Tänased uudised, TiLT 2016

​A: Sa varastasid mu sokid
B: Ei varastanud
A: Varastasid küll
B: Ei varastanud 
jne

Kaks improviseerijat vaidlevad laval. Stseen ei liigu mitte üheski suunas. Me õpime vähe või mitte midagi laval olevate karakterite kohta. Ainuke lahendus seda olukorda päästa on see stseen lõpetada ja alustada millegi uuega.

Kui vaidlemine ei teeni stseeni, siis miks improviseerijad laval üldse vaidlevad? Põhjuseks on see, et kumbki improviseerija ei ole nõus kaotama.  Millegi pärast on meie egol vaja võita vaidlusi ja näidata, et oleme teisest kõvem. Kui veidi mõelda sellele, et see on kujuteldav maailm ja vaieldakse millegi üle, mida pole olemas, siis see võit on üsna tühine.

Anna järele ning kaota vaidlus, et stseen saaks edasi minna. Kui vaidlus ei teeni stseeni ega lugu, pole sellel mõtet. Seetõttu leia kõige kiirem tee vaidlusest väljumiseks. See käik toob stseeni sisse ka muutuse ning võib avaldada karakterite, nende suhte ja maailma jaoks uut ning huvitavat informatsiooni.

Näiteks:
A: Sa varastasid mu sokid!
B: Jah! Mulle meeldib nende lõhn...

Nüüd oleme mänginud end vaidlusest mööda ning avastanud, et ühele tegelasele meeldib teise tegelase sokkide lõhn. Mis värk sellega on? Seda tasub uurida ja avastada.

​See on võibolla keerulisem, kuna nõuab head oskust olla usutav kõige ebausutavamas olukorras. Vali vaidluses ebatavaline seisukoht, mida on keeruline loogiliste argumentidega kaitsta ning mis elulises olukorras kergesti ümber lükataks.

Näiteks:
“Elektrit pole olemas ja see on valituse skeem kodanikelt raha välja petta”

Me saame nautida su nutikaid lahendusi ja õigustusi. Väite kaitseargumendid on kergesti ümberlükatavad ning see paneb su veel tugevamini tööle võidu nimel.
Need momendid, kus su karakter jõuab võidule lähemale või siis jälle kaotab, panevad teda emotsionaalselt reageerima. Seetõttu ei seisa stseen paigal, vaid on liikuv ja seda on huvitav jälgida.

​Suurem idee mõlema valiku taga on julgus kaotada. Kaotaja on see, kes toob stseeni muutuse ning annab võimaluse “võitjal” olla võitja. Julgus kaotada on suurepärase improviseerija omadus.

Anna oma partnerile absurdne alltekst.​

​See on väga lõbus ning 9 juhul 10-st ka koomiline. Lihtne näide on selline: 
Improviseerija A võib alustada stseeni ükskõik mis lausega, kuid improviseerija B arvab, et improviseerija A püüab teda võrgutada.

​Näide:
Improviseerija A - Auto rehvid on vahetatud. 
Improviseerija B -  Kas sa üritad mind võrgutada?
Improviseerija A - Ei ürita. (paneb tungraua pagasnikusse)
Improviseerija B - Ooo, sa esitled mulle oma jõudu. Kohe näha, et sa tahad mulle muljet avaldada…
Improviseerija A - Ei… mitte üldse, ma lihtsalt teen oma tööd…
Improviseerija B - Sa ei teeks praegu tööd, kui sa ei üritaks midagi…
Improviseerija A - Ei… ma ei ürita midagi, ma lihtsalt teen oma tööd… ma ei ürita sind võrgutada…
Improviseerija B - Hahhaha… see on täpselt see, mida üks võrgutaja ütleks
jne

See on klassikaline “valesti mõistmine” mäng. Selle puhul tasub silmas pidada, et mõlemad improviseerijad oleksid ühel lehel ja saaksid aru, mis stseenis toimub. Vastasel juhul tekib mõlemil tunne nagu nad blokiks teineteist. Lisaks ei tasu seda käiku kasutada liiga tihti.

Kui sa tunned, et sul said stseenis ideed otsa, siis kõnni risti lava etteotsa, jää kehaga avatult publikusse seisma ning anna repliik või monoloog, mis peaks olema dramaatiline. Filmilinal võid seda ette kujutada lähivõttena.

Näide:
Improviseerija A - Sa varastasid mu auto.

(Improviseerija B ei oska selle peale midagi öelda. Nüüd võtab ta hetke ja kõnnib lava teise otsa. Terve selle aja ta rahulikult analüüsib, mis info on lavale toodud.)

Improviseerija B - Sa ei pidanud sellest kunagi teada saama.

See aitab teda mitmel põhjusel: 

• tekib aega, et seedida toimuvat. 
• saab reguleerida stseeni tempot, 
• tekkinud vaikus tõstab järgmise repliigi tähtsust, 
• tekib võimalus lisada informatsiooni karakteri ja tema suhte kohta teise karakterisse.

Variatsioonina võib anda ka sisemonoloogi, mida teine karakter ei kuule. Siis saab mängida vastuoludele, mida karakter ütleb teisele tegelasele ning, mida ta mõtleb salaja monoloogi ajal.

Näide:
Improviseerija A - Kallis õde, mul on hea meel, et sa tulid. (Kõnnib lava etteossa ja ütleb publikusse “Ma ei kannata oma õde, ta on ülim pedant”) Kas sa kohvi soovid mu armas õde.

​Muutuda võivad staatused, emotsioonid, arusaamad ja suhted. Kui su partner provokatsiooni tagajärjel ei muutu, tekib suurepärane võimalus sinu enda karakteris muutus esile tuua.

Näide:
Batman - Sul pole kuhugi enam põgeneda… 
Jokker - Hahhahahaha, sa mängisid ennast täpselt sinna, kuhu ma sind soovisin, hahahah, sa oled kaotanud…

(Peale esimesi repliike on mõlemad tegelased enesekindlad ning usuvad oma võitu.)

Batman - Mida sa öelda tahad?
Jokker - Hahhaha, üks nupule vajutus ning kogu Gotham city teab, kes sa päriselt oled… Bruce Wayne.

(Batmani karakter sai teada uut informatsiooni, mis pani ta enesekindluse kõikuma. Jokker käis lauda oma trumbi - ta lubab paljastada Batmani saladuse kõigile.)

Batman - Mul on ükskõik.
Jokker - Mis mõttes, kuidas??? Sa ei hooli oma identiteedist?? See laostab su.

(Batman ei muutunud ebakindlaks ka peale Jokkeri rünnakut. See omakorda pani kõikuma Jokkeri enesekindluse.)

Batman - Mul on sellest suva

(Batmani staatus on sama, mis stseeni algul. Seevastu Jokker on muutunud enesekindlast ebakindlaks.)

Improvisatsioon on spontaanne ning kannab endas ideed, et midagi pole ette mõeldud. Siin tekib küsimus, kas on okey minna lavale juba ideega või peaks alustama täiesti nullist.

Ideega lavale minemine on täiesti tavaline. Siin peab aga arvestama, et see on vaid idee pakkumine oma partnerile. Ta võib seda tõlgendada nii nagu tahab. Kui veab, siis sinu idee on presenteeritud selgesti ja arusaadavalt. Ideega lavale mineku kasuks räägib see, et sul on vähemalt enda jaoks midagi olemas (karakter, avarepliik, maailm jne).

Lavale ideega minemise kahjuks räägib asjaolu, et ei suudeta lahti lasta. Improviseerija tunneb, et tal on vahva mõte ning püüab seda maksku mis maksab läbi suruda. See aga takistab stseeni vaba arengut ning tekitab olukorra, kus üksteist korralikult ei kuulata. Selle tagajärjel jääb palju olulist märkamata ning tekib segadus ja arusaamatus.

Lavale minemine ideeta on samut tavaline praktika. Improviseerijad alustavad üksteise jälgimisest ning küsivad endalt erinevaid küsimusi nagu “Mida me juba laval näeme?”,  “Mis idee, maailm, karakter ennast näitab selles tühjuses?” Eestis võib sellise stseenialguse kohta näidet näha Toivo ja Rauno kahemehe etenduses “T&R.”

On oht, et improviseerijad ei küsi ega vasta neile küsimustele. Siin on näide: Kaks improviseerijat astuvad lavale. Kummalgil pole ideed ega inspiratsiooni. Nad hakkavad üksteist ebamääraselt kopeerima. Umbes 2-3 minutit ei saa täpselt aru, mis toimub, siis äkki üks ütleb midagi, mis peaks kõigele andma loogilise seletuse. See tundub selline peale surutud ning järgmine hetk on kogu eelnev abstraktus unustatud ning improviseerijad seisavad või istuvad ning vestlevad mingil teemal, mis ei oma stseeni algusega mitte mingit seost. Kumbki improviseerija ei võta vastu ühtegi otsust enne kui on liiga hilja.”

Kui me räägime stseeni alustamisest ilma ideeta, siis kui paradoksaalne see ka ei tundu, siis parim valik on mitte midagi teha ja jälgida ning kuulata.  Hea näide on “R&T”. Stseeni alguseks küsitakse inspiratsiooniks tavaliselt asukoht. Sealt edasi, kui impro pihta hakkab, võib vaikus kesta veidi pikemalt, kui tavaliselt. See on see aeg, kui Rauno ja Toivo jälgivad teineteist ja ennast. Mis tunde ta minus tekitab? Kuidas ma ennast üldse tunnen? Miks mu käsi sellises asendis on? Miks meie lavaline paiknemine on selline? Need ja veel hunnik küsimuste vastuseid annavad neile informatsiooni enne kui kumbki midagi ütleb või teeb. 

Vastavalt improformaadile on eelistatud üks või teine lähenemine. Impromaailmas laiemalt ei saa öelda, et üks on parem kui teine. Improviseerijatena peame olema võimelised laskma lahti oma ideest, kuid samal ajal ka selle eest võitlema. See on peen tunnetuse küsimus, mis tuleb ainult aja ja treeninguga.

Stseeni laustamist ideega saab näha Ruutu10 etendusel Filmivõtted ja ideeta stseenialgust etendusel Kahe vahel.

Kuigi kõigi kolme vormi esindajad treenivad end komöödias ja lõpptulemuseks on publiku naer, siis on tegu ikka täiesti erinevate komöödia vormidega. Lavastatud komöödias (olgu selleks näiteks monotükk) on esinejate ja publiku vahel tugev "neljas sein", kus esineja väga publiku liikmega suhtlema ei hakka. Impro- ja Stand Up komöödias on publiku ja esineja vaheline "neljas sein" üpris habras või lausa olematu. "Neljada seina" hapruse all peame silmas seda, et nõnda nagu näeb publik esinejat, näeb ka esineja publikut ja esineja võib publikuliikmega astuda dialoogi ning kommenteerida hetkes juhtuvat.

Stand Up komöödias esitatakse ettekirjutatud materjali. Jah, sa lugesid õigesti! Materjal on ettekirjutatud nagu lavastatud komöödiaski. Kuigi hea esineja jätab mulje, nagu tal tuli see naljakas lugu kohapeal meelde, siis on tegu ikkagi esinemiskavaga, mis on korduvalt publiku ees katsetatud või kui sa osaled "Open Mic" õhtutel, siis on materjal veel katesetamisel. Kuna "neljas sein" on etendusel üpris õhuke, siis võib esineda olukordi, kus koomik tuleb mõne nalja peale alles laval. Üldiselt proovitakse midagi sellist ka oma kavasse lisada, et tuua värskust oma etteastesse, aga see on pigem väga väike osa etendusest.

Improkomöödias on kõik laval sündiv mõeldud kohapeal. Jah, sa lugesid õigest! Kõik, mis laval juhtub, ei ole enne ettevalmistatud. Tihti küsitakse publikult erinevaid inspiratsioonisõnu, nagu asukohti, tegelasi, emotsioone, mille põhjal hakkavad improviseerijad näitlema koomilisi situatsioone. Kui Stand Up komöödias läheb enamus prooviprotsessist oma materjali katsetamisele, siis improkomöödias harjutatakse ja treenitakse esineja instinkte ja hetkes reageerimisvõimet. Eduka improvisatsiooni võtmesõnadeks on kuulamine, koostöö ja toetamine. Paljud, kes improvisatsiooni õpivad, ei õpigi seda komöödia pärast, vaid sellepärast, et see arendab neid kui inimest. Improt tehes õpitakse, kuidas olla loomingulisem,  parem meeskonnatöös ja kuidas leida rohkem rõõmu elust. Heas improetenduses hoolitsetakse nii oma kaasnäitlejate kui ka publiku heaolu eest.
Kõige kuulsam näide improst on telesaade “Whose Line is it Anyway”.

Eelmisel aastal, kui Ruutu10 kuulutas välja katsed leidmaks inimesi Tudengitiimi, tundsin kohe, et
see võib olla midagi minu jaoks. Olin pikalt mõelnud, kas hakata võtma improt tõsisemalt või jääda
lihtsalt jämmijaks. Jõudes järeldusele, et mul pole midagi kaotada, vaid pigem võita, seadsingi
sammud katsetele.

Pärast katseid tuli ootusärevus, sest ikkagi tahtsin oma elu improga siduda ning tiimi sissesaamine
oleks hullult äge. Kui tuli kõne, et olen saanud rohelise tule, olin nii õnnelik ja helistasin kohe emale.
Esimesse proovi minnes oli tunne, et olen saanud oma kätte mingi eksklusiivse klubi liikmeskaardi,
mida naljalt enam tagasi ei anna. Kuigi Tudengitiimis oli inimesi, keda juba teadsin, oli seal ka
inimesi, kes olid minu jaoks võõrad. Kõik need erinevad isiksused pidid ühise rühmana leidma
sünergia ning viisi kooskõlaliseks kokkumänguks. Huvitaval kombel leidsime meie selle üles juba
oma esimeseks showks novembris, kus tundsin esmakordselt, et olen leidnud selle, mida olen otsinud.
Iganädalastes proovides toimus tõsine töö, igal proov andis uusi teadmisi, uusi meetodeid ja mõtteid,
mida kasutada oma improstseenides. Töötasime selle nimel, et olla publiku jaoks ausad ning lõime
omavahelisi suhteid, mis on vajalikud loomaks laval stseene, kus on see maagia, mis meid kõiki
impro juures võlub: olla hetkest lummatud, olla oma olemusest teadlik ning oma karakterites kindel.
Arendasime oma loovust ning muutusime iga korraga aina julgemaks.

Boonusena improoskustele, õppisin Tudengitiimis olles palju muid eluks vajalikke oskusi, suurt rõhku
panime meeskonnatööle, et olla üks hästi õlitatud masin, mis töötab laitmatult. Õppisime üksteisega
arvestama ning olema tähelepanelikud üksteise suhtes. Tähtsal kohal oli usaldus ja toetus - sa tead, et
su meeskond on olemas ning samuti toetad ise oma meeskonda. Igal indiviidil on kindlustunne grupi
suhtes ja nii on grupil kindlus indiviidi suhtes. Poeetilises võtmes oleme me nagu musketärid, kes
järgivad deviisi: “Üks kõigi ja kõik ühe eest!”

Jään alati väärtustama seda peatükki oma elus ning olen selle najal valmis end registreerima
järgmisele improlennule pagasiga, mis on pilgeni täis Tudengitiimis omandatud teadmisi ning oskusi.

​(Enel Murakas, Ruutu10 Tallinna Majatiimi liige)