​

Seda festivali korraldas USA improviseerija Trent Pancy, kes oli Soome elama tulnud. Olin temaga juba varasemalt tuttav, sest ta oli käinud ka Eestis improtöötuba tegemas.

Kui temaga seal festivalil kohtusin ja juttu rääkisin, siis sain temalt õpetuse, mida tuletan endale ikka ja jälle meelde. See on aidanud mul areneda ja saada paremaks esinejaks, näitlejaks, improviseerijaks ja koomikuks. Kui algul seda kuulsin, siis ma ei arvanud sellest suurt midagi. Pidasin seda iseenesest mõistetavaks, aga mida kauem olen improga tegelenud, seda  suuremat kaalu ja tähendust on ta saanud.
Ta ütles: “Ära kunagi muutu selliseks improviseerijaks, kes arvab, et tal pole enam vaja töötuba võtta.”

See ei tähenda ainult seda, et hoolimata oma oskusest tuleks jätkata töötubades käimist.
See tähendab mentaalset seisundit, et alati on midagi juurde õppida.

See ei tähenda ainult seda, et peaks minema töötubadesse, kus pole varem käidud või mida pole varem õpitud.
See tähendab seda, et ükskõik kui palju on töötoas või improtunnis käidud, ükskõik kui palju on seda ühte ja sama harjutust tehtud, on alati sealt midagi juurde õppida. Alati on võimalus treenida oskusi edasi, areneda tänu sellele kõrguste poole, kus valitseda.

Nüüd kui teame seda saladust, paneme selle praktikasse. Õpetan sulle, kuidas seda rakendada juba oma järgmises improtunnis. Tõstame oma oskused järgmisele tasemele ja las teised kratsivad kukalt ja mõtlevad, et kuidas me nii heaks nii kiirelt saime.

Võtame näiteks harjutuse “kingituste andmine”. See näeb välja selline, et Esimene moodustab objekti, kingib selle Teisele. Teine on õnnelik, sest sai kingituse ja defineerib, millega on tegu. Nüüd tehakse sama asja uuesti, aga vastupidi. Teine moodustab objekti ja Esimene defineerib selle.

See harjutus koosneb neljast osast: objekti moodustamine, emotsiooni mängimine, objekti defineerimine ja kiirus. Kui see harjutus on sulle igav, siis tee see endale raskemaks. Ületa ennast. Õpi sellest harjutusest. Võimenda neid elemente:
1) Objekti moodustamine - moodusta iga objekt erinevalt. Ära lihtsalt kingi kogu aeg kaste. Suru oma kujutlusvõimet. Mõtle kingi massile ja kujule. Kanna kingitust seljas, lohista seda enda järel, näita seda aknast, las kingitus jookseb üle sinu keha ja kõditab sind.
2) Emotsiooni mängimine - ära lihtsalt naerata ja ütle “aitäh.” Mine hulluks. Hüppa ühelt jalalt teisele. Lange põlvili, karju suurest rõõmust. Kas sa üldse suudad seda teha või on see liiga piinlik sinu jaoks? Suru ennast piinlikkusest läbi ja ületa ennast. Mängi iga kord seda suurt emotsiooni erinevalt.
3) Defineerimine - ära kunagi korda oma ideed. Tule alati uue idee peale, mida sinu partner võis sulle kinkida.
4) Kiirus - ära mõtle nii kaua. Tee kõike seda kiiresti. Kui sa juba võtad 5 sekundit mõtlemiseks, et mis see on või mida järgmisena teha, siis ei tulnud see sul välja. Hoia endal alati survet. Tee seda kõike maksimumkiirusel.

Kui sa teed seda harjutust juba 30. korda, siis proovi seda alati erinevalt teha. Tule uute ideede peale. Tee seda kiiremalt kui enne. Nii see muutub raskemaks iga järgneva korraga. Ma garanteerin, et kui sa neid punkte jälgid, on see harjutus jõhkralt lõbus ja arendav.

Ära kunagi alahinda lihtsaid harjutusi, sest neid saab teha endale väga raskeks ja väljakutsuvaks.

Kui sa tunned, et sinu improstseen ei ole sellel tasemel, mis see võiks olla, siis asi ei pruugi olla selles, et sul oleks vaja raskemaid stseenilisi harjutusi. Sul oleks hoopis vaja teha elementaarseid improharjutusi, aga kõrgemal tasemel. Ära häbene võtta algajate improkursust uuesti. Tee seda julgelt ja võta endale ekstra väljakutseid, kui sa neid harjutusi teed. Kui sa oled jännis, kuidas mõnda harjutust teha kõrgemal tasemel, siis võta minuga ühendust. Annan sulle ideid.


Vabasta end naeruga!
Martin
​

Kui tõesti laval midagi ootamatut ja naljakat juhtub, siis meil kõigil on luba olla inimene ning reageerida ausalt. Publik ja improviseerijad avastavad sündmuste käiku samaaegselt. Laval naermisel on oma roll publikuga kontakti loomisel. Vastavalt improstiilist on ka kontakt publikuga erinev. Klassikalises teatris elame publikus kaasa tegelastele ja nende seiklustele, mitte näitlejatele, et neil tekst peas püsiks. Improteatris on see olukord veidi teine.

Impro lühi-formaadi show, nagu näiteks “Ruutu10 Meistrite liiga”, toob vaatajate ette improviseerijad, kes, nagu sportlased, hakkavad sooritama erinevaid ülesandeid. Antud juhul elame kaasa näitlejale, kes ongi omaette karakter. Siin formaadis tahame näha inimesi, kes end siiralt väljendavad. Kui naer on siiras, siis publik saab sellega suhestuda ja kaasa elada.

Impro pikk-formaat, nagu näiteks “Improkomöödia pühapäev”, sarnaneb teisest küljest klassikalisele teatrile, kus näitleja loob tegelase, kes asub oma seiklusele. Mida vähem on selles protsessis näha näitlejat, seda tugevam on illusioon tegelasest, kellel on oma elu ja kannatus. Loomulikult vastavalt maitsele, kunstilisele ambitsioonile ja oskustele on ka siin palju erinevaid stiile.

Laval naermine, nagu ükskõik mis tegevus, ei tohi rikkuda vaataja kogemust. Kui naermine takistab etendusel jätkuda ning ainult esinejal üksi on lõbus, siis see on probleem. Keegi ei lähe teatrisse vaatama, kuidas esinejatel on omaette lõbus. Me tahame publikus ka lõbust ja mängust osa saada.

Kui ma näen improviseerijaid laval naermas, siis ma ei mõista neid kohe hukka juhul kui
- variant A) tegemist on inimestega, kes on alles alustanud ning kes proovivad ja õpivad. Tõenäoliselt sattusin ma nende showd vaatama, kuna mu sõber on seal;
- variant B) tegemist on kogenud improviseerijatega ning nad suudavad pakkuda mulle piisavalt hea elamuse, et ma võin selle laval itsitamise andestada. Mõnel juhul ma isegi naudin seda.
​
Iga etendus ja kollektiiv on erinev. Improetendusi vaadates tasub järgida järgmisi strateegiaid:

• Kui show on meeletult lõbus ja hea, siis mine vaata veel.
• Kui show on igav ja halb, siis mine vaata poole aasta pärast, kas on mingit arengut. Kui nad siis ka ei meeldi, siis pole nad lihtsalt sinu maitse.

​Oled sa kunagi näinud improviseerijaid laval itsitamas ja naermas? Millised su enda muljed ja kogemused sellest olid?

K: “Aga Martin! Mis siis kui mul ei tule ühe sõnaga head kalambuuri?”
V: “Siis ära stressa ja liigu järgmise sõna peale. Iga sõna ei toodagi sinu jaoks kalambuuri. Kunagi hiljem võib tulla sellega idee, aga kui praegu ei tule, siis liigu edasi.”

​
Moodusta nali. Ühenda omavahel etapis 3 tehtud sõna esialgse teemaga.

Kasuta valemit: a’+b’=ab.

Naljadel on struktuur ja sa võiksid seda teada. Sellepärast ongi seda võimalik õpetada.  Seletan valemi lahti, sest muidu pole sellega midagi peale hakata:
- “ab” on see kalambuurne sõna, mille sa etapis 3 tegid. A’ ja b’ on vihjed selle kalambuurse sõna mõlemale tähendusele. Ehk nalja näide: Minu sõber Timo on karsklane ja ta ei sallinud ühistransporti sellepärast... et nad on tihti täis.
- “ab” on sõna “täis”, millel on kaks tähendust, et keegi on purjus ja et midagi on füüsiliselt täis (antud juhul buss).
- a’ on vihje tähendusele purjus. Antud naljas on selleks sõna “karsklane”.
- b’ on vihje tähendusele, et buss on füüsiliselt täis. Antud naljas on selleks väljend “ei sallinud ühistransporti” (sest halb on sõita ühistranspordiga, mis on rahvast täis).

K: “Aga, Martin! Mis siis kui mul tulevad teised vihjesõnad? Kuidas ma tean missugune õige on?”
V: “Siin pole ühte õiget vastust. Neid on mitu. Võid vabalt ka kirjutada selle nalja nõnda: “Minu onu Timo on alkohoolik ja talle meeldib ühistransport sellepärast… et see on ka tihti täis.” Või veel parem: “Minu onu Timo on alkohoolik ja talle meeldib ühistransport sellepärast… et see on ka lõuna ajal täis.” See lisab mõnusa vürtsi juurde, et onu on ka päise päeva ajal purjus. Kui tähele panid, siis sõber Timost sai onu Timo. Nõnda kõlab mulle paremini. Ma ise olen veel küsimuse all, kas jätta “lõuna ajal” sisse või võtta ära või muuta see üldse sõnaks “keskpäeval” või “kell kaks päeval”. Ma ei teagi, mida hetkel teha. See selgub pärast.”

K: “Aga, Martin! naljas “Teetööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” ei ole vihjesõna teetööle!”

V: “Jah. See nali pole hetkel eriti hea. Tõenäosus on suur, et kui sa selle sõbrale ette loed, siis ta ei saa sellest aru. Miks? Sest sellel naljal puudub vihje “teetöödele”. Vihje Tammsaarele on olemas selle üldlevinud tsitaadi näol. Naljas pead sa andma a’ ja b’ ehk kaks pusle tükki, mille nalja vastuvõtja saab omavahel kokku panna ja naerda. Selleks vihjeks võib olla ka pilt või lause. Ma arvan, et publik saab rohkem naljast aru, kui see oleks sõnastatult nõnda: “Kui Tammsaare oleks omal ajal asfaltit pannud, siis ta oleks raamatusse kirjutanud: “Teetööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.”””

K: “Aga, Martin! Kas on mingid vihjesõnad, mis on väga halvad?

V: “Kui sinu a’ ja b’ on liiga puändi lähedal, siis on nali liiga läbinähtav. Näiteks: “Minu sõber Timo on täis ja ta ei sallinud ühistransporti sellepärast... et nad on tihti täis.” Selles näites kasutasin ma konkreetselt seda sama puänti sõna vihje sõnana. Ära nii tee. Kui vihje on liiga kauge, siis publik ei saa naljast aru. Näiteks: “Minu sõber Timo joob ainult vett ja limonaadi ning ta ei salli ühistransporti sellepärast... et nad on tihti täis.”

K: “Aga, Martin! Kuidas ma siis otsustan, mis sõnu ma kasutan.”

V: “See ongi väga keeruline koht. Sa tahad leida head keskteed nende kahe äärmuse vahel.”


Lihvi nali. Sul on nali olemas, aga et võtta sellest välja kogu potentsiaali, tuleb seda veidi poleerida.

Jäta oma üllatussõna (naljasõna) viimaseks. Nõnda on nali tugevam. Ehita ootusärevus üles ja siis lõpeta see sõnaga, mis paneb nad naerma.
“Minu sõber Timo on karsklane ja täis ühistransporti ta ei salli.”
See nali ei ole nii tugev kui eelmine. Ma arvan, et publik isegi ei pruugi sellest enam aru saada.

K: “Aga Martin! Naljas “Kui Tammsaare oleks omal ajal asfaltit pannud, siis ta oleks raamatusse kirjutanud: “teetööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”” ei ole nalja tekitav sõna viimane? Nalja tekitavaks sõnaks on ju “teetööd”.”

​​​​V: “Jah ja ei! Antud juhul ei ole tegemist nalja tekitava sõnaga, vaid nalja tekitava fraasiga. Minu probleem sellega on järgmine. Kas fraasi teine pool on üleliigne või mitte? Kas nali oleks parem kui ta oleks selline: “Kui Tammsaare oleks omal ajal asfaltit pannud, siis ta oleks raamatusse kirjutanud: “teetööd ja näe vaeva…” Seda ma ei saa enne teada, kui ma kellegi peal seda ei katseta. Sellest, kuidas seda testida, räägin ülejärgmises punktis.”

Kasuta nii palju sõnu kui vajalik, mitte rohkem. Iga sõna peab teenima oma koha paberile. See on kahel põhjusel:

1. ära raiska publiku aega. Nad ei viitsi kuulata/lugeda rohkem kui nad peavad;
2. kui sul on naljas liiga palju üleliigseid sõnu, siis sa riskid sellega, et publik arvab su lõpu enne ära, kui sa ise selleni jõuad;
3. testi nalja. Räägi seda nalja mõnele sõbrale ja jälgi, kas nad naeravad. Ära neile ütle, et sa testid oma nalja. Pane see kuidagi tavavestlusesse sisse. Kui sul on olemas komöödiasemu, kellega te arutate oma nalju ja aitate üksteisel neid lihvida, siis tema eest ei ole vaja seda varjata. Kui tavainimesele mainid, et sul on üks nali, mida sa tahaksid proovida, siis nad võtavad liiga analüüsiva oleku ja sa ei saa sealt seda, mida vaja.
   Põhiliselt sa otsid tagasisidest kahte vastust:
   1. Ta naerab. Tubli, nali töötab.
   2. Ta ei naera, vaatab sulle küsiva näoga otsa ja võib-olla pajatab lausepaari: “Ma ei saanud aru”. See võib esineda kahel põhjusel:
      1. ta ei tea midagi sellest teemast. Ütleme, et kirjutasidki nalja kõrgema matemaatika terminoloogia kohta ja ta polegi sinu soovitud publik;
      2. sinu a’ ja b’ pole piisavalt selged. Tuleb mõelda parem ülesehitus naljale.
   3. Ta ei naera ja põhjuseks on, et see pole eriti naljakas. Nii juhtub, mõtle parem. Nalja kirjutamisel on tõekspidamine: kvaliteet tuleb kvantiteedist. Seega, mida rohkem kirjutad, seda rohkem saad ülihäid nalju.

K: “Aga Martin! Mõned inimesed ei ole seda meetodit järginud ja kirjutavad täiega häid kalambuure.”

V: “Jah, ja mõned inimesed pole elus ühtegi kalambuuri välja mõelnud! Mõned on harjunud juba nõnda sõnade peale mõtlema. Nüüd on sinul ka olemas tehnikad, kuidas neid nalju välja mõelda. Mida rohkem sa seda harjutad, seda rohkem harjub sinu aju sellise mõtlemisega ja häid nalju sähvatab pähe üha rohkem. Näiteks, kui me esineme improkomöödiaga, siis üheks meie lühi-formaadi mänguks on “Kuldvillak”, kus publik annab sõna ja me peame selle põhjal mõtlema kalambuurse nalja. Kas see algul tuli meil nõnda välja? Ei tulnud, aga nüüd juba tuleb. Kui sa tahad näha, kuidas me seda teeme, siis see mäng on ka sees meie pühapäevasel Meistrite liiga etendusel. Kas tuled vaatama?”

K: “Hmmm…. Ma vaatan.”

Täismaja esimese proovi arutelu lõppes Toivo lausega: “Ma soovin vaid, et me oleks selle mõttekäigu kirja pannud.” Hea uudis… ma panin kõik kirja. Ma olen aastaid pidanud impromärkmikku ning nüüd ma jagan sinuga, kuidas võtta veel rohkem oma improtreeningutelt ja alustada tegevusega, millest saad motivatsiooni, et treenida end maailma kõige osavamaks improviseerijaks.

​Pildil (vasakult):  Komöödiaspordi meeskond
Rasmus Ristisaar, Tanel Sirp, Tatjana Vinogradova, Oleg  Kalinkin, Maarja Korstnik, Rauno Meronen, Jüri Kreek, Margus Toots (puudu on Veiko Soomets, Valmar Kasuk ja Jaanus Kaljuvee)

Fotograaf: Fred-Erik Kerner

Kui ma sel aastal teid juhendama asusin, siis ma ausalt öeldes ei kujutanud ette, milliseks meie töödünaamika kujuneb. Algul pidasin teid lihtsalt õpilasteks, aga mida ma õppisin, on see, et kui sa kellegisse investeerid oma aega ja energiat, siis nad ei jäta sind enam külmaks. Minust sai teie fänn. Ma elasin etendustel kaasa igale teie stseenile. Ma olin uhke, aga teine kord mõtlesin oma peas: “Halloo!? Mida te teete? Kuulake üksteist, toetage üksteist, tehke midagi!” Talvel hakkasin sügavalt kahtlema oma õpetamisoskustes. See oli periood, kus me tahtsime hästi palju liiga kiiresti. Mina soovisin teilt kogenud improviseerija mentaliteeti, teie aga garantiid, et kõik, mida tegema hakkate, on edukas.

​Meie õppeaasta teine pool oli juba kannatlikum. Me töötasime ja arenesime rohkem ühes tempos. Ma hakkasin nägema, mis teie sees peidus on. Te hakkasite avanema.

​Viimastes tundides tundsin ma tõesti uhkust teie üle. Ärge arvake, et ma varem pole seda tundnud.
Ma olin uhke, kui te tegite oma esimese show oktoobris. Seda oli ausalt öeldes armas vaadata. Püüdlik ja saamatu nagu beebi esimesed sammud. Laval oli olemas soov ja tahe, kuid puudusid veel õiged oskused ja teadmised. Teie viimased show’d olid juba teisest puust. Ma pean silmas nii Komöödiasporti kui ka pikk-formaati. Teie lavaline olek on kõvasti paranenud. Te ei kakerda enam laval ringi ega sõua teadmatuse ja segaduse meres, vaid iga käik on inspireeritud ning püüab saavutada mingit eesmärki.

​Tulles tagasi eelviimase tunni juurde. Me õppisime, kuidas anda tagasisidet üksteisele nii, et see ei oleks mürgine ega paneks improviseerijaid lukku. Teie sooritus oli vägagi rahuldav. Ma sain kuulda analüüsi, mis oli sisukas, arukas ning andis mulle tagasisidet, et õpitu on teile kenasti külge hakanud. Nagu ikka tunnis on korduvalt öeldud, siis see, mida ma õpetan, on vaid üks võimalik lähenemine improkomöödiale ja igale probleemile on mitu lahendust. Ma olen tänulik, kui olen saanud teile väärtust luua.

​Pildil (vasakult):  Pikk-formaat meeskond
Gregori Palm, Margus Toots, Tanel Sirp, Maarja Korstnik, Janika Hirvelaan, Veiko Soomets, Valmar Kasuk, Ando Roots (​puudu on Jüri Kreek, Oleg Kalinkin)

Fotograaf: Fred-Erik Kerner

​Ainuke tõrv meepotis on sinu puudumised viimastest tundidest. Ma tean, et see on ka sind ennast muserdanud. Sul on eeldused füüsiliseks komöödiaks. Sa oled avatud ja aus ning seetõttu on sinuga hea koos töötada. Lühi-formaadis on sul olemas plahvatuslikkus ning pealehakkamine, et asjad kiiresti liikuma saada. Pikk-formaadis särad sa endiselt karkteritööga.

​Mingist hetkest hakkasin ma märkama sinu juures suurepärast osavust tuua stseeni sisu ja sügavust karakterite vahelise suhte leidmise näol. Sa oskad igas olukorras tuua sisse “heart to heart” jutu ning seeläbi avada uks karakterite hingeellu. See on oskus, mis kuulub ühe eeskujuliku pikk-formaadi improviseerija tööriistakasti.

​Ma siiamaani mäletan ühte Avatud improtundi, kus sa stseenis tegid tõeliselt meisterliku käigu. Sa vastasid kõige lihtsamalt ja loomulikumalt. Sa justkui ütlesid kogemata midagi, mis tundus nii õige. Seda saab analüüsida intellektuaalselt, kuid et tõeliselt aru saada, siis peab seda tundma. Sa oled tänaseks teinud tohutu arengu. Sarnaselt Taneliga, oskad edukalt tuua tähelepanu alla karakterite suhte.

​Ma naudin sinu osavust märgata mustreid ning neid edukalt mängida stseenis. Ülim püüdlikus, mis saatis sind sügisel, on asendunud rahuliku enesekindla mängustiiliga. Minu silmis oled sa laval avanenud ja see toob su töösse rohkem eriilmelisust. Stseenid on sisukamad ja aru on saada su karakterist ja tema suhtest maailma.

Hetkel oled sa väga intellektuaalne improviseerija. See tähendab, et sa mängid kavalalt, kasutades loogikat. Pean tõdema, et kasutan seda stiili harva ja pigem poolkogemata. Kujutan ette, et seda edasi arendades oled sa justkui skalpell, mis lõikab teravalt ja täpselt. Su improvisatsioon tõotab tulla kirurgilise täpsusega. See on päris huvitav. Jälgin põnevusega, mis saama hakkab. See stiil on valguse ja pimeduse piiril. See on võimas, aga võib muutuda ohtlikuks.

​Kui ma mõtlen sinu peale, siis sa oled tõeline ansambli improviseerija. Sa sobid suurepärasel 7-9 liikmelise Haroldi meeskonna liikmeks. Sul puudub hirm teha scenepaint’i, walk-on’i, tag-out’i jne. Sa oled improviseerija, kellel on potensiaali olla pikk-formaadi improshow sideaine, mis hoiab ja seob ansamblit. On üks teooria: “Robot, Piraat ja Ninja”, mis kirjeldab kolme improviseerija tüüpi. Sina oled lähedal, et olla ninja. Ma tean, et see ei ütle midagi, kuid ma seletan teile seda eraldi.

Sa tood lavale energiat. Sind on näha ja kuulda. Sa toetad oma partnereid, kuulad neid. Ma mäletan ühte stseenitreeningut Tartus enne Tudengitiimi algust. Me töötasime kahekesti ning me tegime stseeni, millele ma hiljem tagasisidet andsin. Ma mäletan, et su mängustiil oli tol korral rahulik ja “layd back.” Aeg-ajalt tuleb sinust välja improviseerija, kes usaldab protsessi ja lihtsalt kulgeb ning reageerib. Teine kord ilmub improviseerija, kes püüab liiga palju. Me ei pea nii palju töötama. Pigem peame me laskma lahti kõikidest ambitsioonidest, et olla laval vabad ja spontaansed.

​Tead, mees, sul on aeg hakata õpetama. Siin pikka juttu ei ole. Sul on vähemalt sama palju improkogemust ja treenitust kui minul. Ma tean, mida sa mõtled. Me oleme sellest rääkinud, kuid meil kõigil tuleb aeg, kus selleks, et ise improt veel paremini mõista, tuleb hakata seda õpetama. Siis saame me näha seda teisest küljest. Impro poole pealt… emotsioonid. Treeni seda piraati endas. Sa tead küll, millest ma räägin.

​Margus, sul on kadestamist väärt “comedybrain”. Sa suudad leida koomilisi ideid ja neid mängida. Sa märkad tihti kõige fundamentaalsemiad struktuure ja oskad analüüsida, mis ei tööta. Tore on näha, et sa naudid improt ja sul on lõbus. Oma ideede lummuses palun ära unusta teisi improviseerijaid. Parimad hetked minu jaoks on need, kus sa hakkad oma stseeni üle naerma. Ideaalis loomulikult me laval ei naera, kuid see on lihtsalt nii naljakas.

​Sarnaselt Veikoga, oled ka sina avanenud silmnähtavalt. Mingil hetkel käis sinus mingi klikk ja sellest ajast peale oled sa toonud endaga kaasa energiat. Varem sa justkui hoidsid end tagasi, kuid nüüd oled sa julgem. Sa teed pöörasemaid käike ega mängi turvaliselt. Ühes proovis, ma ei mäleta täpselt, mis juhtus, kuid sa tegid midagi täiesti valesti. Kogu meeskond vaatas sind küsivalt ja sa lihtsalt kehitasid õlgu ja olid uhke ning see oli nii naljakas. Lisaks veel, palju õnne ka pere kasvupuhul.

​Sinu improvisatsioon on sarnaselt Gregorile väga intellektuaalne. Samal ajal tundub mulle, et sulle sobiks mängida ka läbi keha. See tähendab tugevamalt väljendatud emotsioone ja suuremat spontaansust. Aasta jooksul oled teinud läbi arengu ning sa oled laval vabam. Sinu riimimisoskus on muljetavaldav ning oled osav “set-up punchline” struktuuris.

​Sa märkad õigeid asju, sa oskad analüüsida. Kui ma meenutan su õpingute algust sügisel, siis tundus nagu su mõistus on labürint ning sina oled sinna ära eksinud. Sul oli pidevalt justkui blokk ees ning mõtteid polnud. Tänaseks tundub mulle, et oled sellest labürindist välja roninud. Või veel parem: aru saanud, et seda labürinti polnudki olemas. Hetkel kõõlud sa veel seal serva peal, kuid sul on olnud hunnikus säravaid hetki, kus olen näinud su võimeid.

​Sa oled hea õpilane, sest sa kuulad ja proovid kohe õpitut rakendada. Hetkel sõdid sa sellega, et kuidas teha laval vähem. Kuidas säilitada seda energiat ja samal ajal mitte midagi teha. Kuidas olla tühjuses nii, et see oleks huvitav. See on hea lahing ning omast kogemusest võin öelda, et seda saab kaotada ainult siis, kui sa loobud. Esinejana on sul päris mitu head eeldust: hääl ja kasv. Sa paistad laval silma. Sa oskad võtta fookust. Aga kuidas anda fookust? Ka see on oluline.

​Õpilased, tänan teid selle õppeaasta eest. See oli mulle väga hariv ja põnev. 27. mai on siis meie viimane proovikivi selles projektis. Soovin teile edu. Laske lahti õpitust, lihtsalt lõbutsege. Ärge proovige õigesti teha, reageeriga oma instinktidega. Siis me näeme, mis õpitust külge on jäänud.

​Kes soovivad ülalmainitud improviseerijaid veel korra laval improviseerimas näha, siis:

​Meie inglise keel ei ole puhas ning improviseerides on kerge teha lauseehitus- ja hääldusvigu.  Enne kui arugi saime, rääkisime vene aktsendiga ning seda kosmoselaeva pardal. “Cosmos mission…” , “Sputnik kaks…” , “Live short and die.” Kõik muudkui edenes ning meie improviseeritud maailm laienes. Me olime vaimustuses. Sündis esimene episood: kuuldemäng, mis jutustas Nõukogude Venemaa kosmose missioonist. Kapitalistliku Ameerika Ühendriikide meelelahutustööstuse produkti “Star Trek” oponent ja ainuõige ideoloogia ehk kommunismi esindaja Starve Trek oli sündinud.

Järgneva suve jooksul Chicagos ideed lendasid. Me vaatasime Star Treki inspiratsiooni ja teadmiste suurendamiseks. Valmis sai logo. Kõige esimene Starve Trek show leidis aset Upstairs Gallery ruumides 1. augustil kell 22:30. Inspiratsioonisõnaks oli “String theory”.

Algkoosseis: Rauno Meronen, Martin Junna, Tormi Tuuling, Mihkel Kangur ja Andres Kalle. 

Kui  me küsisime, kas ameeriklased said aru meie vene aksendist, siis nad vastasid: “What accent. You sounded like you always sound.”

​

• Live short and die  Ametlik pöördumine kahe laevameeskonna liikme vahel.

​

• “Russian women… she comes back” Läbiv teema on meeskonnaliikmete vene rahvusest naised, kes saadeti gulagi, kuid alati tulid tagasi. Starve Trek universumis on võimuahela tipus vene naine. Talle järgneb Stalin ning siis kõik ülejäänud.

​Eraldi võib rääkida Starve Treki puhul veel kapteni rollist. Improviseerija, kes mängib parasjagu kaptenit, püüab kehtestada mingit korda ja eesmärgipärasust laeval. Laev on metafoorselt show.

​Starve Treki mängivate improviseerijate vahel on kokkulepe, et kõik on lubatud ning seetõttu ka võimalik. Starve Treki episoodide sisu varieerub nii tähtsuse kui ka maitse poolest. 

​Starve Trek on hetkel ainus Ruutu10 ingliskeelne showformaat. Seda kirjeldab… kuidas sa kirjeldad Nõukogude Liitu ja kommunismi? Jabur… püüdlik, aga kõik läheb ikka nii nagu alati. Tegijate arusaama järgi on see kõige lõbusam esinejatele, seejäärel teistele improviseerijatele ning lõpuks viimasena tuleb tavapublik. Kindlasti ei ole see formaat soovituslik esimeseks improetenduseks. Kohe kindlasti ei ole see formaat eeskuju, kuidas improviseerijad peaksid oma tööd tegema, kuna laval olijad täiesti tahtlikult rikuvad häid impro tegemise soovitusi. Kui sa alles hakkad improt õppima, siis ära tee seda nii nagu Starve Trek seda teeb.

Starve Trek formaati on esitatud lisaks Eesti pinnale ka Chicagos, New Yorkis, Kopenhaagenis ja Tamperes.