|
Ma tahaksin teada seda esmajärgulist olemuslikku elementi, mis teeb stseeni heaks. Me räägime tihti ainult asjadest, mis aitavad sellele kaasa. Näiteks näitleja usutavus, füüsilisus ja huvitav karakter. Miks nad aitavad stseeni paremaks teha? Mis on see ühine joon?  Ruutu10 Hooaja Lõpu Gala. 27.05.2018 Foto: Mona Õispuu Esiteks, mida üldse tähendab “hea stseen”? Pakun, et see on selline stseen, kus nii publik kui näitlejad elavad stseeni sisse. Minu definitsiooni järgi on see olek, kus fookus süveneb täielikult stseenile ja juhtub nö iseenda unustamine. Võiks ka öelda flow state. Mis peab juhtuma, et see tekiks? Lihtsustatult, peab olema elemente, mis tekitavad sisseelamist, ja ei tohi olla elemente, mis takistavad seda. Ma usun, et stseeni kandvaid ja stseeni rikkuvaid elemente peaks vaatama eraldi. Näiteks üksteisest üle rääkimine on asi, mis võib väga kiiresti stseeni ära rikkuda, kuid lavapartnerile vahele segamise vältimine ei tee ise stseeni heaks. See on eeldus. Stseenis peaks üsna hea tasemini vältima korraga kõiki segavaid elemente. Samal ajal hea stseeni tegemiseks võib piisata ainult ühest kandvast elemendist. See on muidugi hea, kui positiivseid elemente on mitu, aga teoorias piisab ühest, kui see on piisavalt põnev. Praktikas on lõplik stseeni nauditavus kõikide positiivsete elementide summa miinus kõikide negatiivsete. Positiivsed elemendid - Negatiivsed elemendid = Stseeni nauditavus Lihtsuse mõttes kõrvaldame hetkel valemist publiku, sest me saame ka publikuta enam-vähem aru, kas tegemist on hea või halva stseeniga. Jätan praegu ka negatiivsed elemendid eemale, sest ka neid mõistame juba suhteliselt hästi. Mis muudab näitleja jaoks stseeni neutraalsest suurepäraseks? Kuna panin enda jaoks juba paika, et suurepärane stseen on fundamentaalselt ikkagi näitleja enda emotsioon, siis võib sõnastada küsimuse selliselt: mis paneb näitleja ennast suurepäraselt tundma? Viskan siia mõned märksõnad, mis mul vastust otsides pähe tulevad:
Tihti tuuakse välja publiku naerma ajamist. Samas stseen saab olla ülipõnev ja hea ka publikut naerma ajamata. Lisaks naer tuleb impros peaaegu paratamatult kaasa kui inimesed piisavalt etendusse sisse elavad. Ma näen seda rohkem vahendina kui eraldiseisva eesmärgina. Ütleksin hetkel, et publiku naeru põhiline mõju on näitlejale uhkuse tunde ja ootamatuse tekitamine. Uhkuse tundmine on näitleja sisemine asi, aga kuidagi see peab ka stseenitöös välja paistma. Ilmselt väljendub see tugevama pühendumisena stseeni ehk suureneb siiras haavatavus. Kuna me tegime midagi hästi, siis me julgeme oma kilpe alla lasta. Sinna auku paneksin ka usalduse, et stseenist saab asja. Ma näen hetkel kolme keskset eesmärki: haavatavus, ootamatus ja oskuslikkus.
Kolmanda punktiga lasin publiku seisukoha taas arutlusse sisse. Publik on ikkagi see, kes tahab näha oskust. Kui algaja näitleja läheb esimest korda stseeni, siis tema jaoks see stseen on reeglina põnev, kuid etendusele me seda pigem vaatama ei läheks. Haavatavus, ootamatus ja oskuslikkus on minu arvates need kolm asja, mida me peame stseenis saavutama. Kõik ülejäänud on vahend nende kolmeni. Siinkohal oleks sobilik arutleda, mis nad omakorda oma sisemuselt on ja mis viib nende tekkeni, aga aitab praeguseks.
0 Comments
Olin oma esimesel improfestivalil Soomes. See oli esimene FiiF (Finland International Improv Festival). Mul on sellest isegi särk alles. Varem olid improfestivalidel ainult etendused, aga FiiF tõi enda programmi ka töötoad. Juhendajaid oli Ameerikast, Euroopast ja Iisraelist ning huvilistel oli võimalus nende käe all õppida.  Martin 2012. aasta FiiF-i särgiga Seda festivali korraldas USA improviseerija Trent Pancy, kes oli Soome elama tulnud. Olin temaga juba varasemalt tuttav, sest ta oli käinud ka Eestis improtöötuba tegemas. Kui temaga seal festivalil kohtusin ja juttu rääkisin, siis sain temalt õpetuse, mida tuletan endale ikka ja jälle meelde. See on aidanud mul areneda ja saada paremaks esinejaks, näitlejaks, improviseerijaks ja koomikuks. Kui algul seda kuulsin, siis ma ei arvanud sellest suurt midagi. Pidasin seda iseenesest mõistetavaks, aga mida kauem olen improga tegelenud, seda suuremat kaalu ja tähendust on ta saanud. Ta ütles: “Ära kunagi muutu selliseks improviseerijaks, kes arvab, et tal pole enam vaja töötuba võtta.” See ei tähenda ainult seda, et hoolimata oma oskusest tuleks jätkata töötubades käimist. See tähendab mentaalset seisundit, et alati on midagi juurde õppida. See ei tähenda ainult seda, et peaks minema töötubadesse, kus pole varem käidud või mida pole varem õpitud. See tähendab seda, et ükskõik kui palju on töötoas või improtunnis käidud, ükskõik kui palju on seda ühte ja sama harjutust tehtud, on alati sealt midagi juurde õppida. Alati on võimalus treenida oskusi edasi, areneda tänu sellele kõrguste poole, kus valitseda.  FiiF 2012. Nüüd kui teame seda saladust, paneme selle praktikasse. Õpetan sulle, kuidas seda rakendada juba oma järgmises improtunnis. Tõstame oma oskused järgmisele tasemele ja las teised kratsivad kukalt ja mõtlevad, et kuidas me nii heaks nii kiirelt saime.
Võtame näiteks harjutuse “kingituste andmine”. See näeb välja selline, et Esimene moodustab objekti, kingib selle Teisele. Teine on õnnelik, sest sai kingituse ja defineerib, millega on tegu. Nüüd tehakse sama asja uuesti, aga vastupidi. Teine moodustab objekti ja Esimene defineerib selle. See harjutus koosneb neljast osast: objekti moodustamine, emotsiooni mängimine, objekti defineerimine ja kiirus. Kui see harjutus on sulle igav, siis tee see endale raskemaks. Ületa ennast. Õpi sellest harjutusest. Võimenda neid elemente: 1) Objekti moodustamine - moodusta iga objekt erinevalt. Ära lihtsalt kingi kogu aeg kaste. Suru oma kujutlusvõimet. Mõtle kingi massile ja kujule. Kanna kingitust seljas, lohista seda enda järel, näita seda aknast, las kingitus jookseb üle sinu keha ja kõditab sind. 2) Emotsiooni mängimine - ära lihtsalt naerata ja ütle “aitäh.” Mine hulluks. Hüppa ühelt jalalt teisele. Lange põlvili, karju suurest rõõmust. Kas sa üldse suudad seda teha või on see liiga piinlik sinu jaoks? Suru ennast piinlikkusest läbi ja ületa ennast. Mängi iga kord seda suurt emotsiooni erinevalt. 3) Defineerimine - ära kunagi korda oma ideed. Tule alati uue idee peale, mida sinu partner võis sulle kinkida. 4) Kiirus - ära mõtle nii kaua. Tee kõike seda kiiresti. Kui sa juba võtad 5 sekundit mõtlemiseks, et mis see on või mida järgmisena teha, siis ei tulnud see sul välja. Hoia endal alati survet. Tee seda kõike maksimumkiirusel. Kui sa teed seda harjutust juba 30. korda, siis proovi seda alati erinevalt teha. Tule uute ideede peale. Tee seda kiiremalt kui enne. Nii see muutub raskemaks iga järgneva korraga. Ma garanteerin, et kui sa neid punkte jälgid, on see harjutus jõhkralt lõbus ja arendav. Ära kunagi alahinda lihtsaid harjutusi, sest neid saab teha endale väga raskeks ja väljakutsuvaks. Kui sa tunned, et sinu improstseen ei ole sellel tasemel, mis see võiks olla, siis asi ei pruugi olla selles, et sul oleks vaja raskemaid stseenilisi harjutusi. Sul oleks hoopis vaja teha elementaarseid improharjutusi, aga kõrgemal tasemel. Ära häbene võtta algajate improkursust uuesti. Tee seda julgelt ja võta endale ekstra väljakutseid, kui sa neid harjutusi teed. Kui sa oled jännis, kuidas mõnda harjutust teha kõrgemal tasemel, siis võta minuga ühendust. Annan sulle ideid. Vabasta end naeruga! Martin |
kategooriad
All
Arhiiv
May 2020
|
RSS Feed