|
Autor: Rauno Meronen Meil oli vaja 2018/19 hooajal välja selgitada, kas senine panustamine improkogukonda etenduste ja kooli arendamise näol tasub end ära.  Pildil meie arusaamatus, kas hooaeg on juba läbi või mitte. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 17.11.19. Fotograaf: Mona Õispuu Saime vastuse, et emotsionaalselt tasub igati ära. Inimesed, nende toetus, läbisaamine ja suhtumine on lihtsalt imetlusväärsed. Me ei oska paremat seltskonda Ruutu10 juurde soovidagi. Ruutu10-st on saanud tõmbekeskus kõigile, kes soovivad teha improkomöödiat, naerda ja areneda näitleja, koomiku ja inimesena. Meie kogukonna tugevust ja ühtsust näitab meie värskeim laienemine: prooviruum. Võtsime finantsriski ning rentisime juurde ühe ruumi, kus oleks mõnus proove teha. Ruumi väljaehitusel aitasid jõu ja nõuga Ruutu10 sõbrad. Me värvisime ja sisustasime Ruutu10 prooviruumi. Laienduse rahastamiseks korraldasime tuluõhtu ÖöFUNdraiser. Kogusime lugematul hulgal häid emotsioone, naeru ja 747 eurot. Tänu sellele kasvas Ruutu10 keskuse võimekus: improstuudios on vinge lavavalgustus, prooviruum on õdus ja mugav. Improõpe Uued õpilased toovad värskust ja entusiasmi. Teist hooaega järjest saime pakkuda süsteemset Improõpet ning meid rõõmustab positiivne tagasiside õpilastelt. Hooaja vältel on Improõppes õppinud 55 erinevat inimest. Avalikud töötoad Tartu on Avatud Improtunni osaliste arvu ja huviga Tallinnale järele jõudnud ning vahel mõtleme, et äkki kord nädalas jääb väheks. COVID-19 laialdane populaarsus haigestumisel viskas lauale idee virtuaalsetest improtundidest. Zoom-zoom lendas mesimoom ning oligi Ruutu10 saavutanud rahvusvahelise leviku: üks Londonis elav eestlane osales regulaarselt improtunnis. Lisaks Avatud Improtundidele leidsid aset Stseenitreening, Avatud Improproov, Improõppe näidistunnid ning kahe välisõppejõu - Trent Pancy ja Itamar Karbiani - treeningud. Töötubadele lisaks tärkas uus nähtus: grupitreeningud. Seltskond sarnaste huvidega improviseerijaid leppisid kokku aja ja koha, et harjutada ning mõnel juhul ka esineda Ruutu10 Vaba Laval. Töötubades osalejaid kokku - 560. Töötubasid kokku - 76. Avalikud etendused 2019/20 hooaeg alustas mõningate muudatustega. Eelmise hooaja lühiformaadi pealavast “Meistrite liiga” sai “Eesti otsib improstaari” ning kõrvallavast “Komöödiasport” sai “Vastasseis”. Improkomöödia Pühapäeval vahetasime Kompanii ja Täismaja etteasted Kahe Vahel duo ja improgrupp Meelise vastu. Lisaks ilmselt üks põnevamaid väljakutseid oli Eesti Impro10 projekt, mis ühendas kõik neli Eestis tegutsevat improteatrit (Ruutu10, Improteater IMPEERIUM, Jaa Improteater ning Eesti Improteater), et tuua välja kolmel korral etenduse “IMPROGEDDON ehk ilus päev, et surra”. Lavale astus iga improteatri kõige kõrgema lennuga improviseerijad ning haarav sisu täitis saali rekordarv külastajatega. Peale seda projekti võib kindlalt öelda, et improteatrid Eestis ei ole omavahel konkurendid, vaid sõbrad. Me ei saa üle ega ümber COVID-19 mõjudest Ruutu10 etendustegevusele. Märtsi, aprilli ja mai etendused jäid ära või toimusid otseülekandena. Improetenduse pakkumine virtuaalsel sillal pakkus tõsist väljakutset, õnnestumisi ning õppetunde. Me ei plaani loobuda meelelahutuse pakkumisest ülekande vahendusel. Etendustel külastajaid kokku - 1666. Etendusi kokku - 44.
Tänuavaldused Suur-suur tänu teile VII hooaja lahedaks tegemise eest! Improviseerijad: Jürmo Mehine, Andres Kalle, Enel Murakas, Märt Samma, Krtistjan Vatter, Karolina Tiigimäe, Tanel Sirp, Maarja Korstnik, Veiko Soomets, Janika Hirvelaan, Valmar Kasuk, Gregori Palm, Margus Toots, Ando David Roots, Markus Koidu, Erik Mänd, Liisi Raudsepp, Mirja Meriste, Kaupo Vaher, Krister H. Sepp, Anna-Maria Rebane, Anna Peterson, Liis Kuusik, Rita Lipijäinen, Jevgeni Varzinov, Kadri Kalle, Rauno Meronen, Toivo Värbu, Martin Junna, Henri Järvik, Jaanika-Jane Tõnurist, Joonas Kriisk, Kevin Piperal, William Vaask. Piletimüüjad: Ilona Põld, Krister H. Sepp, Veiko Soomets, Rita Lipijäinen, Liis Kuusik. Operaatorid: Aldur Helekivi, Janika Hirvelaan, Eerik Vija, Ailar Uffert. Heli- ja valgustehnikud: Ando Roots, Jürgen Reismaa. Disainer: Juulia Juhkam. Muusik: Veeda Kala. Produtsent: Grete Kungla. Juhatuse liikmed: Rauno Meronen, Martin Junna, Toivo Värbu. Koostööpartnerid: PixTech Productions, Von Krahli teater, Von Glehni teater, Triinude Toiduministeerium, Kelmi elutuba, Vilde ja Vine, Tiigi Seltsimaja, Teoteater, Karlova teater, Ticketer. Ilusat suve ning kohtumiseni Ruutu10 VIII hooajal! Kui sulle meeldib meie blogi lugeda, siis näita seda väikese annetusega siin. Sa ju ei taha, et Rauno endale päris töö leiaks?
0 Comments
Autor: Martin Junna Improstseenid võib jagada kaheks: orgaanilised ja premissist lähtuvad. Üldjuhul inspireerib orgaanilist stseeni publiku pakutud sõna. Improviseerijad reageerivad üksteisele ning avastavad stseeni hetkest hetkesse. Sellise stiiliga tutvutakse Ruutu10 improõppe I moodulis.  Jürmo premissiga vaevlemas. Ruutu10 TILT-il. 20.09.2019. Foto: Reio Raudheiding Ruutu10 improõppe II moodulis õpitakse premissist lähtuvat improt. See tekitab õpilastes segadust, sest teema on uus ja keeruline ning vastavad oskused puuduvad. Selles postituses kirjutan premissi teooriast, et tunnis saaks keskenduda harjutamisele. Premissil põhinevas impros alustab improviseerija stseeni koomilise ideega. See tähendab, et tal on valmis mõeldud platvorm/baasreaalsus/kontekst (kes oleme, kus oleme ja mida teeme) ja idee, mis siin naljakat on. Ta esitleb oma ideed nii, et lavapartner saaks sellega kaasa tulla. Kas premiss stseenid on ikka päris impro, kui sa alustad juba olemasoleva ideega? On küll. Sa ei mõelnud ideed kodus välja. Idee tuli sul nüüd laval. Pealegi pole sul aimugi, kuidas stseen areneb ja lõpeb. Kust kohast ma koomilise idee saan? Premiss impro lahutamatuks osaks on “avamine”, mille eesmärgiks on anda improviseerijatele ideid. Kõige lihtsam “avamine” premiss stseenideks on monoloog, mida kasutame ka II moodulis. Mis on monoloog? Monoloog tähendab premissi-põhise impro kontekstis tõestisündinud lugu. Improviseerija räägib sündmusest, mis temaga juhtus. Teda inspireerib publikult saadud sõna. Näiteks kui inspiratsioonisõnaks on “kommid”, siis ära piirdu vaid arvamusega “liiga palju suhkrut on tervisele kahjulik”. Pigem jutusta lugu, millest saab koomilisi ideid. Näiteks inspiratsioonisõnast “komm” tuleb mul selline mälestus: “Mulle meenub üks Tartu proov, kui Erik oli kuskilt saanud maasikamaitselise Hubba Bubba nätsupaki. See oli suhkruvatine, aga kui seda närisin, siis muutus see nätsuks. Erik ise seda ei tahtnud ja pakkus meile. Mina mõtlesin, et viimati närisin Hubba Bubbat lapsena. Seega võtsin suure entusiasmiga pakkumise vastu. Proovi lõpuni oli kümme minutit aega ja hakkasin seda järama. Algul panin natukene suhu ja oli täitsa hea, aga siis panin veel, et maitse säiliks ja et saaks suuremat mulli puhuda. Lõpuks olin kogu paki suhu toppinud, lõualihased ära väsitanud ja ühe keskmiselt haleda mulli puhunud. Kuid siis muutus enesetunne halvaks ja näts oli väga läila maitsega. Sülitasin selle prügikasti ja loputuseks jõin terve pudeli vett ja elasin õnnelikult elu lõpuni edasi.” Lugu ei pea olema geniaalne, huvitav ega naljakas. Baaris mul äsja jutustatud looga naisi ei õnnestunud sebida, aga premissist lähtuva impro madala lati ületab see nagu Marko Aleksejev tänava äärekivi. Pea meeles, et lugu peab olema päriselt juhtunud. Kui jutustad väljamõeldud loo, siis see kipub minema liiga absurdeks ja improviseerijatel ei ole seda enam kuhugi kõrgendada. Samuti publik haistab su valet kiiremini kui Ferrari nullist sajani kiirendab ja kaotab su vastu huvi ning usalduse. Sulle meenub see lugu sellepärast, et seal juhtus midagi, mis murdis argielu rutiini. Seetõttu peidab see endas koomilist potentsiaali, mida improviseerijad saavad kasutada. Teisisõnu on tegu koomika igavikukiviga, mille pärast on peetud lugematul arvul sõdu. Samuti ei rääkinud ma lugu kommidest, vaid see meenutas mulle nätsuga seotud lugu. Kas rikkusin reegleid? Ei! Kui sul inspiratsioonisõnaga lugu ei meenu, siis võid leida seotud sõnu. Näiteks: “Kommid tuletavad mulle meelde suhkrut, mis meenutab mulle koogi tegemist, mis paneb mind mõtlema sünnipäevast, kui tegin küpsisetorti jne.” Nõnda saab publik aru, kuidas oma looni jõudsid. Ära ole monoloogiga kitsi. Minu loo saab võtta kokku kahe lausega: “Ükskord tõi Erik proovi Hubba Bubbat. Ma sõin selle kõik korraga ära ja mul hakkas paha.” Anna rohkem tagamaad ja detaile. Proovi rääkida lugu vähemalt kaks minutit, siis on improviseerijatel rohkem materjali, millest inspireeruda. Kuidas ma monoloogist koomilise idee saan? Kõigepealt ütlen, mida mitte teha. Me ei taha monoloogi taasesitada, sest publik juba teab, mis seal aset leidis. Nii et kui su idee oli mängida Martinit, kes võtab proovis nätsu, paneb terve nätsupaki suhu ja proovi lõpuks sülitab selle välja, siis pead veidi rohkem vaeva nägema. Isegi mina (Martin) sain sellega hakkama ja sa ei taha sihtida nii madalale kui mina, eksju? Samuti me ei taha monoloogist võtta ühte sõna, nt “maasikamaitseline”, ja improviseerida orgaanilist stseeni. Tahame monoloogist tuvastada huvitava või naljaka idee. Tihti on nendeks hetked, kui publik naerab või kui ise naerad. Kuigi publiku naerma ajamine pole monoloogi rääkija ülesanne, siis see enamjaolt juhtub, kuna ta räägib midagi, mis murdis argielu rutiini. Minu mõtted näitemonoloogist:
Pane tähele, et mõtted ei ole üksikud märksõnad. Need on laused, mis kirjeldavad situatsiooni. Kuidas ma monoloogi ideest vormin koomilise idee? Oledki jõudnud kõige raskema osani. Tuletan meelde, et premiss on koomiline idee, kus improviseerijal on valmis mõeldud kontekst (kes oleme, kus oleme ja mida teeme) ning mis seal naljakat on. Konteksti välja mõtlemiseks on 3 varianti:
Näiteks: Võtame idee: “Erik, kellel on kaasas laste maiused.” 1. Monoloogi kontekst: Kes: proovi tegijad (ilmselt näitlejad või improviseerijad. Ma küll seda monoloogis ei täpsustanud, aga seda võib eeldada).Kus: Tartu prooviruumis. Mida teevad: proovi. Aga ma sain aru, et me ei tohi monoloogi ümber mängida? Ei tohigi. Sa kasutad seda alguspunktina, aga mitte kogu stseenina. Stseeni sisuks saab koomilise idee kõrgendamine. Luba ma nüüd jätkan näitega. 2. Üks samm edasi: Kes: improviseerjad või siis näitlejad (sama, mis monoloogis) Kus: sünnipäevapeol (muudetud). Mida teevad: mängivad joomismängu (muudetud). 3. Analoog: Kes: jalgpallurid (muudetud). Kus: jalgpallistaadionil (muudetud). Mida teevad: trenni (muudetud). NB: Soovitan monoloogis mainitud nimed stseenis ära vahetada. Nt kui monoloogi rääkis Martin ja ta jutustas sündmusest, kuidas Erik nätsu tõi, siis stseenis ära neid nimesid kasuta. Pane neile teised nimed, nt Lasnamäe Lenni ja BMW Priit. Nõnda ei jää nalja keskpunktiks monoloogi rääkija, vaid situatsioon. Me niigi kasutame tema tõestisündinud lugu, seega pole vaja isiklikumaks minna. Kuidas sa teadsid “analoog” näites jalgpallurite idee peale tulla? Ei teadnudki. Võtsin suvaliselt teise valdkonna. Kui edasi mõtteid loobin, siis võin pakkuda veel politseinikud jaoskonnas hommikusel briifingul, tuletõrjujaid põleva maja ees tuld kustutamas, kodutud silla all hiirt küpsetamas jne. Nimekiri on lõputu. Olen valinud idee ja konteksti, nüüd mis? Nüüd tuleb need kaks asja kokku panna ja siis ongi premiss valmis. Näite ideeks võtan “Erik, kellel on kaasas lastemaiused” ja kasutan monoloogi konteksti ehk improviseerijad Tartu prooviruumis teevad proovi. Aga mis edasi? Kavatsesingi sellest kohe kirjutada. Sa ei pea kogu aeg vahele segama. Kui sul on baasreaalsus olemas, siis saame hakata ideed koomiliselt kõrgendama. Nt monoloogis oli Erikul kaasas ainult näts, aga kasvatame seda. Lisame juurde erinevaid maiustusi: pulgakommid, krõpsud, limonaad, miks mitte ka laste mänguasjad. Pane tähele, et me ei esita monoloogis jutustatut, vaid selle situatsiooni kõrgendatud versiooni. See ei tundu mulle niivõrd stseen kui lihtsalt nimekiri asjadest. Kui sa terve aeg telefonis ei oleks ja loeksid tähele… Oih, sa loedki seda telefonist. Minu paha. Selleks, et vältida stseeni nimekirjaks kujunemist, tuleb vastata küsimusele "miks", konkreetselt meie näites: "Miks Erikul nii palju maiuseid kaasas on?” Näiteks minu idee on, et “vanemad onud” kutsuvad Erikut koguaeg oma kaubikusse ja pakuvad kommi. Samuti ei tohi ära unustada emotsionaalset reageerimist. Näiteks kujutan ette, kuidas teised muretsevad Eriku pärast, aga Erik kinnitab, et “vanemad onud” ei ahista teda, vaid räägivad talle oma kaubiku sisustusest, sest keegi teine neid ei kuula. Kas ma pean kogu stseeni valmis mõtlema? Ei pea. Sinu ülesandeks on esitleda kontekst ja idee. Põhjendamine ja kõrgendamine jääb stseeni tegijate ülesandeks. Kuidas mu partner aru saab, mis ideed ma teha tahan? Üldised reeglid on need:
Kuna sinu partner kuulis ka sama monoloogi, siis ta peaks otsad kokku viima ja mõistma, mis su idee on. Nõuanded idee välja mängimiseks:
Pea meeles, et partner ei jääks stseeni lõpuni kaasreisijaks, vaid reageeriks ka emotsionaalselt ja aitaks seda edasi viia ning kõrgendada. Kuidas teised improviseerijad aru saavad, et ma soovin oma premissi alustada? Üldine kokkulepitud reegel on see: kes esimesena lavale läheb, tema ideed me kuulame ja mängime. Kas võib samal ajal nii oma kui partneri premissi ideid mängida ehk ühendada ühes stseenis mitut premissi? Ei. Impro on niigi raske ja sellega teed sa selle 100 korda raskemaks. Samuti iga premiss peaks olema piisavalt hea, et sellega teha 2-3 minutiline stseen. Kui mitu premissi kokku panna, siis põletate kõik need ideed liiga kiirelt ära ja ülejäänud 15 minutit polegi midagi teha. Mis siis saab, kui ma ei saa partneri premissist aru? Siis teete tavalist orgaanilist stseeni. Kui partnerina sa ei ole ideest pärast tema kolmandat repliiki aru saanud, siis jumala eest, ära jää passiivseks sõitjaks stseeni lõpuni. Ära proovi seda ideed kaks minutit värisedes ära arvata. Suure tõenäosusega initsieerijal ei olnud formuleeritud premissi või kui oli, siis ta lasi selle tuulde oma halva alustusega. Mis tuletab mulle meelde, et saame ideed jagada kolme kategooriasse:
Tundub nagu päris palju asju, mida silmas pidada. Ma ei usu, et ma sellega hakkama saan. Saad küll. Tuleb vaid harjutada ja enne kui arugi saad, oled premissi meister. Pealegi kõige hullem, mis sünnib, kui premissi pole, on tavaline orgaaniline improstseen. Kui lähebki valesti, siis kedagi süüdistada pole mõtet. Impros läheb nagunii rohkem valesti kui õigesti. Kasutame neid “vigu” enda kasuks ja avastame koos midagi veel ägedamat. See ongi impro eelis tavateatri ja filmi ees. Vau - jõudsidki kogu postituse läbi loetud! Muljetavaldav saavutus! Oled tubli pingutuse eest autasu ära teeninud. Premeerime sind võimalusega annetada Martinile siin veidi raha, et tal ka edaspidi jätkuks jaksu blogi kirjutada. Aga ära teistega seda linki jaga, muidu toovad kõik oma raha meile. Meil pole seda enam varsti kuhugi mahutada.
|
kategooriad
All
Arhiiv
December 2020
|
RSS Feed