|
Autor: Jürmo Mehine See võib sind šokeerida, aga leidub inimesi, kes veel improga ei tegele. Kui ma neilt pärin “Miks sa Ruutu10 improtunnis ei käi?” vaatavad nad mind enamasti imestunud pilguga ja teatavad, et nad pole varem nii veidrat pick up line’i kuulnud. Paljud aga toovad põhjuseks lavahirmu. Nad kardavad, et ütlevad midagi valesti ja teevad kaasõpilaste ja juhendaja nähes end lolliks. Kui ka sind viib mõte avalikust esinemisest paanikasse, siis loe edasi. Uurime lähemalt, kust see pelgus pärineb ning kuidas seda ületada.  Jürmo lavahirmuga võitlemas. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. On loomulik, et tunned end ebakindlalt proovides midagi uut. Eriti kui pead seda tegema teiste ees laval ning õpetaja kriitilise pilgu all. Sa tajud, et kogu publik on kohal vaid selleks, et iga su liigutuse üle kohut mõista. Sulle jääb mulje, et vähimgi viga toob kaasa pealtvaatajate kustumatu hukkamõistu ja pahameele. Kui eksid, ütlevad su pere ja sõbrad sust lahti ning su koer keeldub sinuga rääkimast. Kõlab absurdselt, kui niimoodi sõnastada. Ometi istub sinu peas üks hääl, mis tõsimeeli sellist teksti sulle kõrva karjub. Saa tuttavaks oma sisemise kriitikuga. Tema lemmikajaviide on genereerida musti stsenaariume selle kohta, mis juhtuda võib, kui sa veidigi mugavustsoonist välja piilud. Aimata, et ta su ajusoppide vahel pesitseb ja vandenõuteooriaid punub, on esimene samm tema võimu vähendamise ees. Teine samm on anda talle nimi. Näiteks Miki. Kuidas Miki su pähe elama pääses? Võibolla mäletad muretut aega lapsepõlvest enne, kui ta sinuga kokku kolis. Mängisid hoolimata reeglitest ega sellest, kas tegid “õige” käigu. Kuid siis kasvasid suuremaks ja sult hakati enam nõudma. Vanemad pahandasid, kui sa niisama lollitasid. Koolis pandi halb hinne, kui kodutöö kehvasti oli tehtud. Jalgpalli mängides sõimasid tiimikaaslased su näo täis iga kord, kui palli oma väravasse lõid. Või juhtus see ainult minuga? Selleks, et väliste kriitikute pahameelt ennetada, lõidki kaitsemehhanismina sisemise kriitiku. Tema ülesandeks sai kaitsta sind teiste hukkamõistu eest - kui sa ennast karistad ja sedasi “valet” käiku väldid, ei saa nemad sind nahutada. Kuna Miki võimendas kõiki sinu pihta suunatud negatiivseid kommentaare, siis võibolla muutusid kriitika suhtes ülitundlikuks. Seetõttu väldidki nüüd olukordi, mis sind arvustamise sihtmärgiks seavad - eelkõige avalikku esinemist ja alasti päevitamist. Miki peale ei tarvitse liigselt pahandada - ta tahab sulle ainult parimat. Elus kaitseb ta sind paljude negatiivsete kogemuste eest. Kui sa näiteks auto roolis enesekriitikat ei rakenda, võivad järgneda traagilised tagajärjed. Kui teenid leiba kirurgina, võib keegi su eksimuse tõttu surra. Kui lapse kasvatamisel palju vigu teed, siis võib su järeltulijast täiskasvanuna improviseerija saada. Kainestavad näited, kas pole? Impros, seevastu, ei pea tagajärgede pärast muretsema. Tõenäoliselt on see kõige vastutusvaesem tegevus sinu elus. Mis on halvim, mis saab juhtuda, kui laval vea teed? Võib-olla sa kardad midagi valesti öelda, sest siis tunned piinlikkust ja su üle naerdakse. Siinkohal on paslik meenutada, et me viljeleme komöödiat, mistap pole publiku naer teps mitte traagilisim saatus, mis meile osaks saada võib. Stseeni koomika peitubki tihtipeale näitleja vigades. Näiteks kord kui inglise keeles proovi tegime, puhkes stseenis tulekahju. Tahtsin öelda, et haaran tulekustuti - inglise keeles fire extinguisher - kogemata aga lipsas välja hoopis sõnapaar “fire distinguisher”, mida annab ehk kõige täpsemini tõlkida kui “tule-eristajat”. Sellest keelevääratusest võttis lugu huvitava suuna, kus minu karakter pidas põlengu likvideerimisest olulisemaks tuvastada, mis tüüpi leegiga on tegemist. Improviseerijatena oleme õppinud eksitustest rõõmu tundma ja neid ära kasutama. Vead on väärtuslikud mitte ainult stseeni sisu loomiseks, vaid ka improoskuste arendamiseks. Eksimine on õppeprotsessi lahutamatu osa. Oleks absurdne eeldada, et õpilasena iga harjutuse esimese korraga ideaalselt sooritad. Kui see sul õnnestub, siis ilmselgelt pole sul vaja üldse tunde võtta. Selleks, et mõista, kuidas midagi õigesti teha, pead esmalt seda valesti tegema - seda mantrat kordan ma endale iga kord jalgpalli valesse väravasse lüües. Eksimust saab juhendaja korrigeerida ning sa õpid sellest midagi uut. Vead on ka kingitus sinu kaasõpilastele - nemadki saavad nendest õppida. Juhendaja antud tagasiside kulub kõigile tunnis osalejatele ära. Hetkel, kui õpetaja sinu tehtud käiku korrigeerib, võid tunda reha peale astumisega kaasnevat valu otsa ees. Kuid teisalt paljastasid sa kogu klassile reha asukoha nii et nad teavad seda nüüd vältida. Kõik on sulle su vapruse eest tänulikud. Nad tulevad ja suruvad pärast tundi su kätt. President annab eneseohverduse eest teenetemärgi. Veel sajandeid hiljem lauldakse laulupeol sellest, kuidas su kangelaslik möödapanek ühes improtunnis hariduse kvaliteeti kasvatas. Ma ei garanteeri, et pärast selle blogipostituse läbilugemist sind lavahirm enam eales ei tülita. Järgmine kord aga, kui seisab ees avalik esinemine ja tunned, kuidas paanika võimust võtab, mõtle sellele:
Kui neid mõtteteri aeg-ajalt meelde tuletad, siis küllap varsti koged, kuidas Miki hääl vaiksemaks jääb. Kui esinemiskartus järgi annab, siis ühine meie improtunniga! Tule kindla kavatsusega üks mehine prohmakas korda saata, sellest rõõmu tunda ja õppida! Kas teadsid, et Jürmo on alati unistanud leiva peale või määrimisest? Tema praegused majanduslikud tingimused talle sellist delikatessi kahjuks ei võimalda, kuid ehk saad sina aidata. Kui tunned, et sulle tuli äsjaloetud tekst kasuks, siis saad Jürmol kirjutamisele kulunud aastatepikkuse vaeva tasuda pisikese annetusega siin. Oleme sulle igavesti tänulikud!
2 Comments
Autor: Rauno Meronen Sel hooajal tähistame me 10 aastat improteatrit Eestis. Seetõttu räägin ühe loo, millest me pole ammu kõnelnud. Ma räägin teile loo Improkraatiast. Olete kuulnud? Ei? Ruutu10 kõlab tuttavamalt? See on lugu Ruutu10 väga varajasest ajast. Ajast, kui Ruutu10-t veel polnud.  Aeg, kui Ruutu10 oli veel Improkraatia. 30.04.2014. Foto: Joel Kivi Me rändame ajas tagasi 2013. aasta jaanuarisse Tartu linna Raatuse tänava avatud köögiga korterisse - Andres Kalle (tervitused sulle…) koju.. Üheksa noort ja hakkajat teatrientusiasti on kogunenud, kuna napilt kuu aega varem otsustati koos improgrupp luua. Kuna plaanisime sõita Chicagosse õppima, siis selle jaoks vajasime raha. Raha tahtsime saada improetendustega.. Et me saaksime esinemiste eest arveid esitada, oli vaja luua juriidiline keha: mittetulundusühing siis meie puhul. Sellele oli vaja aga nime ning Huumoripreestrid ja Janune Madrats ei kõlanud piisavalt professionaalselt (see pole nali, me kaalusime neid nimesid päriselt). Nimekonkursi võitis ajutiselt Improkraatia. See oli aeg, kui kõigele, mis oli vähegi improga seotud, tuli panna nimi, mis kuidagi sisaldaks sõnaosa „impro“. See oli selline kirjutamata reegel. Nõnda esinesime selle ajutise nime all 2013. aasta kevadel ligi 70 korda, lõime Facebooki konto ja kodulehe. Me jätkasime tegevust Improkraatia nime all ka peale Chicagos käimist, sest polnud aega nime peale mõelda. Tuntuse kasvatamiseks käisime rääkimas imagoloogiga ning seejärel valmisid meie visiitkaardid, plakatid ja t-särgid uue logoga (tume kaabuga mees kõnnib linna poole) ning loosungiks sai „Üheskoos tundmatusse“ . Kogu selle arengu juures hakkasime aga aduma, et ajutine lahendus on aina visam jääma. Siiski oli meil nimega tõsine probleem. Nimelt eratellimustel kutsuti tihtipeale ka hoopis mingeid teisi improgruppe lavale: Impokratid, Impotaadid, Improkratid, Improkatid. Me olime alati hämmingus, aga samas põnevil ja ootasime huviga, et teada saada, kes on see uus grupp, kelle nimi meie omale sarnaneb. Osutus, et silmas peeti meid, Improkraatiat. Sõbrad ja tuttavad kurtsid, et nimi jääb raskesti meelde. Meie seepeale hakkasime kõigile oma nime õpetama ning sündis Improkraatia firmamärgina publikusoojendusmäng. Me jagasime publiku pooleks. Üks pool pidi hüüdma sõna “impro” ja teine “kraatia”. Teine probleem oli meie slogan “Üheskoos tundmatusse”. Nimelt avastasime, et see võib ekslikult kõlada: üheskoos tundma tusse. See võib sobida küll meelelahutusasutusele, kuid mitte sellisele, mis tegeleb teatriga. Ehk siis meie imago hakkas veidi muret tekitama. 2014. aasta aprillis algas “rebranding”. Istusime kogu kambaga koosolekutel, kirjutasime ja arutasime ning jõudsime olemuseni, mida kogete meiega täna. “Me oleme võimelised kõigeks, kui suudame lahti murda häbi ja hirmu ahelatest.” Viimaks pidime otsustama, kas võtta uus nimi või jätkata ikkagi Improkraatiana. Me loopisime nimesid. Mõtlesime, et see peaks olema "midagi 10", näiteks "IK 10" või midagi taolist. Pärast pikka arutlust olime juba leppinud, et ilmselt sel päeval jääb nimi valimata. Muutsime vestluse teemat ja mingil põhjusel rääkisime oma esinemisriietusest. Jutuks tuli, et esialgse univormi osaks olid ruudulised särgid. Seepeale Mihkel küsiski: "Aga miks mitte Ruutu10?" Andrese avatud köögiga elutuba jäi vaikseks. Inimesed vaatasid üksteist, et näha, mida keegi mõtleb. Igaüks kordas endamisi seda pakkumist. Iga korraga aina entusiastlikumalt, saades ka teistelt innustust. Ruutu kümme... meie uus nimi on ruutu kümme. Kas Improteater Ruutu10? Kas improgrupp Ruutu10? Ei... lihtsalt Ruutu10. Meil oli usku, visiooni ja ambitsiooni. Plaan oli luua olukord, kus Ruutu10, impro ja naer on sünonüümid. Kui keegi ütleb impro, siis ta mõtleb Ruutu10 ja vastupidi. Mingit täiendit vaja polnud, sest see sisaldab kõike... kunagi… ühel kaunil päikselisel päeval tulevikus.
Kuigi Ruutu10 on meeldjäävam nimi, siis ka sellel esinevad probleemid (kuigi me ei kutsunud neid probleeme esinema). Me peame peaaegu alati mainima, et “10” kirjutatakse numbritega ja tühikuta. Kuna meil on ka Improstuudio Tallinnas, siis vahel arvatakse, et esinema tuleb Ruutu10 Improstuudio. Peamised probleemid ongi meie määratlusega: oleme me improring, improstuudio, improteater, improgrupp, improtrupp? Oleme jõudnud järeldusele, et parim nimi oleks selline, mille puhul oleks võimatu valesti kirjutada. Autor: Martin Junna Osalesin laupäeval Eesti Stsenaristide Gildi korraldatud komöödia kirjutamise töötoas. Selle juhendaja John Vorhaus on kirjutanud hulgaliselt komöödia-alaseid raamatuid, aga ka näiteks ühe osa meilgi tuntud telesarjast "Tuvikesed" ("Married... With Children"). Ehkki õpituba oli suunatud stsenaristidele, kehtivad seal käsitletud põhimõtted ka improviseerides. Sestap jagangi allpool tähtsamaid tähelepanekuid õpitust.  Martin arutlemas stsenaariumi üle. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. “Kohatu reageering”
Üks viis, kuidas situatsioon koomiliseks muuta, on reageerida kohatult. Näiteks olukorras, kus neiu vanematele uut kallimat tutvustab, reageerivad ema ja isa harilikult noormehe tuppa kutsudes, uurides talt, millega ta tegeleb jne. Seevastu sobimatud oleksid kõik ülejäänud reaktsioonid. Näiteks võivad vanemad öelda: "Sa näed täitsa kobe välja. Kindel, et just meie tütrega tahad koos olla? Naabritel on palju kenam neiuke." “Komöödia on draama + liialdus” Mis eristab komöödiat draamast on liialdus, mis muudab kõik jaburaks. Kui võtame eelmise näite, siis ega selle lausega see situatsioon lõppe. Vanemad näitavad veel naabrineiust pilte, jutustavad äpardustest, mis nende tütrel on olnud ja toovad sobivaima kandidaadi ka õhtusöögi lauda. “Publikule on see komöödia, aga karakteritele draama” Karakterid stseenis kogevad piinlikke, raskeid ja muid emotsionaalseid olukordi, mille peale meie naerame. Kui võtame tehtud näite, siis need karakterid mõtlevad seda tõsiselt. Tüdrukul on piinlik. Noormees on segaduses. Nad ei töga niisama üksteist. Nendele on see reaalsus. Publik näeb seda kui absurdset situatsiooni, mille peale naerda. “Liialda suureks või väikseks” Liialdus ei tähenda alati suuremat ja rohkemat. Näiteks, kui tahad liialdada kellegi vaesusega, siis mida vähem tal asju on, seda vaesem ta on. Näiteks: tal pole süüa, on võlgades, puuduvad sõbrad ja keegi ei armasta ka teda. “Üheksa reegel” Kümnest naljast üheksa ei tööta. Tean alternatiivset väljendit, milleks on: “Komöödias tuleb kvaliteet kvantiteedist.” Ära tunne ennast halvasti, kui nali ei toimi. Tooda nii palju, kuni üks lõpuks rahvast naerutab. “Kevini seadus” Iga kirjutaja arvab, et tema idee on parim. Näiteks, kui mõlemad kirjutavad tahvlile nime “Kevin”, siis mõlemale meeldib enda oma rohkem. Teeni tööd mitte ego. Lase lahti tundest, et sinu ideed on parimad. “Koomiline filter” Mõtle ühele omadusele, mis karakteril on. Võid mõelda enda peale. Mis on sinu üks omadus? Nüüd liialda seda. Tee sellest filter, läbi mille karakter maailma näeb ja selles tegutseb. Näiteks, kuidas ta teed ületab? Minu filtriks oleks “analüütiline” ja teed ületades mõtleksin ja arutleksin, kus oleks kõige optimaalsem seda teha. Mulle väga meeldis tema töötuba ja sain palju häid mõtteid nii komöödia kui loo struktuuri kohta. Loodan, et see blogi andis ka teile mõtteainet ja indu komöödiat teha. Naer vabastab! |
kategooriad
All
Arhiiv
April 2020
|
RSS Feed