Autor: Kadri Kalle Hoiatus: selles loos esitatakse ühest vanusegrupist üldistatud stereotüüp. Oli oktoober, mõned nädalad peale minu 35. sünnipäeva ja umbes aasta peale mu kõige esimest improtundi. Teisipäeva õhtu. Seisin suures valgustatud ruumis endast oluliselt nooremate inimeste ees ja püüdsin improviseerida midagi naljakat. Tundsin end üleüldiselt tobedalt ja mind valdas hirm midagi valesti teha ning kriitika osaliseks langeda. Minu stseen kujunes kiireks kaootiliseks vadistamiseks ning lavapartner jäi mulle arusaamatu näoga otsa vaatama. Järgnes aus tagasiside (loe: kriitika) minu vaatajaskonnalt. „Konstruktiivne kriitika on kasulik - kuidas ma muidu õpin,“ ütles mu analüütiline ajupool. „Ma olen alles alustanud, teised ongi kogenumad.“ Kadri Ruutu10 Avatud Improtundi juhendamas. 20.02.2020. Foto: Martin Junna „Miks ma üldse sellesse improtruppi tulin ja ennast nende noorte ees lollakana pean tundma,“ küsis aju emotsionaalne pool vastu.
30. eluaastad on mõnus aeg elus. Üldjuhul on inimene leidnud töövaldkonna, milles end mugavalt tunneb, tal on välja kujunenud kindlad sõbrad ja arvamused, teatud enesekindlus, ehk isegi tähtis positsioon. Lõpuks ometi hakkavad ununema ajad, kui tal polnud halli aimugi, mida ta teeb, kui ta kartis midagi valesti teha ja teiste hinnangut. Miks peaks end nimelt sellisesse olukorda tagasi viima? Teisalt nõutakse 30. aastates inimeselt senisest rohkem - tööl ja kodus kasvab vastutus, kohustused ning stress. On aeg käituda asjaliku ja täiskasvanuna. Tõenäoliselt on tekkinud selge rutiin ja harjumused ning elu kulgeb ühtlases rütmis. Meelelahutuseks kipub olema mõni õhtune film ning pole lihtne leida tegevusi, mis tõeliselt vaimustaks. See on koht, kuhu impro võib üllatavalt hästi sobida. Hakkasin improga tegelema, sest see tundus huvitav viis arendada oma sotsiaalseid oskusi. Teiste kuulamist, hetkes olemist, spontaansust. Nägin, et see võib mulle tööelus kasuks tulla. Nii kummaline kui see ka poleks, läks mul veidi aega, et avastada see, mis paljusid algselt impro juurde meelitab - mängulust. Kohusetundliku täiskasvanu elus ei koge me tihti loovat lapselikku mängu. Impro annab just selle võimaluse. Avastada veidraid tegelasi, põnevaid olukordi ja metsikuid loopöördeid, seda ise kõike laval koos luues. Nii nagu paljugi muud, oleme meelelahutust ja komöödiat peamiselt harjunud tarbima. Seda aga ise teha on oluliselt lõbusam. Oma tõsiseltvõetavuse juures unustame vahel, et ka täiskasvanuna vajame tegelikult mängimist. Lisaüllatus: impro kaudu saab välja mängida igapäevaeluga seotud pinged ja stressi ja nii neist vabaneda. Minu teine avastus - mõnele tõenäoliselt sama ilmne kui esimene - oli harjumine kriitikaga. Ei, see ei tähenda, et me improtunnis pidevalt üksteise sooritusi materdame kuni paks nahk peale kasvab. Tegelikult on see võrreldes paljude tööolukordadega oluliselt leebem ja üksteise toetamine on üks impro põhireeglitest. Pigem on tegu meie oma sisemise kriitikuga sõbraks saamisega. Üllatusena mõjus see mulle seetõttu, et suure osa oma tööelust olen tegelenud sellega, kuidas pehmelt ja konstruktiivselt tagasisidet anda ja vastu võtta. Alles impros on see minu jaoks päriselt negatiivsusest vabaks muutunud. Võibolla sellepärast, et impro ON mäng ja seal tehtud käigud ei mõjuta minu edasist karjääri ega kellegi arvamust minust kui inimesest lavalt eemal. Huvitavalt aga on see rahulik suhtumine kriitikasse ise minuga lavalt pärisellu kaasa tulnud. Võibolla sellepärast, et iganädalastes proovides käib tagasiside pidevalt käsikäes naeru ja lõbutsemisega, on muutunud minu üldine emotsionaalne reaktsioon kriitikale. Kerime sellest oktoobriõhtust edasi neli kuud. Taas teisipäev, seesama valgustatud ruum, need samad noored (OK, tegelikult on nad vaid mõned aastad minust nooremad). Mul on jätkuvalt palju kasvuruumi ja mu proovikaaslased on tihti minust oluliselt osavamad improviseerijad. Aga ma tunnen rõõmu laval olekust, nendest mängudest, sellest teadmatusest, kuhu stseenid meid viivad ja milliseid karaktereid sealt leiame. Hiljem oma stseenitöö analüüsimine on normaalne osa õhtust. Ajus ei domineeri enam veider hirm ja haavumine. Pigem tunnen põnevust, loon seoseid juba tekkinud improviseerimiskogemusega ja ootan järgmiseid kordi, et paremini proovida. Minu iganädalane meelelahutus tuleb peaasjalikult just neist teisipäevadest. Seal jääb päriselu hetkeks kõrvale ja asun hoopis matkama kilomeetrite pikkustes hiigelmajades, esindan piimahapendajate liitu või rahustan maniküüriklienti, kes on liigselt oma sõrmeküüntesse kiindunud. Aasta alguses jäi mulle silma lause: „Ole piisavalt julge, et olla halb milleski uues.“ Julgustan kõiki tõsiseltvõetavaid täiskasvanuid tulema ja olema halb impros. See on tegelikult täitsa tore tunne.
0 Comments
Autor: Martin Junna Pimedus mattis Tartu linna. Mõned seiklejad napsutasid Rüütli tänaval, aga teised uljaspead harjutasid elektripirnidega valgustatud ruumis improvisatsiooni. Nad tegid stseeni ja mitte tavalist, vaid naljakat. Selle sisuks oli ärikohtumine lasteaia mängutorus. Sinna pisikesse torru mahutasid ennast tegevjuht, asejuht, finantsjuht, turundusjuht ja sekretär, kes tõi aeg-ajalt kohvi. Kuid siis sisenes lasteaia kasvataja, kes ütles: “Nonii, lapsed! Võite nüüd mängimise lõpetada ja sööma tulla.” Kõik tundsid, kuidas komöödia kadus stseenist nagu korterivõtmed reede õhtul. Ruutu10 Eesti otsib improstaari. 17.11.19. Fotograaf: Mona Õispuu Uurisin, miks ta seda tegi. Miks ta defineeris ärimehed lapsukesteks? Ta vastas: “Tundsin, et oli vaja põhjendada, miks toimub ärikohtumine lasteaia mängutorus.” Tunne oli õige, aga lahendus vale. Sõbraliku ja hariva arutelu tulemusena jõudsime lahenduseni, mis põhjendab tegevuse ja säilitab komöödia. Selleks on karakterite filosoofia ehk maailmavaade. Olen kuulnud stseenides ja kindlasti ka ise kasutanud palju kasutuid põhjendusi karakteri tegevusele. Mõned sagedasemad näited:
Kui tahame hästi põhjendada, siis peame seda tegema filosoofiaga. Karakterit ei muuda unikaalseks, huvitavaks, kolmemõõtmeliseks ega naljakaks tema veider kõnnak, imelik kõnemaneer ega lapsepõlves kogetud traumad. Seda teeb selge maailmavaade, mille põhjal ta elab. Näiteks meie ärimeeste tõekspidamiseks võib olla arvamus, et kasutades tooteid, mida kasutavad ka lapsed, mõistavad nad paremini seda sihtgruppi. Nüüd saame seda liialdada kirurgilise täpsusega. Äkki ärimeestel ei ole mitte pastakad, vaid on hoopis värvipliiatsid. Äkki neil on PowerPoint esitluse asemel legost ehitatud graafikud jne. Meil pole vaja põhjendada, kuidas filosoofia tekkinud on. Arvamused tekivad mitmete tegurite mõjul: pere, sõbrad, meedia jne. Nii et ei ole usutav seda ainsa sündmusega defineerida. Stseeni teevad huvitavaks karakterid ja karaktereid vormivad unikaalseks filosoofia. Mõni ütleb selle kohta “suhe”, teine “stseeni mäng”, kolmas kutsub seda “teemaks”, neljas jällegi “dünaamikaks” ja nüüd mina nimetan seda “filosoofiaks”. Järgmine kord, kui teed stseeni, siis proovi põhjendada tegevus karakteri filosoofiaga. Näita, kuidas maailmavaade kontrollib tema tegevusi ja valikuid. Selle tulemusena on stseen lihtne, arusaadav, naljakas ja huvitav. Kui Martini nõuanded sulle meelt mööda on, siis võid oma tänulikkust väljendada väikse (või suure) annetusega siin. Siis saab Martin ka endale süüa osta ega pea kogu aeg koera kausist Pedigree Pal'i varastama.
|
kategooriad
All
Arhiiv
December 2020
|