|
Autor: Jürmo Mehine Täna avame improviseerijate välimääraja leheküljelt 317 ning peatume pilguga liigil nimega “Kusti”. Kindlasti oled teda improtunnis kohanud. Ta paistab silma vajadusega stseenis võimalikult palju kildu rebida. Ta annab endast kõik, et lausuda ainult maksimaalselt vaimukaid repliike. Kusti trupi etendusel tunnistame järgnevat stseeni:  "Käsi püsti, kes arvab, et ma olen vaimukas!” Ruutu10 Komöödiasport. 20.11.2018. Foto: Mona Õispuu Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima. Kusti: Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal! Krõõt: Midagi pole teha - sissetulek on kokku kuivanud. Kusti: Su ema ütles mulle eile öösel sama. Krõõt: Sa rääkisid mu emaga oma palgast? Kusti: Sa ei saa mu palka kärpida, ma olen su ülemus. Krõõt: Ma kutsusin su oma kontorisse, et... Kusti: See on minu kontor üldse. Sul on täna esimene tööpäev, sul pole kontorit. Krõõt: Ma lootsin, et me saame sellest täiskasvanute kombel rääkida. Kusti: Sul on jälle rohud võtmata, vanaema. Krõõt: ... Kusti: Miks sa töö ajal purjus oled? Olen ülaltoodud stseeni õpilaste esituses näinud ligikaudu kaheksa miljardit korda. Ning teist sama palju ise algajana mänginud. Uurime, miks Kusti improõpetaja seda stseeni nähes oma elukutsevalikut tõsiselt kahetseb. Impros peaks iga repliik ehitama stseeni, viima seda edasi. Mängija peaks reageerima partneri käigule, täpsustama konteksti või väljendama emotsiooni. Ainult publiku rahuldamiseks heidetud naljad neid ülesandeid ei täida. Pärast vaimukust jääb süžee täpselt samasse kohta, kus ta oli varem. Kuna Kusti loobib ainult pirne, ei arene tegevustik tema teksti varal üldse edasi. Nagu Tammsaare loomingus, peab Krõõt siingi raskema töö ise ära tegema. Sellel etendusel Kustil vedas: tema esimese repliigi peale naerdi. Nüüd aga tunneb ta pinget esitada stseeni lõpuni sama naljakaid lauseid. Teda haarab paanika, kui ta taipab, et kolm minutit vaimukat materjali ei pruugi tal jätkuda. Järgmine nali ebaõnnestub ning surve kasvab. Ta pihud on higised, põlved nõrgad, käed rasked ja ta pusal on juba okseplekid - ema spagetid. Järgneva dialoogiga tuleb tal end publiku silmis lunastada. Lisaks on Kustile õpetatud, et impros tuleb komöödiat kõrgendada. Tema jaoks tähendab see, et iga uus repliik peab eelmisest veel humoorikam olema. Kahjuks kipub loovus pinge all lukku minema. Mida meeleheitlikum on vajadus midagi naljakat öelda, seda kaugemale loomingulised ideed koljust hoiavad. Alles jäävad vaid klišeed. Kusti ei pruugi taibata, et ta pole sugugi esimene improviseerija maailmas, kes stseenis “sinu ema” naljaga lagedale on tulnud. Kui ma ei eksi, kuulub see au hoopis mulle. Kui ka see nali saab leige vastuvõtu osaliseks, võtab Kusti kasutusele drastilised meetmed: ta tühistab stseeni reaalsuse. Ta teab, et selle käigu humoorikus on garanteeritud - kõik pidasid Krõõta ülemuseks, aga nüüd tuleb välja, et nad eksisid! Komöödia missugune! See tähendab muidugi, et partner kannatab seniilsuse all või on ebakaines olekus ning seda tuleb publikule kahtlemata teatada. Stseen päästetud! Improviseerijad peaksid koostööd tegema. Kusti näeb stseeni aga vastasseisuna, kus tal tuleb oma staatus maksma panna ja partner loominguliste solvangutega hävitada. Kuna publiku reaktsioon on talle tähtsam kui lavapartneri toetamine, müüb ta Krõõda odava naeru eest maha. Mitte niivõrd pahatahtlikkusest kui meeleheitest. Järgmises proovis hakkab Kusti kahtlema oma deodorandi efektiivsuses, sest trupi teised liikmed väldivad temaga koos stseenides osalemist. Meil on mõndagi õppida stseeni reaalsuse muutusest. Esiteks: Kusti vaidleb Krõõda paika pandud ülemuse-alluva suhtele vastu alles oma kolmanda repliigiga. Karakteri seisukohast oleks loogiline olnud protesteerida niipea, kui uut fakti esitletakse. Praegu aga ei käitu tegelane järjepidevalt, vaid näib algul reaalsusega nõustuvat. Teiseks omandab “sinu ema” nali hoopis ootamatu tähenduse hetkel, mil Kusti partnerit oma vanaemaks nimetab. Kusti taotlus pole stseen ebaloogiliseks muuta, ent näib, et tal on selle peale kaasasündinud anne. Kuna kogu ta tähelepanu on pingsalt suunatud naljade tootmisele, ei märka ta laval toimuvat. Seetõttu satuvad repliigid omavahel vastuollu, viies etteaste absurdini. Samuti ei jätku Kustil mõtlemise kõrvalt mentaalset ressurssi füüsilisele tegevusele ega emotsioonide mängimisele. Seetõttu ei tundu karakter usutav ega stseen visuaalselt huvitav. Kusti tõotab endale pühalikult, et edaspidi improviseerib paremini. Tema jaoks tähendab see, et ta kulutab naljade välja mõtlemisele veel rohkem energiat. Tema jõupingutused on hukule määratud. Koomikud veedavad nalju kirjutades, testides ja lihvides pikki unetuid öid. Kusti usub naiivselt, et tema suudab sama töö silmapilguga korda saata. Minul läks ainuüksi Kustile ja Krõõdale humoorikate nimede välja mõtlemisele kaks nädalat ning lõpptulemus pole ikkagi teab kui vaimukas. Kui Kusti vaene õpetaja teda manitseb vähem nalja tegema ja hoopis emotsionaalselt ausalt mängima, vastab noor improviseerija protestiga. Tema ei taha mingit igavat draamat luua, vaid ikka komöödiat! Ja komöödia, arutleb Kusti, peab sisaldama nalju. Ja kus mujal need saavad peituda, kui mitte dialoogis? Võib-olla mõtled ka sina sarnaselt. Seetõttu vaatame sama stseeni paralleeluniversumis, kus Kusti ei toetu “vaimukatele” repliikidele, vaid käitub usutavalt. Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima. Kusti (pahaselt): Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal! Krõõt: Olgu, ma ütlen sulle ausalt, kuidas asjad on - sa ei saa oma tööga hakkama. Kusti: Ma… ma… olen saamatu töötaja (puhkeb nutma). Krõõt (võtab Kustil ümbert kinni ja silitab ta pead nagu ema last lohutades): Kuss-kuss-kuss, kõik on hästi! Kusti (läbi pisarate): Ma ei saa millegagi hakkama! Krõõt: Ei, sa oled väga tubli! Kas tahad kohvipausile minna? Ma luban sul cappuccinot võtta - sulle meeldib ju cappuccino! Kusti (pühib varrukaga pisaraid ja noogutab) Krõõt: Muidugi, lähme kohvipausile! Anna kätu! (Võtab Kustil käest kinni) Kusti vastab partnerile algul sama repliigiga, mis esimeses variandis, ent seekord kaasneb emotsioon. Nüüd ei väljenda see lihtsalt improviseerija vaimukust, vaid karakteri tõsist muret. Ülejäänud dialoogis ei pillu Kusti enam seosetuid oneliner’eid, vaid jääb tegelase esialgsele vaatepunktile kindlaks. Nii aitab ta vaesel ületöötanud Krõõdal stseeni ehitada ja edasi liigutada. Krõõt ja tema ema on Kustile uudse lähenemise eest tänulikud. Uus versioon pakub midagi vaatajate silmadele, mitte ainult kõrvadele. Selleks, et lugu visuaalselt huvitav ja reaalne paistaks, peaksid tegelased füüsiliselt midagi tegema. See ei tähenda, et igas stseenis tuleb pannkoogitainast segada, pesu voltida või kätekõverdusi sooritada. Piisab, kui mängijad väljendavad emotsioone ja suhet kogu kehaga, mitte ainult suuga (see lause kõlas mu peas süütumalt). Algne variant seda ei võimaldanud, sest puudusid tunded ning segaseks jäi ka tegelaste vahekord (pean sõnastuse kallal veel vaeva nägema). Mõlemad improviseerijad mängivad seekord emotsionaalselt ausalt. Krõõt ütleb välja, mida ta Kusti tööst tegelikult arvab ning Kusti laseb pisarail voolata nagu mina Titanic’ut vaadates. Muidugi on ebatavaline, et ülemus ja alluv nii familiaarselt suhtlevad. Just selles ootamatus käitumises peitubki stseeni koomika. Esialgses versioonis kasutas Kusti rollide muutust vaid kiire viisina publikust naer välja pigistada. Uues versioonis toimub muutus orgaaniliselt ja mõjub usutavalt. Stseenis põrkavad kokku kaks maailma - kontoritöö ja lapse kasvatamine. Edasi teevad improviseerijad koostööd, et leida nende vahel paralleele. Näiteks, kui ema pakub põngerjale lohutuseks kommi, siis ärimaailmas saab maiustuse asendada kohvipausiga. On lihtsam, huvitavam ja tulemuslikum kulutada mentaalset energiat selliste näidete otsimisele, kui palehigis teravmeelsuste genereerimisele. Ühtlasi on niimoodi märksa lõbusam mängida. Kusti ei tunne enam paanikat selle üle, mis saab, kui tema järgmise repliigi peale ei naerda. Üllatusega avastab ta, et üle pika aja ta jälle naudib improviseerimist. Aeg-ajalt hüppavad nüüd vaimukused talle iseenesest pähe. Kuna tema loomingulisus on surve alt vabanenud, kõlavad need originaalsemalt ning sobivad stseeni konteksti loomulikumalt. Paradoksaalsel kombel on ta kõige naljakam siis, kui ei ürita nalja teha. Mina olen viimane inimene, kes tohiks Kustile pahaks panna soovi laval nalja heita. Ma ise teen seda kogu aeg ja mõnikord see isegi õnnestub. Mina olengi Kusti. Eesmärk pole oma loomulik huumorimeel maha salata, vaid taibata, et impros lähtub komöödia eelkõige inimlikest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Vaimukas dialoog on kõigest kirss tordil. Kui oled põhioskused - partneri jälgimise, toetamise ning tunnete väljendamise - omandanud, siis minu poolest rebi kasvõi nõrkemiseni kildu. Kui lugu sulle meeldis, anneta Jürmole siin veidi raha! Kui saame annetustest selle kuu lõpuks 70 000 eurot kokku, anname välja illustreeritud lasteraamatu Kusti ja Krõõda seiklustest. Anna oma panus laste kirjaoskuse parandamiseks!
4 Comments
Autor: Kadri Kalle - “Mis sul viga on?” = “Millest sa aru ei saa?” Tegemist ei ole meenutusega minu viimasest eraelulisest sõnavahetusest, vaid ühe improharjutusega. Kummalgi improviseerijal on üks neist lausetest ja stseen tuleb teha ainult neid kasutades. Harjutuse mõte on leida erinevaid viise, kuidas, muutes sõnade rõhuasetust, hääletooni või kasutades muid viise, saab lause tähendust muuta ja isegi lugu arendada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.  Ruutu10 Improfestival 2020 13.04.2020. Foto: Grete Kungla Tahtsin rääkida hoopis sellest, et mingil hetkel avastasin, kui paljude inimeste konfliktide tuum töö- ja eraelus ongi need kaks vastanduvat lauset. Mõnikord kasutatakse küll rohkem sõnu ja peenemaid väljendusviise, kuid sisu jääb ikkagi samaks. Miks sa niimoodi käitud? Kuidas sa mind ei mõista? Kui natuke järgi mõtled, leiad kindlasti mõne näite sellisest vestlusest ka oma elust. Võibolla oled isegi kasutanud täpselt samu lauseid. Kui palju me ketrame probleeme sellistes mustrites, mõistmata, miks me teineteisest aru ei saa? Hea meelega ütleksin nüüd, et tule improsse ja kõik need probleemid lahenevad. Et õpid lennult teisi mõistma ja kristallselgelt väljenduma. Aga ei, nii lihtne see pole. Impro ei anna meile imevõimeid ega lahenda inimpsühholoogia sügavamaid saladusi. Nüüd, kui olen need algul ülesköetud ootused purustanud, võiksin kogu jutu sinnapaika jätta. Aga tegelikult oli mu lool ju iva ka. Impro ei lahenda küll meie eest üldinimlikke suhtlusprobleeme, kuid õpetab nendega paremini toime tulema ja üksteist lihtsamini märkama. See aitab avastada oskusi, mis meil tegelikult juba olemas on, aga mida me ei kasuta. Näide: ühes proovis oli meil ülesandeks kahekesi laval teineteist lihtsalt vaadata. Ühel meist pidi peas olema väga konkreetne olukord (kes me teineteisele oleme, mis sündmused meie ümber on toimunud) ja üks konkreetne lause, mida sellises olukorras teisele öelda. Teine pidi pärast lühikest jõllitusaega situatsiooni ära arvama. Tegime katsetust. Kujutasin ette, et olen plaaninud abikaasaga puhkusereisile minna, kuid just avastanud, et mees on jätnud auto ülevaatusele viimata ja paistab, et me ei saagi puhkusele sõita. Olen asjad juba pakkinud ja täielikus frustratsioonis. “Kuidas sa võisid auto ülevaatuse tegemata jätta?” oli lause minu peas. Kui lavapartnerilt veidi aja pärast küsiti, milline oli meievaheline olukord, pakkus ta, et me oleme lähedased inimesed, võimalik, et lähisuhtes ja ta on jätnud midagi olulist tegemata, mille pärast ma pahane olen. Teine katse. Seekord pidin mina ära arvama, milles asi. Väga veider oli oletada spetsiifilist olukorda vaid kellegi vaikiva näo põhjal. Natukese aja pärast siiski tundus, et suudan näoilmest midagi välja lugeda. Pakkusin, et mu lavapartner kavandab röövi ja püüab veenda mind kaasa tulema. Tema mõttes mõlkuski kullarööv kaevanduses ja ta tahtis jätta muljet, et see on täiega hea plaan. Mind üllatas selle harjutuse juures, kuivõrd vähese info põhjal oli meil tegelikult võimalik umbkaudu ära arvata, mida me mõtlesime ja mis tundeid näitlesime. Arvestades sealjuures, et me pole üksteisele lähedased inimesed, vaid kord nädalas kohtuvad improentusiastid. Oskus üksteise nägudest ja kehahoiakust infot välja lugeda on seega tegelikult samuti üldinimlik, kuid verbaalse info müras heidame selle tihti kõrvale. Kui paljud arvavad, et improteatri tegemine on pidevalt tabavate ja humoorikate repliikide kohapeal välja mõtlemine ja et just see teeb selle esinemisvormi keeruliseks, siis mina leian, et keerukus peitub hoopis vaikuses ja pausides. Need hetked, kui me ei püüa naljakad olla ja laseme olukorral enda ja lavapartneri(te) vahel areneda ja kulgeda. Ja võtame aega, et nö lugeda oma partnerit, näha tema emotsiooni ja lasta tal reageerida. Nagu ühes töötoas öeldi: meie parim inspiratsioon laval on meie partner. Tihti ei anna me ka inimestele päriselus piisavalt vaikust ja pausi, et neid päriselt kuulata ja oodata, ilma et ise kohe mingi teravameelsusega vastaksime. Et neid päriselt vaadata, ilma et keskenduksime oma peas järgmise vaimukuse väljamõtlemisele. Impro annab meile võimaluse kõike seda harjutada ja õppida neid elemente oma käitumisse sisse kodeerima. Aga miks siis pole impronäitlejad ikkagi mõtete lugejad ja aeg-ajalt ka oma lähedastega tülitsevad? Sest impro ei tühista meie inimlikkust ega psühholoogilisi kiikse. Sest mõnikord me tõlgendame partnerite sõnatuid märke ja pilke ka totaalselt valesti. Selle vastu aitab järjepidevalt harjutada kaaslase jälgimist - nii elus kui improlaval. Nii et teinekord, kui keegi sulle käratab: “Mis sul viga on?” võid vastata: “Ma pole veel piisavalt improt teinud.” Ja kutsu ta endaga Avatud Improtundi. Lisaks Ruutu10 ridades improviseerimisele, töötab Kadri vabakutselise maailmaparandajana. Rohkem infot tema kohta leiad siit.
|
kategooriad
All
Arhiiv
October 2020
|
RSS Feed