|
Sõitsin sõbraga improetendust vaatama Nõmmele Von Glehni teatrisse. Bussis number 33 istudes avaldasin oma plaani, et peale etendust lähen koju järgmiseks päevaks valmistuma. Kaaslane muheles omaette ning vastas: ”Jajah, Rauno… usu mind: kohe, kui keegi midagi välja pakub, sa lähed sellega kaasa. Sa alati teed seda!” Ma lubasin endale ja talle, et nii see ei ole ning jään endale kindlaks.  Ruutu10 Komöödiasport, 20.11.2018 Foto: Mona Õispuu Peale improgrupi Neljapäevane Annus etteastet, tulid minu juurde kaks improviseerijat, kes pakkusid välja, et võiks minna tunnikeseks Kalamaja kabareeteatrisse Heldeke karaokeõhtule. Minu suust kõlas resoluutne “Ei!”, mis ettepaneku tegijaid üllatas, sest tavaliselt lähen lihtsasti kaasa. Esimese reaktsioonina pidasid nad seda naljaks. Järgnes uus kutse, mis sai vastuseks külma ja kalgi “Ei!”. Kui aus olla, siis tahtsin sel hetkel juba kaasa minna, kuid mul oli vaja midagi olulist tõestada. Kutsujatele jäi mulje, et ma olen tropp ning mina tundsin end halvasti sellise käitumise pärast.
Ma analüüsisin olukorda ning jõudsin paarile järeldusele:
Eitavat vastust ei tasu alati isiklikult võtta. Põhjuseid, miks keegi mingi pakkumise tagasi lükkab, võib olla palju. “Ma ei kommunikeerinud oma probleemi” See on situatsiooni võtmekoht. Kui oleksin rahulikult tutvustanud oma dilemmat, siis oleks selline sotsiaalselt ebapädev käitumine ära jäänud. Kommunikatsioon on inimsuhete alus. Kui see ei toimi, siis ei tasu head koostööd loota. Et jagada oma ideid ja tundeid, on vaja eneseanalüüsi oskust. Alles seejärel saame õppida selget eneseväljendust. Improtreening kasvatab oskust mõista ennast, teisi ja situatsiooni laiemalt ning julgustab end kehtestama. Parima treeningu selleks annab Ruutu10 poolt meie improõpe. Improõppe teise mooduli üks õpiväljund on oskus mängida erinevate maailmavaadetega karaktereid. Selleks puhuks on koostatud järgmised harjutused: Grupimonoloog 5-8 inimest küsivad inspiratsioonisõna. Keegi hakkab rääkima lugu, mis on temaga päriselt juhtunud. Teised vahetavad eesolija välja ja improviseerivad lugu edasi, imiteerides esimese kõneleja maneere. Me treenime, kuidas näha, kogeda ja väljendada ennast kellegi teisena. See laiendab meie maailmapilti ja suurendab empaatiat. Järgmine kord, kui seisame vastamisi opositsiooniga, siis oskame võtta hetke, et analüüsida ja mõista oma suhtluspartnerit. Sama maailmavaate stseenid 2-4 inimest saavad inspiratsioonisõna ning üks inimestest annab teistele teada, mis emotsiooni ta mingi asja vastu tunneb (nt vihkan tipptunde). Siis ta räägib loo, miks ta tipptunde vihkab. Teised nõustuvad sellega ja räägivad oma loo, miks nad tipptunde vihkavad ja saavad lisada detaile eelmise kõneleja jutule. Me treenime oskust suhestuda vestlusparteniga. Sünergia ei pea olema pelgalt juhus. Teadliku käitumisega suudame vestlusesse lisada väärtust. Mentaliteet, mis teeb meid edukaks improharjutustes, toob suhtlusesse enesekindlust ning sünergiat. Vabasta end naeruga! Rauno
0 Comments
Oled laval. Publik ootab ärevalt. Küsid neilt inspiratsioonisõna, et improviseerida nende meelelahutuseks. Publik hõikab “WC”. Mis nüüd edasi saab? Valisin näite jaoks sõna "WC," sest publik pakub seda tihti. Tasub valmistuda improteekonna hetkedeks, kui inspiratsiooniks öeldakse midagi labast.  Ruutu10 "Meistrite liiga", 14.10.2018 Foto: Mona Õispuu Võib-olla oled sa varem kasutanud inspiratsioonisõna järgmiselt:
Need on täiesti mõistlikud meetodid, kuidas inspiratsioonisõna kasutada. Küll aga leidub üks tugevam viis, mis käivitab sinu stseeni nagu bensiin jaanitule. Selle meetodi inspiratsioon pärineb kahest allikast:
Selleks meetodiks on: Enne kui sa lõpetad lugemise mõttega “Impros ei tohi nalja teha, sest kui sa üritad seda teha, siis see ei tule välja. Nali peaks olema stseeni kõrvalprodukt”, siis luba ma selgitan. Sa võid nalja teha, aga tihti lähenetakse sellele valesti, mille tõttu stseen pigem kannatab. Õpime nüüd, kuidas seda õigesti teha.
Mõtle inspiratsioonisõnale nõnda: mis on selle juures hirmsat, rasket, kummalist või rumalat. Need neli omadussõna on komöödia tugisambad, mis aitavad sul paljastada sõna koomilise külje. Näiteks: WC juures on hirmus, kui oled
WC juures on raske see, et
WC juures on rumalat see, et
Nüüd ei jutusta stseenid häda rahuldamisest, vaid millestki sügavamast ja koomiliselt huvitavamast. Mõni sõna või tunne tekitab rohkem ideid kui teine. See on normaalne. Nagu tähele panid, siis tundega “kummaline” ei kirjutanud ma ühtegi näidet. Nüüd kui sul on idee, tuleb sul alustada stseeni avarepliigi ja tegevusega, et anda võimalikult selgelt ka partnerile teada, mis toimub. Lähtume näiteks ideest, et naiste tualeti järjekord on meeletult pikk. Sellest inspireerituna võtan endale naise karakteri, vänderdan stseenipartneri kõrvale, viipan käega ja ütlen: “Issand jumal. Siin klubis on naiste tualeti järjekord nii pikk. Samal ajal meeste järjekorras pole kedagi.” Siit edasi on stseeni tulevik veel lahtine. See saab koomiliselt kasvada, venitades järjekorra pikkuse absurdseks. Äkki ootab tualeti ukse taga rohkem inimesi kui klubi ees. Kas nad võtavad julguse kokku ja lähevad meeste tualetti? Komöödia nõuanne 1: Ära mõtle fantaasiastsenaariumeid. Näiteks raske on pissida, kui pott on lakke kinnitatud. See pole reaalne. Publik mõtleb: “Kusagil pole potid lakke kinnitatud.” Tahame leida reaalseid stseenialguseid, millega publik suhestuks. Komöödia nõuanne 2: Kui alustad ideega, siis võta aktiivne tegelane, kes teeb midagi teisele, mitte ei oota, et keegi talle midagi teeks. Meie ülaltoodud näite varal: ei soovita stseeni avakäiguna passida rahulolematult järjekorras, sest nii ei saa keegi aru, mida teen. Komöödia nõuanne 3: Ära süüdista teisi, võta vastutus. Nii nagu päris elus ei salli me neid inimesi, kes irisevad, kuidas teised nende elu kihva keeravad, nõnda ka komöödias. Palju tugevam käik mõlemal juhul on keskenduda sellele, mida saad muuta. Näiteks meie stseenis oleks nõrk valik süüdistada partneri tegelast: “Sa pidid ikka võtma veel ühe joogi ja nüüd jõudsime nii hilja järjekorda.” Selle asemel võta ise vastutus, et venisid järjekorda minemisega mis iganes põhjusel ja keskendu tegevustele, millega saad hetke olukorda parandada. Kas trügid järjekorras? Kas lähed meeste tualetti? Jne. Nagu iga uue oskusega, tuleb seda treenida, et suudaks hetkes nende ideede peale tulla. Nüüd tead õiget meetodit, nii et head harjutamist! Naer vabastab! Martin Ma seisin ärritunult Prisma lihatoodete riiulivahes, Rakvere 400-grammine hakklihakarp käes. Ma ei mõistnud sõbratari ettepanekut võtta õhtusöögiks kartulit ja heeringat. Mu peas oli kõik juba valmis: hakkliha, makaronid, juust ning magushapu kaste. Mina olin vihane, kallim segaduses.  Maarja seletamas Andole, et ta on taimetoitlane. (Kompanii, "Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii" 25.11.2018) Tema oli pakkunud idee, millest olin päev otsa rääkinud, aga kui ma hakkliha järele haarasin, oli õhtusöögiplaan kivisse raiutud. Ma ei tahtnud, osanud ega suutnud tema ettepanekuga kaasa minna ning käitusin nagu idioot. Tülitsesime ning konflikt oli eskaleerumas, kuid siis nägin ma end kõrvalt. Ma sain aru, kui mõttetu vaidlus meil käimas oli ja et tema tahab ainult head. Otsustasin proovida midagi täiesti innovaatilist. Võib öelda isegi erakordset. Ma otsustasin oma ideest lahti lasta. Aga ei suutnud. Hakkliha oli ikka mul käes ning alternatiivne õhtusöök tundus vastuvõetamatu. Aeglaselt asetasin hakkliha tagasi riiulile ning tajusin aina kasvavat vabanemist. Ärritus vähenes, silmapiirile kerkisid uued võimalused. Ma tahtsin tõepoolest kartulit ja heeringat õhtuks süüa. Ma olin seda terve päeva tahtnud. Ma olin sellest väljavalitule rääkinud. Kõik hakkas selginema. Kogu konflikt minus kadus, kui ma olin hakkliha pakendist füüsiliselt lahti lasknud. Õhtul nautisin ma maitsvaid kartuleid, heeringat, sibulat, hapukoort ja keedumune tüdruksõbra toredas seltskonnas ning arutasime, mis seal Prismas juhtus. See on esimene hetk, mida ma mäletan, kui ma suutsin oma käitumist teadvustada ning analüüsida. Varasemad tülid lõppesid meie mõlema mossitamisega. Ma rakendasin sel päeval esimest korda teadlikult impros õpitud mõtet “Oma ideest lahti laskmine”. Ma pidin füüsiliselt hakkliha riiulile asetama, et minna edasi teise ettepanekuga. “Tänu improtreeningule suutsin väljuda suhtekonfliktist." Impros õpime lihtsaid harjutusi, mistõttu ei jää palju ruumi tõlgendamiseks, kas sooritus oli edukas. Järgmiseks peame õpitu rakendama oma elus.  Margus osaleb liiga aktiivselt Gregori ja Ando äraleppimisel. (Kompanii, "Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii" 25.11.2018) Improviseerijana pean võtma arvesse partneri pakkumisi ning oma nägemust selle järele kohandama. Selle treenimiseks sobib esimese improõppe mooduli “Sissejuhatus improsse” esimese tunni harjutus “Sõnahaaval lugu.”
Et seda ülesannet edukalt sooritada, peame kuulama, mis suunas meie partner lugu viib ning sellest lähtuvalt tegema oma pakkumise. Meil võib olla täiuslik idee, kuid kuna saame öelda vaid ühe sõna, siis õpime kontrollimis- ja dikteerimisvajadusest loobuma, püsima hetkes ning tõeliselt kuulama. Tihtipeale inimestel puudub oskus märgata oma mõttemustreid. Me hoiame kümne küünega kinni peas kujundatud lähituleviku visioonist, ise seda teadvustamata. Suutmatus ideest lahti lasta tekitab:
Ma ei peagi siin silmas, et ei tohi oma ideid kaitsta. Pakun välja lihtsalt, et vahel tasub astuda samm tagasi ning analüüsida võimalusi neutraalselt positsioonilt. Kogemus Prismas õpetas mind tundma tänulikkust, et ma olen treeninud märkama oma käitumismustreid. Ma saan valida, kuidas tunnen ja käitun. Mil iganes märkan end ärritatuna, kurva või rõõmsana, siis küsin: “Mida need emotsioonid minus äratasid?” Nõnda endasse süüvides ja improoskusi rakendades leian võimalusi, kuidas valida kogemusi, mis mu elu lõbusamaks ning seikluslikumaks muudavad. Vabasta end naeruga! Rauno Haara tugevam kontroll oma elu üle ja õpi märkama oma käitumismustreid!
Viisin läbi Ruutu10 moodulõppe “Sissejuhatus improsse” kolmandat tundi. Õpilased on eelnevates tundides selgeks õppinud partneri ideede vastu võtmise ja toetamise ning objektitöö põhimõtted. Nüüd jõudsid nad improviseeritud stseenideni.  Ruutu10 Meistrite liiga, 14.10.2018. Foto: Mona Õispuu Alustasime stseenide esitamist klassikalise “kolme repliigi” harjutusega. Selle käigus ütlevad improviseerijad stseeni esimesed kolm lauset, mispeale see katkestatakse. Põhimõtteliselt harjutame stseenide alustamist. A: Ma ei leidnud taksot. B: Üldse ei viitsi koju kõndida. A: Täna on nagu eriti külm ilm. Jälgisin harjutust ja jäin mõttesse. See on normaalne, et algajate stseenid ei ole kohe alguses head. Peab veidi harjutama ja küll need siis paremaks lähevad. Segadust minus tekitas aga see, et nad justkui ei teinud midagi valesti. Nad võtsid infot vastu ja lisasid sinna midagi uut. Keegi ei eitanud partneri pakkumisi. Kui nad kõike õigesti tegid, siis miks olid stseeni algused nõrgad? Mõtisklesin sel teemal paar nädalat. Tutvusin taas erialase kirjandusega. Improviseerisin stseenialguseid ja jälgisin, kuidas teised neid teevad. Jõudsin järelduseni, et on olemas tugev “Jah-Ja” ning nõrk “Jah-Ja”. “Jah-Ja” on impro põhimõte, kus partneri idee võetakse vastu (“Jah”) ja lisatakse sinna midagi juurde (“Ja”). Nõrk “Jah-Ja” annab stseeni vähe uut infot. Olgu mainitud, et järgnevad juhtnöörid kehtivad eelkõige orgaanilistes stseenides. Koomilisest ideest (premise) lähtuvas impros järgitakse veidi teistsuguseid reegleid. Kui alustame stseeni, siis me ei tea midagi karakterite, asukoha ega toimuva kohta. Seda kõike alles avastame. Mõned repliigid ja tegevused lisavad rohkem ja tugevamat infot kui teised. Kui tahame teha häid stseene, siis peame oskama lisada tugevat infot. “Kolme repliigi” harjutuse struktuurJärgnev "kolme repliigi" harjutuse struktuur treenib teid mõtlema viisil, mis aitab teil anda tugevaid repliike. See teeb teie stseenidest raketid, mis läbistavad loomingulisuse sfääri. A: Suvaline repliik. B: Ütleb, kuidas A sõnad teda emotsionaalselt mõjutavad ning põhjendab oma tunnet. A: Täiendav info B repliigi kohta. A võib alustada suvalise repliigiga sellepärast, et B teeb selle tähtsaks. Ta reageerib sellele emotsionaalselt ja annab põhjenduse. Tänu sellele joonistub välja ka nende suhe. A lisab selle peale täiendavat infot. Näiteks: A: Ma ei saa sinuga välja tulla. B: See teeb mind kurvaks, sest sa meeldid mulle. A: Ma tean. Sa isegi jätsid oma eelmise tüdruku minu pärast maha. Struktuuri teises versioonis annavad nii A kui B repliike edasi emotsiooniga ega ütle neid välja. Näiteks: A: (Kurvalt) Ma ei saa sinuga välja tulla. B: (Kurvalt) Aga sa meeldid mulle. A: (Kurvalt) Ma tean. Sa isegi jätsid oma eelmise tüdruku minu pärast maha. Kolmas repliik on selles harjutuses kõige raskem. Võid mõelda selle peale nõnda:
Mõned sagedased “nõrga Jah-Ja” variandid1. B ei reageeri emotsionaalselt mitte karakter A repliigile, vaid millelegi muule. Näiteks:
2. Kolmandas repliigis pakutakse tegevust. Näiteks: A: (Üleolevalt) Su jalanõud on mustad B: (Kurvalt) Sa märkasid. A: (Rõõmsalt) Peseme nad puhtaks Tegevuse pakkumine ei lisa tugevat infot, mille järgi stseeni alguses januneme. 3. Kolmas repliik piirdub ainult kommentaariga Näiteks:
Ära piirdu ainult selle kommentaariga. Lisa sinna infot juurde ja saad sellest nõrgast repliigist teha tugeva.
4. Kolmas repliik on küsimus Näiteks:
5. Kolmas repliik on teadaolev fakt Näiteks:
KokkuvõteSee võib tunduda nüüd nagu keeruline harjutus ja seda ta ongi. Ma usun seda, et harjutamine teeb meistriks, aga õigesti harjutamine teeb meistriks kiiremini. Nõrk “Jah-Ja” on küll lihtne käik, mida teha, aga stseeni alguses, kus oleme infopuuduses, on see nõrk valik.
Lõpetuseks jätan teile mõtte Robert McKee raamatust “Dialogue”: "Piirangud, distsipliin ning limiteerimine inspireerivad erakordset loomingulist saavutust. Vastandiks olev piiritlemata vabadus lõppeb tavaliselt laialivalgumisega. Valides lihtsa ning distsiplineerimata raja, mis rakendab sinu annet vähesel määral, piirduvad tulemused labasusega. Valides aga tehnika, mis on vaevarikas ja nõuab meisterlikku valdamist, kasvatad musklit, mille abil murdumispunktini pingutatud fantaasia plahvatab." Naer vabastab! Martin Kahe inimese improshow on kuidagi eriline ja lahe. See pakub võimaluse võtta aega ning panna enda improviseerimisoskused korralikult proovile. Peamised kaks kõlama jäänud probleemi on seisnenud oma formaadi välja mõtlemisel ning selle harjutamisel. Siin on sulle mõned mõtted nende probleemide lahendamiseks.  MORTAR koosseis (vasakult: Martin Junna, Trent Pancy, Rauno Meronen) 27. oktoober 2018 Tampere Oktoobris külastasime Tampere, kus Trent Pancy jagas meile oma mõtteid “DUOS WORKSHOP” töötoas selle kohta, kuidas ehitada unikaalset formaati. "Improduo on rohkemat kui lihtsalt show kahe improviseerija vahel. See on show, kus kaks ainulaadset mängijat jagavad laval ühist keemiat. Selleks, et improduo eristuks, peaks mängitav formaat rõhutama nii improviseerijate individuaalsust kui ka toimimist meeskonnana, muutes kummagi mängija väljavahetamise võimatuks et luua sama dünaamikaga show." - Trent Pancy Millest alustada oma formaadi välja mõtlemisel?Defineerige oma duo puhul, mis teeb teid unikaalseks ning seejärel mõelge, milline formaat ja stiil kõige paremini seda unikaalsust saaks rõhutada. Esimesed kolm ülesannet teeb igaüks iseseisvalt. Oluline on olla aus ning võimalikult detailne. Mida sina tahad? Haara oma impromärkmik ja kirjuta sinna:
Kuidas sa teda näed? Kirjuta välja, mida sa väärtustad oma lavapartneri puhul. Miks sa tahad temaga mängida? Millised on tema tugevused? Mida me oskame? Oskuste diagnostika Kirjuta lahti, milliseid oskuseid on teil olemas ning milliseid on vaja veel arendada, et edukalt oma nägemust täita. Kokkupuutepunkt Nüüd on aeg jagada oma mõtteid. Lugege üksteisele ette kordamööda eelmised kolm punkti. Väga oluline, et te veel ei lasku formaadi analüüsi. Oluline on leida ühisosa ning veenduge, et mõlemad osapooled saavad oma mõtteid jagada. Pikemas perspektiivis on oluline, et üks ei suruks oma nägemust peale, sest see ei pruugi tagada jätkusuutlikku koostööd. Arutage läbi formaat Nüüd, kui teil on olemas tunnetus, milline teie koostöö olemus võiks olla, siis saame liikuda edasi formaadi kujundamise juurde. Siin on nimekiri, mis tasub läbi käia, et mõte jooksma saada. Milline teie formaat peaks olema?
Kuidas harjutada kahekesti oma formaati?Nüüd, kui teil on olemas esmane visioon oma uuest ja lahedast formaadist, on aeg seda harjutama hakata. Näiteks, kui te tahate teha formaati, kus te mängite palju erinevaid karaktereid, samal ajal ka üksteise karaktereid üle võttes, siis tasub treenida karakteri loomet, et nad oleksid selged ja eristatavad. Mõelge, kuidas te ühest karakterist teise hüppate. Vastavalt enda vajadusele saate kujundada harjutusi, mis treenivad oskuseid, mida teile vaja on.
Soojendus Kahekesti proovi tehes võib olla keeruline saada üles energiat ning mõtet soojaks. Boonusena on siin kolm Trent Pancy poolt tutvustatud soojendusharjutust kahele inimesele. Pass The Snap Improviseerijad liiguvad ruumis ringi ning viskavad üksteisele nipsu. Samal ajal ütlevad nad üksteisele seostuvaid sõnu. Pidage silmas, et nipsu andmine ja sõna ütlemine ei oleks samal ajal. Morph Association Esimene improviseerija alustab sõnaga ning teine lõpetab selle. Tähtis on siin, et esimene ise teaks väga selgelt, mida ta öelda tahab ning teise ülesanne on see sõna lõpetada. Seejärel eelmisest sõnast assotseerudes alustab teine uue sõna ütlemist. Näiteks: A - Kors... (tahab öelda “korsten”) B - ...ett (muudab sõna ära) ja loob “korsetist” seose B - Prin… (tahab öelda “printsess”) A - ...ter (muudab sõna ära) I’m gonna need Esimene improviseerija ütleb: “Mul on vaja (lisab kolmese loetelu)”. Teine improviseerija ütleb: “Mul on vaja (võtab eelmsest loetelust viimase sõna ning teeb sellega kolmese loetelu)”. Näiteks: A - Mul on vaja õuna, pirni ja jahu B - Mul on vaja jahu, ahju ja pagarit A - Mul on vaja pagarit, torulukkseppa ja valvurit jne Oma show kujundamisel ja harjutamisel komistate te põnevatele avastustele, mis võib esialgset plaani muuta. Rusikareegel on, et kui te lihtsalt liigute selles suunas, mis tundub teile lõbus ja huvitav, siis te olete õigel teel. Peaasi, et kui teete seda koos, siis tõesti tehke ka seda koos. Kui tekib soov duot teha, siis võib uurida Ruutu10 Improstuudio aegasid proovi tegemise jaoks. Kord kuus toimub “Kahe vahel” duoimpro õhtu, kus saab formaati ja koostööd publiku ees testida ning julgelt võib ka nõu küsida. Kellel on aega ja tahtmist, siis Tamperes saab Trent Pancy käest tema töötuba otse õppida. Ma tahaksin teada seda esmajärgulist olemuslikku elementi, mis teeb stseeni heaks. Me räägime tihti ainult asjadest, mis aitavad sellele kaasa. Näiteks näitleja usutavus, füüsilisus ja huvitav karakter. Miks nad aitavad stseeni paremaks teha? Mis on see ühine joon?  Ruutu10 Hooaja Lõpu Gala. 27.05.2018 Foto: Mona Õispuu Esiteks, mida üldse tähendab “hea stseen”? Pakun, et see on selline stseen, kus nii publik kui näitlejad elavad stseeni sisse. Minu definitsiooni järgi on see olek, kus fookus süveneb täielikult stseenile ja juhtub nö iseenda unustamine. Võiks ka öelda flow state. Mis peab juhtuma, et see tekiks? Lihtsustatult, peab olema elemente, mis tekitavad sisseelamist, ja ei tohi olla elemente, mis takistavad seda. Ma usun, et stseeni kandvaid ja stseeni rikkuvaid elemente peaks vaatama eraldi. Näiteks üksteisest üle rääkimine on asi, mis võib väga kiiresti stseeni ära rikkuda, kuid lavapartnerile vahele segamise vältimine ei tee ise stseeni heaks. See on eeldus. Stseenis peaks üsna hea tasemini vältima korraga kõiki segavaid elemente. Samal ajal hea stseeni tegemiseks võib piisata ainult ühest kandvast elemendist. See on muidugi hea, kui positiivseid elemente on mitu, aga teoorias piisab ühest, kui see on piisavalt põnev. Praktikas on lõplik stseeni nauditavus kõikide positiivsete elementide summa miinus kõikide negatiivsete. Positiivsed elemendid - Negatiivsed elemendid = Stseeni nauditavus Lihtsuse mõttes kõrvaldame hetkel valemist publiku, sest me saame ka publikuta enam-vähem aru, kas tegemist on hea või halva stseeniga. Jätan praegu ka negatiivsed elemendid eemale, sest ka neid mõistame juba suhteliselt hästi. Mis muudab näitleja jaoks stseeni neutraalsest suurepäraseks? Kuna panin enda jaoks juba paika, et suurepärane stseen on fundamentaalselt ikkagi näitleja enda emotsioon, siis võib sõnastada küsimuse selliselt: mis paneb näitleja ennast suurepäraselt tundma? Viskan siia mõned märksõnad, mis mul vastust otsides pähe tulevad:
Tihti tuuakse välja publiku naerma ajamist. Samas stseen saab olla ülipõnev ja hea ka publikut naerma ajamata. Lisaks naer tuleb impros peaaegu paratamatult kaasa kui inimesed piisavalt etendusse sisse elavad. Ma näen seda rohkem vahendina kui eraldiseisva eesmärgina. Ütleksin hetkel, et publiku naeru põhiline mõju on näitlejale uhkuse tunde ja ootamatuse tekitamine. Uhkuse tundmine on näitleja sisemine asi, aga kuidagi see peab ka stseenitöös välja paistma. Ilmselt väljendub see tugevama pühendumisena stseeni ehk suureneb siiras haavatavus. Kuna me tegime midagi hästi, siis me julgeme oma kilpe alla lasta. Sinna auku paneksin ka usalduse, et stseenist saab asja. Ma näen hetkel kolme keskset eesmärki: haavatavus, ootamatus ja oskuslikkus.
Kolmanda punktiga lasin publiku seisukoha taas arutlusse sisse. Publik on ikkagi see, kes tahab näha oskust. Kui algaja näitleja läheb esimest korda stseeni, siis tema jaoks see stseen on reeglina põnev, kuid etendusele me seda pigem vaatama ei läheks. Haavatavus, ootamatus ja oskuslikkus on minu arvates need kolm asja, mida me peame stseenis saavutama. Kõik ülejäänud on vahend nende kolmeni. Siinkohal oleks sobilik arutleda, mis nad omakorda oma sisemuselt on ja mis viib nende tekkeni, aga aitab praeguseks.
Olin oma esimesel improfestivalil Soomes. See oli esimene FiiF (Finland International Improv Festival). Mul on sellest isegi särk alles. Varem olid improfestivalidel ainult etendused, aga FiiF tõi enda programmi ka töötoad. Juhendajaid oli Ameerikast, Euroopast ja Iisraelist ning huvilistel oli võimalus nende käe all õppida.  Martin 2012. aasta FiiF-i särgiga Seda festivali korraldas USA improviseerija Trent Pancy, kes oli Soome elama tulnud. Olin temaga juba varasemalt tuttav, sest ta oli käinud ka Eestis improtöötuba tegemas. Kui temaga seal festivalil kohtusin ja juttu rääkisin, siis sain temalt õpetuse, mida tuletan endale ikka ja jälle meelde. See on aidanud mul areneda ja saada paremaks esinejaks, näitlejaks, improviseerijaks ja koomikuks. Kui algul seda kuulsin, siis ma ei arvanud sellest suurt midagi. Pidasin seda iseenesest mõistetavaks, aga mida kauem olen improga tegelenud, seda suuremat kaalu ja tähendust on ta saanud. Ta ütles: “Ära kunagi muutu selliseks improviseerijaks, kes arvab, et tal pole enam vaja töötuba võtta.” See ei tähenda ainult seda, et hoolimata oma oskusest tuleks jätkata töötubades käimist. See tähendab mentaalset seisundit, et alati on midagi juurde õppida. See ei tähenda ainult seda, et peaks minema töötubadesse, kus pole varem käidud või mida pole varem õpitud. See tähendab seda, et ükskõik kui palju on töötoas või improtunnis käidud, ükskõik kui palju on seda ühte ja sama harjutust tehtud, on alati sealt midagi juurde õppida. Alati on võimalus treenida oskusi edasi, areneda tänu sellele kõrguste poole, kus valitseda.  FiiF 2012. Nüüd kui teame seda saladust, paneme selle praktikasse. Õpetan sulle, kuidas seda rakendada juba oma järgmises improtunnis. Tõstame oma oskused järgmisele tasemele ja las teised kratsivad kukalt ja mõtlevad, et kuidas me nii heaks nii kiirelt saime.
Võtame näiteks harjutuse “kingituste andmine”. See näeb välja selline, et Esimene moodustab objekti, kingib selle Teisele. Teine on õnnelik, sest sai kingituse ja defineerib, millega on tegu. Nüüd tehakse sama asja uuesti, aga vastupidi. Teine moodustab objekti ja Esimene defineerib selle. See harjutus koosneb neljast osast: objekti moodustamine, emotsiooni mängimine, objekti defineerimine ja kiirus. Kui see harjutus on sulle igav, siis tee see endale raskemaks. Ületa ennast. Õpi sellest harjutusest. Võimenda neid elemente: 1) Objekti moodustamine - moodusta iga objekt erinevalt. Ära lihtsalt kingi kogu aeg kaste. Suru oma kujutlusvõimet. Mõtle kingi massile ja kujule. Kanna kingitust seljas, lohista seda enda järel, näita seda aknast, las kingitus jookseb üle sinu keha ja kõditab sind. 2) Emotsiooni mängimine - ära lihtsalt naerata ja ütle “aitäh.” Mine hulluks. Hüppa ühelt jalalt teisele. Lange põlvili, karju suurest rõõmust. Kas sa üldse suudad seda teha või on see liiga piinlik sinu jaoks? Suru ennast piinlikkusest läbi ja ületa ennast. Mängi iga kord seda suurt emotsiooni erinevalt. 3) Defineerimine - ära kunagi korda oma ideed. Tule alati uue idee peale, mida sinu partner võis sulle kinkida. 4) Kiirus - ära mõtle nii kaua. Tee kõike seda kiiresti. Kui sa juba võtad 5 sekundit mõtlemiseks, et mis see on või mida järgmisena teha, siis ei tulnud see sul välja. Hoia endal alati survet. Tee seda kõike maksimumkiirusel. Kui sa teed seda harjutust juba 30. korda, siis proovi seda alati erinevalt teha. Tule uute ideede peale. Tee seda kiiremalt kui enne. Nii see muutub raskemaks iga järgneva korraga. Ma garanteerin, et kui sa neid punkte jälgid, on see harjutus jõhkralt lõbus ja arendav. Ära kunagi alahinda lihtsaid harjutusi, sest neid saab teha endale väga raskeks ja väljakutsuvaks. Kui sa tunned, et sinu improstseen ei ole sellel tasemel, mis see võiks olla, siis asi ei pruugi olla selles, et sul oleks vaja raskemaid stseenilisi harjutusi. Sul oleks hoopis vaja teha elementaarseid improharjutusi, aga kõrgemal tasemel. Ära häbene võtta algajate improkursust uuesti. Tee seda julgelt ja võta endale ekstra väljakutseid, kui sa neid harjutusi teed. Kui sa oled jännis, kuidas mõnda harjutust teha kõrgemal tasemel, siis võta minuga ühendust. Annan sulle ideid. Vabasta end naeruga! Martin Ma olin publikus ning improviseerijad laval ei suutnud oma naeru tagasi hoida. Mulle ei tundunud see, mida nad tegid, nii naljakas ja mind häiris, et nad justkui ei pingutanud. Ühel teisel õhtul seevastu ei suutnud ma naermist lõpetada ja pisaraid pühkida, kuna üks improviseerija laval naeris. Ma tundsin, et see oli selline super hetk, kus kogu publikum ja lavalolijad olid sulanud kokku üheks tervikuks, kes nautisid seda hetke ühes rütmis. Üldiselt näitlejad, improviseerijad, lavalolijad ei tohiks ju oma karakterist välja tulla ning enda naljade peale naerda. Siiski, miks ühel juhul oli see nii lahe ja teisel juhul häiriv?  "Filmivõtted" 15.10.2017. Foto: Mona Õispuu. Kui tõesti laval midagi ootamatut ja naljakat juhtub, siis meil kõigil on luba olla inimene ning reageerida ausalt. Publik ja improviseerijad avastavad sündmuste käiku samaaegselt. Laval naermisel on oma roll publikuga kontakti loomisel. Vastavalt improstiilist on ka kontakt publikuga erinev. Klassikalises teatris elame publikus kaasa tegelastele ja nende seiklustele, mitte näitlejatele, et neil tekst peas püsiks. Improteatris on see olukord veidi teine.
Impro lühi-formaadi show, nagu näiteks “Ruutu10 Meistrite liiga”, toob vaatajate ette improviseerijad, kes, nagu sportlased, hakkavad sooritama erinevaid ülesandeid. Antud juhul elame kaasa näitlejale, kes ongi omaette karakter. Siin formaadis tahame näha inimesi, kes end siiralt väljendavad. Kui naer on siiras, siis publik saab sellega suhestuda ja kaasa elada. Impro pikk-formaat, nagu näiteks “Improkomöödia pühapäev”, sarnaneb teisest küljest klassikalisele teatrile, kus näitleja loob tegelase, kes asub oma seiklusele. Mida vähem on selles protsessis näha näitlejat, seda tugevam on illusioon tegelasest, kellel on oma elu ja kannatus. Loomulikult vastavalt maitsele, kunstilisele ambitsioonile ja oskustele on ka siin palju erinevaid stiile. Laval naermine, nagu ükskõik mis tegevus, ei tohi rikkuda vaataja kogemust. Kui naermine takistab etendusel jätkuda ning ainult esinejal üksi on lõbus, siis see on probleem. Keegi ei lähe teatrisse vaatama, kuidas esinejatel on omaette lõbus. Me tahame publikus ka lõbust ja mängust osa saada. Kui ma näen improviseerijaid laval naermas, siis ma ei mõista neid kohe hukka juhul kui - variant A) tegemist on inimestega, kes on alles alustanud ning kes proovivad ja õpivad. Tõenäoliselt sattusin ma nende showd vaatama, kuna mu sõber on seal; - variant B) tegemist on kogenud improviseerijatega ning nad suudavad pakkuda mulle piisavalt hea elamuse, et ma võin selle laval itsitamise andestada. Mõnel juhul ma isegi naudin seda. Iga etendus ja kollektiiv on erinev. Improetendusi vaadates tasub järgida järgmisi strateegiaid:
Oled sa kunagi näinud improviseerijaid laval itsitamas ja naermas? Millised su enda muljed ja kogemused sellest olid? Minu sõber Timo on karsklane ja ta ei sallinud ühistransporti sellepärast... et nad on tihti täis. Selles blogis õpetan, kuidas ma selle nalja peale tulin. See on meetod, mida saad kasutada, et ise kirjutada kalambuurseid nalju. Tutvustan protsessi nalja leidmisest nalja lihvimiseni. 
Enne kui meetodi juurde jõuame, teeme selgeks, mis on kalambuurne nali. See on sõnademäng ja see jaguneb kaheks:
Nüüd kui teame, mida otsime, siis alustame meetodiga. Pane tähele, et esimeses kahes etapis me ei proovi naljakad olla. Proovime olla loogilised ja genereerime ideid. Nagu teada, siis igal naljal on väike tõepõhi all ja nendest alustamegi. Vali endale teema. See võib olla üks sõna, võib olla ka väljend. Palju olulisem on see, et sul oleks midagi. Nt kui tahad jalgpallist kalambuurseid nalju kirjutada, siis võta enda teemaks “jalgpall”. Mida rohkem sa teema kohta tead, seda rohkem on sul sõnu, millest nalju leida. Kui sa võtad teemaks “kõrgema matemaatika terminoloogia” ja sa võib-olla tead ainult mõnda üksikut sõna, siis läheb sul raskeks. Pigem soovitan seda teemat laiemaks tõmmata, nt “matemaatika” või veel laiem “kool”. Meie näites ma võtan teemaks “ühistransport”.  Kirjuta teema kohta seoseid. Kui mõte kinni jookseb, siis küsi selle teema kohta küsimus (kes, mis, kus, miks, millal, kuidas jne). Nt sõna “ühistransport” - kes sõidab, kes juhib, kuidas sõidetakse, millal sõidetakse, mis seal sees on jne. PS: Ma ise proovin vältida ühe kategooria loetelu, sest siis ma saan liiga palju sõnu, mis viib mind stressi. Nt kui kategooriaks oleks “autod”, siis ma saaksin üles kirjutada kõik automargid, mida tean. Teine miinus on see, et kui jõuame nalja kirjutamise juurde, siis minu automarkide naljad hakkavad kõik liiga sarnaselt kõlama. PSS: Võid ka teha seoste kohta seoseid. Piire pole.  Mõtleme seosete kohta sõnamänge. Ärme teema sõna enam vaata ja mõtleme ainult kirjutatud seostele. Selleks, et visuaalselt kergem oleks, võib “teema” füüsiliselt kinni katta, siis ei tule ta meile kogu aeg meelde. Lisan oma juhendi, mida kasutan, kui mõtlen sõnamängudele:
 K: “Aga Martin! Mis siis kui mul ei tule ühe sõnaga head kalambuuri?”
V: “Siis ära stressa ja liigu järgmise sõna peale. Iga sõna ei toodagi sinu jaoks kalambuuri. Kunagi hiljem võib tulla sellega idee, aga kui praegu ei tule, siis liigu edasi.” Moodusta nali. Ühenda omavahel etapis 3 tehtud sõna esialgse teemaga. Kasuta valemit: a’+b’=ab. Naljadel on struktuur ja sa võiksid seda teada. Sellepärast ongi seda võimalik õpetada. Seletan valemi lahti, sest muidu pole sellega midagi peale hakata: - “ab” on see kalambuurne sõna, mille sa etapis 3 tegid. A’ ja b’ on vihjed selle kalambuurse sõna mõlemale tähendusele. Ehk nalja näide: Minu sõber Timo on karsklane ja ta ei sallinud ühistransporti sellepärast... et nad on tihti täis. - “ab” on sõna “täis”, millel on kaks tähendust, et keegi on purjus ja et midagi on füüsiliselt täis (antud juhul buss). - a’ on vihje tähendusele purjus. Antud naljas on selleks sõna “karsklane”. - b’ on vihje tähendusele, et buss on füüsiliselt täis. Antud naljas on selleks väljend “ei sallinud ühistransporti” (sest halb on sõita ühistranspordiga, mis on rahvast täis). K: “Aga, Martin! Mis siis kui mul tulevad teised vihjesõnad? Kuidas ma tean missugune õige on?” V: “Siin pole ühte õiget vastust. Neid on mitu. Võid vabalt ka kirjutada selle nalja nõnda: “Minu onu Timo on alkohoolik ja talle meeldib ühistransport sellepärast… et see on ka tihti täis.” Või veel parem: “Minu onu Timo on alkohoolik ja talle meeldib ühistransport sellepärast… et see on ka lõuna ajal täis.” See lisab mõnusa vürtsi juurde, et onu on ka päise päeva ajal purjus. Kui tähele panid, siis sõber Timost sai onu Timo. Nõnda kõlab mulle paremini. Ma ise olen veel küsimuse all, kas jätta “lõuna ajal” sisse või võtta ära või muuta see üldse sõnaks “keskpäeval” või “kell kaks päeval”. Ma ei teagi, mida hetkel teha. See selgub pärast.” K: “Aga, Martin! naljas “Teetööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” ei ole vihjesõna teetööle!” V: “Jah. See nali pole hetkel eriti hea. Tõenäosus on suur, et kui sa selle sõbrale ette loed, siis ta ei saa sellest aru. Miks? Sest sellel naljal puudub vihje “teetöödele”. Vihje Tammsaarele on olemas selle üldlevinud tsitaadi näol. Naljas pead sa andma a’ ja b’ ehk kaks pusle tükki, mille nalja vastuvõtja saab omavahel kokku panna ja naerda. Selleks vihjeks võib olla ka pilt või lause. Ma arvan, et publik saab rohkem naljast aru, kui see oleks sõnastatult nõnda: “Kui Tammsaare oleks omal ajal asfaltit pannud, siis ta oleks raamatusse kirjutanud: “Teetööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.””” K: “Aga, Martin! Kas on mingid vihjesõnad, mis on väga halvad? V: “Kui sinu a’ ja b’ on liiga puändi lähedal, siis on nali liiga läbinähtav. Näiteks: “Minu sõber Timo on täis ja ta ei sallinud ühistransporti sellepärast... et nad on tihti täis.” Selles näites kasutasin ma konkreetselt seda sama puänti sõna vihje sõnana. Ära nii tee. Kui vihje on liiga kauge, siis publik ei saa naljast aru. Näiteks: “Minu sõber Timo joob ainult vett ja limonaadi ning ta ei salli ühistransporti sellepärast... et nad on tihti täis.” K: “Aga, Martin! Kuidas ma siis otsustan, mis sõnu ma kasutan.” V: “See ongi väga keeruline koht. Sa tahad leida head keskteed nende kahe äärmuse vahel.” Lihvi nali. Sul on nali olemas, aga et võtta sellest välja kogu potentsiaali, tuleb seda veidi poleerida. Jäta oma üllatussõna (naljasõna) viimaseks. Nõnda on nali tugevam. Ehita ootusärevus üles ja siis lõpeta see sõnaga, mis paneb nad naerma. “Minu sõber Timo on karsklane ja täis ühistransporti ta ei salli.” See nali ei ole nii tugev kui eelmine. Ma arvan, et publik isegi ei pruugi sellest enam aru saada. K: “Aga Martin! Naljas “Kui Tammsaare oleks omal ajal asfaltit pannud, siis ta oleks raamatusse kirjutanud: “teetööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”” ei ole nalja tekitav sõna viimane? Nalja tekitavaks sõnaks on ju “teetööd”.” V: “Jah ja ei! Antud juhul ei ole tegemist nalja tekitava sõnaga, vaid nalja tekitava fraasiga. Minu probleem sellega on järgmine. Kas fraasi teine pool on üleliigne või mitte? Kas nali oleks parem kui ta oleks selline: “Kui Tammsaare oleks omal ajal asfaltit pannud, siis ta oleks raamatusse kirjutanud: “teetööd ja näe vaeva…” Seda ma ei saa enne teada, kui ma kellegi peal seda ei katseta. Sellest, kuidas seda testida, räägin ülejärgmises punktis.” Kasuta nii palju sõnu kui vajalik, mitte rohkem. Iga sõna peab teenima oma koha paberile. See on kahel põhjusel:
K: “Aga Martin! Mõned inimesed ei ole seda meetodit järginud ja kirjutavad täiega häid kalambuure.” V: “Jah, ja mõned inimesed pole elus ühtegi kalambuuri välja mõelnud! Mõned on harjunud juba nõnda sõnade peale mõtlema. Nüüd on sinul ka olemas tehnikad, kuidas neid nalju välja mõelda. Mida rohkem sa seda harjutad, seda rohkem harjub sinu aju sellise mõtlemisega ja häid nalju sähvatab pähe üha rohkem. Näiteks, kui me esineme improkomöödiaga, siis üheks meie lühi-formaadi mänguks on “Kuldvillak”, kus publik annab sõna ja me peame selle põhjal mõtlema kalambuurse nalja. Kas see algul tuli meil nõnda välja? Ei tulnud, aga nüüd juba tuleb. Kui sa tahad näha, kuidas me seda teeme, siis see mäng on ka sees meie pühapäevasel Meistrite liiga etendusel. Kas tuled vaatama?” K: “Hmmm…. Ma vaatan.” Täismaja esimese proovi arutelu lõppes Toivo lausega: “Ma soovin vaid, et me oleks selle mõttekäigu kirja pannud.” Hea uudis… ma panin kõik kirja. Ma olen aastaid pidanud impromärkmikku ning nüüd ma jagan sinuga, kuidas võtta veel rohkem oma improtreeningutelt ja alustada tegevusega, millest saad motivatsiooni, et treenida end maailma kõige osavamaks improviseerijaks.  Enne kui sa edasi lugemisest loobud kuna “sa nii kui nii ei viitsi märkmeid hiljem üle käia”, siis las ma avaldan sulle väikese saladuse. Ma ka ei viitsi. Miks ma peaksingi? Märkmik on olemas vaid selleks, et dokumenteerida tekkinud ideesähvatused ja potentsiaalsed avastused, mis vajavad lähemalt uurimist.
Märkmete tegemisega tunnis tõuseb ühtlasi ka praktiline probleem - kirjutades ei pane tähele, mis tunnis toimub. Kuigi osa informatsiooni võib minna kaotsi, siis see on tühine võrreldes sellega, kui palju informatsiooni läheb kaotsi, kui proovime seda töötuba meenutada peast mõne kuu pärast. Siiski see võib olla tühine võrreldes sellega, kui palju informatsiooni läheb kaotsi pikemas perspektiivis, kui sa ei kirjuta midagi.  Ma alustasin aktiivselt impromärkmete tegemist 2012. aastal Chicagos iO teatri intensiivkursusel. Ma jagan sinuga, kuidas teha märkmeid olulist infot kaotamata.
2017. aasta kevadel olin ma sügavas kriisis. Ma ei teadnud, kuidas oma arengus edasi liikuda. Tavaliselt on meil küsimused ühe või teise teema kohta, kuid puuduvad vastused. Minu probleem oli, et mul polnud enam küsimusi. Mul olid justkui kõik avastused olemas ning tundus, et improteater on end minu jaoks ammendanud. Sel hetkel pöördusin oma märkmete poole. Avastasin nii palju põnevaid harjutusi ja ideid, mida ainult ühe korra on proovitud. Ma võin öelda, et ma tulin madalseisust välja tänu võimalusele külastada minevikku ning märkmeteta poleks ma seda teha saanud. Minu aju ja mälu ei ole kahjuks nii arenenud, et suudaksin muretult aastate taguseid improtunde detailselt meelde tuletada.  Ma tegin endale nimekirja harjutustest, formaatides ja õpetussõnadest, mida uuesti rakendada. Niisiis, kui sa alustad “Sissejuhatust improsse”, kirjuta oma impromärkmikku, mida sa tahad õppida, mis oskuseid arendada. Siis sul on olemas üks mugav koht, kus neid leida ning aasta hiljem saad vaadata, mis oskused saad maha tõmmata ning milliseid uusi oskuseid tahaksid omandada.
Mõnusaid improõpinguid! Rauno |
RSS Feed