|
Mängisin stseenis hirmul noorukit, kes avastas kõhedat kummitavat mõisa. Ukse kriginad ja õrn “huuuh” heli kergitas ihukarvu. Värisevatest kätest kukkus taskulamp põrandale puruks. Pilku üles tõstes leidsin enda ees kummituse. Teda mängis Toivo ja ta ei olnud selline astraalne ilmutis, keda ootasin. Ta oli tülpinud ja kummitamisest väsinud. Ta oli nagu: “Aa sina seal, vaata laud tõuseb, boo-boo.”  Ruutu10 Filmivõtted, 18.03.2018 Foto: Mona Õispuu Mõtted tiirlesid peas: “Ma varem olin hirmul. Kas peaksin nüüd ka kartma? Samas ta ei ole hirmus. Äkki ikka ei peaks teda kartma?” Mõne aja pärast tõmmati stseen kinni ja see oli halb nagu kaks nädalat vana piim. Miks? Sellepärast, et stseeni lõpuni ei otsustanud ma ühtegi nendest variantidest ära. Mõlemad variandid oleksid sobinud, aga minu valimatus tappis stseeni nagu emalõvi antiloobi.
Esimene valik: Ma ikkagi kardan seda laiska kummitust. Meie ees rullub lahti koomiline lugu, kuidas Toivo kummitus on nii edukas oma töös, et ta ei pea enam üldse pingutama. Kogu kirg on kadunud ning hauatagune elu tundub kuiv ja igav. Teine valik: Ma ei karda seda laiska kummitust. Meie silme ette kuvatakse lugu ühest õnnetust hingest, kelle hauatagune elu on rist ja viletsus. Mis temaga juhtus? Kas on võimalik ta päästa? Mõlemad variandid on huvitavad. Mul olid need käeulatuses, kuid ma ei langetanud valikut. Kui avastad end valimas mitmete ideede vahel, siis vali üks ja liigu stseeniga edasi. Langeta otsus, kuidas olukorda suhtuda ja stseen töötab. See probleem leiab lahenduse ka meie süsteemses õppes. Tule Ruutu10 kursusele “Sissejuhatus improsse” ning alusta naeruküllast ja loomingulist improteekonda. Naer vabastab! Martin
0 Comments
Sõitsin sõbraga improetendust vaatama Nõmmele Von Glehni teatrisse. Bussis number 33 istudes avaldasin oma plaani, et peale etendust lähen koju järgmiseks päevaks valmistuma. Kaaslane muheles omaette ning vastas: ”Jajah, Rauno… usu mind: kohe, kui keegi midagi välja pakub, sa lähed sellega kaasa. Sa alati teed seda!” Ma lubasin endale ja talle, et nii see ei ole ning jään endale kindlaks.  Ruutu10 Komöödiasport, 20.11.2018 Foto: Mona Õispuu Peale improgrupi Neljapäevane Annus etteastet, tulid minu juurde kaks improviseerijat, kes pakkusid välja, et võiks minna tunnikeseks Kalamaja kabareeteatrisse Heldeke karaokeõhtule. Minu suust kõlas resoluutne “Ei!”, mis ettepaneku tegijaid üllatas, sest tavaliselt lähen lihtsasti kaasa. Esimese reaktsioonina pidasid nad seda naljaks. Järgnes uus kutse, mis sai vastuseks külma ja kalgi “Ei!”. Kui aus olla, siis tahtsin sel hetkel juba kaasa minna, kuid mul oli vaja midagi olulist tõestada. Kutsujatele jäi mulje, et ma olen tropp ning mina tundsin end halvasti sellise käitumise pärast.
Ma analüüsisin olukorda ning jõudsin paarile järeldusele:
Eitavat vastust ei tasu alati isiklikult võtta. Põhjuseid, miks keegi mingi pakkumise tagasi lükkab, võib olla palju. “Ma ei kommunikeerinud oma probleemi” See on situatsiooni võtmekoht. Kui oleksin rahulikult tutvustanud oma dilemmat, siis oleks selline sotsiaalselt ebapädev käitumine ära jäänud. Kommunikatsioon on inimsuhete alus. Kui see ei toimi, siis ei tasu head koostööd loota. Et jagada oma ideid ja tundeid, on vaja eneseanalüüsi oskust. Alles seejärel saame õppida selget eneseväljendust. Improtreening kasvatab oskust mõista ennast, teisi ja situatsiooni laiemalt ning julgustab end kehtestama. Parima treeningu selleks annab Ruutu10 poolt meie improõpe. Improõppe teise mooduli üks õpiväljund on oskus mängida erinevate maailmavaadetega karaktereid. Selleks puhuks on koostatud järgmised harjutused: Grupimonoloog 5-8 inimest küsivad inspiratsioonisõna. Keegi hakkab rääkima lugu, mis on temaga päriselt juhtunud. Teised vahetavad eesolija välja ja improviseerivad lugu edasi, imiteerides esimese kõneleja maneere. Me treenime, kuidas näha, kogeda ja väljendada ennast kellegi teisena. See laiendab meie maailmapilti ja suurendab empaatiat. Järgmine kord, kui seisame vastamisi opositsiooniga, siis oskame võtta hetke, et analüüsida ja mõista oma suhtluspartnerit. Sama maailmavaate stseenid 2-4 inimest saavad inspiratsioonisõna ning üks inimestest annab teistele teada, mis emotsiooni ta mingi asja vastu tunneb (nt vihkan tipptunde). Siis ta räägib loo, miks ta tipptunde vihkab. Teised nõustuvad sellega ja räägivad oma loo, miks nad tipptunde vihkavad ja saavad lisada detaile eelmise kõneleja jutule. Me treenime oskust suhestuda vestlusparteniga. Sünergia ei pea olema pelgalt juhus. Teadliku käitumisega suudame vestlusesse lisada väärtust. Mentaliteet, mis teeb meid edukaks improharjutustes, toob suhtlusesse enesekindlust ning sünergiat. Vabasta end naeruga! Rauno |
kategooriad
All
Arhiiv
November 2019
|
RSS Feed