|
2014. aasta Barcelona improfestivalil BIG IF esitasime Andrese ja Mihkliga formaati Starve Trek. See esinemine oli erakordne sakkimiskunsti musternäidis. Mul polnud üldse lõbus, sest Andres blokkis mind. Ta defineeris mind konkreetseks tegelaseks: ema, kes on salaja ühinenud kosmosemissiooniga, et pojal silma peal hoida. Iga uus karakter, kellega ma lavale astusin, sai Andrese poolt muudetud ikka ja jälle selleks samaks emaks. Mul polnud pääsu. Minu jaoks etendus sakkis ja mulle ei meeldinud see.  Strave Trek Barcelona improfestivalil BIG IF. (2014) Etendus oli minu jaoks sama halb kui selle foto kvaliteet. Me olime kaelani kodumaises orgaanilises improsõnnikus. Tol hetkel kogesin ma seda situatsiooni järgmiselt: mina püüdsin kõigest väest meid välja kaevata sellest jamast, Andres tootis laudaväetist agaralt juurde ning Mihkel oli segaduses ja püüdis aimata, kust tuleb halb lõhn. Mulle ei tulnud mõttessegi Andrese käike toetada, sest mul oli liiga palju tegemist tema kritiseerimisega. Ma polnud rahul sellega, mida ta tegi. Kõik oli tema süü ja natukene Mihkli oma ka. Mind kummitas ebakindlus ja ma nägin oma lavapartnereid ebakompetentsete idiootidena. Üle kõige soovisin tol hetkel mängida improviseerijatega, kes teeksid improt õigesti. Järsku kõik muutus. Mul hakkas hullult lõbus. Mu loovus avanes ja korraga olid kõik Andrese ja Mihkli pakkumised lahedad ning inspireerivad. Ma leidsin aina kavalamaid lahendusi, kuidas mitte kehastada ema. Proovisin mängida külmkappi, Stalinit ja saatejuhti Nõukogude propaganda kanalil, mida näidati kosmoselaeva ekraanilt, kuid alati selgus, et tegemist on selle sama emaga. See meeldis mulle. Peale etendust saime ühe improviseerija käest kiita: “Te lollitasite ja viskasite üksteisele kaikaid kodaratesse, aga samas te toetasite üksteist. Lahe oli näha, kuidas te üksteise elu põrguks tegite. Te tõesti usaldate üksteist nii palju. Teid oli lõbus vaadata. Vinge formaat.” Mis juhtus? Mis muutus? Ma andsin alla. Ma olin kaelani mülkas, kuid otsustasin tõsta oma pea väärikalt püsti ja ütlesin endale: “Selline ongi meie tänane etendus!” Ma leppisin olukorraga. Ma avastasin piire, kui halvasti me saame mängida, samal ajal positiivseks ja toetavaks jäädes. See oli parim otsus, mida sel hetkel teha. “Kui oled kaelani pasas, ei tasu pead norgu lasta!” Täna, kui keegi alustab stseeni, ma toetan initsieerijat. Mu peas on ainult üks mõte: “Mine ja mängi.” Kui keskendume partnerile, siis me heas mõttes unustame ennast. Me ei tegele enam selliste probleemidega nagu “mul pole ideed", "ma ei saa aru, mis toimub", "mul pole täna ideid", "ma kordan ennast", "mul pole üldse ideid". (Nagu näha pole mul isegi ideid, kuidas seda ideed erinevalt väljendada).
Selle asemel, et öelda “mul polnud ideed” või “ma ei saanud aru, mis toimub”, võime öelda, ausalt: “Sinu käigu toetamine ei tulnud mulle mõttesse, sest ma olin hõivatud oma ebakindlusega.” Me oleme siin, et lõbutseda, mitte kritiseerida. Me lihtsalt mängime ja avastame koos. Improviseerime. Täpselt nii - mõnikord on meie töös vaja improviseerida (šokeeriv kas pole). Kogu see energia, mis läheb ideede hindamisele heaks ja halvaks, võiks kuluda pakkumiste toimima panekuks. Õpingute ja treeningute käigus üritame saavutada taset, kus me ei jäta kunagi ebakindluse tõttu partnerit toetuseta. Kui tuleb ootamatu, rivist välja lükkav käik, kas selle pärast tasub olla pahane?
0 Comments
Autor: Toivo Värbu Toimetaja: Jürmo Mehine Kujutle, et sinu improtrupp esitab pikkvormi etendust (aga ära silmi sulge - mul on vaja, et sa postituse lõpuni loeksid). Seisad lava küljel ja kaks su tiimiliiget mängivad esimest stseeni. Nende kehastatavad tegelased ehitavad liivalossi. Karakterite vanus ja suhe pole selged, samuti ei tea me, miks nad rannas mängivad ja kuidas tegevusse suhtuvad. Võib-olla vahetavad nad repliike stiilis: “Meil on rohkem liiva vaja” - “Ma kohe toon.” Kaks minutit hiljem ehitis valmib ja stseen lõpeb.  Ruutu10 Hooaja Lõpu Gala (27.05.2018) Foto: Mona Õispuu Stseeni küljelt jälgiva mängijana pead etendust jätkama. Sinu ülesanne on äsja loodud karaktereid järgnevates stseenides kasutada. Kuhu sa meie liivalossi ehitajad edasi viid? Millistes uutes situatsioonides neid publikule näitad? Milline probleem nende iseloomud kõige selgemini esile toob? Kas need küsimused on retoorilised? Raske öelda, kas pole.
On keeruline jutustada lugu, mille tegelasi me ei tunne. Kui me ei tea, mis neid motiveerib ja kuidas nad toimuvasse ning teineteisesse suhtuvad, pole meil võimalik otsustada, mis nendega edasi peaks juhtuma. Kui puudub info, mida karakterid tunnevad ja arvavad, ei oska me valida olukorda, mis nende tõekspidamisi testib. Sinu hüpoteetilise improtrupi puht-teoreetilised liikmed tegid sulle paraja karuteene selle kujuteldava liivalossi stseeniga! Uurime võrdluseks stseeni, mida ühel etendusel Raunoga improviseerisin. Mina mängisin bussijuhti. Rauno kehastas vanaprouat, kes soovis oma peatuses väljuda. Stopp nupp aga ei töötanud ja nii pidi vaene naine edasi sõitma. Minu karakterit ärritas järjest enam, et ta ei saa tööpäeva lõpetada, sest reisija ei lahku. Vanamammi aga sattus meeleheitele, sest tema peatus jäi üha kaugemale. Klassikaline draamastseen. Mida nende karakteritega edasi peale hakata? Küllap suudad ette kujutada olukoŕdi, kus neid on huvitav taas kohata. Võib-olla on vanaproua toidupoes sama abitu ja jääb seetõttu sinna ööseks kinni. Äkki elab kergesti ärrituv bussijuht viha hiljem baaris sõprade peale välja. Ehk satub katkine stopp nupp raske depressiooni tõttu teraapiasse. Sellest stseenist algavat etendust oskame kergesti jätkata. Kuidas veenduda, et karakterid köidavad publikut ja inspireerivad kaasmängijaid? Muuda nad huvitavaks! Huvitavad tegelased on emotsionaalsed. Nad reageerivad toimuvale. Neil on tugevad arvamused. Nad tahavad midagi. Nad on kehakeele, hääle või kõnepruugi poolest omanäolised ja meeldejäävad. Neid mängivad Toivo ja Rauno. Selliste karakterite elu on improviseerijatel lõbus näidata ja publikul põnev vaadata. Teatrikülastajad peavad esimeses stseenis meie tegelasi tundma õppima. Meie töö on neid läbi dialoogi, emotsioonide ja käitumise tutvustada. Alles siis, kui vaatajad karakteritest hoolivad, suudavad nad ülejäänud pikkvormi süžee vastu huvi tunda. Järgmisel korral, kui rambivalgus sinu peale langeb, anna publikule põhjus oma karakterile kaasa elada. Kujuta ette, kui põnev etendus algab liivalossi stseenist, kui ehitajateks on meile tuttavad bussijuht ja vanaproua. Nüüd võid silmad sulgeda. |
kategooriad
All
Arhiiv
January 2020
|
RSS Feed