|
“Oli detsembrikuu (2012), Trent Pancy tuli Eestisse, et meiega esineda, salvestada podcast ning õpetada. Hiljem läksime baari ning võtsime mõned joogid. Lõpuks jõudis kätte koju minemise aeg. Trent ütles, et meie käes on Eesti impro tulevik. Meie saame seda luua ja kujundada, kuidas inimesed hakkavad improt nägema. Me võime teha sellest oma elukutse.”  10. detsember 2013 Wild impro Improkraatia sünd“Tormi rääkis varikatte all facebookis, et tema, Martin ja Rauno hakkavad moodustama uut improgruppi: nemad kolmekesi pluss Mihkel, ja neil oleks paari inimest veel vaja. Ilmselt nendeks oleme mina (Silver) ja Andres. Kui idee oli natukene juba seedinud, siis otsustati anda võimalus kõigile, kes tahavad. Selle tulemusena saidki kokku meie praegused 10 suurepärast liiget. “ 2013. aasta jaanuaris eraldus grupp improviseerijaid Improgrupp Jaa! koosseisust ja alustas uue trupi loomist. Originaalne visioon oli luua professionaalne improgrupp, kus kõik liikmed õpivad ja treenivad koos ning ei tegele uute liikmete vastu võtmise ja järeleaitamisega. Esimestel aastatel oli plaan investeerida tugevalt iseenda arengusse, õppida, reisida ja avastada. Treeningud“Edasi hakkas olema hästi palju proove. Nagu öeldud, siis alguses oli grupiga tutvumise periood. Saime rohkem tuttavaks ning hakkasime tajuma, kuidas keegi mõtleb. Algus ei olnud kindlasti kerge. Õpetamistehnikad polnud veel välja arenenud ning seetõttu oli proovides olemine kohati päris raske. Jagasime palju negatiivset tagasisidet ning ei tundnud erilist arengut. Üksteisega arvestamine oli samuti keerukas, kuna ei teatud, keda kuulata. Vaidlesime palju. Mida aeg edasi, seda rohkem õppisime oma mõtteid teistele väljendama ning teisi lõpuni ära kuulama.”  Tartu Lillemaja 2. korrusel. Prooviruume võimaldas meile esimesel kevadel Tartu Kommertsgümnaasium ning sealt edasi Tartu Lillemaja. Lisaks nädalasisestele treeningutele hakkasime kaks korda kuus korraldama pikemaid proovipäevi nädalavahetustel. Need koosnesid kahest 8-tunnisest õppepäevast. Kuna 70% liikmetest elasid Tartus, siis tulime seal kokku. Nädalasisesed proovid toimusid kodulinnades, vastavalt Tallinnas või Tartus, kus harjutati nädalavahetusel läbitud teemasid. Kuna meil juhendajat polnud, siis iga liikme kohus oli valmistada ette 2-tunnine töötuba. Nii laupäeva kui ka pühapäeva alustasime grupitunnetuse tunniga. Töötasime selle kallal, et partneri toetamine oleks instinktiivne. Õppemeetodid olid algelised ja ebatõhusad, kuid kvaliteedi puudujääk korvati kvantiteediga. Tallinlased ööbisid Andrese juures, seal oli ka põhiline ajaveetmise koht. Impro nädalavahetusel veetsime väga palju aega kümnekesi koos. Lõunat sõime koos, õhtusööki sõime koos. Laupäeviti peale treeningut toimus koosolek, kus püüdsime leida ühist visiooni, missiooni ning valisime grupile nime. “Visiooniks sai täiesti uue trupi üles ehitamine liikmetega, kes olid juba teadlikud, mis asi on impro.” Koosolekul jagasime oma piinlikumaid lugusid elust, mille põhjal saime endale hüüdnimed. See idee tuli Chicago kursuselt. Tegime kõik, et üksteist rohkem tundma õppida. Laupäevane trennipäev oli töötubade ja koosolekuga kokku umbes 12 tundi. “Märksõnad olid õhin, entusiasm, eneseotsing ja oma rolli leidmine grupis. Hakkas brändi loomine, keegi ei teadnud veel midagi, üksteist ei tuntud ega usaldatud - palju oli tühja tööd ning läbi mõtlemata tegevust.” Treeningust puudumisele või hilinemisele vaadati väga kurjasti. Kõige kroonilisemad hilinejad olid Toivo ja Mihkel. Tekkis isegi tava, et proovipäeva hommikul pool tundi enne algust tegid Martin või Andres Toivole äratuskõne ning umbes tund-poolteist hiljem ilmus rõõmus punaste silmadega Toivo, kohvitops näpus. (Toivo kaitseks peab mainima, et ta tegi 2013 kevadel ära 1000 ainepunkti) “Hakkasime õppima improt põhjalikumalt. Seni olime teinud põgusalt mänge, kuid kunagi ei läinud nii süviti analüüsiga. Ma mäletan esimest korda, kui ma suutsin teha stseeni, nii et ma ei lollitanud ega teeselnud - see hetk muutis minu suhtumist. Sain aru, et improga pole sul alati 50% võimalus, et keegi ei saa aru, mis toimub ning kõik jooksevad pea ees vastu seina, vaid impro on kunst, mida õppides paneme kõik töötama ning improvisatsioon tuleb hästi välja.”  Näide proovikavast. Kampaania "poisid chicagosse"
Suveks saadi reisiraha kokku ning sõideti Chicagosse improkomöödia saladusi õppima. Tegemist on suvise intensiivkursusega iO teatris. See võtab kokku kahe aasta pikkuse õppekava improviseerijatele, kel pole võimalik kahte aastat Chicagos veeta. Esimene viisik sai kohalikus improringkonnas hüüdnime “The Estonians”. Tihti tuli ette olukordi, kui viiekesi tänaval liikudes küsisid võõrad “Are you the Five Estonians?” ning nad vastasid “Yes!”
Esimesed regulaarsed esinemised2013. aasta mais alustasime esimese regulaarse etendusega Tartus Kotka Keldri pubis. Publikus oli tavaliselt 5-10 inimest, kellest 100% moodustasid sõbrad, ülikoolikaaslased jne. Ükskord juhtus saalis olema ka võõras narkomaan. Ta küll ei vaadanud improt, vaid rääkis kõva häälega oma Nokia 3310-sse. 2013. aasta sügisel jäi Kotka Kelder Improkraatiale väikeseks ja edasi liiguti Suudlevate Tudengite pubisse. Sellega toimus esimene läbimurre, sest oktoobri lõpuks täitus saal pilgeni külalistega ning koliti Vilde lokaali. Samaaegselt alustasid Tallinnas regulaarsed etendused TTÜ kohvikus Pööning. Kuna Tartus jõudsime improga pilti varem, siis on levinud üldine arusaam, et oleme kõik Tartust pärit.
Vildesse jäime peatuma pikemalt. Publikusse tekkisid regulaarsed külastajad, kes soovisid ise ka improvisatsiooni õppida ning Tartus avati esimesed avalikud improtunnid. 2014. aasta algul alustas avatud improtund ka Tallinnas Polygon teatri ruumides. Improtunnid olid inspireerivad värsketele improtajatele ning 2014. aastaks oli Eesti kahe värske Tartu improtrupi võrra rikkam: Koosen ja Esimene klass. Tallinnas tulid kokku Kogu Moos ja KaMaMääRe. Kirjutamise hetkel need koosseisud aktiivselt ei tegutse, kuid aktiivsemad liikmed nendest on endiselt improga seotud. Ruutu10Ruutu10 on jätk poolteist aastat tegutsenud trupile Improkraatia. Nimevahetus leidis aset, et anda selgemalt edasi väärtusi ja uskumust, mille eest seisame. Lisaks sellele tekitas nimi “Improkraatia” palju segadust õhtujuhtide ja sissejuhatajate seas. Meid kutsuti lavale pidevalt kui “Impokratid”. Praegune nimi Ruutu10 pärineb 2014. aasta kevadest. Sõna “ruut” on seotud asjaoluga, et algul esinesime me ruudulistes särkides.  10. detsemebr 2013 Wild impro. Keegi täpselt ei tea ega mäleta, miks just seda tüüpi särgid pidid meil seljas olema. See tundus lihtsalt loogiline valik. “10” sümboliseerib kümmet asutajaliiget: Martin Junna, Rauno Meronen, Silver Laius, Toivo Värbu, Andres Kalle, Evelin Rootsi, Jürmo Mehine, Mihkel Kangur, Mirja Meriste, Tormi Tuuling. Laual oli ka alternatiivne nimekandidaat: Kümme ruutu.
Peale nimevahetust kaotasime 90% publikust, sest ei osanud kommunikeerida kuvandi muutust. Siiamaani Tartus liikudes tullakse ligi ning uuritakse, et kas Improkraatia enam ei esine. Ruutu10 jätkas esialgu Improkraatia poliitikat ning uusi improviseerijaid juurde ei võetud. Küll aga, huvi suurenemisel impro õppimise vastu, alustas 2016. aastal Ruutu10 Tudengitiim. See oli üheaastane õppeprogrammm, mis valmistas ette uusi improviseerijaid Ruutu10 stiili ja oskustepagasit silmas pidades. Tallinna esimene Tudengitiim nimetas end Komejandiks. Sealt valiti välja neli improviseerijat: Enel Murakas, Liis Tammjärv, Märt Samma ning Kristjan Vatter, kes nüüd esitavad improformaati Täismaja. Kümme noort alustasid iseseisvat teekonda katsetuste ja eksperimenteerimise rajal. Tänaseks on sellest ettevõtmisest saanud improteater, mis toob välja erinevaid etendusi ja treenib uusi improviseerijaid. Kuigi tegevuse formaat on ajas arenenud, õppemeetodid saanud efektiivsemaks ja improvisatsioon oskuslikumaks, siis kunagi paika pandud põhiuskumus on jäänud püsima.
0 Comments
 Chicago 2014, 3. juuli Kuumalaine on matnud terve Michigani järve läänekalda ning meid selle epitsentris. See oli meie esimene päev Chicagos. Kursus, mille jaoks selle tohutu reisi ette võtsime oli alles kahe päeva kaugusel. Mida saavad teha viis põhjamaist impronohikut sellises olukorras? Eks ikka möbleerimata korteris põrandal lamada ja improviseerida kuuldemängu. Meie inglise keel ei ole puhas ning improviseerides on kerge teha lauseehitus- ja hääldusvigu. Enne kui arugi saime, rääkisime vene aktsendiga ning seda kosmoselaeva pardal. “Cosmos mission…” , “Sputnik kaks…” , “Live short and die.” Kõik muudkui edenes ning meie improviseeritud maailm laienes. Me olime vaimustuses. Sündis esimene episood: kuuldemäng, mis jutustas Nõukogude Venemaa kosmose missioonist. Kapitalistliku Ameerika Ühendriikide meelelahutustööstuse produkti “Star Trek” oponent ja ainuõige ideoloogia ehk kommunismi esindaja Starve Trek oli sündinud. Järgneva suve jooksul Chicagos ideed lendasid. Me vaatasime Star Treki inspiratsiooni ja teadmiste suurendamiseks. Valmis sai logo. Kõige esimene Starve Trek show leidis aset Upstairs Gallery ruumides 1. augustil kell 22:30. Inspiratsioonisõnaks oli “String theory”. Algkoosseis: Rauno Meronen, Martin Junna, Tormi Tuuling, Mihkel Kangur ja Andres Kalle. Kõige esimene show kirjeldus  Kui me küsisime, kas ameeriklased said aru meie vene aksendist, siis nad vastasid: “What accent. You sounded like you always sound.” Mõned tähtsad asjad, mida peaksid teadma selle show kohta:
Eraldi võib rääkida Starve Treki puhul veel kapteni rollist. Improviseerija, kes mängib parasjagu kaptenit, püüab kehtestada mingit korda ja eesmärgipärasust laeval. Laev on metafoorselt show. Starve Treki mängivate improviseerijate vahel on kokkulepe, et kõik on lubatud ning seetõttu ka võimalik. Starve Treki episoodide sisu varieerub nii tähtsuse kui ka maitse poolest. Siin on neli süžeenäidist:
Starve Trek on hetkel ainus Ruutu10 ingliskeelne showformaat. Seda kirjeldab… kuidas sa kirjeldad Nõukogude Liitu ja kommunismi? Jabur… püüdlik, aga kõik läheb ikka nii nagu alati. Tegijate arusaama järgi on see kõige lõbusam esinejatele, seejäärel teistele improviseerijatele ning lõpuks viimasena tuleb tavapublik. Kindlasti ei ole see formaat soovituslik esimeseks improetenduseks. Kohe kindlasti ei ole see formaat eeskuju, kuidas improviseerijad peaksid oma tööd tegema, kuna laval olijad täiesti tahtlikult rikuvad häid impro tegemise soovitusi. Kui sa alles hakkad improt õppima, siis ära tee seda nii nagu Starve Trek seda teeb. Starve Trek formaati on esitatud lisaks Eesti pinnale ka Chicagos, New Yorkis, Kopenhaagenis ja Tamperes.
Ruutu10 on jätk improkomöödia trupile Improkraatia. Üleminek toimus, et anda selgemalt edasi väärtusi ja et sõna “improkraatia” välja öelda, oli vaja logopeedilist abi.
2013. aasta jaanuaris eraldusime Improgrupp Jaa!-st, pühendudes improkomöödiale ja koomikale üldiselt. Tihedate proovide kõrval oli esmaseks eesmärgiks minna õppima improkomöödiat kuulsas iO teatris Chicagos. Aastaks 2015 on kõik Ruutu10 trupiliikmed läbinud iO teatri koolituse. Aastaks 2017 on tehtud tutvust ka UCB stiilis improga. Oleme hoidnud end Euroopas pildil, esinedes Barcelonas, Kopenhaagenis, Tamperes ja Tallinnas Eesti rahvusvahelisel improfestivalil TILT. Improfestivalide sagedase külalisena on loodud tutvusi koomikutega üle maailma, mis on kasulik kogu Eesti komöödia maastikule. Regulaarsete etenduste kõrval hakkas tekkima rohkem huvilisi, kes soovisid õppida improt ning 2013. aasta sügisel avasime esimesed avalikud improtunnid. Improvisatsiooniline teater ulatub aegadesse enne kui kirjakeel leiutati, sest mängimine ja lugude jutustamine on midagi inimloomusele väga omast. Suur osa tänapäeva teatri juuri ulatub 16. saj Commedia dell'arte kunagiste rändnäitetruppideni, kellest inspireerusid kuulsad näitekirjanikud, lavastajad ja näitlejad. Kas tänapäevase improkomöödia juured on samuti Commedia dell'arte sajandite taguses ajaloos, selles pole Ruutu10 ajalootoimkond kindel. Keskendume siin lehel 20. sajandi improkomöödia ajaloole, et vältida hilisemaid süüdistusi teistelt impro-ajaloolastelt. Keith Johnstone ja teatrisportKeith Johnstone, kasvades üles Inglismaal, koostas oma teooriaid loovusest ja spontaansusest. Hiljem võttis ta need õpetused kaasa Calgary Ülikooli Kanadas. Ta tundis, et teater oli muutunud nõudlikuks, mistõttu keskmine inimene tänavalt ei vaevunud sinna minema. Johnstone tahtis viia teatri rahvani, kes käis vaatamas sporti ja poksi. Sama oli teinud Shakespeare omal ajal, kelle teosed olid mõeldud massidele. Johnstone otsustas, et üheks lähenemiseks on ühendada teatri ja spordi elemendid ja moodustada hübriid - teatrisport. Meeskonnaspordi meetodid kohandati teatri konteksti. Teatrisaali toodi kohtunikud, kes andsid etüüdidele punkte ja just nagu spordis, julgustati publikut tugevalt kaasa elama. Läbi teatrispordi on Johnstone'i ideed mõjutanud pea igat suurt improgruppi. Vaata tema intervjuusid! Viola Spolin, teater "The compass", second city1920 - 1930. aastate Chicagos hakkas naine nimega Viola Spolin arendama uut lähenemist näitlemisele. Kuna Viola töötas lastega, avastas ta, et lapsed õpivad kõige paremini, kui õpetamine koosneb mängudest. Tema poeg, Paul Sills, arendas mänge edasi, keskendudes koomilisele potentsiaalile, mis seal peitus. Nii sai 1950ndate Chicagos hoo sisse improvisatsioonilse teatri suund, mis võttis eesmärgiks meeldida keskmisele inimesele tänaval. Liikumise tuumikus olid improvisatsioonilise teatri tulevased innovaatorid David Shepherd ja Del Close. The Compass, mis loodi Paul Sills'i algatusel, saavutas üsna peagi oma eesmärgi, kuna oli oma lähenemisega ülimalt populaarne ja meelitas teatrisse inimesi, kes seal kunagi varem käinud ei olnud. 1959. aastal loodi The Compass teatri põhjal ka tänapäevase Chicago komöödia vaieldamatu keskus, Second City. Eestlase silmadele avaneks vaatepilt suurest neljakorruselisest kobarkino sarnasest hoonest, kus kinosaalide asemel on kabaree laadsed ruumid sketškomöödia, improkomöödia ja stand-up showde jaoks. Etendused on mitmetes saalides korraga seitse päeva nädalalas. io theaterSecond City looja Paul Sills arvas, et impro maksimaalne võime on lühimängud ja meetod etenduse materjali loomiseks. Sama aga ei näinud Del Close.
Kui Del Close ja Charna Halpern kohtusid, siis mõlemad jagasid uskumust, et impro on midagi enamat kui võistlusliku olemusega lühimäng, mis domineeris 1970. aastatel. Nad arendasid koos improvisatsiooni, mis põhines usaldusel ja üksteise mõistmisel. Nende visioon sai reaalsuseks kui loodi "Harold", esimene pikk-formaadi struktuur, mis muutis kogu improkomöödia nägu. Del uskus, et esinejad peaksid üksteise vastu näitama ülimat austust. Kui nad kohtlevad üksteist geeniuste, poeetide ja kunstnikena, siis on neil võimalus nendeks ka laval saada. Üksteise toetamise uskumusele on üles ehitatud kuulus "Jah-ja" filosoofia. 1981 aastal loodi Charna ja Del'i koostööl Chicagos Improv Olympic, mis hiljem nimetati ümber iO-ks. Komöödia äärealadel tegutsenud teatrist sai aja jooksul rahvusvaheliselt tunnustatud loominguline keskus, kuhu andekad koomikud suundusid õppima, eksperimenteerima ja töötama. Del suri 1999. aastal ja tema viimased sõnad Charnale olid: "Ütle neile, et me olime edukad seal, kus teised läbi kukkusid. Me lõime Südamest Tuleva Teatri, kus inimesed hoolitsevad üksteise eest, et nad oleksid laval edukad." Paul Sills'i viimased sõnad Del-ile olid: "Sa said sellega hakkama." iO teatris õppinud ja esinenud Matt Besser, Ian Roberts, Amy Poehler ja Matt Walsh hakkasid regulaarseid etendusi tegema ka New Yorkis. 1999. aastal lõid nad New Yorkis UCB (Upright Citizens Brigade) teatri, mis on üks olulisemaid komöödiakeskusi maailmas. Del'i ja Charna lähenemist improkomöödiale käisid praegused Ruutu10 improviseerijad õppimas aastatel 2012, 2013, 2014 ja 2015. |
kategooriad
All
Arhiiv
November 2019
|
RSS Feed