just sulle mõeldes, oleme välja töötanud innovaatilise virtuaalse rahahoidla, kus saad kõigist üleliigsetest rubladest ja frankidest lõpuks vabaneda. Meie suurim rõõm elus on vähendada sinu rahakoormat!
Autor: Jürmo Mehine Täna avame improviseerijate välimääraja leheküljelt 317 ning peatume pilguga liigil nimega “Kusti”. Kindlasti oled teda improtunnis kohanud. Ta paistab silma vajadusega stseenis võimalikult palju kildu rebida. Ta annab endast kõik, et lausuda ainult maksimaalselt vaimukaid repliike. Kusti trupi etendusel tunnistame järgnevat stseeni:  "Käsi püsti, kes arvab, et ma olen vaimukas!” Ruutu10 Komöödiasport. 20.11.2018. Foto: Mona Õispuu Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima. Kusti: Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal! Krõõt: Midagi pole teha - sissetulek on kokku kuivanud. Kusti: Su ema ütles mulle eile öösel sama. Krõõt: Sa rääkisid mu emaga oma palgast? Kusti: Sa ei saa mu palka kärpida, ma olen su ülemus. Krõõt: Ma kutsusin su oma kontorisse, et... Kusti: See on minu kontor üldse. Sul on täna esimene tööpäev, sul pole kontorit. Krõõt: Ma lootsin, et me saame sellest täiskasvanute kombel rääkida. Kusti: Sul on jälle rohud võtmata, vanaema. Krõõt: ... Kusti: Miks sa töö ajal purjus oled? Olen ülaltoodud stseeni õpilaste esituses näinud ligikaudu kaheksa miljardit korda. Ning teist sama palju ise algajana mänginud. Uurime, miks Kusti improõpetaja seda stseeni nähes oma elukutsevalikut tõsiselt kahetseb. Impros peaks iga repliik ehitama stseeni, viima seda edasi. Mängija peaks reageerima partneri käigule, täpsustama konteksti või väljendama emotsiooni. Ainult publiku rahuldamiseks heidetud naljad neid ülesandeid ei täida. Pärast vaimukust jääb süžee täpselt samasse kohta, kus ta oli varem. Kuna Kusti loobib ainult pirne, ei arene tegevustik tema teksti varal üldse edasi. Nagu Tammsaare loomingus, peab Krõõt siingi raskema töö ise ära tegema. Sellel etendusel Kustil vedas: tema esimese repliigi peale naerdi. Nüüd aga tunneb ta pinget esitada stseeni lõpuni sama naljakaid lauseid. Teda haarab paanika, kui ta taipab, et kolm minutit vaimukat materjali ei pruugi tal jätkuda. Järgmine nali ebaõnnestub ning surve kasvab. Ta pihud on higised, põlved nõrgad, käed rasked ja ta pusal on juba okseplekid - ema spagetid. Järgneva dialoogiga tuleb tal end publiku silmis lunastada. Lisaks on Kustile õpetatud, et impros tuleb komöödiat kõrgendada. Tema jaoks tähendab see, et iga uus repliik peab eelmisest veel humoorikam olema. Kahjuks kipub loovus pinge all lukku minema. Mida meeleheitlikum on vajadus midagi naljakat öelda, seda kaugemale loomingulised ideed koljust hoiavad. Alles jäävad vaid klišeed. Kusti ei pruugi taibata, et ta pole sugugi esimene improviseerija maailmas, kes stseenis “sinu ema” naljaga lagedale on tulnud. Kui ma ei eksi, kuulub see au hoopis mulle. Kui ka see nali saab leige vastuvõtu osaliseks, võtab Kusti kasutusele drastilised meetmed: ta tühistab stseeni reaalsuse. Ta teab, et selle käigu humoorikus on garanteeritud - kõik pidasid Krõõta ülemuseks, aga nüüd tuleb välja, et nad eksisid! Komöödia missugune! See tähendab muidugi, et partner kannatab seniilsuse all või on ebakaines olekus ning seda tuleb publikule kahtlemata teatada. Stseen päästetud! Improviseerijad peaksid koostööd tegema. Kusti näeb stseeni aga vastasseisuna, kus tal tuleb oma staatus maksma panna ja partner loominguliste solvangutega hävitada. Kuna publiku reaktsioon on talle tähtsam kui lavapartneri toetamine, müüb ta Krõõda odava naeru eest maha. Mitte niivõrd pahatahtlikkusest kui meeleheitest. Järgmises proovis hakkab Kusti kahtlema oma deodorandi efektiivsuses, sest trupi teised liikmed väldivad temaga koos stseenides osalemist. Meil on mõndagi õppida stseeni reaalsuse muutusest. Esiteks: Kusti vaidleb Krõõda paika pandud ülemuse-alluva suhtele vastu alles oma kolmanda repliigiga. Karakteri seisukohast oleks loogiline olnud protesteerida niipea, kui uut fakti esitletakse. Praegu aga ei käitu tegelane järjepidevalt, vaid näib algul reaalsusega nõustuvat. Teiseks omandab “sinu ema” nali hoopis ootamatu tähenduse hetkel, mil Kusti partnerit oma vanaemaks nimetab. Kusti taotlus pole stseen ebaloogiliseks muuta, ent näib, et tal on selle peale kaasasündinud anne. Kuna kogu ta tähelepanu on pingsalt suunatud naljade tootmisele, ei märka ta laval toimuvat. Seetõttu satuvad repliigid omavahel vastuollu, viies etteaste absurdini. Samuti ei jätku Kustil mõtlemise kõrvalt mentaalset ressurssi füüsilisele tegevusele ega emotsioonide mängimisele. Seetõttu ei tundu karakter usutav ega stseen visuaalselt huvitav. Kusti tõotab endale pühalikult, et edaspidi improviseerib paremini. Tema jaoks tähendab see, et ta kulutab naljade välja mõtlemisele veel rohkem energiat. Tema jõupingutused on hukule määratud. Koomikud veedavad nalju kirjutades, testides ja lihvides pikki unetuid öid. Kusti usub naiivselt, et tema suudab sama töö silmapilguga korda saata. Minul läks ainuüksi Kustile ja Krõõdale humoorikate nimede välja mõtlemisele kaks nädalat ning lõpptulemus pole ikkagi teab kui vaimukas. Kui Kusti vaene õpetaja teda manitseb vähem nalja tegema ja hoopis emotsionaalselt ausalt mängima, vastab noor improviseerija protestiga. Tema ei taha mingit igavat draamat luua, vaid ikka komöödiat! Ja komöödia, arutleb Kusti, peab sisaldama nalju. Ja kus mujal need saavad peituda, kui mitte dialoogis? Võib-olla mõtled ka sina sarnaselt. Seetõttu vaatame sama stseeni paralleeluniversumis, kus Kusti ei toetu “vaimukatele” repliikidele, vaid käitub usutavalt. Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima. Kusti (pahaselt): Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal! Krõõt: Olgu, ma ütlen sulle ausalt, kuidas asjad on - sa ei saa oma tööga hakkama. Kusti: Ma… ma… olen saamatu töötaja (puhkeb nutma). Krõõt (võtab Kustil ümbert kinni ja silitab ta pead nagu ema last lohutades): Kuss-kuss-kuss, kõik on hästi! Kusti (läbi pisarate): Ma ei saa millegagi hakkama! Krõõt: Ei, sa oled väga tubli! Kas tahad kohvipausile minna? Ma luban sul cappuccinot võtta - sulle meeldib ju cappuccino! Kusti (pühib varrukaga pisaraid ja noogutab) Krõõt: Muidugi, lähme kohvipausile! Anna kätu! (Võtab Kustil käest kinni) Kusti vastab partnerile algul sama repliigiga, mis esimeses variandis, ent seekord kaasneb emotsioon. Nüüd ei väljenda see lihtsalt improviseerija vaimukust, vaid karakteri tõsist muret. Ülejäänud dialoogis ei pillu Kusti enam seosetuid oneliner’eid, vaid jääb tegelase esialgsele vaatepunktile kindlaks. Nii aitab ta vaesel ületöötanud Krõõdal stseeni ehitada ja edasi liigutada. Krõõt ja tema ema on Kustile uudse lähenemise eest tänulikud. Uus versioon pakub midagi vaatajate silmadele, mitte ainult kõrvadele. Selleks, et lugu visuaalselt huvitav ja reaalne paistaks, peaksid tegelased füüsiliselt midagi tegema. See ei tähenda, et igas stseenis tuleb pannkoogitainast segada, pesu voltida või kätekõverdusi sooritada. Piisab, kui mängijad väljendavad emotsioone ja suhet kogu kehaga, mitte ainult suuga (see lause kõlas mu peas süütumalt). Algne variant seda ei võimaldanud, sest puudusid tunded ning segaseks jäi ka tegelaste vahekord (pean sõnastuse kallal veel vaeva nägema). Mõlemad improviseerijad mängivad seekord emotsionaalselt ausalt. Krõõt ütleb välja, mida ta Kusti tööst tegelikult arvab ning Kusti laseb pisarail voolata nagu mina Titanic’ut vaadates. Muidugi on ebatavaline, et ülemus ja alluv nii familiaarselt suhtlevad. Just selles ootamatus käitumises peitubki stseeni koomika. Esialgses versioonis kasutas Kusti rollide muutust vaid kiire viisina publikust naer välja pigistada. Uues versioonis toimub muutus orgaaniliselt ja mõjub usutavalt. Stseenis põrkavad kokku kaks maailma - kontoritöö ja lapse kasvatamine. Edasi teevad improviseerijad koostööd, et leida nende vahel paralleele. Näiteks, kui ema pakub põngerjale lohutuseks kommi, siis ärimaailmas saab maiustuse asendada kohvipausiga. On lihtsam, huvitavam ja tulemuslikum kulutada mentaalset energiat selliste näidete otsimisele, kui palehigis teravmeelsuste genereerimisele. Ühtlasi on niimoodi märksa lõbusam mängida. Kusti ei tunne enam paanikat selle üle, mis saab, kui tema järgmise repliigi peale ei naerda. Üllatusega avastab ta, et üle pika aja ta jälle naudib improviseerimist. Aeg-ajalt hüppavad nüüd vaimukused talle iseenesest pähe. Kuna tema loomingulisus on surve alt vabanenud, kõlavad need originaalsemalt ning sobivad stseeni konteksti loomulikumalt. Paradoksaalsel kombel on ta kõige naljakam siis, kui ei ürita nalja teha. Mina olen viimane inimene, kes tohiks Kustile pahaks panna soovi laval nalja heita. Ma ise teen seda kogu aeg ja mõnikord see isegi õnnestub. Mina olengi Kusti. Eesmärk pole oma loomulik huumorimeel maha salata, vaid taibata, et impros lähtub komöödia eelkõige inimlikest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Vaimukas dialoog on kõigest kirss tordil. Kui oled põhioskused - partneri jälgimise, toetamise ning tunnete väljendamise - omandanud, siis minu poolest rebi kasvõi nõrkemiseni kildu. Kui lugu sulle meeldis, anneta Jürmole siin veidi raha! Kui saame annetustest selle kuu lõpuks 70 000 eurot kokku, anname välja illustreeritud lasteraamatu Kusti ja Krõõda seiklustest. Anna oma panus laste kirjaoskuse parandamiseks!
Autor: Kadri Kalle - “Mis sul viga on?” = “Millest sa aru ei saa?” Tegemist ei ole meenutusega minu viimasest eraelulisest sõnavahetusest, vaid ühe improharjutusega. Kummalgi improviseerijal on üks neist lausetest ja stseen tuleb teha ainult neid kasutades. Harjutuse mõte on leida erinevaid viise, kuidas, muutes sõnade rõhuasetust, hääletooni või kasutades muid viise, saab lause tähendust muuta ja isegi lugu arendada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.  Ruutu10 Improfestival 2020 13.04.2020. Foto: Grete Kungla Tahtsin rääkida hoopis sellest, et mingil hetkel avastasin, kui paljude inimeste konfliktide tuum töö- ja eraelus ongi need kaks vastanduvat lauset. Mõnikord kasutatakse küll rohkem sõnu ja peenemaid väljendusviise, kuid sisu jääb ikkagi samaks. Miks sa niimoodi käitud? Kuidas sa mind ei mõista? Kui natuke järgi mõtled, leiad kindlasti mõne näite sellisest vestlusest ka oma elust. Võibolla oled isegi kasutanud täpselt samu lauseid. Kui palju me ketrame probleeme sellistes mustrites, mõistmata, miks me teineteisest aru ei saa? Hea meelega ütleksin nüüd, et tule improsse ja kõik need probleemid lahenevad. Et õpid lennult teisi mõistma ja kristallselgelt väljenduma. Aga ei, nii lihtne see pole. Impro ei anna meile imevõimeid ega lahenda inimpsühholoogia sügavamaid saladusi. Nüüd, kui olen need algul ülesköetud ootused purustanud, võiksin kogu jutu sinnapaika jätta. Aga tegelikult oli mu lool ju iva ka. Impro ei lahenda küll meie eest üldinimlikke suhtlusprobleeme, kuid õpetab nendega paremini toime tulema ja üksteist lihtsamini märkama. See aitab avastada oskusi, mis meil tegelikult juba olemas on, aga mida me ei kasuta. Näide: ühes proovis oli meil ülesandeks kahekesi laval teineteist lihtsalt vaadata. Ühel meist pidi peas olema väga konkreetne olukord (kes me teineteisele oleme, mis sündmused meie ümber on toimunud) ja üks konkreetne lause, mida sellises olukorras teisele öelda. Teine pidi pärast lühikest jõllitusaega situatsiooni ära arvama. Tegime katsetust. Kujutasin ette, et olen plaaninud abikaasaga puhkusereisile minna, kuid just avastanud, et mees on jätnud auto ülevaatusele viimata ja paistab, et me ei saagi puhkusele sõita. Olen asjad juba pakkinud ja täielikus frustratsioonis. “Kuidas sa võisid auto ülevaatuse tegemata jätta?” oli lause minu peas. Kui lavapartnerilt veidi aja pärast küsiti, milline oli meievaheline olukord, pakkus ta, et me oleme lähedased inimesed, võimalik, et lähisuhtes ja ta on jätnud midagi olulist tegemata, mille pärast ma pahane olen. Teine katse. Seekord pidin mina ära arvama, milles asi. Väga veider oli oletada spetsiifilist olukorda vaid kellegi vaikiva näo põhjal. Natukese aja pärast siiski tundus, et suudan näoilmest midagi välja lugeda. Pakkusin, et mu lavapartner kavandab röövi ja püüab veenda mind kaasa tulema. Tema mõttes mõlkuski kullarööv kaevanduses ja ta tahtis jätta muljet, et see on täiega hea plaan. Mind üllatas selle harjutuse juures, kuivõrd vähese info põhjal oli meil tegelikult võimalik umbkaudu ära arvata, mida me mõtlesime ja mis tundeid näitlesime. Arvestades sealjuures, et me pole üksteisele lähedased inimesed, vaid kord nädalas kohtuvad improentusiastid. Oskus üksteise nägudest ja kehahoiakust infot välja lugeda on seega tegelikult samuti üldinimlik, kuid verbaalse info müras heidame selle tihti kõrvale. Kui paljud arvavad, et improteatri tegemine on pidevalt tabavate ja humoorikate repliikide kohapeal välja mõtlemine ja et just see teeb selle esinemisvormi keeruliseks, siis mina leian, et keerukus peitub hoopis vaikuses ja pausides. Need hetked, kui me ei püüa naljakad olla ja laseme olukorral enda ja lavapartneri(te) vahel areneda ja kulgeda. Ja võtame aega, et nö lugeda oma partnerit, näha tema emotsiooni ja lasta tal reageerida. Nagu ühes töötoas öeldi: meie parim inspiratsioon laval on meie partner. Tihti ei anna me ka inimestele päriselus piisavalt vaikust ja pausi, et neid päriselt kuulata ja oodata, ilma et ise kohe mingi teravameelsusega vastaksime. Et neid päriselt vaadata, ilma et keskenduksime oma peas järgmise vaimukuse väljamõtlemisele. Impro annab meile võimaluse kõike seda harjutada ja õppida neid elemente oma käitumisse sisse kodeerima. Aga miks siis pole impronäitlejad ikkagi mõtete lugejad ja aeg-ajalt ka oma lähedastega tülitsevad? Sest impro ei tühista meie inimlikkust ega psühholoogilisi kiikse. Sest mõnikord me tõlgendame partnerite sõnatuid märke ja pilke ka totaalselt valesti. Selle vastu aitab järjepidevalt harjutada kaaslase jälgimist - nii elus kui improlaval. Nii et teinekord, kui keegi sulle käratab: “Mis sul viga on?” võid vastata: “Ma pole veel piisavalt improt teinud.” Ja kutsu ta endaga Avatud Improtundi. Lisaks Ruutu10 ridades improviseerimisele, töötab Kadri vabakutselise maailmaparandajana. Rohkem infot tema kohta leiad siit.
Autor: Jürmo Mehine Eelmises blogipostituses kirjutasin muuhulgas, et lihtsaim viis impros emotsioone usutavalt väljendada, on mängida iseennast. Võib-olla arvad sa, et sinu puhul see lähenemine ei töötaks, sest päriselus sa emotsionaalne pole. Vähemalt ei kipu sa tundeid välja näitama. Võin sulle julgustuseks öelda, et sa pole üksi. Igapäevaelus ei käitu keegi meist emotsionaalselt. See ei tähenda, et sa loomu poolest tuim eestlane oleksid, vaid et elu on sind treeninud tundeid varjama.  Karolina tundetut eestlast mängimas. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim Elus aitab tunnete alla surumine meil negatiivseid tagajärgi vältida. Näiteks kujutle olukorda, kus ülemus “palub” sul reede õhtul kauem töötada. Vastad tõenäoliselt “Jah, pole probleemi”, ehkki sisimas tahaksid haarata lähima pastapliiatsi ning selle bossile kõrri torgata. Seesmiselt võid tunda end maruvihasena, sest su peoplaanid keerati tuksi. Hirm töökoha kaotuse ees hoiab sind aga emotsionaalselt ausalt reageerimast. Improlaval mõjuks selline stseen ajusid nüristavalt igavana. Mitte midagi ei juhtu, sest temperament hoitakse vaos. Emotsioone filtreeriv tegelane on eristamatu tundetust karakterist. Sestap peame stseenis muutma oma sisemaailma väliselt nähtavaks. Peame käituma ausalt ehk vastupidiselt sellele, kuidas reaalsuses toimime. Publik tahab näha, kuidas töötaja ülekohtuse palve peale enesevalitsuse kaotab ning kontoritarvetega tööandja kõrisõlme peal amatöörkirurgiat praktiseerib. Vahel varjame emotsionaalset tõde soovist hoiduda teise inimese tundeid haavamast. Kui sõber küsib, kuidas sulle tema uus soeng meeldib, vastad alati, et see näeb kena välja. Isegi juhul, kui värske Kopli mullet sinu okserefleksi peaks aktiveerima, hoiad end tagasi. Improviseerides lase see kõik välja. Taas põhjustab viisakas ja valelik käitumine igava stseeni. Emotsionaalselt aus reaktsioon aga haarab kohe publiku tähelepanu. Vast olulisim põhjus, miks emotsioone filtreerime, on hirm sattuda haavatavasse või piinlikku olukorda. Näiteks sa ei avalda sulle meeldivale inimesele esimesel võimalusel oma tundeid tema vastu. Ausalt käitudes riskiksid potentsiaalse tulevase abikaasa eemale peletamisega. Lisaks annaksid talle tohutu võimu sulle korvi anda ja haiget teha. Impros seevastu tahame end just haavamise sihtmärgiks seada. Selleks, et publik tegelaste vastu midagi tunneks, peab ta esmalt nägema, et karakterid ise on toimuvast emotsionaalselt mõjutatud. See ei saa juhtuda, kui tunded endasse jätame. Tõeliselt ausad oleme oma emotsioonidega vaid lähimate sõprade, terapeudi või iseenese seltskonnas. Improlaval peaksime samasse haavatavasse seisundisse astuma. Päriselu on nagu pokkerimäng - näeme kurja vaeva, et meie näoilme meie kaarte ei reedaks. Improlaval tahame kaardid kõigile avada, ehkki see meie karakterile pankrotiga võib lõppeda. Selles mõttes on improstseen realistlikum või vähemalt ausam kui reaalsus. Elus valetame, laval räägime tõtt. Võib-olla suhtud kogu sellesse juttu skeptiliselt ning leiad, et kui igas stseenis ohjeldamatult tunnetest räägid, muutub impro igavaks melodraamaks. Sina seevastu ihkad kogu hingest komöödiat viljeleda ning üritad laval pigem vaimukat dialoogi toota. Tea, et emotsionaalne ausus suudab edukalt publiku lõkerdama ajada. Järgmine kord etendust vaadates pane hoolikalt tähele, kui sageli itsitab publik karakteri maskeerimata emotsiooni ja kui harva improviseerija teravmeelse repliigi peale. Naer on tahtmatu reaktsioon ootamatusele ning tõde just sel põhjusel naljakas ongi - elus kohtame seda nii harva. Kui oled näinud kaubanduskeskuses mõnd last valjusti ja väljendusrikkalt jonnimas siis küllap oled ka kuulnud tema ema teda korrale kutsumas sõnadega “Ära tee stseeni!” Teisisõnu: “Varja oma tegelikke tundeid!” Publik tuleb improetendusele lootuses, et just stseene sa esitadki. Seega pead laval olema rohkem sina ise kui igapäevaelus. Ära valmista publikule pettumust, vaid käitu emotsionaalselt niisama vabalt ja ausalt kui viimati lapsepõlves, siis kui emme keeldus sulle jäätist ostmast! Pane hoolikalt tähele, sest ma ütlen seda ainult ühe korra! Kui sa tahad veel Jürmot elusalt näha ja tema blogiartikleid lugeda, siis maksa lunaraha siin! Ja ära mõtlegi politseiga ühendust võtta!
Valmistusin algavaks Ruutu10 improõppe näidistunniks, kuniks saabus esimene osaleja. Aega veel oli, seega otsustasin temaga vestelda ja uurida, miks teda impro huvitab. Tuli välja, et ta ei tea sellest midagi. Tuttav soovitas ja siin ta nüüd istub. Ta päris mult vastu, et mis sorti inimesed seda teevad? Vastasin, et ilmselt kodanikud, kes huvituvad enesearengust. See pole ainult teatri või komöödia fännidele, sest kasud rakenduvad ka igapäevastesse olukordadesse. “Mis kasud?” küsis ta, pea viltu. Avasin tahvelarvutist Ruutu10 blogi artiklid ja andsin talle lugeda seda sama, sellel ajahetkel mitte eksisteerivat postitust.  Improõpilased improtunnist kasu saamas. Ruutu10 Avatud Improtund. 10.09.2018. Foto: Mona Õispuu Jagan õppe järgmistesse kategooriatesse: impro, koostöö, stseenid, komöödia ja esinemine. Iga valdkonnas tuleb õpilastel omandada teatud oskused ja Ruutu10-s on kindlad harjutused, mis nendele keskenduvad. IMPROSeda oskust demonstreerivad ka osavalt freestyle räpparid ja muusikud, kes improviseerivad. Ei ole vaja ilmtingimata tulla Ruutu10-sse õppima, äkki kõnetab räpp sind rohkem kui teatriline improvisatsioon. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
KOOSTÖÖKujuta ette, et teed improt, aga mitte enam üksi, vaid koos teistega. Nagu muusik, kes seekord musitseerib bändis ja peab arvestama ka, mida teised instrumentalistid mängivad. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
STSEENIDNüüd oleme juba konkreetsemalt jõudnud Ruutu10 stiili juurde, kus teeme teatrilist improvisatsiooni. Tänu sellele on õpilasel võimalus omandada veel teisi kasulikke oskuseid. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
KOMÖÖDIAMul oli huvitav situatsioon. Tüdruksõber pöördus minu poole murega: “Martin, mida naljakat ma talle vastu kirjutan?” See pani mind mõtlema. Tahame isegi tühisele messengeri kirjale naljakalt vastata. Komöödia ümbritseb meid ja soov oma lähedasi naerma panna on meil kõigil. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
ESINEMINETeeme kunsti, mida on ka meeldiv vaadata. Seega miks mitte seda teistele ka esitada. Esinemine tekitab ärevust. Nii koolis kui tööl oleme teinud ettekandeid. Võib-olla on sul vaja lausa suurele grupile mõnest teemast rääkida. Vajalikud oskused, et ülesanne sooritada:
Neid kõiki oskuseid on õpilasel võimalus omandada Ruutu10 improõppes. Võib-olla ühinesid õppega, et esinemisnärvi alandada ja esmapilgul ei ole soov stseene teha. Mõtle hoopis kasudele, mis sellega kaasnevad. Õpime improt turvalises keskkonnas, kus julgustame inimesi katsetama. Elame neile kaasa ka siis, kui valesti läheb. Muretseme vähem tulemuse pärast ja naudime rohkem protsessi. Kuna impro toimub hetkes, siis oma valikute muutmiseks aega tagasi kerida ei saa. Hästi improviseerimiseks tuleb sul omandada need oskused instinktiivsel tasemel. Martinil sai seda postitust kirjutades tintenpen tühjaks. Kui tahad, et ta ka edaspidi blogida saaks, siis anneta talle siin raha uue sulepea soetamiseks.
Autor: Rauno Meronen Meil oli vaja 2018/19 hooajal välja selgitada, kas senine panustamine improkogukonda etenduste ja kooli arendamise näol tasub end ära.  Pildil meie arusaamatus, kas hooaeg on juba läbi või mitte. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 17.11.19. Fotograaf: Mona Õispuu Saime vastuse, et emotsionaalselt tasub igati ära. Inimesed, nende toetus, läbisaamine ja suhtumine on lihtsalt imetlusväärsed. Me ei oska paremat seltskonda Ruutu10 juurde soovidagi. Ruutu10-st on saanud tõmbekeskus kõigile, kes soovivad teha improkomöödiat, naerda ja areneda näitleja, koomiku ja inimesena. Meie kogukonna tugevust ja ühtsust näitab meie värskeim laienemine: prooviruum. Võtsime finantsriski ning rentisime juurde ühe ruumi, kus oleks mõnus proove teha. Ruumi väljaehitusel aitasid jõu ja nõuga Ruutu10 sõbrad. Me värvisime ja sisustasime Ruutu10 prooviruumi. Laienduse rahastamiseks korraldasime tuluõhtu ÖöFUNdraiser. Kogusime lugematul hulgal häid emotsioone, naeru ja 747 eurot. Tänu sellele kasvas Ruutu10 keskuse võimekus: improstuudios on vinge lavavalgustus, prooviruum on õdus ja mugav. Improõpe Uued õpilased toovad värskust ja entusiasmi. Teist hooaega järjest saime pakkuda süsteemset Improõpet ning meid rõõmustab positiivne tagasiside õpilastelt. Hooaja vältel on Improõppes õppinud 55 erinevat inimest. Avalikud töötoad Tartu on Avatud Improtunni osaliste arvu ja huviga Tallinnale järele jõudnud ning vahel mõtleme, et äkki kord nädalas jääb väheks. COVID-19 laialdane populaarsus haigestumisel viskas lauale idee virtuaalsetest improtundidest. Zoom-zoom lendas mesimoom ning oligi Ruutu10 saavutanud rahvusvahelise leviku: üks Londonis elav eestlane osales regulaarselt improtunnis. Lisaks Avatud Improtundidele leidsid aset Stseenitreening, Avatud Improproov, Improõppe näidistunnid ning kahe välisõppejõu - Trent Pancy ja Itamar Karbiani - treeningud. Töötubadele lisaks tärkas uus nähtus: grupitreeningud. Seltskond sarnaste huvidega improviseerijaid leppisid kokku aja ja koha, et harjutada ning mõnel juhul ka esineda Ruutu10 Vaba Laval. Töötubades osalejaid kokku - 560. Töötubasid kokku - 76. Avalikud etendused 2019/20 hooaeg alustas mõningate muudatustega. Eelmise hooaja lühiformaadi pealavast “Meistrite liiga” sai “Eesti otsib improstaari” ning kõrvallavast “Komöödiasport” sai “Vastasseis”. Improkomöödia Pühapäeval vahetasime Kompanii ja Täismaja etteasted Kahe Vahel duo ja improgrupp Meelise vastu. Lisaks ilmselt üks põnevamaid väljakutseid oli Eesti Impro10 projekt, mis ühendas kõik neli Eestis tegutsevat improteatrit (Ruutu10, Improteater IMPEERIUM, Jaa Improteater ning Eesti Improteater), et tuua välja kolmel korral etenduse “IMPROGEDDON ehk ilus päev, et surra”. Lavale astus iga improteatri kõige kõrgema lennuga improviseerijad ning haarav sisu täitis saali rekordarv külastajatega. Peale seda projekti võib kindlalt öelda, et improteatrid Eestis ei ole omavahel konkurendid, vaid sõbrad. Me ei saa üle ega ümber COVID-19 mõjudest Ruutu10 etendustegevusele. Märtsi, aprilli ja mai etendused jäid ära või toimusid otseülekandena. Improetenduse pakkumine virtuaalsel sillal pakkus tõsist väljakutset, õnnestumisi ning õppetunde. Me ei plaani loobuda meelelahutuse pakkumisest ülekande vahendusel. Etendustel külastajaid kokku - 1666. Etendusi kokku - 44.
Tänuavaldused Suur-suur tänu teile VII hooaja lahedaks tegemise eest! Improviseerijad: Jürmo Mehine, Andres Kalle, Enel Murakas, Märt Samma, Krtistjan Vatter, Karolina Tiigimäe, Tanel Sirp, Maarja Korstnik, Veiko Soomets, Janika Hirvelaan, Valmar Kasuk, Gregori Palm, Margus Toots, Ando David Roots, Markus Koidu, Erik Mänd, Liisi Raudsepp, Mirja Meriste, Kaupo Vaher, Krister H. Sepp, Anna-Maria Rebane, Anna Peterson, Liis Kuusik, Rita Lipijäinen, Jevgeni Varzinov, Kadri Kalle, Rauno Meronen, Toivo Värbu, Martin Junna, Henri Järvik, Jaanika-Jane Tõnurist, Joonas Kriisk, Kevin Piperal, William Vaask. Piletimüüjad: Ilona Põld, Krister H. Sepp, Veiko Soomets, Rita Lipijäinen, Liis Kuusik. Operaatorid: Aldur Helekivi, Janika Hirvelaan, Eerik Vija, Ailar Uffert. Heli- ja valgustehnikud: Ando Roots, Jürgen Reismaa. Disainer: Juulia Juhkam. Muusik: Veeda Kala. Produtsent: Grete Kungla. Juhatuse liikmed: Rauno Meronen, Martin Junna, Toivo Värbu. Koostööpartnerid: PixTech Productions, Von Krahli teater, Von Glehni teater, Triinude Toiduministeerium, Kelmi elutuba, Vilde ja Vine, Tiigi Seltsimaja, Teoteater, Karlova teater, Ticketer. Ilusat suve ning kohtumiseni Ruutu10 VIII hooajal! Kui sulle meeldib meie blogi lugeda, siis näita seda väikese annetusega siin. Sa ju ei taha, et Rauno endale päris töö leiaks?
Autor: Martin Junna Improstseenid võib jagada kaheks: orgaanilised ja premissist lähtuvad. Üldjuhul inspireerib orgaanilist stseeni publiku pakutud sõna. Improviseerijad reageerivad üksteisele ning avastavad stseeni hetkest hetkesse. Sellise stiiliga tutvutakse Ruutu10 improõppe I moodulis.  Jürmo premissiga vaevlemas. Ruutu10 TILT-il. 20.09.2019. Foto: Reio Raudheiding Ruutu10 improõppe II moodulis õpitakse premissist lähtuvat improt. See tekitab õpilastes segadust, sest teema on uus ja keeruline ning vastavad oskused puuduvad. Selles postituses kirjutan premissi teooriast, et tunnis saaks keskenduda harjutamisele. Premissil põhinevas impros alustab improviseerija stseeni koomilise ideega. See tähendab, et tal on valmis mõeldud platvorm/baasreaalsus/kontekst (kes oleme, kus oleme ja mida teeme) ja idee, mis siin naljakat on. Ta esitleb oma ideed nii, et lavapartner saaks sellega kaasa tulla. Kas premiss stseenid on ikka päris impro, kui sa alustad juba olemasoleva ideega? On küll. Sa ei mõelnud ideed kodus välja. Idee tuli sul nüüd laval. Pealegi pole sul aimugi, kuidas stseen areneb ja lõpeb. Kust kohast ma koomilise idee saan? Premiss impro lahutamatuks osaks on “avamine”, mille eesmärgiks on anda improviseerijatele ideid. Kõige lihtsam “avamine” premiss stseenideks on monoloog, mida kasutame ka II moodulis. Mis on monoloog? Monoloog tähendab premissi-põhise impro kontekstis tõestisündinud lugu. Improviseerija räägib sündmusest, mis temaga juhtus. Teda inspireerib publikult saadud sõna. Näiteks kui inspiratsioonisõnaks on “kommid”, siis ära piirdu vaid arvamusega “liiga palju suhkrut on tervisele kahjulik”. Pigem jutusta lugu, millest saab koomilisi ideid. Näiteks inspiratsioonisõnast “komm” tuleb mul selline mälestus: “Mulle meenub üks Tartu proov, kui Erik oli kuskilt saanud maasikamaitselise Hubba Bubba nätsupaki. See oli suhkruvatine, aga kui seda närisin, siis muutus see nätsuks. Erik ise seda ei tahtnud ja pakkus meile. Mina mõtlesin, et viimati närisin Hubba Bubbat lapsena. Seega võtsin suure entusiasmiga pakkumise vastu. Proovi lõpuni oli kümme minutit aega ja hakkasin seda järama. Algul panin natukene suhu ja oli täitsa hea, aga siis panin veel, et maitse säiliks ja et saaks suuremat mulli puhuda. Lõpuks olin kogu paki suhu toppinud, lõualihased ära väsitanud ja ühe keskmiselt haleda mulli puhunud. Kuid siis muutus enesetunne halvaks ja näts oli väga läila maitsega. Sülitasin selle prügikasti ja loputuseks jõin terve pudeli vett ja elasin õnnelikult elu lõpuni edasi.” Lugu ei pea olema geniaalne, huvitav ega naljakas. Baaris mul äsja jutustatud looga naisi ei õnnestunud sebida, aga premissist lähtuva impro madala lati ületab see nagu Marko Aleksejev tänava äärekivi. Pea meeles, et lugu peab olema päriselt juhtunud. Kui jutustad väljamõeldud loo, siis see kipub minema liiga absurdeks ja improviseerijatel ei ole seda enam kuhugi kõrgendada. Samuti publik haistab su valet kiiremini kui Ferrari nullist sajani kiirendab ja kaotab su vastu huvi ning usalduse. Sulle meenub see lugu sellepärast, et seal juhtus midagi, mis murdis argielu rutiini. Seetõttu peidab see endas koomilist potentsiaali, mida improviseerijad saavad kasutada. Teisisõnu on tegu koomika igavikukiviga, mille pärast on peetud lugematul arvul sõdu. Samuti ei rääkinud ma lugu kommidest, vaid see meenutas mulle nätsuga seotud lugu. Kas rikkusin reegleid? Ei! Kui sul inspiratsioonisõnaga lugu ei meenu, siis võid leida seotud sõnu. Näiteks: “Kommid tuletavad mulle meelde suhkrut, mis meenutab mulle koogi tegemist, mis paneb mind mõtlema sünnipäevast, kui tegin küpsisetorti jne.” Nõnda saab publik aru, kuidas oma looni jõudsid. Ära ole monoloogiga kitsi. Minu loo saab võtta kokku kahe lausega: “Ükskord tõi Erik proovi Hubba Bubbat. Ma sõin selle kõik korraga ära ja mul hakkas paha.” Anna rohkem tagamaad ja detaile. Proovi rääkida lugu vähemalt kaks minutit, siis on improviseerijatel rohkem materjali, millest inspireeruda. Kuidas ma monoloogist koomilise idee saan? Kõigepealt ütlen, mida mitte teha. Me ei taha monoloogi taasesitada, sest publik juba teab, mis seal aset leidis. Nii et kui su idee oli mängida Martinit, kes võtab proovis nätsu, paneb terve nätsupaki suhu ja proovi lõpuks sülitab selle välja, siis pead veidi rohkem vaeva nägema. Isegi mina (Martin) sain sellega hakkama ja sa ei taha sihtida nii madalale kui mina, eksju? Samuti me ei taha monoloogist võtta ühte sõna, nt “maasikamaitseline”, ja improviseerida orgaanilist stseeni. Tahame monoloogist tuvastada huvitava või naljaka idee. Tihti on nendeks hetked, kui publik naerab või kui ise naerad. Kuigi publiku naerma ajamine pole monoloogi rääkija ülesanne, siis see enamjaolt juhtub, kuna ta räägib midagi, mis murdis argielu rutiini. Minu mõtted näitemonoloogist:
Pane tähele, et mõtted ei ole üksikud märksõnad. Need on laused, mis kirjeldavad situatsiooni. Kuidas ma monoloogi ideest vormin koomilise idee? Oledki jõudnud kõige raskema osani. Tuletan meelde, et premiss on koomiline idee, kus improviseerijal on valmis mõeldud kontekst (kes oleme, kus oleme ja mida teeme) ning mis seal naljakat on. Konteksti välja mõtlemiseks on 3 varianti:
Näiteks: Võtame idee: “Erik, kellel on kaasas laste maiused.” 1. Monoloogi kontekst: Kes: proovi tegijad (ilmselt näitlejad või improviseerijad. Ma küll seda monoloogis ei täpsustanud, aga seda võib eeldada).Kus: Tartu prooviruumis. Mida teevad: proovi. Aga ma sain aru, et me ei tohi monoloogi ümber mängida? Ei tohigi. Sa kasutad seda alguspunktina, aga mitte kogu stseenina. Stseeni sisuks saab koomilise idee kõrgendamine. Luba ma nüüd jätkan näitega. 2. Üks samm edasi: Kes: improviseerjad või siis näitlejad (sama, mis monoloogis) Kus: sünnipäevapeol (muudetud). Mida teevad: mängivad joomismängu (muudetud). 3. Analoog: Kes: jalgpallurid (muudetud). Kus: jalgpallistaadionil (muudetud). Mida teevad: trenni (muudetud). NB: Soovitan monoloogis mainitud nimed stseenis ära vahetada. Nt kui monoloogi rääkis Martin ja ta jutustas sündmusest, kuidas Erik nätsu tõi, siis stseenis ära neid nimesid kasuta. Pane neile teised nimed, nt Lasnamäe Lenni ja BMW Priit. Nõnda ei jää nalja keskpunktiks monoloogi rääkija, vaid situatsioon. Me niigi kasutame tema tõestisündinud lugu, seega pole vaja isiklikumaks minna. Kuidas sa teadsid “analoog” näites jalgpallurite idee peale tulla? Ei teadnudki. Võtsin suvaliselt teise valdkonna. Kui edasi mõtteid loobin, siis võin pakkuda veel politseinikud jaoskonnas hommikusel briifingul, tuletõrjujaid põleva maja ees tuld kustutamas, kodutud silla all hiirt küpsetamas jne. Nimekiri on lõputu. Olen valinud idee ja konteksti, nüüd mis? Nüüd tuleb need kaks asja kokku panna ja siis ongi premiss valmis. Näite ideeks võtan “Erik, kellel on kaasas lastemaiused” ja kasutan monoloogi konteksti ehk improviseerijad Tartu prooviruumis teevad proovi. Aga mis edasi? Kavatsesingi sellest kohe kirjutada. Sa ei pea kogu aeg vahele segama. Kui sul on baasreaalsus olemas, siis saame hakata ideed koomiliselt kõrgendama. Nt monoloogis oli Erikul kaasas ainult näts, aga kasvatame seda. Lisame juurde erinevaid maiustusi: pulgakommid, krõpsud, limonaad, miks mitte ka laste mänguasjad. Pane tähele, et me ei esita monoloogis jutustatut, vaid selle situatsiooni kõrgendatud versiooni. See ei tundu mulle niivõrd stseen kui lihtsalt nimekiri asjadest. Kui sa terve aeg telefonis ei oleks ja loeksid tähele… Oih, sa loedki seda telefonist. Minu paha. Selleks, et vältida stseeni nimekirjaks kujunemist, tuleb vastata küsimusele "miks", konkreetselt meie näites: "Miks Erikul nii palju maiuseid kaasas on?” Näiteks minu idee on, et “vanemad onud” kutsuvad Erikut koguaeg oma kaubikusse ja pakuvad kommi. Samuti ei tohi ära unustada emotsionaalset reageerimist. Näiteks kujutan ette, kuidas teised muretsevad Eriku pärast, aga Erik kinnitab, et “vanemad onud” ei ahista teda, vaid räägivad talle oma kaubiku sisustusest, sest keegi teine neid ei kuula. Kas ma pean kogu stseeni valmis mõtlema? Ei pea. Sinu ülesandeks on esitleda kontekst ja idee. Põhjendamine ja kõrgendamine jääb stseeni tegijate ülesandeks. Kuidas mu partner aru saab, mis ideed ma teha tahan? Üldised reeglid on need:
Kuna sinu partner kuulis ka sama monoloogi, siis ta peaks otsad kokku viima ja mõistma, mis su idee on. Nõuanded idee välja mängimiseks:
Pea meeles, et partner ei jääks stseeni lõpuni kaasreisijaks, vaid reageeriks ka emotsionaalselt ja aitaks seda edasi viia ning kõrgendada. Kuidas teised improviseerijad aru saavad, et ma soovin oma premissi alustada? Üldine kokkulepitud reegel on see: kes esimesena lavale läheb, tema ideed me kuulame ja mängime. Kas võib samal ajal nii oma kui partneri premissi ideid mängida ehk ühendada ühes stseenis mitut premissi? Ei. Impro on niigi raske ja sellega teed sa selle 100 korda raskemaks. Samuti iga premiss peaks olema piisavalt hea, et sellega teha 2-3 minutiline stseen. Kui mitu premissi kokku panna, siis põletate kõik need ideed liiga kiirelt ära ja ülejäänud 15 minutit polegi midagi teha. Mis siis saab, kui ma ei saa partneri premissist aru? Siis teete tavalist orgaanilist stseeni. Kui partnerina sa ei ole ideest pärast tema kolmandat repliiki aru saanud, siis jumala eest, ära jää passiivseks sõitjaks stseeni lõpuni. Ära proovi seda ideed kaks minutit värisedes ära arvata. Suure tõenäosusega initsieerijal ei olnud formuleeritud premissi või kui oli, siis ta lasi selle tuulde oma halva alustusega. Mis tuletab mulle meelde, et saame ideed jagada kolme kategooriasse:
Tundub nagu päris palju asju, mida silmas pidada. Ma ei usu, et ma sellega hakkama saan. Saad küll. Tuleb vaid harjutada ja enne kui arugi saad, oled premissi meister. Pealegi kõige hullem, mis sünnib, kui premissi pole, on tavaline orgaaniline improstseen. Kui lähebki valesti, siis kedagi süüdistada pole mõtet. Impros läheb nagunii rohkem valesti kui õigesti. Kasutame neid “vigu” enda kasuks ja avastame koos midagi veel ägedamat. See ongi impro eelis tavateatri ja filmi ees. Vau - jõudsidki kogu postituse läbi loetud! Muljetavaldav saavutus! Oled tubli pingutuse eest autasu ära teeninud. Premeerime sind võimalusega annetada Martinile siin veidi raha, et tal ka edaspidi jätkuks jaksu blogi kirjutada. Aga ära teistega seda linki jaga, muidu toovad kõik oma raha meile. Meil pole seda enam varsti kuhugi mahutada.
|
kategooriad
All
Arhiiv
April 2021
|
RSS Feed