|
Üks põhjus, miks stseen võib nõrk või igav olla, on sellepärast, et karakter ei võta vastutust. See esineb tegevuse põhjenduses. Ta kas on ise selle põhjustanud või lükkab vastutuse kellelegi teisele. Üks neist teeb stseeni huvitavaks, teine laseb auru välja.  Ruutu10 Improkomöödia pühapäev: Täismaja, 27.01.2019 Foto: Fred-Erik Kerner
Esmapilgul tunduvad versioonid sarnased, kuid lähemalt süvenedes näeme tähtsat erinevust. Esimesel näitel on stseenist vaip alt tõmmatud, teisel mitte. Miks? Sest teisel juhul võtab tüdruk vastutuse mitte minna, esimesel aga annab ta selle isale. Esimesel juhul loovutab ta kogu stseeni jõu isale. Seda vaadates sooviksin pigem näha stseeni poisi ja isa vahel, sest seal on kogu energia. Teises variandis võtab tüdruk vastutuse enda peale. Tema otsustab mitte minna ja saame näha miks. Siin pole kolmandat isikut mängus. See on nende kahe vahel ja seda on huvitav vaadata.
Jällegi, esimesel juhul antakse löögi vastutus ära. Juhtunu põhjustas haigus. See pole tema kontrolli all. Jällegi on stseen jõu kaotanud. Soovitan võtta vastutust ka õnnetuste või probleemide eest. Näiteks:
Impros on meie ülesandeks mõista partneri emotsiooni ja aidata tal seda kasvatada, nö visata puid tulle. Kui inimene nutab, siis me ei lähe teda lohutama. Meie olime need, kes ta nutma ajasid, seega ajame ta veel rohkem nutma. Stseeni ei teeni see, kui oleme kenad ja head. Me tahame olla ebaviisakad. Komöödias tahame värvida olukorrad mustaks või valgeks. Me kas kaotame või võidame. Kuldset keskteed ei ole. Tahame probleeme kasvatada, mitte lahendada. Probleem võib kasvada ka siis, kui proovime seda lahendada. Näiteks: Tüdruk nutab. Poiss: (hoolivalt) „Mis juhtus?“ Tüdruk: „Kuidas sa ei tea?“ (hakkab veel rohkem nutma) Kui vastutame stseenis oma tegude eest ega vii seda kolmandatele inimestele, siis on publiku pilk laval, mitte käekellal. „Mis kaitseb meid elus, muudab meid laval igavaks.“ - Sanford Meisner Sageli elus proovime end kaitsta sellega, et ei võta vastutust. Mina ei ole selles süüdi. See juhtus tema pärast. Tema ütles, et nii tuleb teha. Ma ei saa sinna tulla, kuna mul pole aega.
Laval tahame olla süüdi ja võtta täielik vastutus. Ainult siis kontrollime stseeni. Sama kehtib ka elus. Kui võtan vastutuse toimuva eest, siis kontrollin seda tulemust. Kehvas improetenduses osaledes, võib tekkida kiusatus süüdistada publikut: "nad ei pööranud mulle tähelepanu" või "nad andsid halbu inspiratsioonisõnu". Selline mõtteviis on mürgine ja ei aita sind. Võta vastutus ja muuda ennast nõnda, et neid probleeme ei esineks. Me ei saa teisi muuta. Saame muuta vaid iseennast. Naer vabastab! Martin
1 Comment
Inimesed ei ujuta üle improetendusi ega tekita hirmutavaid järjekordi piletikassas, kuigi meelelahutuse kvaliteeti arvestades võiks nii olla. Rahel Otsa (Improetater Jaa! asutaja/rahvusvahelise improfestivali Tilt korraldaja) jagatud artiklist “Helping build the local improvisation scene in 2019” inspireerituna esitlen omapoolseid mõtteid.  Eratellimus: Mona & Heleri sünnipäev september 2018 Osale improsündmustelMitte miski pole toetavam, kui reaalselt kohale tulemine. Kui su linnas toimub improetendusi, jämme, vabu lavasid, siis kindlasti mine osale. Too välja oma unikaalne isiksus ning sära ja muuda sündmus erilisemaks. Täna korraldajaid, suhtle kogukonnaliikmetega. Aita kõigil tunda end soojalt ja vastuvõetult. Hea sõna inspireerib ja motiveerib tegijaid. Võib juhtuda, et tänu sellele hakkab isegi rohkem juhtuma. Osale, loo tutvusi, lõbutse, rõõmusta...ja räägi sellest! Positiivse kogemuse jagamise olulisust ei osanud improteater IMPEERIUMi projektijuht Martha Liise Kapsta enda hinnangul piisavalt rõhutada: “Tasub rääkida sõpradele heast kogemusest. Me usaldame oma lähedaste head kogemust. Samamoodi sotsiaalmeedias jaga oma emotsiooni. Eriti hea, kui seda teha konkreetse sündmuse või tegija lehel.” Loo sisu, mis kirjeldab improt “Tsau! Tead teie etenduste puhul on see tore, et näiteks: eelmine kord kui käisin teie etendusel, mul oli suht nutt kurgus ehk ma ei kujutanud ette kuidas ma naudin seda etendust. Aga te saite teha mu tuju ja ka kõigi teiste tuju niiiiiii heaks. Ja naer tõesti vabastab. See on võrratu mis te teete!!!!!! Tõesti. Inimesed võiksid rohkem teie etendustel käia, kaasaarvatud mina.” - Rahulolev publikuliige. Publikuliikmete ja õpilaste tsitaadid kirjeldavad kõige täpsemalt, mida nad kogesid. Enamasti on see kogemus just see, mida improst mitteteadlikud inimesed otsivad. Nad soovivad kellegi kinnitust, et saaks peale nähtut öelda:
Oma elamust võid väljendada ka täispika artikli või arvustusena. Detailne analüüs vaatajalt on tõeline kingitus ühele improteatrile. Siit tulenevalt ka väikene meelespea:
Aita kaasa eestikeelse impro levikule sotsiaalmeediasSee pole ehk mingi suur üllatus, et inimesed veedavad aega sotsiaalmeedias. Enam kui pooled eestlased armastavad külastada sotsiaalmeedia kanaleid. See protsent on 55 kogu rahvastikust ehk 720 000 inimest. Arvestades, et enamus improteatreid Eestis võrsuvad projekti- või harrastusteatri tasemelt, on enamasti rahalise ja inimressursi piiratuse tõttu keeruline läbi viia laiahaardelisi reklaamkampaaniaid. Seetõttu võimaldab sotsiaalmeedia laialdane kasutus Eestis ka meil kasvatada publiku ja harrastajate numbreid. Kui rääkida praktikast, siis huvi äratamiseks ei piisa oma etendustele kutsumisest. Piltlikult võib öelda nii, et sõnum tuleb välja hüüda sajale inimesele. Nendest kümme reaalselt kuulevad ning võib-olla üks reageerib. Impro tutvustamisvõimalused võttis enda kogemusest kokku Kairi Vilu (Von Glehni Teatri müügijuht/Improtrupp Ehatäht eestvedaja): „Kõige keerulisem on saada inimene esimest korda vaatama improetendust. Reklaamis kasutatav väljend „Kõik sünnib kohapeal“ ei müü ennast. Olen mõistnud, et videod töötavad väga hästi. Inimesele tuuakse kandikul kätte esimene emotsioon, mida improteater pakkuda võib. Tekitatakse huvi. Lisaks suust-suhu leviv isikliku kogemuse jagamine töötab hästi.“ Impro on võõras ja hirmutav. Meie ülesanne on anda võimalikult adekvaatne tundmus, milline on meie kunstivorm. Etenduste infot tasub jagada ikka, kuid sellest olulisem on luua ja jagada artikleid, pilte, videosid, mis näitlikustavad improt. Seega siin on üleskutse kõigile impro sõpradele, kes kasutavad sotsiaalmeediat: Lisage improteatrite lehed endale meeldivaks ja hakake neid jälgima. Jagage postitusi (videod, artiklid, pildid jne), mis teie hinnangul esindavad improt heas valguses. Sotsiaalmeedias jagamine, kommenteerimine ja jälgimine ei saa olla sund, vaid peab tulema uhkusest “oh, kui lahe, sellega tahaks küll sõpru rõõmustada”. Sotsiaalmeedia eduloo näide Ruutu10 praktikast: “Ma olen juba pikalt teid facebookis jälginud… lõpuks võtsin julguse kokku.” - Triin, Avatud improtunni osaleja ning värske Ruutu10 moodulõppe õpilane. Suvisel improstuudio ehitamise perioodil postitasime Instagrami story'sid. Ühel õhtul tänaval kõndides astus mulle ligi üks inimene, kes uuris, kuidas meil kastide ehitus kulges. Ma algul ei saanud aru, millest ta räägib, kuid ta mainis, et jälgib meid Instagramis. Me ei pea reklaamima improetendusi ega töötubasid, vaid seda kogemust, mida impro pakub. Kindlasti ei ole see üleskutse hakata rohkem sotsiaalmeediat kasutama. Pigem kutsun üles sotsiaalmeedia kasutust täpsemini eesmärgistama. Lõpuks, nagu Eesti Improteatri asutaja ja juht Rednar Annus ütles: “Tuleb ise teha ja rääkida sellest. Impro on ikkagi igaühe boonus ja kompvek, sest see on võimas enesearengu programm. Etendused on vaid üks viljadest. Peamine tulu ja kasu improst tuleb tegijatele endale. Maailma avardumine, empaatiavõime arendamine. Kõige rohkem kasu saab impro sellest, kui meil on töökaid tegijaid, kes huvituvad improst ja jagavad maailmaga, kui lahe kunstivorm see on. Siis tekib uusi kollektiive ja uusi tegijaid ning impromaastik saab mitmekesisemaks.” Ei ole mingit põhjust, miks Eestis ei võiks improteatrite saalid ja töötoad täituda eestlastega, kes armastavad naerda ja õppida. Kõik on meie enda teha. Veendume lihtsalt, et oleme stabiilselt olemas, sest siis, kui improetendused lõppevad, ei saa keegi tulla vaatama.
Naer vabastab! Rauno |
kategooriad
All
Arhiiv
January 2020
|
RSS Feed