|
Autor: Rauno Meronen Toimetaja: Jürmo Mehine Sattusin mõni aeg tagasi tegema stseeni. Õnneks sel korral mitte Prismas, vaid siiski Avatud Improtunnis. Mõtlesin, et alustan millegi lihtsaga. Laskusin ühele põlvele ja küsisin mehise madala häälega: “Kas sa abielluksid minuga?” Lavapartner vastas mulle vähemalt sama madala karuse häälega: “Me oleme detektiivid.”  Rauno stseeni blokkimas. Ruutu10 Eesti otisb improstaari. 13.10.2019. Foto: Kelli Riim. Iga improviseerija on kogenud hetke, kui stseenipartner tema idee puruks lööb. Me nimetame seda blokkimiseks. Kes meist sooviks seda uuesti kogeda? Tõstke käsi, et ma näeks. Lisaks tulge seiske Ruutu10 Improstuudio akna taha, siis ma näen isegi paremini. Näete, ma panen isegi aadressi: Kotka 26a. Kujuta ette impromaailma, kus blokkimist ei oleks. Iga pakkumist toetatakse tugevasti, kõik on selge ja lõbus. Ma jagan sinuga väikest saladust. Blokkimisest saadava halva kogemuse põhjustad sa ise.  Nii, nüüd, kui sa oled ühe oma nutitelefoni vastu seina puruks visanud, eelmist väidet veidi seedinud ning uuest seadmest selle artikli taas avanud, saame koos avastada selle idee tagamaid.
Käime koos läbi ühe näite võimalikust stseeni algusest:
Esimene repliik pani paika kaks asjaolu:
Teine repliik aga lõhkus esimese pakkumisega loodud reaalsuse, kuna selgus, et nad on tegelikult kodus. Samas saab teist repliiki vaadelda kui pakkumist, mis toetab avaideed, sest see paljastab meile uut informatsiooni, mis täpsustab stseeni reaalsust. Arvestades nüüd mõlemat repliiki, oleme saanud teada järgmise asjaolu:
Olles tähelepanelik ning vastuvõtlik uuele pakkumisele, avastame huvitava situatsiooni, mis tekitab viis küsimust. Esimene küsimus: Miks ta arvab, et kahekesti kodus olemine võrdub peol viibimisega? Tavaliselt on peol muusika, inimesed… nojah, mitte küll minu pidudel… nuuks. Võimalikud vastused:
HOIATUS! Üks võimalik vastus on ka “Ta on hull ja ei taju reaalsust”, kuid see valik on nõrk, sest selle tagarjärjel kaotab tegelane kogu vastutuse ning kõike saab põhjendada tema meditsiinilise seisundiga. Olgu, tegelikult tekkis ainult üks küsimus. Esimesed kaks repliiki kinkisid meile infot asukoha ja ühe tegelase kohta, kuigi esmapilgul blokiti esimest ideed. Kui esimene improviseerija teise pakkumist blokkimiseks loeb, tunneb ta, et tema ideed on tõrjutud. Ta võib jätta uue info arvestamata. Ta vastab näiteks:
Selle tagajärjel tekib segadus stseeni platvormi osas. Nüüd omakorda on meil uus reaalsus, kus ollaksegi peol, aga üks tegelane ei saa aru, et tegemist on peoga ning käitub, nagu ta oleks kodus. Tegelikult pole vahet kumba rada pidi minna. Oluline on mingil hetkel stseenis jõuda üksmeelele, millises reaalsuses mängitakse. Me ei taha meelega raputada lavapartnerit stseeni algul ootamatu infoga, mis esmapilgul justkui tühistab esimese pakkumise. Pigem on vaja mõista, et nii improvisatsioonis, kui ka elus laiemalt, ei tasu probleemide põhjustajaid otsida kaugemalt, kui enda seest. Olles silmitsi kaasimproviseerija tekitatud probleemiga, rakendame printsiipi: “Mida saan mina teha, et see ei tekitaks mulle raskusi?” Hüppame tagasi sellesse stseeni, kus ma abieluettepaneku tegin.
Sellest sai väga südamlik stseen kahe sõbra vahel, keda seob ühine kutseoskus. See läks nii, kuna “blokk” võeti vastu kingitusena. Loobu sinagi stressirikkast eneseblokkimisest ning mängi tõeliselt vabana. Tule hüppa läbi Ruutu10 Avatud Improtundidest või ühine improõppega ja alusta oma teed impromaastikul.
0 Comments
Martin Junna Mul on hea meel näha, et tekib üha rohkem impromeeskondi, kes harjutavad sellist stiili, mis just neile meeldib. Seda rikkamaks ja kvaliteetsemaks eesti improskeene muutub.  Martin õpilastele juhiseid andmas. Juuli 2018. Iseseisva õppimise ohtlik külg on, et võivad kaasneda tülid grupiliikmete vahel. Kui puudub selge eristus õpetaja ja õpilase vahel, siis võidakse harjutuse läbiviijale oma isikliku improeelistuse põhjal vastu vaielda. Või on probleem selles, et kogenematu juhendaja lihtsalt ei oska kedagi solvamata tagasisidet anda. See ei aita improviseerijal osavamaks ja julgemaks saada, vaid hoopis vastupidi. Jagan teiega mõtteid, et harjutuste tagasiside ei oleks mürgine, vaid aitaks õpilastel kiiremini vajalikke oskusi omandada. Improvisatsioon on kogemuspõhine õppimine. See koosneb kahest osast: harjutuse tegemine ja analüüs. Kui üks neist puudub, siis väheneb progress. Harjutuste tegemineÕpilasi tuleb teavitada harjutuse reeglitest. Kui neid juhiseid rikutakse, siis peata sooritus ja lase uuesti proovida. Näiteks kui improviseerija ülesanne on rääkida iseendana lugu, mis temaga päriselt juhtus, aga ta teeb seda karakteris ja mõtleb lugu välja. Sellel juhul peata tegevus ja tuleta talle meelde, kuidas seda tegema pidi. Ära pahanda ega kritiseeri ülesande sooritajat. Pigem võta vastutus endale stiilis: “Ma võib-olla ei seletanud harjutust piisavalt selgelt.” Samuti tasub mõista, et mõned ülesanded ongi rasked ja neid ei sooritatagi esimese korraga edukalt. Kiida ikka tegijat ja järgmine kord tuleb tal juba paremini. Ära peata harjutust kui õpilane eksib reegli vastu, mida ette ei antud. Näiteks kui õpilane peab alustama stseeni objektitööga, aga juhendaja peatab stseeni küsimusega: “Miks sul emotsiooni ei olnud?” See tekitab õpilases segadust ja halva tunde. Enne seda ei mainitud. Kui juhendajana näed, et harjutusel võiks olla midagi juures, siis võid selle lisada stiilis: “Järgmisel ringil lisame objektitööle ka emotsioonid.” Harjutuste analüüsSee on palju raskem kui arvata võiks. Juhendajana pead küsima õigeid küsimusi, mis algataks konstruktiivse arutelu. Ära ütle õpilastele vastuseid ette. Esita avatud küsimusi, mis tagasisidestaks nende kogemust antud harjutusega. Nad peavad ise jõudma vastusteni, mis aitavad neil olla paremad improviseerijad.
Lugesin Finest City impro blogi ja seal toodi välja antud teema kohta huvitavaid mõtteid ja küsimusi, mida tagasisides küsida. Kuna mulle need väga meeldisid, siis jagan neid ka nüüd teiega:
Nende küsimuste esitamine pärast harjutust aitab õpilastel kriitiliselt peegeldada oma kogemust ja rakendada õpitut järgmises situatsioonis, mis võib isegi olla klassiruumist väljaspool. Kui pooled õpilased vaatavad, kuidas teised teevad, siis esita küsimusi ka pealtvaatajatele. Õpime ka jälgides. Püüa kasutada küsimusi, mis hõlmavad nii emotsionaalset (nt “Mida tundsid kui see juhtus?”) kui ka analüütilist (nt “Miks see juhtus?”) aju osa. Kui sa oled juhendaja, siis harjuta nende küsimuste esitamist. Õpilasena on sul võimalus kiiremini areneda, kui analüüsid oma kogemust antud harjutusega. |
kategooriad
All
Arhiiv
May 2020
|
RSS Feed