|
Martin Junna Kujuta ette, et alustad improetendusega ja küsid inspiratsioonisõna. Publik vastab: “Seen.” Endamisi mõtled: “Seen! Ma olen sellest juba mustmiljon stseeni teinud. Ei teagi, mida nüüd uuesti teha. Kas alustan jälle metsas seene korjamisega?”  Ruutu10 Meistrite liiga publikuliikmed, 14.10.2018 Foto: Mona Õispuu Võib-olla lõpeb arutelu lausega: “See ei ole hea sõna. Paluks midagi muud.” Seepeale mõtleb publiku liige: “Mis mu sõnal viga on? Mind inspireerib see väga ja tahan sellest stseeni näha!” Ta nõjatub toolis tahapoole, ristab käed rinnale ja ootab, millal see nõme etendus lõpeb. Võib-olla lased hoopis meelega esimese sõna kõrvust mööda ja ootad järgmisi pakkumisi. Tihti kaasneb sellega sõnadelaviin, millest on raske aru saada. Isegi, kui oled valiku teinud, siis karjuvad nad ikka sõnu edasi. Kummalgi juhul ei saavuta me soovitud tulemust. Ainult võõrdume publikust. Seda tahame iga hinna eest vältida, sest nemad on tulnud meid vaatama ja meie oleme seal, et pakkuda neile meelelahutust. Kui Chicagos iO teatris improt õppisime, küsis meie juhendaja Rance Rizzutto: „Kas te olete selgeltnägijad?“ „Ei,“ vastasime meie „Siis miks te valite inspiratsioonisõna? Võtke esimene, mis tuleb. Keegi ei tea, mis juhtuma hakkab.“ See on hea printsiip, mida järgida. Küll aga säilib probleem. Kui olen juba sellest sõnast 98 stseeni teinud, siis on raske sealt midagi värsket välja imeda. Inspiratsioonivaesusest tuleb nõrk stseen, mis kulmineerub publiku pettumusega. Ma ei tea miks, aga inimesed ei ole eriti loomingulised. Võib-olla sellepärast, et originaalsus nõuab suuremat pingutust. Kui palume inspiratsioonisõna, siis vastuseks on midagi… tavalist. Midagi, mida kõik ütlevad.
Tean, et kui küsin publikust asukohta, siis “naljakas” inimene ütleb “bordell”. Kui teen etendust vanusele 12-16, siis saan vastuseks “su ema”. Kas peamegi selle kurva saatusega leppima? Ei pea, sest tegu pole depressiivse blogiga. Siin anname häid nõuandeid ja aitame teid osavamaks saada! Lahenduseks on: KÜSIME INSPIRATSIOONISÕNU PUBLIKU MÄLESTUSTEST, MITTE KUJUTLUSVÕIMEST. Ära küsi lihtsalt ametit. Küsi, millega pealtvaataja hetkel elatist teenib või mida ta enne praegust ametit tegi. Ära küsi lihtsalt asukohta. Küsi, kus ta viimaste päevade jooksul käinud on. Ära küsi lihtsalt eset. Küsi, mida talle viimati kingiti. Soovitan neid küsimusi mitte kogu publiku käest küsida, vaid pigem valida väiksem sektsioon või küsidagi ühelt inimeselt. Nõnda kindlustad, et vastatakse ausalt. See meetod suurendab tõenäosust saada uusi sõnu inspiratsiooniks. Muidugi võib esineda pakkumisi, mida oled juba miljon korda kasutanud. Kui publikuliige on ennast avanud ja ausalt vastanud, siis sadagu meile kaela sada aastat rahet, kui me seda vastu ei võta või kui teda kuidagi naeruvääristame. Toeta teda ja ära lükka seda tagasi, sest tagajärjed on monumentaalsed. Vahel esineb olukordi, kus ei öelda ausalt. Tahetakse naljakas olla. Üldiselt on see kehakeelest ja vastuse absurdsusest selgesti äratuntav. Kui see juhtub, siis käitume nagu ta ei valetaks. Me ei hakka temaga mölisema, vaid küsime täpsustusi. Näiteks küsime noormehelt: “Mida teile viimati kingiti?” Ta vastab: “Dildo!” Jätkame küsimustega nagu “kes kinkis?”, “miks nüüd” jne. Kui ta valetas, siis ta tõenäoliselt podiseb nüüd: “Aa.. ei… ma… tegelikult…” Ta viipab käega ja annab märku, et me küsiksime kelleltki teiselt, kes annaks ausa vastuse. Kui ta aga ei valeta, siis on tal mahlakas lugu, millest saab esmaklassilise stseeni inspiratsiooni. Kui inspiratsioonisõna on käes, siis tuleb seda ka kasutada. Boonusena jagan meetodit, kuidas seda teha, et stseen algaks originaalselt, usutavalt ja tugevalt. Selleks on: KASUTA MÄLESTUST, MITTE KUJUTLUSVÕIMET. Improviseerijate kujutlusvõime on sama ettearvatav kui publikul. Kui inspiratsiooniks on “labidas”, siis 99% stseenidest algavad kaevamisega. Kuid kasutades seda revolutsioonilist meetodit, tõestad, et Martin ei ole selgeltnägija, ja leiad ennast stseenis, mida keegi pole varem näinud.
Kui saad inspiratsiooniks “ehitaja”, kas hakkad haamriga naela seina taguma? Mitte enam. Võta sekund, et mõelda, mis sinu elus on juhtunud seoses ehitusega. Näiteks mul tuleb meelde, kui paigaldasin teleka kohale riiulit. Puurisin kinnituseks kaks paari auke. Need said aga vale kaugusega. Mul oli valida, kas panna kruvi ainult läbi ühe augu või teha järgmine paar auke õige vahemaaga. Kui teengi uued augud, siis kes garanteerib, et need nüüd õigesti välja tulevad? Sellest mälestusest alustangi stseeni. Järgmine kord kui publikult inspiratsiooni võtad, siis küsi nende mälestusi. Kohtle publikut alati väärikalt. Kui stseeni alustad, siis kasuta oma mälestust. Seda teemat puudutame ka Ruutu10 improõppe II moodulis, kus saab seda harjutada juhendaja käe all. Näeme seal!
2 Comments
Alates aastast 2017 olen Tabasalu noortekeskuses viinud läbi improtunde vanusegrupile 8-12. Esialgu tundus see lihtne - õpetasin impromänge ja lapsed tundsid uue tegevuse vastu huvi. Ühel hetkel aga said ideed otsa. Ma ei leidnud motivatsiooni tundi ette valmistada (mõtlesin, et improviseerin - see oli viga) ja õpilased tahtsid tihti pigem lollitada kui harjutada. Mul puudus nägemus, kuidas ja kuhu edasi areneda.  Tabasalu Avatud improtund 2018. Vaadake vaid neid verejanulisi kõrilõikajaid! Appi tõttas Keith Johnstone. Mitte küll sõna otseses mõttes. Vaatamata kuulujuttudele ei ole me Keithiga bestikad. Õigupoolest me pole kordagi kohtunud. Küll aga olen lugenud tema teatrisporti puudutavat bestsellerit Impro for Storytellers ("Impro jutuvestjatele"). Leidsin sealt inspiratsiooni lisada õppesse võistlusmoment. Kui improviseerijatel on lootus võita ja oht kaotada, pingutavad nad tulemuse nimel enam ning ka pealtvaataja naudib nähtut rohkem. Kirjeldan näidetena kaht mängu, kus uus lähenemine kaasa aitas. Võib-olla teate impromängu "Sõnahaaval lugu". See on mäng, kus improviseerijad peavad sõnahaaval lugu rääkima (kes oleks osanud seda aimata?). Lasen lastel seda võistkondadena mängida minutipikkuse ajapiiranguga. Võidab tiim, kes suudab selle perioodi jooksul rohkem sõnu öelda. Lisaks võin jutu enneaegselt katkestada, kui see ebaloogiliseks muutub. Teine mäng kannab nime "Stseeniturniir". Lapsed improviseerivad minuti pikkuse stseeni. Nad alustavad kümne punktiga ja üritavad seda summat säilitada või suurendada. Iga eksimus aga vähendab skoori ühe võrra. Karistatavate tegevuste hulka kuuluvad: publiku poole seljaga seismine, itsitamine, baasreaalsuse lõhkumine ning negatiivne suhtumine. Üleastumiste nimekirja võin vastavalt õpilaste vajadustele ja oma kapriisidele muuta. Positiivseid ja leidlikke käike premeerin boonuspunktidega. Kui varem eitasid lapsed stseenipartneri pakkumisi või viisid tegevust negatiivses suunas, siis nüüd nad mängivad püüdlikumalt, positiivsemalt ja huvitavamalt. Varem esines ka probleem, et õpilased ei pööranud publikuna tähelepanu laval toimuvale. Nüüd jälgivad nad kullipilguga etteastet, et veenduda, et ükski miinuspunkt kohtunikul märkamata ei jääks. Teatavasti ei motiveeri miski lapsi rohkem, kui võimalus teistele nende vigu nina alla hõõruda. Ääremärkusena mainin, et etendustel tasub mängudest võistlusmoment eemaldada. Lapsed ja nende vanemad kipuvad skoori liiga tõsiselt võtma. Jageleda nendega selle üle, kellele kui palju punkte anda, ei ole pingutust väärt. Täiskasvanuid õpetades seletan teooriat ja tagasisidestan sooritust pärast stseeni lõppu. Laste puhul selline lähenemine ei aita ning appi tuleb võtta võistlusmoment. See köidab nende tähelepanu ning motiveerib arenema. Ka pealtvaatajatena jälgivad nad võistlust aktiivsemalt kui niisama etteastet. Tänu sellele nipile on Tabasalu noored muutunud osavamateks improviseerijateks ja mina targemaks ning nägusamaks õpetajaks. Autor: Rauno Meronen
Toimetaja: Jürmo Mehine |
kategooriad
All
Arhiiv
October 2020
|
RSS Feed