Laskesuustajatel toimus Tallinna Teletornis hooaja lõpetamine ning mind ja Toivot oli kutsutud sinna rahvast naerutama. Alustasime oma improsoojendusega ning tegime seda avalikult fuajees. Räppisime ning mängisime lühikese stseeni riimides. Me suhtlesime mööduvate inimestega ning kutsusime neid oma etendust vaatama.

Õhtu oli juba mõnusalt käima läinud: jutusumin, naerupahvakud ja taustamuusika. Õhtujuht juhatas meid kenasti sisse, kuid siiski mõnes nurgas kulges vestlus sama hoogsalt edasi. 

Kaks nähtust eratellimustel, millega peame kindlasti arvestama:

• Kõik inimesed ei anna sulle kohe tähelepanu.
• Esireas on keegi, kes tundub sulle üliskeptiline ja kuri, sest sa “segasid” teda.

Kunagi see häiris meid ning lõi rivist välja, kuni õppisime selle lihtsa tõe: 

“Meie siseneme nende ruumi. See, mida pakume peab olema kümme kui mitte sada korda parem, kui see, mille katkestame. Me peamegi end tõestama, võitma publiku usalduse.”

​Teletorni retsorani ruumi detailplaneering on pigem keeruline. Ebastandardne esinemisruum nõuab esinejatelt ka teistsugust lähenemist. Et haarata kogu publikut, siis Toivo suhtles ühe saali poolega ning mina teisega. Me isegi liikusime laudade vahel ringi, et haarata ka nende tähelepanu, kes veel rääkisid.

Esimesed 5-10 minutit olime võitlemas veel kerge taustamüraga, kuid iga hetke ja naerupahvakuga võitsime juurde fookust ja usaldust. Peale teist stseeni silmasin esireas istuvat meest. Tema skeptilisus oli kadunud. Ta naeris ja vaatas lauakaaslasi, et kas nad ka nägid, mis laval juhtus. Me olime jõudnud heasse kohta: 

• 100% publikust kuulas meid põnevusega,
• stseenidele inspiratsiooni küsimine oli meeleolukas dialoog esinejate ja publiku vahel,
• kogu atmosfäär oli mänguline ja lõbus. 

​Sellises vaimus jätkus kogu meie etteaste. Mängisime oma intelligentsuse tipus ja lõime  stseene laskesuusatamise maailma. “Pealelaskmine,” “hea kobar keskel” ja muud sellised erialased väljendid said meie show jooksul uued tähendused. Kogu õhtu oli vahetu ja personaalne.

​Meie show sai tugeva aplausi. “Super töö, poisid,” ütles üks härra, kui ta mu kätt surus ja õlale patsutas. Nägin, et teenindaval personalil oli juba Ruutu10 veebileht lahti. Neil oli nii palju küsimus, et oleksime võinud veel tund aega Ruutu10-st rääkida. Ülejärgmisel päeval leidsime postkastist kaks esinemiskutset.

​Selline võit sai teoks tänu kogemusele ja tugevale tööle.

​Lõpetuseks võib öelda, et Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon kutsus meid oma sündmusele, et me naerutaks inimesi ning teeks komöödiat neid puudutavatel teemadel. Eratellimus pole koht, kuhu tuldi meid vaatama, vaid see on koht, kuhu meie läheme, et teenida neid inimesi suurepärase meelelahutusega. Meie impro võib olla erakordne, kuid kui me ei loo seda esimest kontakti, siis ei pruugi me oma ülesannet edukalt täita.

​Suured tänud:

• Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon
• Peo külalised
• Õhtujuht Kristjan Gold
• Tallinna Teletorni restoran ja meeskond
• Korraldaja Greete Kempel ja A-tiim

Tänased uudised, TiLT 2016

​A: Sa varastasid mu sokid
B: Ei varastanud
A: Varastasid küll
B: Ei varastanud 
jne

Kaks improviseerijat vaidlevad laval. Stseen ei liigu mitte üheski suunas. Me õpime vähe või mitte midagi laval olevate karakterite kohta. Ainuke lahendus seda olukorda päästa on see stseen lõpetada ja alustada millegi uuega.

Kui vaidlemine ei teeni stseeni, siis miks improviseerijad laval üldse vaidlevad? Põhjuseks on see, et kumbki improviseerija ei ole nõus kaotama.  Millegi pärast on meie egol vaja võita vaidlusi ja näidata, et oleme teisest kõvem. Kui veidi mõelda sellele, et see on kujuteldav maailm ja vaieldakse millegi üle, mida pole olemas, siis see võit on üsna tühine.

Anna järele ning kaota vaidlus, et stseen saaks edasi minna. Kui vaidlus ei teeni stseeni ega lugu, pole sellel mõtet. Seetõttu leia kõige kiirem tee vaidlusest väljumiseks. See käik toob stseeni sisse ka muutuse ning võib avaldada karakterite, nende suhte ja maailma jaoks uut ning huvitavat informatsiooni.

Näiteks:
A: Sa varastasid mu sokid!
B: Jah! Mulle meeldib nende lõhn...

Nüüd oleme mänginud end vaidlusest mööda ning avastanud, et ühele tegelasele meeldib teise tegelase sokkide lõhn. Mis värk sellega on? Seda tasub uurida ja avastada.

​See on võibolla keerulisem, kuna nõuab head oskust olla usutav kõige ebausutavamas olukorras. Vali vaidluses ebatavaline seisukoht, mida on keeruline loogiliste argumentidega kaitsta ning mis elulises olukorras kergesti ümber lükataks.

Näiteks:
“Elektrit pole olemas ja see on valituse skeem kodanikelt raha välja petta”

Me saame nautida su nutikaid lahendusi ja õigustusi. Väite kaitseargumendid on kergesti ümberlükatavad ning see paneb su veel tugevamini tööle võidu nimel.
Need momendid, kus su karakter jõuab võidule lähemale või siis jälle kaotab, panevad teda emotsionaalselt reageerima. Seetõttu ei seisa stseen paigal, vaid on liikuv ja seda on huvitav jälgida.

​Suurem idee mõlema valiku taga on julgus kaotada. Kaotaja on see, kes toob stseeni muutuse ning annab võimaluse “võitjal” olla võitja. Julgus kaotada on suurepärase improviseerija omadus.

Anna oma partnerile absurdne alltekst.​

​See on väga lõbus ning 9 juhul 10-st ka koomiline. Lihtne näide on selline: 
Improviseerija A võib alustada stseeni ükskõik mis lausega, kuid improviseerija B arvab, et improviseerija A püüab teda võrgutada.

​Näide:
Improviseerija A - Auto rehvid on vahetatud. 
Improviseerija B -  Kas sa üritad mind võrgutada?
Improviseerija A - Ei ürita. (paneb tungraua pagasnikusse)
Improviseerija B - Ooo, sa esitled mulle oma jõudu. Kohe näha, et sa tahad mulle muljet avaldada…
Improviseerija A - Ei… mitte üldse, ma lihtsalt teen oma tööd…
Improviseerija B - Sa ei teeks praegu tööd, kui sa ei üritaks midagi…
Improviseerija A - Ei… ma ei ürita midagi, ma lihtsalt teen oma tööd… ma ei ürita sind võrgutada…
Improviseerija B - Hahhaha… see on täpselt see, mida üks võrgutaja ütleks
jne

See on klassikaline “valesti mõistmine” mäng. Selle puhul tasub silmas pidada, et mõlemad improviseerijad oleksid ühel lehel ja saaksid aru, mis stseenis toimub. Vastasel juhul tekib mõlemil tunne nagu nad blokiks teineteist. Lisaks ei tasu seda käiku kasutada liiga tihti.

Kui sa tunned, et sul said stseenis ideed otsa, siis kõnni risti lava etteotsa, jää kehaga avatult publikusse seisma ning anna repliik või monoloog, mis peaks olema dramaatiline. Filmilinal võid seda ette kujutada lähivõttena.

Näide:
Improviseerija A - Sa varastasid mu auto.

(Improviseerija B ei oska selle peale midagi öelda. Nüüd võtab ta hetke ja kõnnib lava teise otsa. Terve selle aja ta rahulikult analüüsib, mis info on lavale toodud.)

Improviseerija B - Sa ei pidanud sellest kunagi teada saama.

See aitab teda mitmel põhjusel: 

• tekib aega, et seedida toimuvat. 
• saab reguleerida stseeni tempot, 
• tekkinud vaikus tõstab järgmise repliigi tähtsust, 
• tekib võimalus lisada informatsiooni karakteri ja tema suhte kohta teise karakterisse.

Variatsioonina võib anda ka sisemonoloogi, mida teine karakter ei kuule. Siis saab mängida vastuoludele, mida karakter ütleb teisele tegelasele ning, mida ta mõtleb salaja monoloogi ajal.

Näide:
Improviseerija A - Kallis õde, mul on hea meel, et sa tulid. (Kõnnib lava etteossa ja ütleb publikusse “Ma ei kannata oma õde, ta on ülim pedant”) Kas sa kohvi soovid mu armas õde.

​Muutuda võivad staatused, emotsioonid, arusaamad ja suhted. Kui su partner provokatsiooni tagajärjel ei muutu, tekib suurepärane võimalus sinu enda karakteris muutus esile tuua.

Näide:
Batman - Sul pole kuhugi enam põgeneda… 
Jokker - Hahhahahaha, sa mängisid ennast täpselt sinna, kuhu ma sind soovisin, hahahah, sa oled kaotanud…

(Peale esimesi repliike on mõlemad tegelased enesekindlad ning usuvad oma võitu.)

Batman - Mida sa öelda tahad?
Jokker - Hahhaha, üks nupule vajutus ning kogu Gotham city teab, kes sa päriselt oled… Bruce Wayne.

(Batmani karakter sai teada uut informatsiooni, mis pani ta enesekindluse kõikuma. Jokker käis lauda oma trumbi - ta lubab paljastada Batmani saladuse kõigile.)

Batman - Mul on ükskõik.
Jokker - Mis mõttes, kuidas??? Sa ei hooli oma identiteedist?? See laostab su.

(Batman ei muutunud ebakindlaks ka peale Jokkeri rünnakut. See omakorda pani kõikuma Jokkeri enesekindluse.)

Batman - Mul on sellest suva

(Batmani staatus on sama, mis stseeni algul. Seevastu Jokker on muutunud enesekindlast ebakindlaks.)

Improvisatsioon on spontaanne ning kannab endas ideed, et midagi pole ette mõeldud. Siin tekib küsimus, kas on okey minna lavale juba ideega või peaks alustama täiesti nullist.

Ideega lavale minemine on täiesti tavaline. Siin peab aga arvestama, et see on vaid idee pakkumine oma partnerile. Ta võib seda tõlgendada nii nagu tahab. Kui veab, siis sinu idee on presenteeritud selgesti ja arusaadavalt. Ideega lavale mineku kasuks räägib see, et sul on vähemalt enda jaoks midagi olemas (karakter, avarepliik, maailm jne).

Lavale ideega minemise kahjuks räägib asjaolu, et ei suudeta lahti lasta. Improviseerija tunneb, et tal on vahva mõte ning püüab seda maksku mis maksab läbi suruda. See aga takistab stseeni vaba arengut ning tekitab olukorra, kus üksteist korralikult ei kuulata. Selle tagajärjel jääb palju olulist märkamata ning tekib segadus ja arusaamatus.

Lavale minemine ideeta on samut tavaline praktika. Improviseerijad alustavad üksteise jälgimisest ning küsivad endalt erinevaid küsimusi nagu “Mida me juba laval näeme?”,  “Mis idee, maailm, karakter ennast näitab selles tühjuses?” Eestis võib sellise stseenialguse kohta näidet näha Toivo ja Rauno kahemehe etenduses “T&R.”

On oht, et improviseerijad ei küsi ega vasta neile küsimustele. Siin on näide: Kaks improviseerijat astuvad lavale. Kummalgil pole ideed ega inspiratsiooni. Nad hakkavad üksteist ebamääraselt kopeerima. Umbes 2-3 minutit ei saa täpselt aru, mis toimub, siis äkki üks ütleb midagi, mis peaks kõigele andma loogilise seletuse. See tundub selline peale surutud ning järgmine hetk on kogu eelnev abstraktus unustatud ning improviseerijad seisavad või istuvad ning vestlevad mingil teemal, mis ei oma stseeni algusega mitte mingit seost. Kumbki improviseerija ei võta vastu ühtegi otsust enne kui on liiga hilja.”

Kui me räägime stseeni alustamisest ilma ideeta, siis kui paradoksaalne see ka ei tundu, siis parim valik on mitte midagi teha ja jälgida ning kuulata.  Hea näide on “R&T”. Stseeni alguseks küsitakse inspiratsiooniks tavaliselt asukoht. Sealt edasi, kui impro pihta hakkab, võib vaikus kesta veidi pikemalt, kui tavaliselt. See on see aeg, kui Rauno ja Toivo jälgivad teineteist ja ennast. Mis tunde ta minus tekitab? Kuidas ma ennast üldse tunnen? Miks mu käsi sellises asendis on? Miks meie lavaline paiknemine on selline? Need ja veel hunnik küsimuste vastuseid annavad neile informatsiooni enne kui kumbki midagi ütleb või teeb. 

Vastavalt improformaadile on eelistatud üks või teine lähenemine. Impromaailmas laiemalt ei saa öelda, et üks on parem kui teine. Improviseerijatena peame olema võimelised laskma lahti oma ideest, kuid samal ajal ka selle eest võitlema. See on peen tunnetuse küsimus, mis tuleb ainult aja ja treeninguga.

Stseeni laustamist ideega saab näha Ruutu10 etendusel Filmivõtted ja ideeta stseenialgust etendusel Kahe vahel.