|
“Laval olijad peavad kiiresti mõtlema ning mina ei ole nii kiire!”
Tõsi on see, et improviseerides peaks meie mõttetegevus olema aktiivsem kui näiteks magades, kuid kiirusel pole siin mingit rolli. Pigem tuleb olle täpne ja tähelepanelik ning seda suudab küll igaüks. Improtreening seisnebki selles, et õpime märkama neid detaile, mis on olulised. “Lavale minemine ilma tekstita nõuab suurt julgust ning mul seda pole!” Esiteks on siin võetud korraga ette liiga suur samm. Me hüppame staatusest ”ei ole kunagi esinenud” punkti “improviseerin inimeste ees.” Kui on huvi improkomöödia vastu, siis alusta lihtsamast: otsi üles endale lähim improtöötuba või -jämm ning vaata, mida seal tehakse. Suure tõenäosusega on sul seal lõbus ning märkamatult 6. kuu kuni aasta pärast tahad sa juba ise midagi laval proovida. Lisaks need improviseerijad, kes pole kunagi õppinud tekstiga tööd, arvavad, et tekstiga lavale minek nõuab suurt julgust, sest siis saab midagi valesti minna. “Nad on lihtsalt hästi andekad!” Kuigi see kõlab hästi, on ka siin vale arusaam. Nimelt improkomöödiat võib igaüks õppida. Oskus ja osavus tuleb harjutades. Vaja on lihtsalt huvi ning soovi sellega tegeleda. Kuigi sa võid oma tuttavale improviseerijale ikka öelda, et ta on andekas ja tubli. Hei, milleks piirduda sellega? Tee komplimente kõigile, kes seda väärivad. “Seda pole vaja õppida!” Kuigi see väide võib tunduda esmapilgul, et “kes küll nii arvab?”, siis tihti tuleb seda ette. Nähes head improshowd tundub kõik kuidagi nii lihtne ja muuseas juhtuv. Kunst on varjata kunsti ning head improviseerijad jätavadki mulje, et see pole midagi erilist. Paraku õppida ja treenida on ikka vaja. Hea uudis: see on lõbus. “Aga midagi on teil ikkagi ju varem kokku lepitud!” Kõlab tuttavalt? Jah, ma tunnistan, et on küll. Me oleme kokku leppinud, et saame pool tundi enne show algust kokku. Me oleme kokku leppinud, et ärme lollita ning keskendume oma protsessile. Me oleme kokku leppinud, et harjutame koos mängima. Me ei ole kokku leppinud, mis juhtuma hakkab ning millised karakterid täna laval on. Lisa kommentaari, millised müüte veel oled improkomöödia kohta kuulnud/ uskunud.
0 Comments
Eelmisel aastal, kui Ruutu10 kuulutas välja katsed leidmaks inimesi Tudengitiimi, tundsin kohe, et
see võib olla midagi minu jaoks. Olin pikalt mõelnud, kas hakata võtma improt tõsisemalt või jääda lihtsalt jämmijaks. Jõudes järeldusele, et mul pole midagi kaotada, vaid pigem võita, seadsingi sammud katsetele. Pärast katseid tuli ootusärevus, sest ikkagi tahtsin oma elu improga siduda ning tiimi sissesaamine oleks hullult äge. Kui tuli kõne, et olen saanud rohelise tule, olin nii õnnelik ja helistasin kohe emale. Esimesse proovi minnes oli tunne, et olen saanud oma kätte mingi eksklusiivse klubi liikmeskaardi, mida naljalt enam tagasi ei anna. Kuigi Tudengitiimis oli inimesi, keda juba teadsin, oli seal ka inimesi, kes olid minu jaoks võõrad. Kõik need erinevad isiksused pidid ühise rühmana leidma sünergia ning viisi kooskõlaliseks kokkumänguks. Huvitaval kombel leidsime meie selle üles juba oma esimeseks showks novembris, kus tundsin esmakordselt, et olen leidnud selle, mida olen otsinud. Iganädalastes proovides toimus tõsine töö, igal proov andis uusi teadmisi, uusi meetodeid ja mõtteid, mida kasutada oma improstseenides. Töötasime selle nimel, et olla publiku jaoks ausad ning lõime omavahelisi suhteid, mis on vajalikud loomaks laval stseene, kus on see maagia, mis meid kõiki impro juures võlub: olla hetkest lummatud, olla oma olemusest teadlik ning oma karakterites kindel. Arendasime oma loovust ning muutusime iga korraga aina julgemaks. Boonusena improoskustele, õppisin Tudengitiimis olles palju muid eluks vajalikke oskusi, suurt rõhku panime meeskonnatööle, et olla üks hästi õlitatud masin, mis töötab laitmatult. Õppisime üksteisega arvestama ning olema tähelepanelikud üksteise suhtes. Tähtsal kohal oli usaldus ja toetus - sa tead, et su meeskond on olemas ning samuti toetad ise oma meeskonda. Igal indiviidil on kindlustunne grupi suhtes ja nii on grupil kindlus indiviidi suhtes. Poeetilises võtmes oleme me nagu musketärid, kes järgivad deviisi: “Üks kõigi ja kõik ühe eest!” Jään alati väärtustama seda peatükki oma elus ning olen selle najal valmis end registreerima järgmisele improlennule pagasiga, mis on pilgeni täis Tudengitiimis omandatud teadmisi ning oskusi. (Enel Murakas, Ruutu10 Tallinna Majatiimi liige) |
kategooriad
All
Arhiiv
October 2020
|
RSS Feed