|
Martin Junna Kujuta ette, et alustad improetendusega ja küsid inspiratsioonisõna. Publik vastab: “Seen.” Endamisi mõtled: “Seen! Ma olen sellest juba mustmiljon stseeni teinud. Ei teagi, mida nüüd uuesti teha. Kas alustan jälle metsas seene korjamisega?”  Ruutu10 Meistrite liiga publikuliikmed, 14.10.2018 Foto: Mona Õispuu Võib-olla lõpeb arutelu lausega: “See ei ole hea sõna. Paluks midagi muud.” Seepeale mõtleb publiku liige: “Mis mu sõnal viga on? Mind inspireerib see väga ja tahan sellest stseeni näha!” Ta nõjatub toolis tahapoole, ristab käed rinnale ja ootab, millal see nõme etendus lõpeb. Võib-olla lased hoopis meelega esimese sõna kõrvust mööda ja ootad järgmisi pakkumisi. Tihti kaasneb sellega sõnadelaviin, millest on raske aru saada. Isegi, kui oled valiku teinud, siis karjuvad nad ikka sõnu edasi. Kummalgi juhul ei saavuta me soovitud tulemust. Ainult võõrdume publikust. Seda tahame iga hinna eest vältida, sest nemad on tulnud meid vaatama ja meie oleme seal, et pakkuda neile meelelahutust. Kui Chicagos iO teatris improt õppisime, küsis meie juhendaja Rance Rizzutto: „Kas te olete selgeltnägijad?“ „Ei,“ vastasime meie „Siis miks te valite inspiratsioonisõna? Võtke esimene, mis tuleb. Keegi ei tea, mis juhtuma hakkab.“ See on hea printsiip, mida järgida. Küll aga säilib probleem. Kui olen juba sellest sõnast 98 stseeni teinud, siis on raske sealt midagi värsket välja imeda. Inspiratsioonivaesusest tuleb nõrk stseen, mis kulmineerub publiku pettumusega. Ma ei tea miks, aga inimesed ei ole eriti loomingulised. Võib-olla sellepärast, et originaalsus nõuab suuremat pingutust. Kui palume inspiratsioonisõna, siis vastuseks on midagi… tavalist. Midagi, mida kõik ütlevad.
Tean, et kui küsin publikust asukohta, siis “naljakas” inimene ütleb “bordell”. Kui teen etendust vanusele 12-16, siis saan vastuseks “su ema”. Kas peamegi selle kurva saatusega leppima? Ei pea, sest tegu pole depressiivse blogiga. Siin anname häid nõuandeid ja aitame teid osavamaks saada! Lahenduseks on: KÜSIME INSPIRATSIOONISÕNU PUBLIKU MÄLESTUSTEST, MITTE KUJUTLUSVÕIMEST. Ära küsi lihtsalt ametit. Küsi, millega pealtvaataja hetkel elatist teenib või mida ta enne praegust ametit tegi. Ära küsi lihtsalt asukohta. Küsi, kus ta viimaste päevade jooksul käinud on. Ära küsi lihtsalt eset. Küsi, mida talle viimati kingiti. Soovitan neid küsimusi mitte kogu publiku käest küsida, vaid pigem valida väiksem sektsioon või küsidagi ühelt inimeselt. Nõnda kindlustad, et vastatakse ausalt. See meetod suurendab tõenäosust saada uusi sõnu inspiratsiooniks. Muidugi võib esineda pakkumisi, mida oled juba miljon korda kasutanud. Kui publikuliige on ennast avanud ja ausalt vastanud, siis sadagu meile kaela sada aastat rahet, kui me seda vastu ei võta või kui teda kuidagi naeruvääristame. Toeta teda ja ära lükka seda tagasi, sest tagajärjed on monumentaalsed. Vahel esineb olukordi, kus ei öelda ausalt. Tahetakse naljakas olla. Üldiselt on see kehakeelest ja vastuse absurdsusest selgesti äratuntav. Kui see juhtub, siis käitume nagu ta ei valetaks. Me ei hakka temaga mölisema, vaid küsime täpsustusi. Näiteks küsime noormehelt: “Mida teile viimati kingiti?” Ta vastab: “Dildo!” Jätkame küsimustega nagu “kes kinkis?”, “miks nüüd” jne. Kui ta valetas, siis ta tõenäoliselt podiseb nüüd: “Aa.. ei… ma… tegelikult…” Ta viipab käega ja annab märku, et me küsiksime kelleltki teiselt, kes annaks ausa vastuse. Kui ta aga ei valeta, siis on tal mahlakas lugu, millest saab esmaklassilise stseeni inspiratsiooni. Kui inspiratsioonisõna on käes, siis tuleb seda ka kasutada. Boonusena jagan meetodit, kuidas seda teha, et stseen algaks originaalselt, usutavalt ja tugevalt. Selleks on: KASUTA MÄLESTUST, MITTE KUJUTLUSVÕIMET. Improviseerijate kujutlusvõime on sama ettearvatav kui publikul. Kui inspiratsiooniks on “labidas”, siis 99% stseenidest algavad kaevamisega. Kuid kasutades seda revolutsioonilist meetodit, tõestad, et Martin ei ole selgeltnägija, ja leiad ennast stseenis, mida keegi pole varem näinud.
Kui saad inspiratsiooniks “ehitaja”, kas hakkad haamriga naela seina taguma? Mitte enam. Võta sekund, et mõelda, mis sinu elus on juhtunud seoses ehitusega. Näiteks mul tuleb meelde, kui paigaldasin teleka kohale riiulit. Puurisin kinnituseks kaks paari auke. Need said aga vale kaugusega. Mul oli valida, kas panna kruvi ainult läbi ühe augu või teha järgmine paar auke õige vahemaaga. Kui teengi uued augud, siis kes garanteerib, et need nüüd õigesti välja tulevad? Sellest mälestusest alustangi stseeni. Järgmine kord kui publikult inspiratsiooni võtad, siis küsi nende mälestusi. Kohtle publikut alati väärikalt. Kui stseeni alustad, siis kasuta oma mälestust. Seda teemat puudutame ka Ruutu10 improõppe II moodulis, kus saab seda harjutada juhendaja käe all. Näeme seal!
2 Comments
Alates aastast 2017 olen Tabasalu noortekeskuses viinud läbi improtunde vanusegrupile 8-12. Esialgu tundus see lihtne - õpetasin impromänge ja lapsed tundsid uue tegevuse vastu huvi. Ühel hetkel aga said ideed otsa. Ma ei leidnud motivatsiooni tundi ette valmistada (mõtlesin, et improviseerin - see oli viga) ja õpilased tahtsid tihti pigem lollitada kui harjutada. Mul puudus nägemus, kuidas ja kuhu edasi areneda.  Tabasalu Avatud improtund 2018. Vaadake vaid neid verejanulisi kõrilõikajaid! Appi tõttas Keith Johnstone. Mitte küll sõna otseses mõttes. Vaatamata kuulujuttudele ei ole me Keithiga bestikad. Õigupoolest me pole kordagi kohtunud. Küll aga olen lugenud tema teatrisporti puudutavat bestsellerit Impro for Storytellers ("Impro jutuvestjatele"). Leidsin sealt inspiratsiooni lisada õppesse võistlusmoment. Kui improviseerijatel on lootus võita ja oht kaotada, pingutavad nad tulemuse nimel enam ning ka pealtvaataja naudib nähtut rohkem. Kirjeldan näidetena kaht mängu, kus uus lähenemine kaasa aitas. Võib-olla teate impromängu "Sõnahaaval lugu". See on mäng, kus improviseerijad peavad sõnahaaval lugu rääkima (kes oleks osanud seda aimata?). Lasen lastel seda võistkondadena mängida minutipikkuse ajapiiranguga. Võidab tiim, kes suudab selle perioodi jooksul rohkem sõnu öelda. Lisaks võin jutu enneaegselt katkestada, kui see ebaloogiliseks muutub. Teine mäng kannab nime "Stseeniturniir". Lapsed improviseerivad minuti pikkuse stseeni. Nad alustavad kümne punktiga ja üritavad seda summat säilitada või suurendada. Iga eksimus aga vähendab skoori ühe võrra. Karistatavate tegevuste hulka kuuluvad: publiku poole seljaga seismine, itsitamine, baasreaalsuse lõhkumine ning negatiivne suhtumine. Üleastumiste nimekirja võin vastavalt õpilaste vajadustele ja oma kapriisidele muuta. Positiivseid ja leidlikke käike premeerin boonuspunktidega. Kui varem eitasid lapsed stseenipartneri pakkumisi või viisid tegevust negatiivses suunas, siis nüüd nad mängivad püüdlikumalt, positiivsemalt ja huvitavamalt. Varem esines ka probleem, et õpilased ei pööranud publikuna tähelepanu laval toimuvale. Nüüd jälgivad nad kullipilguga etteastet, et veenduda, et ükski miinuspunkt kohtunikul märkamata ei jääks. Teatavasti ei motiveeri miski lapsi rohkem, kui võimalus teistele nende vigu nina alla hõõruda. Ääremärkusena mainin, et etendustel tasub mängudest võistlusmoment eemaldada. Lapsed ja nende vanemad kipuvad skoori liiga tõsiselt võtma. Jageleda nendega selle üle, kellele kui palju punkte anda, ei ole pingutust väärt. Täiskasvanuid õpetades seletan teooriat ja tagasisidestan sooritust pärast stseeni lõppu. Laste puhul selline lähenemine ei aita ning appi tuleb võtta võistlusmoment. See köidab nende tähelepanu ning motiveerib arenema. Ka pealtvaatajatena jälgivad nad võistlust aktiivsemalt kui niisama etteastet. Tänu sellele nipile on Tabasalu noored muutunud osavamateks improviseerijateks ja mina targemaks ning nägusamaks õpetajaks. Autor: Rauno Meronen
Toimetaja: Jürmo Mehine Üks põhjus, miks stseen võib nõrk või igav olla, on sellepärast, et karakter ei võta vastutust. See esineb tegevuse põhjenduses. Ta kas on ise selle põhjustanud või lükkab vastutuse kellelegi teisele. Üks neist teeb stseeni huvitavaks, teine laseb auru välja.  Ruutu10 Improkomöödia pühapäev: Täismaja, 27.01.2019 Foto: Fred-Erik Kerner
Esmapilgul tunduvad versioonid sarnased, kuid lähemalt süvenedes näeme tähtsat erinevust. Esimesel näitel on stseenist vaip alt tõmmatud, teisel mitte. Miks? Sest teisel juhul võtab tüdruk vastutuse mitte minna, esimesel aga annab ta selle isale. Esimesel juhul loovutab ta kogu stseeni jõu isale. Seda vaadates sooviksin pigem näha stseeni poisi ja isa vahel, sest seal on kogu energia. Teises variandis võtab tüdruk vastutuse enda peale. Tema otsustab mitte minna ja saame näha miks. Siin pole kolmandat isikut mängus. See on nende kahe vahel ja seda on huvitav vaadata.
Jällegi, esimesel juhul antakse löögi vastutus ära. Juhtunu põhjustas haigus. See pole tema kontrolli all. Jällegi on stseen jõu kaotanud. Soovitan võtta vastutust ka õnnetuste või probleemide eest. Näiteks:
Impros on meie ülesandeks mõista partneri emotsiooni ja aidata tal seda kasvatada, nö visata puid tulle. Kui inimene nutab, siis me ei lähe teda lohutama. Meie olime need, kes ta nutma ajasid, seega ajame ta veel rohkem nutma. Stseeni ei teeni see, kui oleme kenad ja head. Me tahame olla ebaviisakad. Komöödias tahame värvida olukorrad mustaks või valgeks. Me kas kaotame või võidame. Kuldset keskteed ei ole. Tahame probleeme kasvatada, mitte lahendada. Probleem võib kasvada ka siis, kui proovime seda lahendada. Näiteks: Tüdruk nutab. Poiss: (hoolivalt) „Mis juhtus?“ Tüdruk: „Kuidas sa ei tea?“ (hakkab veel rohkem nutma) Kui vastutame stseenis oma tegude eest ega vii seda kolmandatele inimestele, siis on publiku pilk laval, mitte käekellal. „Mis kaitseb meid elus, muudab meid laval igavaks.“ - Sanford Meisner Sageli elus proovime end kaitsta sellega, et ei võta vastutust. Mina ei ole selles süüdi. See juhtus tema pärast. Tema ütles, et nii tuleb teha. Ma ei saa sinna tulla, kuna mul pole aega.
Laval tahame olla süüdi ja võtta täielik vastutus. Ainult siis kontrollime stseeni. Sama kehtib ka elus. Kui võtan vastutuse toimuva eest, siis kontrollin seda tulemust. Kehvas improetenduses osaledes, võib tekkida kiusatus süüdistada publikut: "nad ei pööranud mulle tähelepanu" või "nad andsid halbu inspiratsioonisõnu". Selline mõtteviis on mürgine ja ei aita sind. Võta vastutus ja muuda ennast nõnda, et neid probleeme ei esineks. Me ei saa teisi muuta. Saame muuta vaid iseennast. Naer vabastab! Martin Inimesed ei ujuta üle improetendusi ega tekita hirmutavaid järjekordi piletikassas, kuigi meelelahutuse kvaliteeti arvestades võiks nii olla. Rahel Otsa (Improetater Jaa! asutaja/rahvusvahelise improfestivali Tilt korraldaja) jagatud artiklist “Helping build the local improvisation scene in 2019” inspireerituna esitlen omapoolseid mõtteid.  Eratellimus: Mona & Heleri sünnipäev september 2018 Osale improsündmustelMitte miski pole toetavam, kui reaalselt kohale tulemine. Kui su linnas toimub improetendusi, jämme, vabu lavasid, siis kindlasti mine osale. Too välja oma unikaalne isiksus ning sära ja muuda sündmus erilisemaks. Täna korraldajaid, suhtle kogukonnaliikmetega. Aita kõigil tunda end soojalt ja vastuvõetult. Hea sõna inspireerib ja motiveerib tegijaid. Võib juhtuda, et tänu sellele hakkab isegi rohkem juhtuma. Osale, loo tutvusi, lõbutse, rõõmusta...ja räägi sellest! Positiivse kogemuse jagamise olulisust ei osanud improteater IMPEERIUMi projektijuht Martha Liise Kapsta enda hinnangul piisavalt rõhutada: “Tasub rääkida sõpradele heast kogemusest. Me usaldame oma lähedaste head kogemust. Samamoodi sotsiaalmeedias jaga oma emotsiooni. Eriti hea, kui seda teha konkreetse sündmuse või tegija lehel.” Loo sisu, mis kirjeldab improt “Tsau! Tead teie etenduste puhul on see tore, et näiteks: eelmine kord kui käisin teie etendusel, mul oli suht nutt kurgus ehk ma ei kujutanud ette kuidas ma naudin seda etendust. Aga te saite teha mu tuju ja ka kõigi teiste tuju niiiiiii heaks. Ja naer tõesti vabastab. See on võrratu mis te teete!!!!!! Tõesti. Inimesed võiksid rohkem teie etendustel käia, kaasaarvatud mina.” - Rahulolev publikuliige. Publikuliikmete ja õpilaste tsitaadid kirjeldavad kõige täpsemalt, mida nad kogesid. Enamasti on see kogemus just see, mida improst mitteteadlikud inimesed otsivad. Nad soovivad kellegi kinnitust, et saaks peale nähtut öelda:
Oma elamust võid väljendada ka täispika artikli või arvustusena. Detailne analüüs vaatajalt on tõeline kingitus ühele improteatrile. Siit tulenevalt ka väikene meelespea:
Aita kaasa eestikeelse impro levikule sotsiaalmeediasSee pole ehk mingi suur üllatus, et inimesed veedavad aega sotsiaalmeedias. Enam kui pooled eestlased armastavad külastada sotsiaalmeedia kanaleid. See protsent on 55 kogu rahvastikust ehk 720 000 inimest. Arvestades, et enamus improteatreid Eestis võrsuvad projekti- või harrastusteatri tasemelt, on enamasti rahalise ja inimressursi piiratuse tõttu keeruline läbi viia laiahaardelisi reklaamkampaaniaid. Seetõttu võimaldab sotsiaalmeedia laialdane kasutus Eestis ka meil kasvatada publiku ja harrastajate numbreid. Kui rääkida praktikast, siis huvi äratamiseks ei piisa oma etendustele kutsumisest. Piltlikult võib öelda nii, et sõnum tuleb välja hüüda sajale inimesele. Nendest kümme reaalselt kuulevad ning võib-olla üks reageerib. Impro tutvustamisvõimalused võttis enda kogemusest kokku Kairi Vilu (Von Glehni Teatri müügijuht/Improtrupp Ehatäht eestvedaja): „Kõige keerulisem on saada inimene esimest korda vaatama improetendust. Reklaamis kasutatav väljend „Kõik sünnib kohapeal“ ei müü ennast. Olen mõistnud, et videod töötavad väga hästi. Inimesele tuuakse kandikul kätte esimene emotsioon, mida improteater pakkuda võib. Tekitatakse huvi. Lisaks suust-suhu leviv isikliku kogemuse jagamine töötab hästi.“ Impro on võõras ja hirmutav. Meie ülesanne on anda võimalikult adekvaatne tundmus, milline on meie kunstivorm. Etenduste infot tasub jagada ikka, kuid sellest olulisem on luua ja jagada artikleid, pilte, videosid, mis näitlikustavad improt. Seega siin on üleskutse kõigile impro sõpradele, kes kasutavad sotsiaalmeediat: Lisage improteatrite lehed endale meeldivaks ja hakake neid jälgima. Jagage postitusi (videod, artiklid, pildid jne), mis teie hinnangul esindavad improt heas valguses. Sotsiaalmeedias jagamine, kommenteerimine ja jälgimine ei saa olla sund, vaid peab tulema uhkusest “oh, kui lahe, sellega tahaks küll sõpru rõõmustada”. Sotsiaalmeedia eduloo näide Ruutu10 praktikast: “Ma olen juba pikalt teid facebookis jälginud… lõpuks võtsin julguse kokku.” - Triin, Avatud improtunni osaleja ning värske Ruutu10 moodulõppe õpilane. Suvisel improstuudio ehitamise perioodil postitasime Instagrami story'sid. Ühel õhtul tänaval kõndides astus mulle ligi üks inimene, kes uuris, kuidas meil kastide ehitus kulges. Ma algul ei saanud aru, millest ta räägib, kuid ta mainis, et jälgib meid Instagramis. Me ei pea reklaamima improetendusi ega töötubasid, vaid seda kogemust, mida impro pakub. Kindlasti ei ole see üleskutse hakata rohkem sotsiaalmeediat kasutama. Pigem kutsun üles sotsiaalmeedia kasutust täpsemini eesmärgistama. Lõpuks, nagu Eesti Improteatri asutaja ja juht Rednar Annus ütles: “Tuleb ise teha ja rääkida sellest. Impro on ikkagi igaühe boonus ja kompvek, sest see on võimas enesearengu programm. Etendused on vaid üks viljadest. Peamine tulu ja kasu improst tuleb tegijatele endale. Maailma avardumine, empaatiavõime arendamine. Kõige rohkem kasu saab impro sellest, kui meil on töökaid tegijaid, kes huvituvad improst ja jagavad maailmaga, kui lahe kunstivorm see on. Siis tekib uusi kollektiive ja uusi tegijaid ning impromaastik saab mitmekesisemaks.” Ei ole mingit põhjust, miks Eestis ei võiks improteatrite saalid ja töötoad täituda eestlastega, kes armastavad naerda ja õppida. Kõik on meie enda teha. Veendume lihtsalt, et oleme stabiilselt olemas, sest siis, kui improetendused lõppevad, ei saa keegi tulla vaatama.
Naer vabastab! Rauno Mängisin stseenis hirmul noorukit, kes avastas kõhedat kummitavat mõisa. Ukse kriginad ja õrn “huuuh” heli kergitas ihukarvu. Värisevatest kätest kukkus taskulamp põrandale puruks. Pilku üles tõstes leidsin enda ees kummituse. Teda mängis Toivo ja ta ei olnud selline astraalne ilmutis, keda ootasin. Ta oli tülpinud ja kummitamisest väsinud. Ta oli nagu: “Aa sina seal, vaata laud tõuseb, boo-boo.”  Ruutu10 Filmivõtted, 18.03.2018 Foto: Mona Õispuu Mõtted tiirlesid peas: “Ma varem olin hirmul. Kas peaksin nüüd ka kartma? Samas ta ei ole hirmus. Äkki ikka ei peaks teda kartma?” Mõne aja pärast tõmmati stseen kinni ja see oli halb nagu kaks nädalat vana piim. Miks? Sellepärast, et stseeni lõpuni ei otsustanud ma ühtegi nendest variantidest ära. Mõlemad variandid oleksid sobinud, aga minu valimatus tappis stseeni nagu emalõvi antiloobi.
Esimene valik: Ma ikkagi kardan seda laiska kummitust. Meie ees rullub lahti koomiline lugu, kuidas Toivo kummitus on nii edukas oma töös, et ta ei pea enam üldse pingutama. Kogu kirg on kadunud ning hauatagune elu tundub kuiv ja igav. Teine valik: Ma ei karda seda laiska kummitust. Meie silme ette kuvatakse lugu ühest õnnetust hingest, kelle hauatagune elu on rist ja viletsus. Mis temaga juhtus? Kas on võimalik ta päästa? Mõlemad variandid on huvitavad. Mul olid need käeulatuses, kuid ma ei langetanud valikut. Kui avastad end valimas mitmete ideede vahel, siis vali üks ja liigu stseeniga edasi. Langeta otsus, kuidas olukorda suhtuda ja stseen töötab. See probleem leiab lahenduse ka meie süsteemses õppes. Tule Ruutu10 kursusele “Sissejuhatus improsse” ning alusta naeruküllast ja loomingulist improteekonda. Naer vabastab! Martin Sõitsin sõbraga improetendust vaatama Nõmmele Von Glehni teatrisse. Bussis number 33 istudes avaldasin oma plaani, et peale etendust lähen koju järgmiseks päevaks valmistuma. Kaaslane muheles omaette ning vastas: ”Jajah, Rauno… usu mind: kohe, kui keegi midagi välja pakub, sa lähed sellega kaasa. Sa alati teed seda!” Ma lubasin endale ja talle, et nii see ei ole ning jään endale kindlaks.  Ruutu10 Komöödiasport, 20.11.2018 Foto: Mona Õispuu Peale improgrupi Neljapäevane Annus etteastet, tulid minu juurde kaks improviseerijat, kes pakkusid välja, et võiks minna tunnikeseks Kalamaja kabareeteatrisse Heldeke karaokeõhtule. Minu suust kõlas resoluutne “Ei!”, mis ettepaneku tegijaid üllatas, sest tavaliselt lähen lihtsasti kaasa. Esimese reaktsioonina pidasid nad seda naljaks. Järgnes uus kutse, mis sai vastuseks külma ja kalgi “Ei!”. Kui aus olla, siis tahtsin sel hetkel juba kaasa minna, kuid mul oli vaja midagi olulist tõestada. Kutsujatele jäi mulje, et ma olen tropp ning mina tundsin end halvasti sellise käitumise pärast.
Ma analüüsisin olukorda ning jõudsin paarile järeldusele:
Eitavat vastust ei tasu alati isiklikult võtta. Põhjuseid, miks keegi mingi pakkumise tagasi lükkab, võib olla palju. “Ma ei kommunikeerinud oma probleemi” See on situatsiooni võtmekoht. Kui oleksin rahulikult tutvustanud oma dilemmat, siis oleks selline sotsiaalselt ebapädev käitumine ära jäänud. Kommunikatsioon on inimsuhete alus. Kui see ei toimi, siis ei tasu head koostööd loota. Et jagada oma ideid ja tundeid, on vaja eneseanalüüsi oskust. Alles seejärel saame õppida selget eneseväljendust. Improtreening kasvatab oskust mõista ennast, teisi ja situatsiooni laiemalt ning julgustab end kehtestama. Parima treeningu selleks annab Ruutu10 poolt meie improõpe. Improõppe teise mooduli üks õpiväljund on oskus mängida erinevate maailmavaadetega karaktereid. Selleks puhuks on koostatud järgmised harjutused: Grupimonoloog 5-8 inimest küsivad inspiratsioonisõna. Keegi hakkab rääkima lugu, mis on temaga päriselt juhtunud. Teised vahetavad eesolija välja ja improviseerivad lugu edasi, imiteerides esimese kõneleja maneere. Me treenime, kuidas näha, kogeda ja väljendada ennast kellegi teisena. See laiendab meie maailmapilti ja suurendab empaatiat. Järgmine kord, kui seisame vastamisi opositsiooniga, siis oskame võtta hetke, et analüüsida ja mõista oma suhtluspartnerit. Sama maailmavaate stseenid 2-4 inimest saavad inspiratsioonisõna ning üks inimestest annab teistele teada, mis emotsiooni ta mingi asja vastu tunneb (nt vihkan tipptunde). Siis ta räägib loo, miks ta tipptunde vihkab. Teised nõustuvad sellega ja räägivad oma loo, miks nad tipptunde vihkavad ja saavad lisada detaile eelmise kõneleja jutule. Me treenime oskust suhestuda vestlusparteniga. Sünergia ei pea olema pelgalt juhus. Teadliku käitumisega suudame vestlusesse lisada väärtust. Mentaliteet, mis teeb meid edukaks improharjutustes, toob suhtlusesse enesekindlust ning sünergiat. Vabasta end naeruga! Rauno Oled laval. Publik ootab ärevalt. Küsid neilt inspiratsioonisõna, et improviseerida nende meelelahutuseks. Publik hõikab “WC”. Mis nüüd edasi saab? Valisin näite jaoks sõna "WC," sest publik pakub seda tihti. Tasub valmistuda improteekonna hetkedeks, kui inspiratsiooniks öeldakse midagi labast.  Ruutu10 "Meistrite liiga", 14.10.2018 Foto: Mona Õispuu Võib-olla oled sa varem kasutanud inspiratsioonisõna järgmiselt:
Need on täiesti mõistlikud meetodid, kuidas inspiratsioonisõna kasutada. Küll aga leidub üks tugevam viis, mis käivitab sinu stseeni nagu bensiin jaanitule. Selle meetodi inspiratsioon pärineb kahest allikast:
Selleks meetodiks on: Enne kui sa lõpetad lugemise mõttega “Impros ei tohi nalja teha, sest kui sa üritad seda teha, siis see ei tule välja. Nali peaks olema stseeni kõrvalprodukt”, siis luba ma selgitan. Sa võid nalja teha, aga tihti lähenetakse sellele valesti, mille tõttu stseen pigem kannatab. Õpime nüüd, kuidas seda õigesti teha.
Mõtle inspiratsioonisõnale nõnda: mis on selle juures hirmsat, rasket, kummalist või rumalat. Need neli omadussõna on komöödia tugisambad, mis aitavad sul paljastada sõna koomilise külje. Näiteks: WC juures on hirmus, kui oled
WC juures on raske see, et
WC juures on rumalat see, et
Nüüd ei jutusta stseenid häda rahuldamisest, vaid millestki sügavamast ja koomiliselt huvitavamast. Mõni sõna või tunne tekitab rohkem ideid kui teine. See on normaalne. Nagu tähele panid, siis tundega “kummaline” ei kirjutanud ma ühtegi näidet. Nüüd kui sul on idee, tuleb sul alustada stseeni avarepliigi ja tegevusega, et anda võimalikult selgelt ka partnerile teada, mis toimub. Lähtume näiteks ideest, et naiste tualeti järjekord on meeletult pikk. Sellest inspireerituna võtan endale naise karakteri, vänderdan stseenipartneri kõrvale, viipan käega ja ütlen: “Issand jumal. Siin klubis on naiste tualeti järjekord nii pikk. Samal ajal meeste järjekorras pole kedagi.” Siit edasi on stseeni tulevik veel lahtine. See saab koomiliselt kasvada, venitades järjekorra pikkuse absurdseks. Äkki ootab tualeti ukse taga rohkem inimesi kui klubi ees. Kas nad võtavad julguse kokku ja lähevad meeste tualetti? Komöödia nõuanne 1: Ära mõtle fantaasiastsenaariumeid. Näiteks raske on pissida, kui pott on lakke kinnitatud. See pole reaalne. Publik mõtleb: “Kusagil pole potid lakke kinnitatud.” Tahame leida reaalseid stseenialguseid, millega publik suhestuks. Komöödia nõuanne 2: Kui alustad ideega, siis võta aktiivne tegelane, kes teeb midagi teisele, mitte ei oota, et keegi talle midagi teeks. Meie ülaltoodud näite varal: ei soovita stseeni avakäiguna passida rahulolematult järjekorras, sest nii ei saa keegi aru, mida teen. Komöödia nõuanne 3: Ära süüdista teisi, võta vastutus. Nii nagu päris elus ei salli me neid inimesi, kes irisevad, kuidas teised nende elu kihva keeravad, nõnda ka komöödias. Palju tugevam käik mõlemal juhul on keskenduda sellele, mida saad muuta. Näiteks meie stseenis oleks nõrk valik süüdistada partneri tegelast: “Sa pidid ikka võtma veel ühe joogi ja nüüd jõudsime nii hilja järjekorda.” Selle asemel võta ise vastutus, et venisid järjekorda minemisega mis iganes põhjusel ja keskendu tegevustele, millega saad hetke olukorda parandada. Kas trügid järjekorras? Kas lähed meeste tualetti? Jne. Nagu iga uue oskusega, tuleb seda treenida, et suudaks hetkes nende ideede peale tulla. Nüüd tead õiget meetodit, nii et head harjutamist! Naer vabastab! Martin Ma seisin ärritunult Prisma lihatoodete riiulivahes, Rakvere 400-grammine hakklihakarp käes. Ma ei mõistnud sõbratari ettepanekut võtta õhtusöögiks kartulit ja heeringat. Mu peas oli kõik juba valmis: hakkliha, makaronid, juust ning magushapu kaste. Mina olin vihane, kallim segaduses.  Maarja seletamas Andole, et ta on taimetoitlane. (Kompanii, "Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii" 25.11.2018) Tema oli pakkunud idee, millest olin päev otsa rääkinud, aga kui ma hakkliha järele haarasin, oli õhtusöögiplaan kivisse raiutud. Ma ei tahtnud, osanud ega suutnud tema ettepanekuga kaasa minna ning käitusin nagu idioot. Tülitsesime ning konflikt oli eskaleerumas, kuid siis nägin ma end kõrvalt. Ma sain aru, kui mõttetu vaidlus meil käimas oli ja et tema tahab ainult head. Otsustasin proovida midagi täiesti innovaatilist. Võib öelda isegi erakordset. Ma otsustasin oma ideest lahti lasta. Aga ei suutnud. Hakkliha oli ikka mul käes ning alternatiivne õhtusöök tundus vastuvõetamatu. Aeglaselt asetasin hakkliha tagasi riiulile ning tajusin aina kasvavat vabanemist. Ärritus vähenes, silmapiirile kerkisid uued võimalused. Ma tahtsin tõepoolest kartulit ja heeringat õhtuks süüa. Ma olin seda terve päeva tahtnud. Ma olin sellest väljavalitule rääkinud. Kõik hakkas selginema. Kogu konflikt minus kadus, kui ma olin hakkliha pakendist füüsiliselt lahti lasknud. Õhtul nautisin ma maitsvaid kartuleid, heeringat, sibulat, hapukoort ja keedumune tüdruksõbra toredas seltskonnas ning arutasime, mis seal Prismas juhtus. See on esimene hetk, mida ma mäletan, kui ma suutsin oma käitumist teadvustada ning analüüsida. Varasemad tülid lõppesid meie mõlema mossitamisega. Ma rakendasin sel päeval esimest korda teadlikult impros õpitud mõtet “Oma ideest lahti laskmine”. Ma pidin füüsiliselt hakkliha riiulile asetama, et minna edasi teise ettepanekuga. “Tänu improtreeningule suutsin väljuda suhtekonfliktist." Impros õpime lihtsaid harjutusi, mistõttu ei jää palju ruumi tõlgendamiseks, kas sooritus oli edukas. Järgmiseks peame õpitu rakendama oma elus.  Margus osaleb liiga aktiivselt Gregori ja Ando äraleppimisel. (Kompanii, "Improkomöödia pühapäev: Täismaja & Kompanii" 25.11.2018) Improviseerijana pean võtma arvesse partneri pakkumisi ning oma nägemust selle järele kohandama. Selle treenimiseks sobib esimese improõppe mooduli “Sissejuhatus improsse” esimese tunni harjutus “Sõnahaaval lugu.”
Et seda ülesannet edukalt sooritada, peame kuulama, mis suunas meie partner lugu viib ning sellest lähtuvalt tegema oma pakkumise. Meil võib olla täiuslik idee, kuid kuna saame öelda vaid ühe sõna, siis õpime kontrollimis- ja dikteerimisvajadusest loobuma, püsima hetkes ning tõeliselt kuulama. Tihtipeale inimestel puudub oskus märgata oma mõttemustreid. Me hoiame kümne küünega kinni peas kujundatud lähituleviku visioonist, ise seda teadvustamata. Suutmatus ideest lahti lasta tekitab:
Ma ei peagi siin silmas, et ei tohi oma ideid kaitsta. Pakun välja lihtsalt, et vahel tasub astuda samm tagasi ning analüüsida võimalusi neutraalselt positsioonilt. Kogemus Prismas õpetas mind tundma tänulikkust, et ma olen treeninud märkama oma käitumismustreid. Ma saan valida, kuidas tunnen ja käitun. Mil iganes märkan end ärritatuna, kurva või rõõmsana, siis küsin: “Mida need emotsioonid minus äratasid?” Nõnda endasse süüvides ja improoskusi rakendades leian võimalusi, kuidas valida kogemusi, mis mu elu lõbusamaks ning seikluslikumaks muudavad. Vabasta end naeruga! Rauno Haara tugevam kontroll oma elu üle ja õpi märkama oma käitumismustreid!
Viisin läbi Ruutu10 moodulõppe “Sissejuhatus improsse” kolmandat tundi. Õpilased on eelnevates tundides selgeks õppinud partneri ideede vastu võtmise ja toetamise ning objektitöö põhimõtted. Nüüd jõudsid nad improviseeritud stseenideni.  Ruutu10 Meistrite liiga, 14.10.2018. Foto: Mona Õispuu Alustasime stseenide esitamist klassikalise “kolme repliigi” harjutusega. Selle käigus ütlevad improviseerijad stseeni esimesed kolm lauset, mispeale see katkestatakse. Põhimõtteliselt harjutame stseenide alustamist. A: Ma ei leidnud taksot. B: Üldse ei viitsi koju kõndida. A: Täna on nagu eriti külm ilm. Jälgisin harjutust ja jäin mõttesse. See on normaalne, et algajate stseenid ei ole kohe alguses head. Peab veidi harjutama ja küll need siis paremaks lähevad. Segadust minus tekitas aga see, et nad justkui ei teinud midagi valesti. Nad võtsid infot vastu ja lisasid sinna midagi uut. Keegi ei eitanud partneri pakkumisi. Kui nad kõike õigesti tegid, siis miks olid stseeni algused nõrgad? Mõtisklesin sel teemal paar nädalat. Tutvusin taas erialase kirjandusega. Improviseerisin stseenialguseid ja jälgisin, kuidas teised neid teevad. Jõudsin järelduseni, et on olemas tugev “Jah-Ja” ning nõrk “Jah-Ja”. “Jah-Ja” on impro põhimõte, kus partneri idee võetakse vastu (“Jah”) ja lisatakse sinna midagi juurde (“Ja”). Nõrk “Jah-Ja” annab stseeni vähe uut infot. Olgu mainitud, et järgnevad juhtnöörid kehtivad eelkõige orgaanilistes stseenides. Koomilisest ideest (premise) lähtuvas impros järgitakse veidi teistsuguseid reegleid. Kui alustame stseeni, siis me ei tea midagi karakterite, asukoha ega toimuva kohta. Seda kõike alles avastame. Mõned repliigid ja tegevused lisavad rohkem ja tugevamat infot kui teised. Kui tahame teha häid stseene, siis peame oskama lisada tugevat infot. “Kolme repliigi” harjutuse struktuurJärgnev "kolme repliigi" harjutuse struktuur treenib teid mõtlema viisil, mis aitab teil anda tugevaid repliike. See teeb teie stseenidest raketid, mis läbistavad loomingulisuse sfääri. A: Suvaline repliik. B: Ütleb, kuidas A sõnad teda emotsionaalselt mõjutavad ning põhjendab oma tunnet. A: Täiendav info B repliigi kohta. A võib alustada suvalise repliigiga sellepärast, et B teeb selle tähtsaks. Ta reageerib sellele emotsionaalselt ja annab põhjenduse. Tänu sellele joonistub välja ka nende suhe. A lisab selle peale täiendavat infot. Näiteks: A: Ma ei saa sinuga välja tulla. B: See teeb mind kurvaks, sest sa meeldid mulle. A: Ma tean. Sa isegi jätsid oma eelmise tüdruku minu pärast maha. Struktuuri teises versioonis annavad nii A kui B repliike edasi emotsiooniga ega ütle neid välja. Näiteks: A: (Kurvalt) Ma ei saa sinuga välja tulla. B: (Kurvalt) Aga sa meeldid mulle. A: (Kurvalt) Ma tean. Sa isegi jätsid oma eelmise tüdruku minu pärast maha. Kolmas repliik on selles harjutuses kõige raskem. Võid mõelda selle peale nõnda:
Mõned sagedased “nõrga Jah-Ja” variandid1. B ei reageeri emotsionaalselt mitte karakter A repliigile, vaid millelegi muule. Näiteks:
2. Kolmandas repliigis pakutakse tegevust. Näiteks: A: (Üleolevalt) Su jalanõud on mustad B: (Kurvalt) Sa märkasid. A: (Rõõmsalt) Peseme nad puhtaks Tegevuse pakkumine ei lisa tugevat infot, mille järgi stseeni alguses januneme. 3. Kolmas repliik piirdub ainult kommentaariga Näiteks:
Ära piirdu ainult selle kommentaariga. Lisa sinna infot juurde ja saad sellest nõrgast repliigist teha tugeva.
4. Kolmas repliik on küsimus Näiteks:
5. Kolmas repliik on teadaolev fakt Näiteks:
KokkuvõteSee võib tunduda nüüd nagu keeruline harjutus ja seda ta ongi. Ma usun seda, et harjutamine teeb meistriks, aga õigesti harjutamine teeb meistriks kiiremini. Nõrk “Jah-Ja” on küll lihtne käik, mida teha, aga stseeni alguses, kus oleme infopuuduses, on see nõrk valik.
Lõpetuseks jätan teile mõtte Robert McKee raamatust “Dialogue”: "Piirangud, distsipliin ning limiteerimine inspireerivad erakordset loomingulist saavutust. Vastandiks olev piiritlemata vabadus lõppeb tavaliselt laialivalgumisega. Valides lihtsa ning distsiplineerimata raja, mis rakendab sinu annet vähesel määral, piirduvad tulemused labasusega. Valides aga tehnika, mis on vaevarikas ja nõuab meisterlikku valdamist, kasvatad musklit, mille abil murdumispunktini pingutatud fantaasia plahvatab." Naer vabastab! Martin Kahe inimese improshow on kuidagi eriline ja lahe. See pakub võimaluse võtta aega ning panna enda improviseerimisoskused korralikult proovile. Peamised kaks kõlama jäänud probleemi on seisnenud oma formaadi välja mõtlemisel ning selle harjutamisel. Siin on sulle mõned mõtted nende probleemide lahendamiseks.  MORTAR koosseis (vasakult: Martin Junna, Trent Pancy, Rauno Meronen) 27. oktoober 2018 Tampere Oktoobris külastasime Tampere, kus Trent Pancy jagas meile oma mõtteid “DUOS WORKSHOP” töötoas selle kohta, kuidas ehitada unikaalset formaati. "Improduo on rohkemat kui lihtsalt show kahe improviseerija vahel. See on show, kus kaks ainulaadset mängijat jagavad laval ühist keemiat. Selleks, et improduo eristuks, peaks mängitav formaat rõhutama nii improviseerijate individuaalsust kui ka toimimist meeskonnana, muutes kummagi mängija väljavahetamise võimatuks et luua sama dünaamikaga show." - Trent Pancy Millest alustada oma formaadi välja mõtlemisel?Defineerige oma duo puhul, mis teeb teid unikaalseks ning seejärel mõelge, milline formaat ja stiil kõige paremini seda unikaalsust saaks rõhutada. Esimesed kolm ülesannet teeb igaüks iseseisvalt. Oluline on olla aus ning võimalikult detailne. Mida sina tahad? Haara oma impromärkmik ja kirjuta sinna:
Kuidas sa teda näed? Kirjuta välja, mida sa väärtustad oma lavapartneri puhul. Miks sa tahad temaga mängida? Millised on tema tugevused? Mida me oskame? Oskuste diagnostika Kirjuta lahti, milliseid oskuseid on teil olemas ning milliseid on vaja veel arendada, et edukalt oma nägemust täita. Kokkupuutepunkt Nüüd on aeg jagada oma mõtteid. Lugege üksteisele ette kordamööda eelmised kolm punkti. Väga oluline, et te veel ei lasku formaadi analüüsi. Oluline on leida ühisosa ning veenduge, et mõlemad osapooled saavad oma mõtteid jagada. Pikemas perspektiivis on oluline, et üks ei suruks oma nägemust peale, sest see ei pruugi tagada jätkusuutlikku koostööd. Arutage läbi formaat Nüüd, kui teil on olemas tunnetus, milline teie koostöö olemus võiks olla, siis saame liikuda edasi formaadi kujundamise juurde. Siin on nimekiri, mis tasub läbi käia, et mõte jooksma saada. Milline teie formaat peaks olema?
Kuidas harjutada kahekesti oma formaati?Nüüd, kui teil on olemas esmane visioon oma uuest ja lahedast formaadist, on aeg seda harjutama hakata. Näiteks, kui te tahate teha formaati, kus te mängite palju erinevaid karaktereid, samal ajal ka üksteise karaktereid üle võttes, siis tasub treenida karakteri loomet, et nad oleksid selged ja eristatavad. Mõelge, kuidas te ühest karakterist teise hüppate. Vastavalt enda vajadusele saate kujundada harjutusi, mis treenivad oskuseid, mida teile vaja on.
Soojendus Kahekesti proovi tehes võib olla keeruline saada üles energiat ning mõtet soojaks. Boonusena on siin kolm Trent Pancy poolt tutvustatud soojendusharjutust kahele inimesele. Pass The Snap Improviseerijad liiguvad ruumis ringi ning viskavad üksteisele nipsu. Samal ajal ütlevad nad üksteisele seostuvaid sõnu. Pidage silmas, et nipsu andmine ja sõna ütlemine ei oleks samal ajal. Morph Association Esimene improviseerija alustab sõnaga ning teine lõpetab selle. Tähtis on siin, et esimene ise teaks väga selgelt, mida ta öelda tahab ning teise ülesanne on see sõna lõpetada. Seejärel eelmisest sõnast assotseerudes alustab teine uue sõna ütlemist. Näiteks: A - Kors... (tahab öelda “korsten”) B - ...ett (muudab sõna ära) ja loob “korsetist” seose B - Prin… (tahab öelda “printsess”) A - ...ter (muudab sõna ära) I’m gonna need Esimene improviseerija ütleb: “Mul on vaja (lisab kolmese loetelu)”. Teine improviseerija ütleb: “Mul on vaja (võtab eelmsest loetelust viimase sõna ning teeb sellega kolmese loetelu)”. Näiteks: A - Mul on vaja õuna, pirni ja jahu B - Mul on vaja jahu, ahju ja pagarit A - Mul on vaja pagarit, torulukkseppa ja valvurit jne Oma show kujundamisel ja harjutamisel komistate te põnevatele avastustele, mis võib esialgset plaani muuta. Rusikareegel on, et kui te lihtsalt liigute selles suunas, mis tundub teile lõbus ja huvitav, siis te olete õigel teel. Peaasi, et kui teete seda koos, siis tõesti tehke ka seda koos. Kui tekib soov duot teha, siis võib uurida Ruutu10 Improstuudio aegasid proovi tegemise jaoks. Kord kuus toimub “Kahe vahel” duoimpro õhtu, kus saab formaati ja koostööd publiku ees testida ning julgelt võib ka nõu küsida. Kellel on aega ja tahtmist, siis Tamperes saab Trent Pancy käest tema töötuba otse õppida. |
RSS Feed