Laskesuustajatel toimus Tallinna Teletornis hooaja lõpetamine ning mind ja Toivot oli kutsutud sinna rahvast naerutama. Alustasime oma improsoojendusega ning tegime seda avalikult fuajees. Räppisime ning mängisime lühikese stseeni riimides. Me suhtlesime mööduvate inimestega ning kutsusime neid oma etendust vaatama.
Õhtu oli juba mõnusalt käima läinud: jutusumin, naerupahvakud ja taustamuusika. Õhtujuht juhatas meid kenasti sisse, kuid siiski mõnes nurgas kulges vestlus sama hoogsalt edasi.

Kaks nähtust eratellimustel, millega peame kindlasti arvestama:

• Kõik inimesed ei anna sulle kohe tähelepanu.
• Esireas on keegi, kes tundub sulle üliskeptiline ja kuri, sest sa “segasid” teda.

Kunagi see häiris meid ning lõi rivist välja, kuni õppisime selle lihtsa tõe:

“Meie siseneme nende ruumi. See, mida pakume peab olema kümme kui mitte sada korda parem, kui see, mille katkestame. Me peamegi end tõestama, võitma publiku usalduse.”

​Teletorni retsorani ruumi detailplaneering on pigem keeruline. Ebastandardne esinemisruum nõuab esinejatelt ka teistsugust lähenemist. Et haarata kogu publikut, siis Toivo suhtles ühe saali poolega ning mina teisega. Me isegi liikusime laudade vahel ringi, et haarata ka nende tähelepanu, kes veel rääkisid.

Esimesed 5-10 minutit olime võitlemas veel kerge taustamüraga, kuid iga hetke ja naerupahvakuga võitsime juurde fookust ja usaldust. Peale teist stseeni silmasin esireas istuvat meest. Tema skeptilisus oli kadunud. Ta naeris ja vaatas lauakaaslasi, et kas nad ka nägid, mis laval juhtus. Me olime jõudnud heasse kohta:

• 100% publikust kuulas meid põnevusega,
• stseenidele inspiratsiooni küsimine oli meeleolukas dialoog esinejate ja publiku vahel,
• kogu atmosfäär oli mänguline ja lõbus.

​Sellises vaimus jätkus kogu meie etteaste. Mängisime oma intelligentsuse tipus ja lõime stseene laskesuusatamise maailma. “Pealelaskmine,” “hea kobar keskel” ja muud sellised erialased väljendid said meie show jooksul uued tähendused. Kogu õhtu oli vahetu ja personaalne.

​Meie show sai tugeva aplausi. “Super töö, poisid,” ütles üks härra, kui ta mu kätt surus ja õlale patsutas. Nägin, et teenindaval personalil oli juba Ruutu10 veebileht lahti. Neil oli nii palju küsimus, et oleksime võinud veel tund aega Ruutu10-st rääkida. Ülejärgmisel päeval leidsime postkastist kaks esinemiskutset.