B: Ei varastanud
A: Varastasid küll
B: Ei varastanud
jne
Kaks improviseerijat vaidlevad laval. Stseen ei liigu mitte üheski suunas. Me õpime vähe või mitte midagi laval olevate karakterite kohta. Ainuke lahendus seda olukorda päästa on see stseen lõpetada ja alustada millegi uuega.
Kui vaidlemine ei teeni stseeni, siis miks improviseerijad laval üldse vaidlevad? Põhjuseks on see, et kumbki improviseerija ei ole nõus kaotama. Millegi pärast on meie egol vaja võita vaidlusi ja näidata, et oleme teisest kõvem. Kui veidi mõelda sellele, et see on kujuteldav maailm ja vaieldakse millegi üle, mida pole olemas, siis see võit on üsna tühine.
Näiteks:
A: Sa varastasid mu sokid!
B: Jah! Mulle meeldib nende lõhn...
Nüüd oleme mänginud end vaidlusest mööda ning avastanud, et ühele tegelasele meeldib teise tegelase sokkide lõhn. Mis värk sellega on? Seda tasub uurida ja avastada.
Näiteks:
“Elektrit pole olemas ja see on valituse skeem kodanikelt raha välja petta”
Me saame nautida su nutikaid lahendusi ja õigustusi. Väite kaitseargumendid on kergesti ümberlükatavad ning see paneb su veel tugevamini tööle võidu nimel.
Need momendid, kus su karakter jõuab võidule lähemale või siis jälle kaotab, panevad teda emotsionaalselt reageerima. Seetõttu ei seisa stseen paigal, vaid on liikuv ja seda on huvitav jälgida.